Kuvatud on postitused sildiga Ühtne Eesti. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ühtne Eesti. Kuva kõik postitused

10 november 2010

Ivo Rull ja Riigimehed

Minule kui poliitikahuvilisele, oli saade Riigimehed üks neist, mida lihtsalt peab vaatama. Sai vaadatud, naerdud, ent kommenteerimiseks nappis mõtteid. Õnneks lisandus peale teist saadet kommentaatorite ridadesse ka Ivo Rull, millest alates läks asi lõbusamaks; ei saa ju tavakodanikuna loobuda sellest magusast ärapanemisest. Teised ju kaa, kus siis minagi.

Kõigepealt saatest; esimene osa oli päris hea. Päris mitmed situatsioonid tulid rõõmsa äratundmise saatel tuttavad ette, a la vaata neid jobusid, sellised nad ju ongi. Hõisked valimistulemuste selginemisel, mille juures oli mul ootus, et viimasel hetkel jäädakse käputäie häältega ilma sellest, miks šampanjapudel lahti korgiti. Aga ei, seda ei pakutud, polnudki ilkumine Keskerakonna aadressil.

Ja siis see jopski, tõusik, Sotsiaalse Sidususe Minister, muffigi taipamata oma positsioonist või erakonna suunast või mõttest - ei, pole temagi kesk või sots. Nemad ju päris nii jaburat teksti ei ajaks, eriti veel sellest, mis lausa põhikirja rasvaselt sisse kirjutatud.

Üllatus oli aga see, et terve teine saade oli pühendatud sellesamale jopskile. Kas siis esimene saade ei kirjeldanud teda juba piisavalt värvikalt? Kipsplaadist lossi kuningas, tilli pikenduseks liisitud auto, ennast täis kurvakuju rüütel. Täielik feil ma ütlen; isegi erakonna võidu peolt ei saanud ta ühtegi naist endale koju kaasa. Ebareaalne, ülepingutatud ja väljavenitatud ärapanija. Ühesõnaga pettumus.

Teist saadet saatis otsast lõpuni küsimus - milleks? Milleks kedrata situatsioon situatsiooni järel sedasama veendumust, et tegu on jopskiga. Umbes nagu Oskar Lutsu aastaajad. Mida raamat edasi, seda sagedamini võis lugeda sellest, kuidas Kiir oma püksid täis tegi ja sellevõrra vähem muud sisukat. Ja nüüd siis samas stiilis ka see paljutõotavalt alanud saade. Loodan, et vähemasti kolmandas osas leitakse uus tegelane ja et sarja tegijatele ka mõni positiivne tegelane silme ette on jäänud.

Aga nüüd siis Ivo Rullist. Mis valu küll peab mehel olema, et seda saadet nõnda pikalt analüüsida. Res Publika, mainis ta. Ehk tõesti tuli tal mõni asi liigagi tuttav ette; oli ta ju ise selle erakonna üks asutajaliikmetest. Meenub artikkel, kus ta räägib esimesena kommenteerimise vajadusest - nime andmisest, defineerimisest. Pole vist vaja mainidagi kohandumisest avaliku arvamusega, tule kõrvale juhtimisest ning selle juures veel targa näo tegemisest. Thank God for Google; ei lase ta meie sotsiaalsel mälul kustuda, ükskõik kui palju Ivo neid uusi arvamusartikleid ka juurde ei trükiks.

Res Publika, Rahvaliit, Rohelised; feil after feil. Ohjah, loomulikult ei saa ega olegi Ivo süüdi kõigis neis jamades, ent ometigi, miks küll see ämbrikolin temaga kaasas käib. Las ma ütlen, milles viga - ametis, just nimelt ametis. Mis siis PR suuremalt jaolt on? Näitamaks asju teisiti kui nad on, massidele sobivas variandis. See on mask, mille taga puudub sisu ja hing. Egas ilmaasjata sind Ühtse Eesti Suurkogul pimedasse ja haisvasse kohta saadetud. Sinu koht pole poliitikas, kuna sind ei huvita asja sisu, vaid kuidas see välja näeb. Tee oma tööd äriilmas, aga jumala pärast, hoia eemale poliitikast. See saade räägib ju sinust, juhtmest.

07 mai 2010

Kes meist on pädev, üleüldse?

