Kuvatud on postitused sildiga ühiskond. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ühiskond. Kuva kõik postitused

18 märts 2019

#kõigieesti - jah, sellist Eestit ma tahtsingi

Sündinud on uus kodanikuliikumine: Kõigi Eesti (#kõigieesti). Algatajate ja liitujate põhiline mure on see, et praegune poliitiline olukord ähvardab Eestit vihkamise kraavi tõmmata. Et siin oleme meie ja seal on nemad. Meenutab vägagi Eesti 200 plakatikampaaniat 'eestlased siin - venelased teisal', mis omas väga suurt võimalust alustada ja minna edasi uue kahekõnega; paraku polnud see kampaania piisavalt läbi mõtestatud ja kohkuti rahva esmasest reaktsioonist suisa ära. 

Erinevusi Eesti 200'ga siiski on. Sellal, kui Eesti 200 räägib pikast plaanist, seda nii poliitikas, majanduses ja kultuuris, siis Kõigi Eesti tegeleb sellega, mis just praegu toimub. Mõlemad vaated on olulised, nii lühike, kui ka pikk. Kui me ei sea silmi horisondile, siis vaevalt sinna ka jõuame, ent samas, kui jätame märkamata, mis toimub just praegu ja just nüüd, ehk siis kui ei vaata oma jalge ette, võib see pilt horisondist jääda ka viimaseks, mida näeme.

Ja mis siis praegu toimub? On's toimuv ohuks demokraatia jätkumisele, ohuks unistuste Eesti ülesehitamisele? Leian, et on. 

Ühe teatava partei juhid räägivad, et kui otsustada kõiges ise, kehtestada karm kord, riigipiir kinni panna, luba rääkida üksnes riigikeeles, siis võiks Eestil lootust olla. Neil on argumendid, mida toetab ajalugu. 

Ja siis on teised, kes räägivad, et kui selle teatava partei kõik tahtmised täidetaks, jõuaksime kapseldumisse, oleksime haavatavad ja sama lähedal väljasuremisele nagu need metslased seal saarel, kuhu tsivilisatsiooni ei lubata. 

Ikka ja jälle see hirm, et kui kõik see juhtuks, mis siis küll saaks. No ei juhtu, rahunege maha. Vähemasti senikaua ei juhtu, kuni meil on kodanikud, kes häält teevad ja oma arvamust esitavad.

Mis puutub hääle tegemisse, siis pange tähele - kodaniku kohus ja õigus ei piirdu üksnes kord kahe aasta tagant numbri kirjutamisega valimissedelile. Kodaniku õigus on häält teha iga päev, mil päike tõuseb ja ka siis, kui see loojunud on. Kodanikul on õigus avaldada oma arvamust lähedastele, sõpradele ja tuttavatele; isegi töökaaslastele. Hoolimata vastuväidete tulvast, et see ei muuda midagi, see siiski muudab. 

Jääb üksnes kummitama küsimus - kelle huvides see on, et kodanikul on õigus ja kohustus kord kahe aasta tagant valimas käia, ent ülejäänud aja mokk maas hoida? Minu huvides see pole, selles olen kindel.

Meie riik on kodanike riik, meie ühiskond on kodanikuühiskond; hoidkem seda lippu kõrgel!


01 märts 2019

dopinguriik


Meie konnatiiki on raputanud järjekordsed skandaalid - mõned meist olla täitsa sulid, petised, kui täpne olla. 

Kõigepealt muidugi Rainer Vakra, kes kas lohakusest, või pigem soovist näidata end targemana kui ta on, kopeeris üsnagi olulise osa materialist koos kirjavigadega, enda hariduse tõestamiseks. Teksti koos kirjavigadega kopeerimine näitab, et mees pole sisuga tutvunud või ei oska eesti keelt. Olgu see või teine, selline kraad ei maksa midagi.

Ja nüüd siis meie suusatajad. Veredoping. Veredopingusse tehniliselt laskudes polegi teab mis suur asi. Mehe enda veri, annab ja võtab. Teeb ekstreemtingimustes trenni, ajab needsamused punased verelibled üles, paneb vere panka, siis taastub, puhkab, ja kui võistlus käes, pumpab omaenda vere tagasi. Tarbinud pole midagi; puhas poiss. Nagu prillikivi. 

Võta üks ja viska teist, eksole. 

Ja nüüd me siis imestame, et miks on meil siin elu nii nagu ta on. Et mina siin Eesti viimane aus mees, mis ma siin enam; lähen Soome või suisa Austraaliasse. Aga mõtle nüüd hetkeks, oled sa siis nüüd tõesti üdini aus olnud? 

'Einoh.. einoh.. hädavale pole vale. Aga mina pole dopingut teinud ja mina pole mingit baka tööd teinud.'

Sooda raisk ma ütlen; sul pole võhma ega tahet ega lootustki mingilegi tulemusele jõuda. Ja mingi baka.. see värk ei mahu su ajudesse parimagi tahtmise juures. Mis petmisest ja dopingust me sinu puhul teoreetiliseltki rääkida saaks. Hea kui jõuad oma kondid kodust tööle, viinapoodi ja siis koju tagasi vedada. Aus mees, ole edasi.

Räägin siis praegu ühiskonnast, selle valikutest ja tagajärgedest. Võtame näiteks India. Meeletu vaesus ja samas mõned ülirikkad. Miks need vaesed üles ei tõuse - neid on ju tuhandetes rohkem kui ülirikkaid. Nad võiks ju kõik ühel päeval labidad käest visata, et rohkem ei orja ja kõik. Aga nad ei tee seda, sest nad on kõik nakatatud samast rikkaks saamise skeemist. Kuidas sa saad hukka mõista skeemi, mida ise esimesel võimalusel kasutaksid. Ja nad ei näe ka väljapääsu, sest kui mina teeks teisiti, teeks kõik teised ikka endistviisi ja mina jääks rotiks edasi.

Siinkohal kutsun üles ja kuulutan välja, et olgu lõpp sellel rotielul Eestis. Olgu lõpp dopingul, pettusel, oma hariduskraadi tõestamisel mahategemisega. Vaadake Indiat, kas sinna tahamegi jõuda? Et lihtsalt minul oleks raha ja värki ja naisi ja autosid ja muu käigu kukele. 

Kutsun üles ehitama ausat Eestit, kus loeb mehe sõna ja mehe tegu. Kus iga kodanik on väärt mida ta ka päriselt on. Juhul kui me seda teed ei vali, siis nahhuinuuzna meil seda Eestit üldse vaja on, anname kohe Putinile käppa. Ajagem diili Donald Trumpiga, sõbrustagem Põhja Koreaga, persse see skandinaavia.

Meie ees on valik, mitte üksnes heaks kiita või hukka mõista üksikute meeste teod, vaid anda hinnang eneste tegevusele. Et kui palju me ise tegelikult petame ja luiskame. Oled sa siis ise üdini aus olnud? Kui ei, siis ära kobise ülemäära Veerpalu ega Vakra teemal. Samas, kui kobised, vaata ka enda elu üle, ehk oleks aeg muutusteks. Lõpp õigustustele, et teistmoodi ma ei saanud. Ehk siis tõesti ei saanud, aga edaspidi peab saama.

mic drop


 

15 veebruar 2019

Kas me sellist Vakrat tahtsimegi?

