Kuvatud on postitused sildiga #Occupy. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga #Occupy. Kuva kõik postitused

05 aprill 2016

USA presidendivalimised 2016 - revolutsioon? ehk homme

USA presidendivalimised on endiselt käimas ja kirgi üles kütmas. Alles jäänud kandidaatidel pool maratonist joostud, raskem pool siiski veel ees. Hea hetk visata pilk peale, kes on alles jäänud ja analüüsida, mis võib edasi juhtuda. 

Demokraatide leeris jätkab kaks kandidaati:
Hillary Clinton ja Bernie Sanders.

Vabariiklaste poolel on alles jäänud kolm kandidaati:
Donald Trump, Ted Cruz ja John Kasich.



Olukord meenutab mõneti valimisi 8 aastat tagasi, mil üheks favoriidiks oli esmakordselt mustanahaline - suur muutus ameeriklastele tol ajal. Peale seda visati õhku meem, et järgmine võiks vabalt ka naine olla. Ja nii paistabki, et äriringkondade ja peavoolumeedia seekordseks valikuks on naisterahvas, ehk siis Hillary Clinton, kes on siis ühtlasi ka demokraatide partei nö. ametlik presidendikandidaat. Vabariiklaste poolel oli selleks Jeb Bush; ikkagist tuntud nimi koos suurte rahadega, ent see projekt läks üsna peatselt vett vedama. Õigupoolest on vabariiklaste seekordne kandidaatide valik üldiselt üsna niru; võta üks ja viska teist.

Mis aga suuresti teistmoodi on, et mitte ütelda üllatav; mõlemile parteile valmistavad meelehärmi sõltumatud kandidaadid. Olles ennast küll kõiki seadusi ja demokraatiat järgides parteide nimekirja munsterdanud, on nad ometigi sõltumatud. Demokraatide poolel siis Bernie Sanders ja vabariiklastel Donald Trump. Sõltumatuks teeb neid suuresti asjaolu, et nad ei võta annetusi suurfirmade ühendustelt. Sellal kui Sanders korjab raha lihtrahvalt, dollar dollari kaupa, siis Trump on jällegi ise piisavalt rikas. Ja seetõttu ongi nad sarnased - nende suid pole võimalik sulgeda ega nende kampaaniat pidurdada sõnadega, a la 'kui sa jampsi hakkad suust välja ajama, siis rohkem me su kampaaniat ei rahasta'. 

Donald Trump on siinkohal lausa meisterklassi näidanud sellega, et tema kampaania on olnud üks odavamaid. Ta ei pea eetriaega ostma, et TV ekraanile pääseda, ta lihtsalt säutsub twitteris ja peavoolumeedia teeb ülejäänu tema eest ise ära. Pole ka imestada, kui arvestada fakti, et Trump on ise üks nii tõsielusarja loojatest kui staaridest. Valdab oma teemat; on professionaal. Jackpotiks võiks nimetada juhtumit, kus Trump pidi oma kampaaniakoosoleku ära jätma, kuna läks löömaks Trumpi pooldajate ja vastaste vahel. Tulemusena ei pidanud Trump seekord ise mitte midagi tegema, isegi mitte säutsuma, ent ometigi oli ta nimi pommuudisena üle terve riigi.



Kuigi Trumpi edu on suur ja tema populaarsus vaat et fenomenaalne, ei paista tulevik tema jaoks üldsegi roosiline - ta on osanud oma räigete ütlemistega vihale ajada liiga palju tegelasi. Üks tema viimaseid ütlemisi oli, et abort peaks olema keelustatud ja naised kes seda siiski teevad, karistatud. Vähe sellest, et juba niigi oli tal lõpuspurdile vaadates puudus naiste häältest, tegi ta endale sisuliselt karuteene, peletades eemale osa neidki, kes seni tema poole hoidsid. Kuluaarides levivad kõlakad räägivadki nüüd seda juttu, et ehk polegi Trumpi peaeesmärk presidendiks saada. Tema jaoks üks show kõik ja oh, millise hinnaga järgmine võiks müüki minna. Presidendiamet on küll kuulsust, au ja võimu toov amet, ent samas ka täis kohustusi, piiranguid ja vastutust; üldsegi mitte meelakkumine. Täitsa usutav kõlakas selle pilguga vaadates, peaks mainima.

