26 oktoober 2018

Laine Hüvitis

'Tahaks ametit vahetada, aga mitte kohe.'

Laine Randjärv, endise nimega Laine Jänes otsustas, et aitab küll poliitiku tööst, tahaks midagi asisemat teha. Et nagu päriselt, kultuuri juhtida. Ja juhtumisi osutuski peagi vabanevaks kohaks 'Eesti Kontserdi' juhi koht. Auväärne amet, näitamaks, et mitte kõik poliitikud ei lõpeta oma karjääri lihtlabase nõukogu liikmena.

Rääkis oma iluloo komisjonile ära, mispeale viimased selili maas ja ühehäälselt talle toetuse andsid. Paraku tööle asumise aeg liiga kähku - kõigest kolm kuud, et senised kohustused üle anda ning uuematesse süveneda. 'Ehk saaks mõne kuu veel aega juurde, saate vast hakkama küll.'

Õigupoolest ma väga ei pahandagi. Nii võiks kogu Eesti tööhõive toimida. Et kandideerin, ja kui osutun valituks, räägin murejuttu, et kartul veel vaja üles võtta, millalgi. 'Oodake mind, küllap ma tulen. Vaadake, ma pole meeleheitel tööotsija; ma tulen, millal saan.'

Jõudu tiibadesse, Laine Kotkas.

19 oktoober 2018

aga mis siis, kui maa ongi lapik?


Lapiku maa teooria ümber käib üks kummaline trall. Või mis kummaline, pigem lihtsameelsete naeruvääristamine, et kuidas nad ometi veenvate tõendite valguses miskit jampsi usuvad. Aga milleks ärrituda, sellest ma aru ei saa. Või on see valgustatute viimane võimalus tõestada, et 'mina küll nii loll ei ole'.

Süüvigem teemasse, te valgustatud. Ütlete, et kui raketi või lennukiga maast piisavalt kaugele lennata, siis paistab maa ümmargusena. Nõus teiega, nii see tõesti paistab.

Oli kord aeg, mil kogu maailmapilt oli paigas; lõpuks. Newton pani seadused kirja. Enam polnud midagi vaielda, kõik oli valemite järgi tõestatav - kuniks tuli Einstein. Hakkas rääkima, et ruum on kõver sealtkohast, kus gravitatsioon seda sunnib. Et lausa valgus ja aeg ise saavad uued väärtused gravitatsiooni mõju all. Olgugi, et esialgu tegelase vaimse tervise suhtes paljudel kahtlusi oli, kannavad tänasel päeval tuhanded särki valemiga e=mc2. Isegi need, kes ei usu, et maa lapik on.

Füüsikud on siiamaani hädas küsimusega, kas universum on lõpmatu või mitte. Ühe teooria kohaselt oli universum enne paisumist (Suurt Pauku) koondatud lõpmata väikesesse punkti, singulaarusesse. Et nagu õhupall enne täis puhumist. See eeldab seda, et oli ruum, kuhu paisuda. Aga, et enne ruumi polnud ja nüüd see siis lõpmata on, käib meie kujutlusvõimele üle jõu.

Einstein rääkis meile nii ruumist kui ajast. Aeg kulgeb, aga ruum paistab püsivat paigal. Või vähemasti muutub vastavalt koos ajaga. Tahaks kontrollida, aga ei saa. Kui oleks võimalus kella tagasi keerata 10 aastat tagasi, et kas tõesti oli kõik nii, nagu ajalooürikud räägivad. Ei saa ju.

Küllap oled kuulnud väidet, et sa ei saa kaks korda astuda samasse jõkke. Et selleks ajaks, mil sa teist korda 'samasse' jõkke astud, pole see enam seesama jõgi. Esiteks on vesi muutunud - vana vesi on ära voolanud ja uus asemel. Ka jõesäng ja kallas on muutunud, olgugi suures pildis me suurt muutust ei tarvitse märgata. Ja sa ise oled kah muutunud - nii sinu keha kui vaim. Täiesti teaduslikult tõestatav, kusjuures.

Aga mis siis, kui maa ongi lapik - ja lõpmatu. Tahad tõestust? Jah palun; hakka ükskõik mis suunas sirgjooneliselt liikuma, piiri ette ei tule. Ütled peale oma maailmareisi, et jõudsid samasse kohta tagasi - oot, on see ikka see sama koht? Ei ole ju. Üksnes mõtteline koht, laius- ja pikkuskraadidega seletatav, aga see koht pole enam sama, see on muutunud. Ruum on muutunud, aeg on muutunud ja sa isegi oled muutunud. Tagasi minna pole võimalik. Üksnes sinu mälestused, mis ei tarvitse kattuda ajaloolaste kirjapanekutega.