Skandaal! Sotside esinumber Rainer Vakra, on omandanud oma ametisse sobivuse tiitli pettusega. Nagu välja tuleb, klassi parim tegelikult kopeeris kellegi teise tehtut. Sai hindeks 5+. Nüüd rahvas tige. 

Rahva tigedusel teatav põhjus kah. Nimelt ei paista riigikokku pääsejatel arusaamist ei suuremast ega vähemast elust. Et kui täna partei juhtgrupp otsustas vajutada rohelist nuppu, siis vajutad sinagi. Et partei ja Eesti hüvanguks. Et sina oled loll ja jäädki lolliks. Aga vajuta nüüd, palun, seda nuppu.

Isetegevust lubada ei saa, sest kuhu siis jääks meie partei lubadused. Partei, sa mäletad ju, on meie kõige tähtsam asi üldse.

Kõige tähtsam on siiski kodanik. Ja tema lapsed; ja naised, kui mahub eelarvesse. Aga kõige tähtsam on kodanik; tema on pere toitja, riigikassa täitja. Tal peab olema kindlus, et kui ta rabab tööd, siis saab lubada endale nii mõndagi. Ja et kui ta laste tegemisega ülemäära agaraks on läinud, siis nendega siiski kõik hästi oleks. Või kui ta vahest väsib, riik siiski hoolitseb, et lapsed ula peale ei jää, ja et ta isegi puhata ja uue alguse jaoks jõudu saaks.

Aga nüüd Vakrast; see vereloovutamise PR trikk oli hea, aga mitte piisav. Ehk siis, Rainer Vakra, sul on vaid loetud tunnid, mil see asi heastada ja tõestada. Lõpeta oma telgikoosolekud, tegele pigem uue kaitsva töö loomisega. Sa oled võimekas mees, jagad teemat küll. Kahtlemata võtab see sul märksa vähem aega, kui tollal. Lisaks on sul ju omajagu kogemusi. Näita taset, mees.

Muuhulgas, vastates omaenda püstitatud küsimusele - muidugi oleks turvalisem omada ministrit, kes minust kombekamat elu on elanud. Ja targem kah. Samas olen oma elukooli kestel mõistnud, et oivikud ei jõua kaugele; neil pole mune. Prillid on, aga mune mitte. Poliitikas on vaja ka pisut nahhaalsust. Aga siiski, kodanik ootab tõestust. Kui see käes, pole ka kaugel peaministri tool.

Ja nüüd siis Rainer Vakra, tõesta, et sa tunned teemat. Kõike muud oled tõestanud, seda siiski veel täienisti mitte. Ma olen vägagi kahevahel, kas sotsid või Eesti 200. 

08 veebruar 2019

Donald Trumpi langemine

Donald Trumpi kohta võib etteruttavalt ütelda, et sellist presidenti pole USA'l varem olnud. Poliitkorrektsusetuse Maaletooja. Ütleb, mis sülg suhu toob, säutsub põlvelt, koos ohtrate trükivigadega. Seletab, et ratas leiutati enne müüri. Nagu üks meist, õhkab Texase farmer.

Eriti innukad on Donald Trumpi kiitma evangeelsed kristlased, kes kinnitavad, et Jumal ise valis neile sellise presidendi. Sestap nad teda ka toetavad. Kui see nii ka on, et Jumal demokraatiast ei hooli (mis on täitsa usutav), siis kuidas nad saavad kindlad olla, et Donald Trump õnnistuseks, mitte needuseks valitud on. Vanade tarkus räägib sellest, et ülbus ja ignorantsus toob endaga vältimatult kaasa õppetunni. Ja seda on ameeriklased olnud küll.

Üks paljudest asjadest, mis ameeriklastele nende presidendi kohta huvi pakub, on tema tuludeklaratsioon. Donald Trump ei ole nimelt avalikustanud seda. Ta ei pea, seadus ei nõua. Olgugi, et traditsioon seda eeldab. 

(vandenõu)teooriad, miks ta pole avalikustanud oma tuludeklaratsiooni:

1. ta on vaene nagu kirikurott, nagu püksinööp
arvestades firmade hulka ja suurusi, mida ta on pankrotti ajanud, pole see sugugi üllatav. ehk nagu elutõde ütleb - vaene pole see, kes võlgu miljon, vaid see, kel pole midagi.

2. tema ärikontaktid, kust raha tuleb ja kuhu läheb, võivad paljastada tema sõltuvust venemaast ja ei tea kellest veel. seostub punktiga 1.

On ka teooria, et tegu on igati ontliku ärimehega, kellele pole midagi ette heita ja kes lihtsalt põhimõtteliselt ei avalda oma äriasju avalikkusele. Paraku pole ta see.. ontlik.

Ja muidugi tema valimiskampaanias suurimat kõlapinda leidnud lubadus - ehitame müüri USA ja Mehhiko vahele, ja nii et Mehhiko maksab. 

Mehhiko näitas teadagi mitmendat sõrme, mispeale Trump oma kodakondseid pitsitama asus. Üritas seletada, et äriliselt on Mehhiklased juba müüri kinni maksnud ja raha tuleb nüüd üles leida riigi kassast. Kuna Demokraadid selle seletusega rahul polnud, jäi Trumpil veel üks võimalus - eelarve mitte kinnitamise tõttu sulgeda riigiaparaat. See läks paraku kallimaks maksma kui rahaline nõue müüri ehitamiseks. Mispeale Trump kuulutas välja vaherahu, et jutlustada Esindajatekojas oma sisutühi aastakõne.

Suursugusus, see oli põhiteema. Et majandus on õitsema löönud, et miljoneid uusi töökohti on loodud. Kuigi ka seal matemaatika pisut longab. Nimelt tegevat ameeriklasi vaeseks see, et immigrandid põlisameeriklaste (nüüd siis juba põlis?) töö ära võtavad. Juurde tekkinud töökohti on siiski oluliselt rohkem, kui juurde tulnud immigrante. Ja et immigrandid kõiksugu pahandusi tekitavat; statistika ei toeta paraku ka seda. Pigem istuvad immigrandid kuss ja vagusi, pesevad nõusid ja põrandat.

Et justnagu oleks elu ilgelt paremaks läinud, aga on ilgelt halb kah. Ja seda immigrantide hordide tõttu. Ja kui meil seni kõik lill oli ja nüüd ilge, siis kes süüdi - immigrandid muidugi. Kõik on paigas, loogika on paigas. Kui poleks immigrante, oleks jälle lill. Jääb küsimus, millal siis õigupoolest oli lill. Kas siis, kui neegrid olid neegrid?