Demokraatide liidri Hillary Clintoni seis on hea, ent mitte väga hea. Ennemalt loodetud kerge sörgi asemel, peab ta juba nüüd täie rauaga rassima ja rahasid kulutama, et üldse lõpusirgele jõuda. Hoolimata sellest, et tema selja taga on suurfirmad, pangad ja meedia, ei ole tal õnnestunud oma rivaali, Bernie Sandersit maha raputada. Kuigi vahepeal juba paistis, et võitlus on läbi, läheneb Sanders koletu kiirusega. Enne Michigani hääletust avaldas Washington Post Sandersi suhtes 16 negatiivset artiklit 16 tunni jooksul. Aga sellest polnud paraku abi, Sanders võitis. Üks viimastest Clintoni meetoditest hoida liidripositsiooni, tuli äraütlemisega debattidest enne New Yorki hääletamist. Clintonit ja tema seisukohti teavad juba kõik, Sanders aga alles kogub tuntust ja populaarsust, ning iga kord kui Sanders sõna saab, läheb Clintoni jaoks lugu järjest hapumaks; hakka või kaasa tundma.



Bernie Sandersi seis on raske, ent sugugi mitte lootusetu, ütleme nii. Viimased 7 osariiki, kus hääletused toimusid, võitis Sanders neist 6. Seejuures tuleb kindlasti ära märkida, et võidud ei tulnud nibin nabin, vaid jõulise ülekaaluga. Lootust lisab ka asjaolu, et suurem hulk osariike, mis ees seisavad, soosivad analüütikute hinnangul just nimelt Sandersit. Sandersi peamine trump on aktiivsed, sotsiaalmeedias sõna võtvad noored. Kui jälgida debatte ning intervjuusid, siis Sanders on suisa rockstaari staatuses; tema sõnavõtte on nauditav kuulata ja vaadata - vanamees on väge täis. Sellal kui Clinton meenutab tüütut põhikooli õppealajuhatajat, siis Sanders on otsekui maailma kõige ägedam vanaisa; teab mis on noorte probleemid ja ka võitleb nende eest. Ning olgem ausad, tema ideedel on mõistetav sisu. Külma sõja ajast pärit hirm kommunismi ees kammitseb küll ameerika vanemat generatsiooni, ent noored teavad uuemast maailmast rohkem. Ahvatlus jõuda järgi põhjamaade sotsiaalsele heaolule, on suur ja üldsegi mitte utoopiline. Punks not dead.


Ted Cruz on vabariiklaste kompromisskandidaat. Pole teab mis tugev kandidaat, ent siiski mitte nii hull kui Trump. Tassib kaasas piiblit ja tahab kõiki korra järgi palvetama panna, aga kuulab siiski sõna. Ega tema kohta suurt midagi kosta oskagi. Suhteliselt laitmatu elukäiguga mees; naine, lapsed, suur toetus protestantlike kristlaste hulgas, peaks nagu ameerikale sobima küll. Clintonile vääriline vastane, ühteviisi igav. 


John Kasich võiks olla vabariiklaste eelistatud valik, aga vist on temaga hiljaks jäädud. John Kasich on otseses mõttes mõistliku jutuga mees, oskab pidada läbirääkimisi ja leida kompromisse. Ei ole jäik; teab et lisaks mustale ja valgele on ka halle toone. Võrreldes teda Cruziga, mõjuks ta presidendina märksa usutavamalt, ent paraku näib temas nappivat jõulisust; vähemasti kandideerimist ennast silmas pidades. Analoogiat elust otsides võiks rääkida naiste dilemmast - tulevase lapse isana on eelistatud alfaisane, olemasoleva jaoks aga beeta. Küll sobiks ta ideaalselt asepresidendiks. Kindel mees, kes midagi vussi ei keera ning turvaline variant vajadusel ka presidenti asendama. Kui mitte muud, siis praegu on tal soodus aeg poliitilist kapitali koguda, ning kui ta seekord pukki ei jõua, võime teda nelja aasta pärast uuesti näha. Ehk on selleks ajaks vihasemaks läinud.