Täna õhtul see sünnib, aga mis täpselt, ei tea vist keegi veel, isegi mitte teatrirahvas ise. Kui kõik hästi läheb, istun täna Saku Suurhallis pealtvaatajate ridades, teatri NO99 etendust vaatamas. Ootused on mul kõrged, aga isegi kui etendus lahjaks jääb, on head teatrit nähtud juba omajagu. Päris kindlalt võib öelda, et mitmed muutused on juba toimunud, ning neid tuleb veelgi - nii see lihtsalt ei jää.

Etenduse vaatajatel ja teistel huvilistel tasuks lugeda Delfis ilmunud spekulatsioonide loetelu. Üsnagi üheselt on tegelikult seal välja öeldud, et tuleb, jah tuleb, uus erakond. Kas täna, ma ei tea, kahtlen selles millegipärast. Kas enne eelolevaid valimisi, pole samuti kindel, aga ta tuleb. Rahvas on valmis, vajadus olemas, edasine on juba lihtne tulem.

Pealkirja kribasin inspireerituna Lauri Vahtre hinnangust näitlejate pädevuse, õigemini selle puudumise kohta poliitika teemadel sõna võtta. Mina jäin jälle mõtlema, kas Vahtre ise on piisavalt pädev arvustamaks teatritükki? Kes meist üldse on pädev nö. pehmetes teemades. Ei ole poliitika, ega teater, ega ühiskonna areng täppisteadused. On neid, kes jagavad matsu teistest rohkem ja ka neid kes teistest vähem, aga ärgem unustagem, kodanikena on meil igaühel oma arvamus, omad kogemused ja nägemus. Omad valikud ja soovid, kodaniku vabadus ja vastutus mingi seisukoht võtta.

Kui jõuan, kriban juba täna õhtul oma värsketest muljetest.

lefalefa :)

26 aprill 2010

Priit Pullerits vs. Ühtne Eesti

Pullerits tahtis intervjuud, seda õite magusat. Värskeim liikumine, teistmoodi, viimase aja suurematest, küsimusi tekitav projekt; veidral kombel siiamaani ikka veel korraliku analüüsiva arvamusartikli ja intervjuuta. Nagu Pullerits tunnistas, mitte üks tont ei saa veel aru, mis värk käib ja millega see lõppeda võiks.

Intervjuu ilmus Postimehes, pealkirja "Ühtse Eesti ema-isa lubavad elu õppetundi" all. Et intervjueeritavatel üldiselt omapoolseid tingimusi on, pole üllatav, ent antud juhtumil, antud olukorras, oli vähemasti üks tingimustest ärevust tekitav. Nimelt nõuti, et kogu intervjuu saaks videosse võtta (suurkogul näitamiseks) ja et küsimused oleksid ette teada. Kogenud ajakirjanikuna eiras Pullerits küsimuste nõuet, aga kaamerast ta ei pääsenud. Ehk siis, ei mingit kärpimist, ega ajalehele sobivamaks toimetamist. Kõlab huvitavalt :)

Pulleritsu avakäik seisnes nõudes, et teda ei tohi filmida selja tagant; mis muidu võiks jääda tähelepanuta, kui sellega poleks kaasnenud vägagi kummalist põhjendust. Nimelt meenutas ta Katõni ajalugu, kus keegi kedagi kuklalasuga elimineeris. Mis see nüüd siis oli; solvumine, et teda ei usaldata, või lihtsalt otsitult jabur põhjendus? Karmid naljad teil, herr Pullerits.

Intervjuu üldine toon oli ründav, küsimustele küsimustega vastamine, sildistamine, hinnangu veel toimumata sündmustele andmine, spekuleerimine. Päris korralik kätš, mis mitmete kommentaatorite meelest Pulleritsu kahjuks, seisuga 1:0 lõppes. Ja kahju oli ka minul. See intervjuu võinuks olla märksa sisukam, kui tunnustatud ajakirjanik õigema jalaga päeva oleks alustanud.

Tõepoolest, milleks need mõttetud küsimused tulevikuplaanide kohta, kui juba ette oli teada, et midagi sealt välja ei pigista, etenduse lõppvaatust ei reedeta. Järgmisele ajakirjanikule pisike vihje, esita küsimusi pigem selle kohta, kuidas kõik alguse sai, mida huvitavat lihtsurelikud teatrirahvale rääkinud on. Sedaviisi toimides saaks märksa rohkem aimu sellest, mis ja miks toimub. Inspiratsioon ja materjal etenduse tarvis on ju saadud rohujuure tasandilt ning "suitsunurga" vestlustest.