Nüüd täitsa minu isiklik hinnang - Donald Trump on narr, kloun, keda ameerika rahval põhjust häbeneda rohkem, kui saksa rahval Hitlerit. Ja ärgu võetagu seda kui püüet ilustada Hitlerit, vaid koha kätte näitamist eluvõõrale, ennast täis jobule. Ja olge mureta, see koht on juba olemas. Oh seda draamat ja idenditeedikriisi, mis ameeriklasi lähematel aastatel ees ootab. Ei kergitaks kulmugi, kui tulevad teated ameerika järjekordsest kodusõjast.

God Bless America



01 veebruar 2019

Surnud Lehma Kanal

Alustagem algusest.

Enne, kui Eestis üldse lahe oli, tuli telekast Kanal 2. See oli väga lahe aeg. Reporter rääkis sellest, kuidas üks mees palja peega maad katsus, et kas oleks õige aeg seemet panna.

Ahjah, unustasin, Anu Saagim oli kah siis. Väga sex.

Nüüd aga uued ajad, üks lumihelves poisike kolgajaanist ümises laulda sellest, kuidas tema enam seletada ei viitsi. Teismelised tüdrukud hullusid; otsekui Elvise tagasitulek. 

Aga, et see poisike kole häbelik oli ja oma nägu ja nime väga näidata ei julgenud, tõttas appi Kanal 2. Nimetas nime ja näitas nägu. Nublule see siiski pisut liiast oli ja tegi loo, kus sarjas Kanal 2'e tegevust. Kanal 2 omakorda oli ülihäpi, et nende äsjavuntsitud staar kanali oma uue laulu sisse pani.

Aga nüüd moraal, mis kõigile ilmselge. Meediamagnaadid kütavad oma teemat edasi vanadel mudelitel, ega taju reaalset ühiskonna muutust. Neil on mudelid ja valemid, kuidas teha üks suvaline tegelane staariks ja eelmine samas kustutada. 

'Vaat, kui mina laps olin, jooksin põlvili mudas ja lehmasõnnikus; polnud mingit nutikat'. Tore, ole õnnelik. Uuel põlvkonnal on omad katsumused ja sinu lehmasõnnik ei aita neid teps mitte.

Isiklikult, noorem põlvkond, kütke edasi. Jumala eest, kütke. Olgu teie veri vihane, süda hell ja aju tark.

ps. pildi ja teksti loomisel osales Dorvitsi tütar.. daibohh, te seda nime nimetate


28 jaanuar 2019

Donald Trump vs. EKRE

Mart Helme unistuseks on saada kord võrreldavaks Donald Trumpiga. Aga see unistus ei täitu. Mart on nõrk.

Mart Helme, mida sa siis soovitad neegrite invasiooni vastu? Müüri, nagu sinu sõber Trump? No ehitame siis müüri. Terve Eesti piiri ehitame müüri täis. Meie siin ja nemad seal. 

Oleks siis, et meie eeskujulikud isad sugu teeks. Aga raisk, mõtlevad oma naha peale. Ja nüüd Mart sulle mõtteainet; ma ei karda neegrit. Kepin ja seemendan oma tulevast naist vastavalt sellele, kuidas on kindlustatud minu soo heaolu. Hirmutamine neegrite hordidega mind ei aita. Neid ei tule. Ehk siis, mõtle midagi uut välja.

Aga ühes asjas pane tähele - ei saa sulasel paremini minna kui isandal. Päev, mil Trump langeb, langed ka sina, lgp Helme.

ps. kuidas ma võisin unustada ..
'negro bass boosted trap'

10 jaanuar 2019

suur rahvas ja väike rahvas

Üsna mõnda aega kuulasin heldimusega sõnu - meie, eestlased, väike rahvas.

Lubage vastanduda. Esiteks, rahvaarv ei määra suurust. 

Lubage mul esitada nägemust, et Eesti rahvas pole mitte väike, vaid vägev.

Igasugu juudid ja schwitcherlandid suudavad kontrollida maailma asju ja meie mitte. Mida meil siis vähem on kui neil. Maad või rahvast? Või mune? Või ajusid?

Eelviimasena mainitu ilmselt see kõige täpsem. Jah just, unustagem väljend 'väike eesti'. Me ei ole väike. Ei vaimult, ei maalapilt. Isegi mitte arvult.

Kui eestlased lõpuks oma noku ja ninaotsa imetlemisega ühele poole on saanud, on aeg hääl ja pilk suunata suuremasse mängu. Me oleme selleks valmis.


08 jaanuar 2019

siin ainult meie, seal ainult neegrid


Eesti 200 tuli lagedale üsnagi ärritava valimiskampaaniaga, püstitades trammipeatusesse plakatid, mis nagu kutsusid üles eralduma - venelased ühele ja eestlased teisele poole. Mõistagi polnud see üleskutse, vaid väide, et selline probleem meie ühiskonnas on. Ja kohati on, tõepoolest.

Sellist probleemi kohtasin ma ühes Eesti suuremas ettevõttes. See, et venekeelsed rohkem omaette ja eestikeelsed omaette hoidsid, polnud probleem. Kui ikka keel ja kultuur ühtedega rohkem klapib, siis nendega ka rohkem suhtled. Aga vaadates juhtkonda, jäin tihti mõtlema, et nii suure ettevõtte kohta peaks ju ometi mõnigi venekeelne tegelane omama piisavalt ajusid, et leida koht juhtkonnas. Aga ei, ei ühtegi. 

Üsnagi veider olukord, kus otseselt ei leia ühtegi vihjet, nagu oleks venekeelsed põlatud, ent siiski, juhtima nad ei kõlvanud. Lihtsat tööd, kaste tõstma, palun väga.

Kuidas Eesti 200 oma kampaaniat edasi arendab, on üsnagi noaterapealne. Kas nad suudavad ka lahendusi pakkuda? Ma vähemasti loodan.

Isiklikult jään seisukohale, et venelased jäägu venelasteks ja eestlased eestlasteks. Meil on erinevad tegemised ja kombed, ning seetõttu ka erinevad sotsiaalsed grupid. Kuid me elame samal maal, maksame ühteviisi makse, omame samu kohustusi ja õigusi. Kuidagi peame omavahel ju läbi saama. Me ei ole üks segamudrupudru rahvustest, a la EstRus vms. Ehk 500 aasta pärast, aga mitte täna.

Ahjah, mõni neeger kuluks kah seltskonda ära. Mulle sobib.

26 oktoober 2018

Laine Hüvitis

'Tahaks ametit vahetada, aga mitte kohe.'

Laine Randjärv, endise nimega Laine Jänes otsustas, et aitab küll poliitiku tööst, tahaks midagi asisemat teha. Et nagu päriselt, kultuuri juhtida. Ja juhtumisi osutuski peagi vabanevaks kohaks 'Eesti Kontserdi' juhi koht. Auväärne amet, näitamaks, et mitte kõik poliitikud ei lõpeta oma karjääri lihtlabase nõukogu liikmena.

Rääkis oma iluloo komisjonile ära, mispeale viimased selili maas ja ühehäälselt talle toetuse andsid. Paraku tööle asumise aeg liiga kähku - kõigest kolm kuud, et senised kohustused üle anda ning uuematesse süveneda. 'Ehk saaks mõne kuu veel aega juurde, saate vast hakkama küll.'