Tänaseid valimisi ilmestab seega revolutsiooni hõng; ameerika rahvas, iseäranis noored, tahavad muutusi. Mitte väikseid, 'teeme kõike natuke paremaks', vaid suuri muutusi. American Dream on küll ilus asi unistada, ent reaalsus, kuidas tippu jõudnud trambivad ülejäänud rahva peal, mõjub kainestavalt. Liiga vähe sotsiaalset turvalisust, liiga vähe töökohti ja palka on noorema põlvkonna püsti ajanud. Mõned aastad tagasi alanud #Occupy liikumine pole kuhugi kadunud; vastupidi, nüüdseks on neil lausa reaalne kandidaat presidendi ametisse pakkuda. Ja kui olud ei parane, kui ameerika rahvas seekord ei vali suuri muutusi, ega siis rahulolematus ju kuhugi kao. Ei kao ka ideed.

Ameerikat ootab ees revolutsioon - kui mitte täna, siis homme.



27 märts 2012

naabrivalve Ameerikas, nagu vesternis

Ameerika ühiskonda, täpsemalt võttes ühte Pärnu mõõtu väikelinna on lõhestamas tragöödia - õhtuhämaruses hukkus kuuli läbi järjekordne nooruk. Relvastamata 17. aastane poiss, Trayvon Martin, oli valel ajal vales kohas. Nimelt teostas üks kodanik naabrivalvet, kelles äratas kapuutsis tegelane kahtlusi. Piirkonna turvamine lõppes konfliktsituatsiooniga, mille käigus kasutas valvur George Zimmerman relva.

Politsei kuulas tulistaja kohapeal üle, võttis tunnistused, laiba ja läks minema. Tulistaja läks koju magama. Juhtunu mahtus enesekaitse piiridesse, kuna seaduses on kirjas õigus mitte taganeda (Stand Your Ground). Ja see õigus kehtib ka väljaspool kodu, avalikus kohas. Tõeline vestern.

Juhtumiga seoses on ülesse kerkinud rida küsimusi. Esiteks on juhtumi üks tunnistajatest surnud. Teiseks on pealtkuuljate/nägijate ütlused vastuolulised. Tulistajat ennast arreteeritud pole, kuna ei leidunud tõendeid, mis oleksid rääkinud enesekaitse ületamisest. Tõenditeks olid tulistaja enda sõnad, ning väidetavalt ka tema prügine selg, verine nina ning kukal.

Nagu arvata, on ülesse kerkinud ka rassiteemad. Sarnaseid juhumisi esineb USA's tihti, nüüd aga tabas see ühiskonna närvi vägagi valusalt. Elu on näidanud, et kui nahavärvid oleks tulistajal ja ohvril teised olnud, ehk siis mustanahaline tulistaja ning valgenahaline ohver, poleks politsei tulistajal niisama koju lasknud minna. Martin Lutheri unistus valgete ja mustade võrdsusest pole veel täitunud, hoolimata sellest, et president Obama ise mustanahaline on.

President Obamast rääkides tuleb mainida, et kõnealune juhtum pälvis tema erilise tähelepanu, heites pressikonverentsil õhku emotsionaalse mõtte, et mis siis, kui see oleks olnud tema poeg?

#OccupyWallStreet infokanalites kutsuti rahvast 21. märtsil Miljoni Pusa Marsile. Kui palju marssijaid kokku tuli, on mul selgusetu, aga, et asi suure kella küljes on, näitab kasvõi internetis allkirjade kogumine tulistaja arreteerimiseks. Praeguseks on allkirju juba üle 2 miljoni.

Habras on turvalisus meilgi, aga päris sedasi mitte, et eliitrajooni sattununa kuuli saad. Ameeriklastele on see aga järjekordne torge personaalse võidurelvastumise mõttekuse kohta. Peaks nagu olema tsiviliseeritud ühiskond, riik, kes ennast kogu maailma eeskujuks seab, aga täristavad relvadega nagu metslased.

Olgu see hoiatuseks, et meie ei läheks pinnapealsuse laiale teele.

Eestikeelset teemakajastust saab lugeda veel siit:
Kas mina olen oht?
ja siit:
Püssi ka ei saa paugutada, ilma et mõni neeger ette ei jääks

23 november 2011

#OWS | The Empire Strikes Back ' 1% vs 99%


New Yorki miljonärist linnapeal sai okupeerijatest villand, kaua võib, mida nad lällavad siin, segavad elamist ja olemist. Liberty Plazat okupeerinud kamp peksti laiali ning hävitati tekkinud infrastruktuur. Iseasi, palju sellest tolku on, mina oleks linnapea asemel sinna supiköögi organiseerinud.