Pärleid ja tähelepanekuid veel. Pulleritsu väitel pole tal poliitilisi huve, ent ometigi näib ta kinni hoidvat otsekui enesestmõistetavast eesõigusest poliitilistel teemadel sõna võtta. Ja nüüd siis teater, kultuuriinimesed poliitikas? Kuhu see kõlbab, kultuur peaks olema ju puhas, puutumata poliitilistest räpamängudest. "Teater ei tee kunagi ainult teatrit", kõlas Tiit Ojasoo vastus. See peaks olema "wake up call" ajakirjanikele; pisut veel sellist kemplemist ja teid ei võta enam keegi tõsiselt.

Tagumine aeg on tuua poliitika rahvani ja rahvas poliitika juurde. Rahva enda näoga poliitika, kus ka väikseim mutter tajub enda, küll ehk pisikest, ent ometigi oma panust; enda, oma lähedaste ja oma riigi tulevikku. Kodanikuühiskond, seda ma tahtsin ütelda.

16 aprill 2010

Puude taga on tavaliselt mets

Vahva näha, kuidas ajakirjandus endiselt filtreerib teater NO99 projekti "Ühtne Eesti" edenemist. Skeptikute ridadesse on astunud Peeter Oja isiklikult, nimetades seda liivakastimänguks ja tuuletallamiseks. Valge laev, mille vilksatust paljud juba arvasid nägevat, on osutunud lainetel hulpivaks kulunud sõnumiga kilekotiks. Lisaks veel ropult kallis ja üldse kahtlase taustaga.

FAIL?

Jätkan oma mõtet sellest, et Ühtne Eesti pole millegi uue algus, vaid osa protsessist, vaheetapp. Ma leian, et ka seekord, on puude taga päris korralik mets. Mis on siis need puud, mida me vahime ja mis meile pettumust valmistab.
1. Ühtne Eesti - sarnaneb ühe teise partei nimega
2. Eesti eest - kaaperdatud kaubamärk või IRL'i salaprojekt?
3. Kes siis veel - hoopiski Savisaare salaprojekt?
4. jaburad loosungid ja reklaamiklipid
5. kelle rahade eest? - pole vahet, mis vastus; igatepidi on paha
..ja mõned puud veel

Aga seda, mis toimub näiteks rahvameedias, ehk siis blogides; seda miks ja kui paljud sellest õhinas on, sellest ajakirjandus vaikib. Üllaülla, seal see mets ongi. Milleks lasta ennast ülesse kütta ajakirjandusest ja õhulossidest, kui selle asemel süveneda ja näha, mis on puude taga. Ei maksa lasta ennast häirida siltidest ja teatraalsusest. Etendus käib ja lõppvaatus on nägemata, ning teatrietenduse puhul teatraalsuse puudumine oleks kui Kroonika ilma Anu Saagimita. Harjuge ära.

Peeter Ojalt tahaks küsida, kus on su usk, mees? Tunnistad, et Eesti on tohutult muutunud, aga samas ei usu, et poliitika võiks muutuda, üldse kunagi. No mida sa ullike siis ootasid; et rahvas oleks tulnud barrikaadidele kutsuda ning parteid ja poliitikud oleks selle peale põlvili laskunud. Et täna teeme teatrit ja homme on meil uus Eesti? Heh, naljatilk.

Eesti on kodanikuühiskonnana aina paremaks läinud, leian mina; uus põlvkond on peale kasvamas. Või olen ma tõesti mingi udulendur? Aidake mind, peatage maa, ma tahan maha minna. Silmini sinna vanasse mõnusasse sopalompi, turvalise teadmisega, et paremaks ei lähe midagi, milleks erutuda.

või oodake, ma veel mõtlen..

13 aprill 2010

Elu esimene flash-mob kogemus

Jutt siis teater NO99 flash-mobist.

Et ma sellele oma blogis promo olin teinud, pidasin enda pühaks kohustuseks ka kohale ilmuda. Mõtlesin, et vaatan eemalt, naudin oma tavalist vaatleja positsiooni.