Õigupoolest ma väga ei pahandagi. Nii võiks kogu Eesti tööhõive toimida. Et kandideerin, ja kui osutun valituks, räägin murejuttu, et kartul veel vaja üles võtta, millalgi. 'Oodake mind, küllap ma tulen. Vaadake, ma pole meeleheitel tööotsija; ma tulen, millal saan.'

Jõudu tiibadesse, Laine Kotkas.

19 oktoober 2018

aga mis siis, kui maa ongi lapik?


Lapiku maa teooria ümber käib üks kummaline trall. Või mis kummaline, pigem lihtsameelsete naeruvääristamine, et kuidas nad ometi veenvate tõendite valguses miskit jampsi usuvad. Aga milleks ärrituda, sellest ma aru ei saa. Või on see valgustatute viimane võimalus tõestada, et 'mina küll nii loll ei ole'.

Süüvigem teemasse, te valgustatud. Ütlete, et kui raketi või lennukiga maast piisavalt kaugele lennata, siis paistab maa ümmargusena. Nõus teiega, nii see tõesti paistab.

Oli kord aeg, mil kogu maailmapilt oli paigas; lõpuks. Newton pani seadused kirja. Enam polnud midagi vaielda, kõik oli valemite järgi tõestatav - kuniks tuli Einstein. Hakkas rääkima, et ruum on kõver sealtkohast, kus gravitatsioon seda sunnib. Et lausa valgus ja aeg ise saavad uued väärtused gravitatsiooni mõju all. Olgugi, et esialgu tegelase vaimse tervise suhtes paljudel kahtlusi oli, kannavad tänasel päeval tuhanded särki valemiga e=mc2. Isegi need, kes ei usu, et maa lapik on.

Füüsikud on siiamaani hädas küsimusega, kas universum on lõpmatu või mitte. Ühe teooria kohaselt oli universum enne paisumist (Suurt Pauku) koondatud lõpmata väikesesse punkti, singulaarusesse. Et nagu õhupall enne täis puhumist. See eeldab seda, et oli ruum, kuhu paisuda. Aga, et enne ruumi polnud ja nüüd see siis lõpmata on, käib meie kujutlusvõimele üle jõu.

Einstein rääkis meile nii ruumist kui ajast. Aeg kulgeb, aga ruum paistab püsivat paigal. Või vähemasti muutub vastavalt koos ajaga. Tahaks kontrollida, aga ei saa. Kui oleks võimalus kella tagasi keerata 10 aastat tagasi, et kas tõesti oli kõik nii, nagu ajalooürikud räägivad. Ei saa ju.

Küllap oled kuulnud väidet, et sa ei saa kaks korda astuda samasse jõkke. Et selleks ajaks, mil sa teist korda 'samasse' jõkke astud, pole see enam seesama jõgi. Esiteks on vesi muutunud - vana vesi on ära voolanud ja uus asemel. Ka jõesäng ja kallas on muutunud, olgugi suures pildis me suurt muutust ei tarvitse märgata. Ja sa ise oled kah muutunud - nii sinu keha kui vaim. Täiesti teaduslikult tõestatav, kusjuures.

Aga mis siis, kui maa ongi lapik - ja lõpmatu. Tahad tõestust? Jah palun; hakka ükskõik mis suunas sirgjooneliselt liikuma, piiri ette ei tule. Ütled peale oma maailmareisi, et jõudsid samasse kohta tagasi - oot, on see ikka see sama koht? Ei ole ju. Üksnes mõtteline koht, laius- ja pikkuskraadidega seletatav, aga see koht pole enam sama, see on muutunud. Ruum on muutunud, aeg on muutunud ja sa isegi oled muutunud. Tagasi minna pole võimalik. Üksnes sinu mälestused, mis ei tarvitse kattuda ajaloolaste kirjapanekutega.

Ja selle kõige juures kulutada ohtralt närvirakke, tõestamaks, et maa on tegelikult ümar? Ja kui ongi, mida see muudab. Et näed asju teisiti? Ehk lased emme koos lapse ja vankriga enne bussi; ei kirtsuta nina, kui parm sult 20 senti palub; ootad liikluses, millal sinu kord, et tänad teenindajat; ei aja õlgu laiemale, kui need tegelikult on.

cheers

04 oktoober 2018

avalik kiri kohtule ja politseile

Teisipäeva õhtul, kell 23:20 kuulsin prõmmimist uksele. Küsimuse peale, kes on, vastati, et politsei. Tegin ukse lahti ja mulle torgati nina alla paber, kus oli kirjas sundtoomise korraldus. Et pane nüüd riidesse ja lähme. Et mul sellises olukorras vaidlemiseks palju ruumi polnud, panin riidesse ja läksin politseiga kaasa.

Et miks siis? Sellepärast, et ma polnud kuuletunud kohtu korraldusele ilmuda kohtuistungile. Selle korralduse leidsin ma enda postkastist, paraku kaks nädalat hiljem kui istung toimus. Ma tõepoolest ei vaata oma postkasti sagedamini kui korra kuus; peamiselt selleks, et kokku korjata sinna kogunenud reklaambrozüürid. Korralduses oli ka kirjas, et kui mul pole võimalik istungile ilmuda, annaksin sellest ka teada. Et istungist oli möödunud juba kaks nädalat, ei näinud ma teatamisel enam mõtet.

Et miks siis kohtunik mind näha tahtis? Üks trahv, 160€, tasumata. Ja politsei poolne vastutulek, et ehk sobib mulle alternatiivne karistus - töö või arest. 

Et ma nii mõnegi pahandusega hakkama olen saanud ja minu trahvide sissenõudmine kohtutäituritele oli usaldatud, elasin ma oma elu rahumeeli edasi. Iga kuu läks minu palgast mingi summa kohtutäiturile, nii nagu seadus ette näeb. Et vähemasti üritan endale jalgu alla saada ja lunastan oma patud ausa tööga.

Koos minuga olid arestikambris kohtuniku juurde viimist ootamas veel kaks noormeest, vanuses 25-27. Üks neist teenis elatist rikšana (need kes kolmerattalise jalgrattaga vanalinnas turiste sõidutavad), teine oli ehitusmees, plaatija vms. Enda sõnutsi oli ta muuhulgas ka tööl olnud uue kohtumaja ehitamise juures. Mõlemad kinnitasid seda, et nemad pole korraldust kohtuistungile ilmuda kätte saanud. Kohtunik vastas ühele neist, et 'nii väidate teie'. 

Kohtuistungil oli ka muud rahvast - need kes kutse peale kohale olid ilmunud ja need kes sunniviisiliselt kohale toodi. Neile, kes ise kohale ilmusid, anti valida: raha, arest või töö. Neile, kes enda sõnutsi polnud teadet kätte saanud ja siis sunniviisiliselt kohale toodi, anti valida raha või arest. 40€ tähendab ööpäeva arestis. Kui maksad kohe, saad vabaks, kui ei, istud kinni. Ühel noormehel oli trahv 120€, teisel pisut üle 200€. Minu peale kohtunik halastas, kuna selgitasin, et mul on kodus kassipojad, kelle jaoks neli päeva söömata oleks pisut ränk. Jupitas mu aresti nii, et sain ise valida millal oma karistust kannan. Paraku pean oma 6 aastasele tütrele selgitama, et kahjuks issi sinuga järgmised kaks nädalavahetust tegeleda ei saa - issi läheb vangi, issi on kriminaal.