Et rahatuusad asja tõsiselt võtavad, näitavad nende viimased liigutused üsnagi selgelt. Eks neil ole ka põhjust, liikumine on tekitanud tõsiseid rahalisi kahjusid. Tõhustamaks kasumi kaitsmist, annetas J.P. Morgan New Yorki politseile $4,6 miljonit. Ja see pole Morganile kulu, vaid taktikaline käik, et vältida halvimat.

Veelgi huvitavamat kraami leiab hiljuti lekkinud dokumendist. Nimelt saatis üks lobifirma pankurite ühendusele kirja, kus nad analüüsivad tekkinud olukorda tulevaste presidendivalimiste taustal. Leitakse, et positsioonide kindlustamiseks tuleb alustada meediasõda. Kuna lobifirma ei ela õhust ja armastusest, siis on sellel teenusel ka hind - $850 000. Selle raha eest toetataks poliitikuid, kes toimetavad osariikides, milled nad viimasel korral Obamale kaotasid. Otsitakse Demokraatide sidemeid #Occupy Wall Street liikumisega ja võimalust seostada neid liikumise jooksul toimunud negatiivsete eksessidega.

Males meenutab see olukorda, kus sundseisu peataoleku puhul valitakse agressiivne rünnak, eelistatavalt tuli kuningale. Reeglina tehakse seda aja võitmiseks. Paraku pole #OWS-il kuningat; Fox News on juba mõnda aega üritanud liikumist maha tampida, tulemusteta. Oodata võib seega veelgi räpasemaid võtteid.

Kas pankurite ühendus konkreetse hinnapakkumise ka vastu võttis, pole teada, ent peaks pisut aimu andma teema tõsidusest - Money talks, #OWS walks; hinnapakkumisi liigub teisigi.


Adbusters kutsub samal ajal protestante taktikalisele taganemisele. Peamiseks põhjuseks lähenev talv, kuid mitte ainult. Sedasi edasi telkides elades ja päevad läbi koosolekuid pidades kaotaks liikumine oma momentumi, teravuse, vajuks uudisväärtuse puudumisel lihtsalt ära. Debatid sel teemal on #OWS-i kommuunides suht tulised.

Samas pole see taganemine allaandmine, vaid sisenemine järgmisse etappi; töö jätkuks ja areneks edasi põhiliselt internetis, seal kommuune arendades ja ajurünnakuid korraldades, et kevadel uue jõuga välja tulla. No see võtab ikka aega, kus miljon inimest tahab isiklikult sõna sekka ütelda.

Ideel on jumet aga kas see ka läbi läheb? Seda ei tea kahjuks keegi. Nii nagu liikumise plahvatuslik kasv oli ennustamatu, on ennustamatu ka selle edasine kulg. Liikumise suur trump - liidrite puudumine - võib osutuda Achilleuse kannaks. Liikumine vajab mingisugustki suunda, mingit eesmärki, taktikat ja koordineeritud tegevust. Mitte, et see kõik puuduks aga sellel on oht hägustuda ja killustuda.

Võtsin vaevaks tutvuda liikumise ajalooga, õigemini sellele eelnenud ajaga. Ilmneb, et Adbusters on erinevaid kampaaniaid korraldades oma rida ajanud juba aastaid. See, et #OWS sedavõrd suureks paisus ja täiesti oma elu hakkas elama, oli üllatuseks neile endilegi, ent samas polnud see pauk luuavarrest. Juba kümmekond aastat tagasi oli Adbustersi tegelastel visioon ja lootus näha uue tõeliselt suure liikumise algust. See aga ootas oma aega ja kedagi, kes sädet annaks.


Ma mõtlen, et kui mina oleks oma blogis välja hõiganud idee okupeerida Wall Street, oleks ma paremal juhul saanud kommentaari minu vaimse seisundi kohta, halvemal juhul ei sedagi. Adbustersi eeltöö on kestnud 15 aastat, kogudes oma ajakirjale sadu tuhandeid lugejaid ja nüüd alles lõigati selle vilju.

Nii et selles mõttes on liikumise sünni põhjuseks siiski mingid nimed, mitte tingimata konkreetsed isikud, vaid pigem ühendused. Ja mida edasi, seda rohkem võib näha erinevate "töö"gruppide populaarsuse erinevat kasvu. Ilma autoriteetide, eeskujudeta ja ajaloo suurkujudeta poleks ka sellel liikumisel praeguseks saavutatud edu. Kes see ütleski, et seisab oma hiiglastest eelkäijate õlgadel?