Mulle on juba noorest peast meeldinud jälgida inimesi ja masse. Olla ise selle juures, näha ja kuulda, tajuda, tunda. Aga endist viisi vaatleja rollis. Pean ütlema, et mu kogemused on suht rikkalikud.. no ma vähemasti ise mõtlen niimodi. Mäletan tundeid balti keti ajal, mil hingamine läks raskeks, ihukarvade püstiolekust rääkimata; mäletan pronkssõdurit, kus rahvas oleks vähimagi märguande peale tänavatele tormanud; mäletan Teeme Ära üritusi, mis kõik usu ja visiooni peale ülesse on ehitatud, jne. Alati sündmuse juures, vaatlemas. Tegelt ma ikka Teeme Ära üritustel panin oma käe kah külge :)

Nüüd siis juhtus nii, et minust kui vaatlejast, sai osaline. Ma läksin kaasa. No ma võin vabanduseks öelda, et kaugemale laul hästi ei kostunud, läksin lähemale kuulama. Trepist alla tulles põlv värises, tegelt kah. Mingil tol hetkel, kui sisemine otsus tehtud, et ma lähen, ma teen, käib kui kohutavalt mõnus ja hea elektrivärin üle keha. Igatahes, kaif.

Ja see ühtsuse tunne, see käis kah läbi, täitsa reaalselt. On grupp inimesi, kes mõtlevad täitsa tõsiselt, et tahavad ja suudavad Eesti elu paremaks muuta. Ka selle teatrietenduse abil saavad need inimesed esile tulla, ehk siis peidetud talente esile tuua.

Kui nüüd väga aus olla, lootsin näha märksa suuremat rahvamassi. Mitte, et see mis oli, oleks lahja olnud, ei seda mitte; vaid, et oleks lihtsalt oodanud..

Päris kindlasti polnud see läbikukkumine; see oli samm rahva ja riigi muutumise teel.

12 aprill 2010

Ühtne Eesti on ise osa protsessist, mitte algataja

Sattusin kuulama vikerraadiost saadet "Räägivad". Lingi leidsin Ühtne Eesti kodulehelt. Stuudios nimelt Tiit Ojasoo, Tiit Pruuli ja saatejuht Ignar Fjuk, ning teemaks käesolev NO99 projekt.
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1032503

Üsna pea tabasin, et oi, see paistab päris huvitav jutt olevat. Alustati sellest, et juba praegu on kihlveokontorites panused tehtud, et kas tuleb etendusest erakond, või tuleb hiljem selle mõjul (mitte tingimata erakond), või siis ei tule üldse midagi. Kuigi me pole näinud veel etenduse lõppu, veel vähem suve ja sügise lõppu, võin ma juba praegu ütelda - muutus tuleb, sest see on juba toimunud. Ehk siis, need kes on panustanud sellele, et midagi ei toimu, võivad end juba praegu kaotajateks lugeda.

Aga, et mis siis tuleb? A kust mina tean. Ma ei tea, mida Eesti rahvas otsustab. Aga ma tean, et selle otsuse tegemiseks on tagumine aeg, ja ma näen ka paljusid, kes muutust soovivad. Alles hetk tagasi, oleme otsekui unest üles ärganud, ja taasavastanud oma riigi, oma rahvuse. Avastanud, et me oleme kodanikud ja et me tahame sõna sekka öelda. Aastatepikkused kogemused, teemal, et midagi ei muutu, vali keda tahad, on rahva viinud sellise frustratsiooni äärele, et ta on valmis midagi täiesti radikaalset tegema, et sellest tardumusest lahti murda.

Sattusin oma mõttelõnga arenedes Orkuti ühte foorumisse, kus noored üliemotsionaalselt kiitsid mingit üritust. Selle ürituse nimi oli Märkamisaeg. Alles täiskasvanuks saades, pole need noored oma silmaga kunagi venemaa võimu näinud. Ja meie vanemad mõtleme, et "ah, ei saa nemad täienisti eestlust mõistma, nad pole ise seda (iseseisvumisaega) kogenud". Ja ometigi olid nad sel üritusel täiesti sillas, juubeldamas ja uhked, et on eestlased. Mitte muidugi kõik noored, tõsi küll. Aga oluline osa neist päris kindlasti. Meenub veel ka tantsu- ja laulupidu. Teeme Ära. Tarand.