Nüüd siis kurtmine politseile. Mis oli selle progrommi eesmärk? Et lahendame need väikesed trahvid tööga, et saab vähemasti lahendatud ja sügisesed puulehed riibutud? Aga milleks selline käte väänamine, millest selline kärsitus?

Ja kurtmine kohtule - kui kohus pole saanud kinnitust, et kodanik on kutse kohtuistungile kätte saanud, siis järelikult ei ole. Ja järelikult ei saa teda ka kohelda kriminaalina. 

Seoses minu trahviga on mul veel üks kaebus politseile; nimelt selles, et politsei rikkus protseduurireegleid. Kui ma sellest politseiametnikule suusõnalise kaebuse esitasin, vastati, et aga näe, me ometigi tõestasime, et sa oled süüdi. Nimelt oli politseile tulnud anonüümne vihje, et mina kanepit müün. Tõendeid neil polnud, ega saanudki olla, kuna ma pole kanepit kellelegi müünud. Aga läbi mind otsiti ja leiti ~2 grammi kanepit. Tõestus käes, süüdi, järelikult oli ka politsei poolne teguviis õigustatud.

Kuhu me sedasi jõuame, kus nii politsei kui kohus rikuvad seadust, ent mina pean olema seejuures seaduskuulekas? Kuhu me jõuame sedasi, et kodanikku karistatakse tema eksimuse eest topelt, ülekohut tehes. Kannab oma karistuse; hästi, ent lisaks määratud karistusele jäi kodanikul ka tööl käimata, ehk lausa kaotas töökoha.

Selle kirja sisu on edastatud kohtule, politseile ja ajakirjanikele. Näeb mis saab. Mina näen siin võimalust ühishagiks toimunud ülekohtu vastu.

26 september 2018

Töötegija Manifest ehk Eesti 2072

Sissejuhatus

Aastal 2072 saan ma 100 aastaseks. Sinna on veel 54 aastat minna, ehk siis 8 aastat rohkem, kui ma senini elanud olen. See oleks tõeliselt lahe näha Eestit aastal 2072, näha oma töö vilju, näha oma järeltulijate käekäiku. 

'Eesti 200' on avanud uue peatüki Eesti arengu pikemas kaugvaates; sedavõrd pikemas, et selle algatajad ei oma lootustki näha selle tulemit. Rääkige nüüd eestlaste usuleigusest või usu puudumisest. Kui me suudame näha Eestit kaugemale, kui me endi loodetav/oodatav eluaeg selleks vähematki põhjust annab, siis saame endid lugeda vägagi usklikuks rahvaks. 

Sedavõrd väikese rahva jaoks nagu me oleme, on suureks luksuseks omada omaenda riiki, oma seadust, meie endi valitud valitsust, eesti keelt ja kultuuri. Ja kõige selle juures nautida elatustaset, kuhu kuuluvad vähem kui 10% rahvastest või riikidest. Me oleme või sees, kallid eestlased, kuigi jah, paljud meist tänasel päeval seda veel ei koge. Ja see on ka üks põhjustest, miks seesinane kirjatükk sündinud on.

Teemaarendus

Viimased 5 aastat minu tööelust on olnud arendavad, huvitavad, ja kuidas seda nüüd väljendatakse - väljakutseid pakkuvad. 'Huvitavad' oleks ehk pisuke liialdus, pigem tõestada iseendale, et suudan teha nüri tööd kauem kui seadusega paikapandud prooviaeg seda nõuab. Ma tegin seda, ma sain hakkama - ma tean kuidas kasvab muru, ma tean kuhu kaob prügi ja mismoodi maitseb higi. 

Mis mind juba mõnda aega häirinud on, on see higi teema. Tubli aga loll. Ja kui ülemus veel takka kiidab, et sa oled ikka eriti tegija, siis kuidas sa teda kuivale jätad - higistad ju. Annad endast kõik. Paraku ütleb minu üle 40 vanune ihu, et kuule mees, pane pidurit, kui sa lapselapsi näha tahad.

Point (see mis ma nüüd tahtsingi ütelda)

Higi valamine jäägu neile, kes seda tõeliselt naudivad. Olgu siis tööd tehes, saunatades või trenni tehes. Higi ei pea valama selleks, et väärikalt elu elada, et oleks katus pea kohal, et oleks riie selga panna, et oleks maitsev söök laual. Higi valagu robotid, mitte inimesed. Me suudame enamat, me suudame seda, et teeme mis hingele hea, nii, et ihul pole nurisemiseks põhjust kurta.


Lahendus

Lahendus õnneliku Eesti tulevikus peitub suuresti töötajates. Nendes, kes tööd täitsa päriselt teevad. Nendes, kes hoolitsevad selle eest, et muru kasvaks ja prügi kaoks. Nendes, kes teavad higi maitset. Nad teavad lahendusi üsna paljudele küsimustele, et kuidas teha asju nii, et kergem oleks. 

Paraku sumbuvad nende ettepanekud kurtide keskastmejuhtide kõrvade vahel. Sest nendelgi on omad mured - täita ülesanded etteantud võimalusi mööda. Mitte, et nad poleks nõus alluvate ettepanekutega aga lihtsalt pole aega maha istuda, mõtelda ja arutada. Töö tahab tegemist; pole aega mõtlemiseks. 

Mäletan värvikalt hetke, kus hakkasin korduva probleemi ajal katsetama lahendusi, mis edaspidi asjategemisi lihtsustaks, kui mu otsene juht andis korralduse, et nüüd pole aeg mõtlemiseks vaid tegutsemiseks. Sest minu mõtlemine tekitas viivituse töö kulgu. Hoolimata sellest, et minu lahendus oleks edaspidi märgatavalt vähendanud aega ja vaeva, polnud mõtlemine lubatud. Töö oli vaja ära teha kohe ja nii nagu senini tehtud. Kuuletudes otsesele juhile, tegin ma töö ära, nii nagu senini tehtud, kuid trots jäi alles. Mind polnud kuulda võetud, minu panust ei hinnatud, mind alavääristati.

Probleem

Neetud on see, kes ristil ripub ja 
loll on see, kelle käes on labidas

Kristluse üks müsteeriume on see, kuidas sai süütule Jeesusele kaela väänata kogu maailma patud. Loogika ütleb, et kui mees on süüdi, siis kannatab ka oma pattude eest. Ja kui pole süüdi, siis ei saa. Aga Jeesus sai süüdlaseks, olgugi ta süütuna elanud. Sel lihtsal põhjusel, et kuskil varem oli kirja pandud, et kes ripub ristil, see ka neetud on. Ristile ta jõudis ja neetuks sai.