Pealkirja juurde tagasi tulles peab tõdema, et mitte sugugi kõik rahatuusad ei võitle #OWS-i vastu. Leidub ka neid, kes on annetuste näol okupante suurel määral toetanud, ostes neile telke, sööki ja muud vajalikku. Lisaks sellele on märke ka Tea Party sulamisest. Memphises asuv grupp kutsus endale külla mõned aktivistid, kes siis rahvale omi seisukohti jagasid. Kõiges küll ei nõustutud, ent suhete soojenemist võis märgata.

Teemale lisaks soovitan kuulata Raadio 1-s toimunud arutelu toimuva üle. Stuudios on Tarmo Jüristo, kes käis isiklikult liikumise sünnikohas, elas seal nädal aega ning kirjutas sellest oma blogis (memokraat.ee). Ning nii mõnegi asise postituse leiab vabameelse blogist (vabameelne.wordpress.com).

Lõpetuseks video liikumise 2. kuu sünnipäeva tähistamiselt, kus kell 6 hommikul oli 20 000 inimest okupeerimas Wall Streeti. Väga hästi tehtud video, musaga kokku miksitud. Kes mäletab meie öölaulupidusid, siis midagi sinnakanti toimub praegu seal, Ameerikas.

11 november 2011

#OWS | #Occupy Harvard

Uudiseid #Occupy Wall Street teemal.

Adbusters kutsub ülesse okupeerima Harvardi ülikool, tuueks ajendiks tõsiasja, et ülikooli tipp professorid ja dekaanid on sisuliselt 2008 aasta krahhi arhitektideks. Nende õpetatud majandusteooria pidi tooma õnne ja heaolu, American Dream'i. Mitmed nende õpilased on juhtumisi poliitikute ja pankurite hulgas põhitegijad, need kes ka sügavaima kriisi ajal said meeletuid hüvitisi, pidu ja trall käis taevani. Need on nemad, keda riigi keskpank praegu üüratute rahasüstidega päästab. Kõik see tuleb kinni maksta tavakodanikul, vähenenud sissetulekute ja inflatsiooni näol.

Samas pole muidugi kõik Harvardi tudengid sedavõrd edukad; on hulgaliselt ka neid, kellel tänaseks kallilt saadud lõpupaberid käes, ent tööd mitte. Igatahes on selge, et senine süsteem ei tööta enamuse heaks ega ole jätkusuutlik.


Lisaks madistab Adbusters ajalehega New York Times, kes süüdistab neid sisuliselt antisemiitluses. Adbusters saatis vastuseks kirja, mille palus enda kaitseks avaldada. New York Times keeldus selle avaldamisest, tuues põhjuseks teksti pikkuse, mis ei mahtuvat formaati, ehk siis paluti seda tuntavalt kärpida. Adbusters aga keeldus sellest ja nüüd ongi sisuliselt patiseis. Paraku võib ajalehe kahjuks mainida, et Adbustersi kasutada on sotsiaalmeedia, mis oma tõelist jõudu on alles näitama hakanud.

Hiina üritab samuti asja kontrolli all hoida, blokeerides otsingumootorites praktiliselt kõik, mis #Occupy liikumisega seotud on. Sõnumiks raudne kord: #Occupy Bejing, no pasaran.

CNN on üllatuslikult lasknud läbi rapordi, kus nad intervjueerivad selgelt mõtlevaid ja väljenduvaid aktiviste, ehk siis lasevad juba läbi nende sõnumeid. Fox News on endiselt vastasseisus, nimetades seda väga ohtlikuks liikumiseks, mis Obama enda õlgadel seisab.

Muus osas läänerindel muutusteta, liikumine levib ja kasvab, harusid ja kommuune tekib nagu seeni peale vihma, varsti pole linna ega päeva, kus ja mil midagi ei toimuks.

Siin videos sekkutakse valimistesse. Presidendikandidaat Michelle Bachmanni esinemine katkestati okupeerijate poolt. Aktsiooni nimeks on 'Mic Check', kus üks ütleb ees, teised kordavad järgi. Kuna seadust ei rikutud siis olukorra lahenduseks pidi politsei Bachmanni lihtsalt minema eskortima.