NO99 projekt Ühtne Eesti, on seega rahva eritellimus. Tollal, kui Nõlvak keeldus erakonna loomisest ja Tarand kah ütles, et Brüsselisse tema kandideerib ja sinna ka läheb, oli see korraks paljudele pettumuse hetk küll. Aga juba natukese aja pärast hakati mõistma, et ega me siis Nõlvaku, või mõne muu staari sabas pea jooksma; meie endi käes on võim, et muuta oma maa. Võtku see siis kaua aega võtab, kaua tehtud kaunikene, aga vähemasti minu panus on seal sees. Peab muidugi jälle möönma, et mitte kõik ei hakanud sedasi mõtlema.

Aga nüüd, kus surve on suureks läinud, ja katlale lahe ventiil leitud, annaks ikka mõnuga signaali küll. Või kuidas?

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
---

ps. ahjah.. peeaaegu unustasin.. meeldetuletus: flash-mob, see on juba täna, õhtul kell pool seitse kuus (17:30), Vabaduse väljakul. http://www.facebook.com/pages/Uhtne-Eesti-Suurkogu/103263113044019

Inspiratsiooniks see:

05 aprill 2010

Ühtne Eesti destabiliseerib Eestit

Nii võiks vist kokku võtta Ivo Rulli sõnavõtud.

Päris lahe on jälgida kõikvõimalike vandenäoterooriate levimist. Kõigepealt, kes seisab selle teatrietenduse taga, mis erakond?

Otse ja lihtsalt - mitte ükski seniolevatest. Isegi mitte Keskerakond, kes küll muidu on põnevil sogasest veest, ent teist tarandit nad enam ei taha. Ka mitte reformikad.

IRL? Ei!

Tegu on teatrietendusega, mille missioon on harida rahvast poliitika teemal. Mida rahvas selle haridusega peale hakkab, on juba iseasi. Või äkki ongi see erakondadele probleemiks, et senised kampaaniad on suunatud harimata rahvale, nüüd aga tarvis kampaaniaid ümber tegema hakata. Kulukaks lähep rsk.

Veel eelmisele lisaks.. Savisaare meelest olid mõttetalgud läbikukkumine, kuna ei suudetud parteid luua. Mille kõige juures suudan meenutada seda, et Nõlvak nii enne kui pärast üritust mitu korda kinnitas, et parteid tema tegema ei hakka. Kui Nõlvak oleks tahtnud, oleks ta selle ka lõdva randmega ära teinud.

Sealt edasi, meenutan irooniaga ühte mõttetalgute populaarsemat teemat: Valitsemiskultuur. Siinkohal toon ära kolm näidisena üleval olnud küsimust.
  1. Kuidas saaks parandada valitsemiskultuuri? Kas saame ise muuta valitsemiskultuuri sellega, et oleme rohkem kursis sellega, mis toimub ja räägime kaasa? Peaksime saama uskuda, valimistel antud hääled on olulised ja toovad kaasa muutuse.
  2. Kuidas teha inimestele seadused arusaadavaks?
  3. Kuidas inimesed kaasata valitsemisse?

Kas sai teatrigrupp sealt tõuget ja ideid? Arvan, et üsnagi.

Ehk siis.. mõttetalgud on tõestanud ennast juba aastaga. Tere tulemast kodanikuühiskonna sündimise ja kasvamise juurde.

High five to Nõlvak :)

30 märts 2010

Kas nüüd tahetakse ka Eesti riik pankrotti viia???

Just nii hüüatas üks Eestimaa tuleviku pärast südant valutav kommentaator. Jutt siis saatest Vabariigi Kodanikud, kus peakülalisena Ene-Liis Semper sõna võttis. Mis kõige lahedam, ei ühtegi rida peakülaliselt endalt kogu artiklis!? Vot see on juba ajakirjanduslik tase.
http://www.postimees.ee/?id=243718

Aga ma tsiteerin natuke pikemalt selle kommentaatori (Pärnakas) teksti:
Hoidku jumal, et meil on veel erakonnad olemas ja et on erakondlikud valimised, mitte ei valita üksikisikuid. Kui selline seadusemuudatus ette võetakse, siis on riigikogu neid naljamehi täis, ja polegi kedagi, kes tööd teeks.
/../
Ja KES siis vastutab selle jama eest, kui oleme kaotanud sellegi, mis oleme saavutanud?
/../
Kas nüüd tahetakse ka Eesti riik pankrotti viia???


Ma küsiks vastu, olete te puhta segi peast või; üks teatritükk viib Eesti riigi põhja.. kaputt?

Ja vastan ka ise: kui nii lähebki, so what; ilmselt me polegi paremaks võimelised, kui riigi lõpetamiseks komöödiaetendusega.