Labidas lihttöötaja käes kannab sarnast  märki. Kui sa juba oled labida kätte võtnud, tähendab, et sa oled loll, ega oma väärilist alust tähtsamate otsuste tegemisel. Sa oleks pidanud sisenema teisest uksest, viigipüksid jalas, heitmas põlglikku pilku labidale ja selle hoidjatele. 

Tõsi, enamus neist, kes pole suutelised väärikalt riietuma ja lipsu ette siduma, ei oma tõesti arusaamist suuremast mängust. Ent siin peitubki suur ülbus, suur viga ja veel suurem rumalus. 

Viitsimatus süveneda pisiasjadesse, argus ülemuste ees, oma naha hoidmine, lihtsam alluvatele pähe istuda, kui enda ülemustega raksu minna, tõdeda, et sa ise oled lõpuks see saamatum ja kasutum.

Grand Finale

Igas ettevõttes olgu tööl inimene, kes siis aegajalt, või alaliselt, vaatab üle kõik toimuva, kuulab töötajaid, süveneb pisiasjadesse, võtab vahest isegi labida kätte, et tunnet tunda. Ja et siis tema kogemust ja arvamust hinnataks vääriliselt, ehk siis võetaks arvesse ja tehtaks vastavad muudatused.

Siis võib juhtuda see, et kaob hala tööjõupuuduse järgi. Võib juhtuda see, et leiame spetsialistid endi hulgast. Võib juhtuda see, et Eesti majandusmudel saab eeskujuks kogu maailmale. Et labidaga mees pole loll, vaid oma eriala ekspert. 



18 september 2018

päev, mil eestlased ajalugu tegid (15.09.2018)

See päev, mil eestlased ajalugu tegid, oli 15. september 2018. Sel päeval suutsid eestlased kaasata tavakodaniku aktsiooni rohkem kui 10 korda, kui neid endid on. 13 miljonit vabatahtlikku prügikoristajat üle maailma, üldsegi mitte paha tulemus. Kui palju mahult või kaalult nüüd prügi reaalselt ära koristati ja likvideerimisse jõuab, selgub lähemate kuude jooksul. Ent juba praegu on selge see, et mitte ühelgi rahval ega riigil pole väärilist ette näidata. Me tegime selle ära, me koristasime ära tuhandeid tonne prügi.

Et mis edasi, on's sellest kasu, ikka tekib ju prügi. Las ma nüüd räägin. See suvi (2018), mil ma oma lapsega ühes Eesti mererannas, RMK telkimisalal suvitasin, sain tuttavaks grupi sakslastega. Et nad lahkelt pakkusid maitsmiseks veepudelis olevat metsakohinat, läksid meie mõlemate keelepaelad valla. Muuhulgas märkisid nad, et kuidas küll, Eestis, peale seda kui mõni telkkond oma asjad kokku on pakkinud ja minema sõitnud, üldse prügi pole maha jäänud. Et Saksamaal nii pole.

Eksole, majanduslikult ja kultuuriliselt oluliselt rikkam riik näib Eesti kõrval välja nagu hooletu prükkar.

Ja ma mäletan erinevust. Kümme aastat tagasi, kui me koristasime, oli palju neid, kes koristamise asemel portaalide kommentaariumites seletasid, et sellest pole midagi kasu. Et teised ikka prügistavad edasi. Ja et mis sellest prügist edasi saab ja kas üldse saab. Ma ei tea mis sinust ja sinu suguseltsist saab, ent minu laps teab praeguseks ilma sunduseta, et prügi ei sobi põõsa alla, vaid prügikasti. 

Et kas mul oli 10 aastat tagasi lootust, et nüüd enam ei kunagi ei keegi ei prügista loodust? Hah, olgugi ma naiivne, nii siiski mitte. Selge on, et see kõik võtab vähemalt ühe põlvkonna jagu aega. Vanad peavad lihtsalt eest ära surema, kõlagu see kui dramaatiliselt tahes.

Igatahes on riikide valitsuste tasemel käimas arutelud, kuidas üldse vältida olukorda, kus kodanikul võib tekkida kiusatus kergemat teed minna ja oma prügi, olgugi see kasvõi jäätisepaber, poetada kuhugi.. 

Ühes vanas ja targas raamatus räägitakse, et 'hea mees jätab pärandi ka oma lastelastele'. Üsna mõnda aega mõtlesin, et see tähendab raha. Et kui kord mina suren, on minu järeltulijad majanduslikult kindlustatud. Majad, autod, ärid.. Nüüd olen hakanud mõistma, et ehk see tähendab ka seda, et nemad ei pea minu sitta koristama, kõlagu see kui vulgaarselt tahes. Aga korda see mul läheb.




20 juuni 2018

This Is America

Kaebasin äsja töökaaslasele, et meedias kole igavad uudised; isegi õhupüssi ei lasta siinmail. Käivad üksnes arutelud, kas kodanikupalk on ikka hea mõte. Mõnusasti värske hapukurgi lõhn. Aga maailmas pole asjad sugugi nii rahulikud. Selgitada nüüd Eesti kodanikule piiri taga toimuvat, on sama mis kurta Võru elanikule, et Tallinnas on teed auklikud.

Ehk siis Donald Trump. Ikka veel elus, teeb ja toimetab. Viimase asjana astus USA välja ÜRO'st. Põhjuseid loeti ette mitu, kokkuvõtvalt siis seda, et ÜRO pole suutnud maa peale õnne ja rahu tuua. Ja et ta julges nimetada Israeli ülekohtuseid tegusid palestiinlaste suhtes.

Lisaks tahab Donald Trump taganeda 'kõik ühe eest' leppest. Argumendina esitatakse tõsiasja, et mitte kõik senised NATO liikmed pole üksmeelselt raha ühiskassasse kandnud. Oleks siis asi üksnes NATO's, aga Euroopa tegelased kipuvad sõna võtma ka äriasjades. Trahvivad Mirosofti, Facebooki ja maiteamidaveel. See Trumpile üldse ei meeldi. Tema on ju ärimees, teda peaks võetama tõsiselt.

Ja nüüd ta siis nillib Põhja Korea ning Venemaaga. Ajab äri. Kõhe tunne, ausalt öelda.

Sõnum sellest ülejäänud Euroopale on see, et me peame ikka ise hakkama saama. NATO jäägu, ent arvestage võimalusega ilma jääda klassi kõige popimast tegelasest.

Kui nüüd klassi popimad kõrvale heita, siis kellele meil lootust on? Hiina. Mõtlete, et Hiina leplikult pealt vaatab, kuniks Trump ja Putin (ja Põhja Korea) omi asju mõõdavad? Ehk saab tõesti tõeks ennustus, mis räägib Eesti piiri ja Hiina müüri ühinemisest.


ps. millest ma tegelikult tahtsin rääkida:
Trump ju kaitseb omasid. Kui mingid kahtlased tüübid piiri ületavad, tuleb teha kõik USA kodanike turvamiseks. Et mingid kahtlastel tegelastel lapsed kaasas? Ärge muretsege, USA päästab lapsed, eraldab need kahtlastest. Olgugi tingimused lastele Auswitchiga äravahetamiseni sarnased, USA on hoitud. Persse need lapsed. This is America.




ps. ps. Ära sa ütle, Trump isegi kuulab avalikku arvamust. Laste peale halastati. link

08 juuni 2018

Je Suis Mart Helme

Eesti mees, võta ennast kokku; arutame rahulikult, leiame kompromissi, suhtleme. Pole tarvis hoogu anda tõestusele, et ka Eestis on terrorism võimalik.