27 oktoober 2011

#Occupy Wall Street - phase two - #Robin Hood


Adbustersi algatatud #Occupy Wall Street on sisenemas järgmisse faasi - uueks ürituseks on #Robin Hood (tax); juba sel laupäeval (29.10.2011). Robin Hoodi maksu võib kokku võtta ühe lausega:

"So now we are telling you what we want: a radical transformation of casino capitalism… we want you to slow down fast money with a 1% #ROBINHOOD tax on all financial transactions and currency trades."

Pikema ja põhjalikuma tutvustuse leiab lehelt http://robinhoodtax.org. Kannatamatutel soovitan läbi vaadata see video, 3 minutit andeka näitleja Billy Nighy esituses, priceless.



Ehk siis sisuliselt midagi sellist nagu (meil) on käibemaks; aga mitte päris sama. Maks rakenduks finantssektorile, finantstehingutele ja valuutakaubandusele. Ehk siis sedasorti rahade liigutamine, mida kasvõi börsil näha võib. Uus maks ei ole ka astmeline tulumaks, selle põhirõhk oleks just rahade liigutamisel, mitte teenitud kasumil.

Idee on alles arenemisjärgus ja konsensuse otsingul, pisut veel toores, et mitte ütelda vastuoluline. Aga selles on radikaalsust, mida üks tõeliselt uudne idee peab omama.

Seda 1% kasutataks põhiasjalikult vaesuse vastu võitlemiseks, kasvõi sellega, et saadame kõik maamuna peal elavad lapsed kooli. Kui haridus pole õng, siis mis üldse? Või siis tervishoiu parendamiseks, peaks ju seegi olukorda parandama. Vähem põduraid ja enneaegselt surijaid tähendab rohkemat hulka toimivaid töökäsi ning ajusid, mis peaks omakorda majandusele positiivselt mõjuma - vähemasti Vanas Maailmas, Euroopas.

Haritud ja hea tervise juures olev inimene pole sõltuv planeetide seisust ega kehvast suusailmast, ta oskab endaga hakkama saada. Omaette teema on muidugi hariduse kvaliteet, selle sisu ja praktilisus, aga sedagi annaks lisaraha näol parendada. Asjaolu, et meie endigi õpetajaskonda on tabanud noorte ja meeste põud, peaks midagi tähendama ja ennustama.

Millega uus liikumine jätkub, on vara ütelda, kuid kindel saab olla selles, et mõjuta see pole ja niisama ei jää. Seda revolutsiooni on algusest peale toitnud kasvav ebavõrdsus ja lihtrahva vaesumine. Seniks kuni olud ei muutu, ei näe ma ka põhjust, miks peaksid inimesed rahumeeli koju tagasi minema. Kui neil üldse sedagi on.

Mõistetamatu on, miks pidi rahumeelsete meeleavaldajate kallale saatma täisrelvastuses märulipolitsei, pisargaasi, kummikuulide ja flashbang granaatidega. Justkui oleks tegemist olnud molotovi kokteile loopinud märatsejatega. Fox News lasi asjal paista just nii, pannes juba pealkirjaks More Violence From The Occupiers. Lisaks leiti mingi tegelane, kes kogu maailma hädades juute süüdistas. Ja nii saigi lisada, et okupeerijad antisemitismi armastavad. See aga on ju surmapatt, mis õigustab ja vabandab politsei jõulisemadki võtted.

Jääb mulje, nagu üritataks okupeeriaid just nimelt üles kütta, et nad mingigi vägivaldse liigutusega esineks. See annaks politseile õiguse kasutada oma täit võimu ning rahu maa peale tuua. Mitte, et komandanditund lahendaks inimeste probleemid, aga vähemasti taastab see öörahu.

Revolutsioon on õhus, annaks vaid jumal armu, hoides meid kõige hullemast. Mitte igal pool ei teostata revolutsioone nagu meil, lauluga.

16 oktoober 2011

REVOLUTSIOON #Occupy Wall Street


Pisut rohkem kui kuu aega tagasi tulid Adbustersi tegelased (kelledest üks on väliseestlane Kalle Lasn) ideele korraldada üks meeleavaldus. Kutsuti ülesse okupeerima Wall Street, meenutati Tahririt (Mubaraki kukutamine), esitati küsimus "What is our one demand?" ning tungiv soovitus telk kaasa võtta.