Ja selle kõige juures kulutada ohtralt närvirakke, tõestamaks, et maa on tegelikult ümar? Ja kui ongi, mida see muudab. Et näed asju teisiti? Ehk lased emme koos lapse ja vankriga enne bussi; ei kirtsuta nina, kui parm sult 20 senti palub; ootad liikluses, millal sinu kord, et tänad teenindajat; ei aja õlgu laiemale, kui need tegelikult on.

cheers

04 oktoober 2018

avalik kiri kohtule ja politseile

Teisipäeva õhtul, kell 23:20 kuulsin prõmmimist uksele. Küsimuse peale, kes on, vastati, et politsei. Tegin ukse lahti ja mulle torgati nina alla paber, kus oli kirjas sundtoomise korraldus. Et pane nüüd riidesse ja lähme. Et mul sellises olukorras vaidlemiseks palju ruumi polnud, panin riidesse ja läksin politseiga kaasa.

Et miks siis? Sellepärast, et ma polnud kuuletunud kohtu korraldusele ilmuda kohtuistungile. Selle korralduse leidsin ma enda postkastist, paraku kaks nädalat hiljem kui istung toimus. Ma tõepoolest ei vaata oma postkasti sagedamini kui korra kuus; peamiselt selleks, et kokku korjata sinna kogunenud reklaambrozüürid. Korralduses oli ka kirjas, et kui mul pole võimalik istungile ilmuda, annaksin sellest ka teada. Et istungist oli möödunud juba kaks nädalat, ei näinud ma teatamisel enam mõtet.

Et miks siis kohtunik mind näha tahtis? Üks trahv, 160€, tasumata. Ja politsei poolne vastutulek, et ehk sobib mulle alternatiivne karistus - töö või arest. 

Et ma nii mõnegi pahandusega hakkama olen saanud ja minu trahvide sissenõudmine kohtutäituritele oli usaldatud, elasin ma oma elu rahumeeli edasi. Iga kuu läks minu palgast mingi summa kohtutäiturile, nii nagu seadus ette näeb. Et vähemasti üritan endale jalgu alla saada ja lunastan oma patud ausa tööga.

Koos minuga olid arestikambris kohtuniku juurde viimist ootamas veel kaks noormeest, vanuses 25-27. Üks neist teenis elatist rikšana (need kes kolmerattalise jalgrattaga vanalinnas turiste sõidutavad), teine oli ehitusmees, plaatija vms. Enda sõnutsi oli ta muuhulgas ka tööl olnud uue kohtumaja ehitamise juures. Mõlemad kinnitasid seda, et nemad pole korraldust kohtuistungile ilmuda kätte saanud. Kohtunik vastas ühele neist, et 'nii väidate teie'. 

Kohtuistungil oli ka muud rahvast - need kes kutse peale kohale olid ilmunud ja need kes sunniviisiliselt kohale toodi. Neile, kes ise kohale ilmusid, anti valida: raha, arest või töö. Neile, kes enda sõnutsi polnud teadet kätte saanud ja siis sunniviisiliselt kohale toodi, anti valida raha või arest. 40€ tähendab ööpäeva arestis. Kui maksad kohe, saad vabaks, kui ei, istud kinni. Ühel noormehel oli trahv 120€, teisel pisut üle 200€. Minu peale kohtunik halastas, kuna selgitasin, et mul on kodus kassipojad, kelle jaoks neli päeva söömata oleks pisut ränk. Jupitas mu aresti nii, et sain ise valida millal oma karistust kannan. Paraku pean oma 6 aastasele tütrele selgitama, et kahjuks issi sinuga järgmised kaks nädalavahetust tegeleda ei saa - issi läheb vangi, issi on kriminaal.

Nüüd siis kurtmine politseile. Mis oli selle progrommi eesmärk? Et lahendame need väikesed trahvid tööga, et saab vähemasti lahendatud ja sügisesed puulehed riibutud? Aga milleks selline käte väänamine, millest selline kärsitus?

Ja kurtmine kohtule - kui kohus pole saanud kinnitust, et kodanik on kutse kohtuistungile kätte saanud, siis järelikult ei ole. Ja järelikult ei saa teda ka kohelda kriminaalina. 

Seoses minu trahviga on mul veel üks kaebus politseile; nimelt selles, et politsei rikkus protseduurireegleid. Kui ma sellest politseiametnikule suusõnalise kaebuse esitasin, vastati, et aga näe, me ometigi tõestasime, et sa oled süüdi. Nimelt oli politseile tulnud anonüümne vihje, et mina kanepit müün. Tõendeid neil polnud, ega saanudki olla, kuna ma pole kanepit kellelegi müünud. Aga läbi mind otsiti ja leiti ~2 grammi kanepit. Tõestus käes, süüdi, järelikult oli ka politsei poolne teguviis õigustatud.

Kuhu me sedasi jõuame, kus nii politsei kui kohus rikuvad seadust, ent mina pean olema seejuures seaduskuulekas? Kuhu me jõuame sedasi, et kodanikku karistatakse tema eksimuse eest topelt, ülekohut tehes. Kannab oma karistuse; hästi, ent lisaks määratud karistusele jäi kodanikul ka tööl käimata, ehk lausa kaotas töökoha.

Selle kirja sisu on edastatud kohtule, politseile ja ajakirjanikele. Näeb mis saab. Mina näen siin võimalust ühishagiks toimunud ülekohtu vastu.