Vaata tagasi - meid on aastasadade kaupa orjastatud, kepitud ja tapetud. Ja tulemuseks oled sina, Ellujääjate Hõimust. Ja nüüd siis visata selili, et neegrid tulevad, peksavad ja võtavad naise ära?

Vabadel hetkedel tervitan siia riiki saabunuid sõnadega, et ta asub nüüd Vabas Riigis. Ja et mina olen Vaba Mees; Kodanik. Ja siis kohtan pilku #justaskmarryme.

Kuhu me oleme langenud, et kahtleme oma vaimu tugevuses ja hakanud suhtlemise asemel üksteise päid koputama?

Anna Jumal armu.



23 mai 2018

õigusriik vs. kodanikuühiskond

Õigusriigi olemus on lihtne - kirja pandud seadus valitseb ühtviisi kõigi üle, sõltumata nina suurusest. Harilikult ja lihtsustades käib asi nii: rahva poolt valitud kodanikud loovad seadusi, millede täitmise üle peab valvet ja kannab hoolt politsei, ning vaidlusi lahendab kohus. Mida selgemalt on seadused kirja pandud, seda vähem on tegevust kohtutel. Ja mida üksmeelsemalt seadusi täidetakse, seda vähem on tööd politseil.

Siin tuleb sisse ka demokraatia mõiste. Ehk siis vähegi tähtsamad seadused pannakse paika häälteenamusega. Paraku, õnneks või kahjuks (pigem õnneks), häälteenamus ei otsusta kõike - tuleb arvestada ka vähemustega; mõnikord lausa üheainsa kodaniku eriarvamusega.

Kodanikuühiskond on pisut teisem. Seaduste kirja panemist välditakse, pigem vaadatakse silma ja küsitakse arvamust.

Kui oleks minu alustada otsast peale, täitsa nullist uus kodanikuühiskond, kehtestaksin esimese asjana ainult ühe seaduse - 'kodanik tohib teha kõike, mida tahab ja õigeks peab'. Kui selle seaduse täitmise juures peaks ilmnema tülisid, lisaksin täienduse - 'kodanik peab arvestama kaaskodanike arvamusega'. Soovi korral võime eriarvamused ning kokkulepped kirja panna, ent kodanikuühiskonna põhiseadus võiks nende kahe lausega piirdudagi. 

Kirja pandud seadused võime laias laastus jagada kaheks - meie õigused ja kohustused. Kohustuste täitmise juures olen leidnud, et tasub olla loominguline; eriti, kui seadus on kirja pandud üldsõnaliselt. Seadusi tohib ka rikkuda; siiski, pean heaks kombeks, kui seda teguviisi toetab mõni teine, veel kõrgemal asuv seadus, näiteks eriolukorra seadus. Oluliseks muutub siin ka isiklik seadus - südametunnistus ja mõistlik meel. Kui selle kõige kokkusobitamine ületamatuid raskusi tekitab, tasub meeles pidada (loodus)seadust, mis on alati üle mistahes kehtiva korra - mees teeb, mis mees peab tegema. Kahetseda jõuab alati.

Pean tarvilikuks märkida, et loomingulisuse puudumises Eesti kodanikke süüdistada oleks kohatu. Kui seadust pole, siis võetakse appi kasvõi vanasõnad - peaasi, et mingi reegel oleks. Näiteks kui me näeme mõisa köit mööda maad lohisemas, olgugi, et seadus selle koha pealt kuss, teame vastust: las lohiseb. Ja õige ta on, see on mõisa köis, ära näpi, las lohiseb.

Suheldes kaaskodanikega, pakuvad mulle mitmed teemad intellektuaalset naudingut; olgu selleks 'kvantfüüsika', 'milline õlu ei hakka vastu' või kasvõi arutelu, 'miks mu kass öö läbi lõugab ja mööda tuba ringi ratsutab'. 

Üks meie kaaskodanikke esitas hiljuti väite, et 'põhiseadus on üle liiklusseaduse'. Leidsin selle avalduse olevat intrigeeriva, ning ootan seda kodanikku selgitama oma väidet avalik-õiguslikus meedias. Tõotab tulla huvitav ja sisutihe mõtteavaldus.


06 märts 2018

minister küsib, kodanik vastab

Tere Ossinovski. 

Mul on hea meel, et sa minu poole pöördusid ja huvi tundsid, mis ma sinu senistest tegemistest arvan. Lühike vastus kõlaks umbes nii: sa oled innukas, julge, rahvast hooliv, tulevikku vaatav minister. Selles mõttes üks parimaid ministreid, kes meil kunagi olnud. Aga mul on ka pikem vastus, mis ei tarvitse sulle meeldida.

Alkohol, jah, sellest tahan rääkida. Eelmisel valitsusel oli valmis alkoholi aktsiisi tõstmise plaan. Rahvale see väga ei meeldinud, ent ometi oli selles teatav konsensus; tasa ja targu. Ja siis tulid Sina. Kuidagi kole kiireks läks sul selle teemaga. Et milleks venitada vältimatuga, teeme selle kohe ja nüüd.

Sa käitud minuga nagu emme väikese lapsega, peites tikud kapi otsa, et 'sealt ta neid ometi kätte ei saa'. Esiteks pole sa emme, teiseks pole ma laps. Isegi, kui lumpen on loll, pole seda tark nii otse välja ütelda.

Seda, et alkohol on meie riigi ning rahva üks suurematest probleemidest, teab vast iga kodanik; isegi paadunud alkohoolikud nõustuvad sellega. Ja me muretseme oma laste pärast, et nad ei teeks vigu mida meie. Eeskuju õigesti elamise kohta pole just palju anda, küll aga ohtralt hoiatavaid näiteid. Keskendume siis neile, sest minusugust sa oma aktsiisiga terveks ei ravi.

Tõsi ta on, alkoholi tarbimine väheneb, sest raha saab lihtsalt varem otsa. Ja kindlasti leiad sa statistikast juba õite pea kinnitust oma teguviisidele. Asjaolu kohta, et ääremaadel kiireneb selle tõttu majanduse hääbumine, ütled sa, et selline trend oli juba ennegi. Alkoholi tarbimise vähenemise trend oli samuti ennegi, miks sa seda ei mööna?

Ma tean küll, valijatele antud lubadused tuleb täita. Tulumaksuvaba miinimumi hüppeline tõstmine oli vältimatu. Töövõit sellega kaasnenud rapsimisest on aga see, et tööd saavad spetsialistid, kes kodanikke maksuküsimustes nõustama peavad, et jumala eest riigile võlgu ei jääks.

Aga palun, ära aja kägu. Kui sa leiad, et sinu senine PR meeskond vajaks välja vahetamist, siis tee seda esimesel võimalusel. Juhul, kui sa leiad, et sa ise oled kõik õigesti teinud.