Üsna peatselt liitus üleskutsega Anonymous grupp, NYC General Assembly, U.S. Day of Rage ning mitmed ametiühingud ja ühendused. Enne kui Adbusters arugi sai, oli asi väljunud kontrolli alt. Üleskutse meeleavaldusele päädis paari tuhatkonna protestijaga, kelledest sadakond jäi kogunemiskohta ööseks, mitmed neist arreteeriti. Alanud oli liikumine, millel on sisu, millel on revolutsiooni hõng.


Visad tegelesed jõudsid kolmandaks nädalaks nii kaugele, et ummistasid Brooklyn'i silla, mille peale arreteeriti tervelt 700 aktivisti. Politsei käsutuses oli 10 bussi, mis vurasid ilmselt tihedamini kui Kadrioru tramm tipptunni ajal. Nende kolme nädala sisse mahtus ka mitmeid pisemaid juhtumisi, kes kuskil pisargaasi näkku sai ja kes lihtsalt kolki.


Neljandal nädalal hõigati sotsiaalmeediasse kutse, kõigile, korraldada ülemaailmne meeleavaldus 15. oktoobril. Hõikamisest daatumini jäi vähem kui nädal. New Yorki linnapea oli kuu aega toimunud kärast frustreeritud ning ähvardas rahva pargist minema saata, põhjenduseks toodi sinna kogunenud sodi ja prügi. Aktivistid organiseerisid kiiresti koristusmeeskonnad, plats löödi läikima, üritus oli päästetud.

Tulemus:
Osales üle 1000 linna (nendest üle 100 Ameerikast). Osalejate koguarvu kohta andmed puuduvad; oli linnu, kus osalejaid 200 000, oli linnu kus osalejaid kõigest 200. Lisaks sellele internetis kaasaelajad, kellede arvu üle ma spekuleerima ei hakka. Liikumise sünnikohas oli uueks daatumiks kogunenud kümneid tuhandeid.


CNN kajastas sündmusi omal moel, umbes nii, et mingid järjekordsed protesteerijad rahu rikkumas, kelledest kõige hullemad kiiremas korras pokri pisteti. Mida need protesteerijad nõudsid, kadus üldise melu sisse ära. Tõele au andes, polnudki nendest nõudmistest midagi selget välja lugeda. Liikumisel puudus juht, puudus ühtne sõnum, harilik rahvarahutus. Kahvatuks jäi ka Eesti meedia kajastus, välja arvates ETV saade Välisilm, kus saate tegijatel õnnestus teha lühike intervjuu meeleavalduse algatajaga, Kalle Lasniga.

Liikumisel on siiski sisu, mis praeguses varases etapis paraku veel segane paistab. Põhimass rahvast on inimesed, kes äsja kooli lõpetanud, ent ilma tööta. Selles massis leidub oraatoreid, kelledel on selge sõnum ja visioon tuleviku suhtes. Liikumise sisu kohta saigi kõige paremini infot kõikvõimalikesse kohtadesse ülesse riputatud videotest. Protesteerijatega tehti hulgaliselt intervjuusid, filmiti laagripaikades toimuvat melu ja loomulikult tundlikud kaadrid politsei jõhkrutsemisest. Lisaks sellele tekkisid kümned veebilehed, kust sai üle maailma toimuvat praktiliselt otseülekandena näha.


Võin nähtu ja kuuldu põhjal väita, et rahva nõudmised polnud sugugi nii lihtsad ja labased, nagu seda Silver Meikar oma artiklis kokku võtab. Põhiprobleemiks oli loomulikult kasvav vaesus ja ebavõrdsus, mille juures Wall Streeti tegelased kindlasti olulist rolli mängivad. Tõepoolest, miks peab lihtrahvas kinni maksma pankade lollusi, miks trükitakse meeletus koguses väärtuseta dollareid juurde. Räägiti ka muudest arututest kulutustest, nagu näiteks sõdadest. Meeleolud rahva hulgas meenutasid omaaegset Vietnami sõja protesti ning hipiliikumist.

Liikumine läheb edasi, see on kindel. Ajapikku võib muutuda liikumise nimi, tekkida põhisõnumid ja selged juhid aga lihtsalt niisama see ei vaibu; vähemasti kui arvestada jätkuvat ja süvenevat masu. Oleme uue revolutsiooni lävel, näeme juba selgemalt selle tõusu. Sotsiaalmeedia on näidanud ennast efektiivse vahendina - see mis vanasti kogus tuure nädalaid ja kuid, juhtub nüüd päevadega.

Lõpetuseks video ühest aktivistist, kes oma sõnumit kõval häälel edastab.