14 november 2017

imelike inimeste ühiskond


Sattusin hiljuti vaatama seriaali 'The Good Doctor'. Peaosas noor mees, kirurg, kellel juba lapsepõlves diagnoositud autismi 'tõbi'. See noor mees oli lõpetanud kiituskirjadega kooli, ent seisis vastamisi raskustega, et olla vastuvõetud kõrgelthinnatud haiglas. Nagu üks tema tulevastest kolleegidest püstitas küsimuse - kuidas me saame kindlad olla kirurgis, kes ei oska suhelda. Seriaal tuletas mulle meelde filmi 'Ben X' ja seriaali 'The Pretender' (Kameeleon). 

Jutuks olevas seriaalis peategelane omab hämmastavat analüüsivõimet ja sellega koos langetada kriitilistel hetkedel parimat võimalikku otsust. Noh, peaaegu, eksib ka temagi. 

Kaasosatäitjad, ütleme siis konkurendid, on vastikult hollywoodilikult vastikud tegelased. Ülbed, ennast täis, üllatavalt lühinägelikud. Muidugimõista, klassi parimad, sätitud soengute ja sirge seljaga. Paraku, läbi juhuste ja haigla presidendi (kes juhtumisi tunneb seda tegelast noorest põlvest peale) tahtmiste tõttu, on nad sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Ikka kole raske kui mingi frrr.. popim.

Ja see seriaal tuletas mulle värskemalt meelde meie ühiskonnaseisundit. Seniks, kuni mina või keegi teine/kolmas näiteks Levika baaris või Woodstockis meeleolukalt halleluuja karjub, me aplodeerime. Ja tõesti, seal pole vahet - kui tahad, oled hall hiir; kui tahad, oled seltskonna staar; kui tahad, käid ohutult närvidele. Märksa keerulisem on olukord reaalsetel töökohtadel. Sinult ei oodata staaritsemist, vaid töö ära tegemist.  

Et siis imelikud, erivajadustega. Lubage mul märkida tõsiasja, et kokkupuude selliste inimestega on pigem meie normaalne ühiskond. Ja mitte imelikel pole erivajadus, vaid normaalsetel on erivajadus. Oskust suhelda, võimet taluda. Meil pole vaja rohkem 'normaalselt' käituvaid inimesi, meil jagub neid. Meil on vaja erilisi, katuseid maha sõitvaid inimesi. See tähendab rohkem väljakutseid, ent ka rohkem ja paremaid tulemusi.


03 oktoober 2017

päev, mil rahvas vabaks tahtis


Vahemere ääres asub piirkond, mida nimetatakse Katalooniaks. Seal elavad katalaanid, nii umbes 7 miljonit. Räägivad oma keelt, teevad tublilt tööd, elavad hästi. Maad ja metsa ja mereranda neil on, nälga ei jää. Kuid üht neil pole - iseseisvust. Iseseisvuse nimel on nad korraldanud streike, ülestõuse, hääletusi ja isegi inimketi; kuid ei, sellest pole piisanud. Hispaania ei luba, ütleb, et polevat õigust ja asja aetagu ikka seaduse järgi. Seadus paraku, õigust ei anna. Nagu vanakooli abielu - kuniks surm neid lahutab.

ÜRO seisukoht on samuti 'huvitav'. Katalaanidel on nimelt õigus omas keeles õppida, asju ajada ja isegi mõtelda; seega, mis vabadust te tahate, teil juba on see. Räägitakse veel, et Kataloonia pole kunagi iseseisev olnud, isegi vallutatud mitte. Ajalugu paraku selles teemas nii klaar pole.


Euroopa Liit ja suurriigid üldse, on väiksemate rahvusriikide tekkimise teemal valusad. Kae kus separatiste, lõhuvad meie ilusa ja suure asja ära. Nii ei julgeta ka Kataloonia teemal seisukohta võtta, äkki veel Hispaania solvub ja läheb üldse ära. Ja seda me ju keegi ei taha. Ning kui mõtelda, et teisedki väikerahvad eeskuju järgivad, hakates samuti iseseisvust tahtma, mis siis küll saab. No mis siis saab? Saab see, et elu läheb edasi, asju ja äri aetakse vabal tahtel ja omal soovil.


Mis siin lõpetuseks öelda - vabadus, iseseisvus ja omariiklus pole odavad asjad. Meile eestlastele, tuli vabadus tagasi veretult, lauldes. Ometigi, ärge unustage, selle eest on siiski krõbe hind makstud. Selles valguses ei saa ka katalaanidele (ning teistele iseseisvust ihkavatele rahvastele) lubada, et ihaldatu ilma verehinnata tuleks. Ent üht võin öelda, elan vabas riigis vaba kodanikuna ning mulle meeldib see. Iga kopsutäis mis hingan, ma tunnen vabadust.
On's see hinda väärt? Jah on.



22 september 2017

pange nad kinni; raisk

Meie riigis on üks kool, kus ei õpi tavalised lapsed. Kooli nimeks Kaagvere. Mäletan nooruse aegadest, et see oli koht kuhu tüdrukud sattuda ei tahtnud. Kui mõni korralikum tüdruk pahandustesse sattus, ähvardati teda kõige hullemaga - sa lähed Kaagverre.

Nonii, nüüd siis poisid kah seal, kõik koos, sotsialiseerumas. Ja nagu me kuulnud oleme, juhid seal kaua vastu ei pea. Ei pea vastu ka kasvatajad. Ja terve küla on hädas.

Mida me teeme nende noortega. Üksikkongidesse?

Meil on segu lastest, kel palju valu, palju hooletusse jätmist, palju testostserooni (dääm kui keeruline sõna). Ja kuhjaga hormoone.

See asutus vajab tõesti võimekat juhti. Aga mitte kindralit, kes allumatu oma isiklikust püstolist kõhklematult maha laseb. Meil on tarvis inimest, kelle süda on suurem kui meil kõigil. Tal on tarvis tarkust, tal on tarvis tuge. Meil on vaja juhti noortele, keda nad ise tunnustavad. 

Jah, meil on selliseid inimesi.

Ja ühest asjast on veel vaja aru saada. Me võime küll süüdistada laste vanemaid, või nende puudumist.. aga ülesanne nende noorte toomisesse ühiskonda, jääb meile kõigile. Kasvõi pisut, aga siiski.

Mingid pagulased, nagu üks meie hulgast mainis, mahuvad vabalt väiksemasse korterelamusse, ei kaalu ülesse kuidagi neid hüljatud ja põlatud noori, meie oma veri ja liha, kes peaksid olema meie tulevik (vat see oli nüüd jõhker kiillause).

Et mis mina pean siis nüüd tegema? Hea et küsid. Asi seegi. Proovi esialgu kuulata, see on suur asi.

Lõpetan positiivselt. Usun, et nii paljudki neist noortest, kes täna meelehärmi valmistavad, osutuvad kaaslasteks, keda sa mingil juhul välja ei vahetaks, kui tarvis luurele minna.