Kuvatud on postitused sildiga euro. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga euro. Kuva kõik postitused

11 juuli 2018

tööta kiiremini! kas targemini tohib?

Hei ärijuhid, firmajuhid ja teised ..juhid, kui sul on õnnestunud töötajad panna kiiremini jooksma, siis see pole produktiivsuse kasv. Kui kümne tunni töö tehakse ära kaheksa tunniga, ometigi kulutades töö tegemiseks kümne tunni jagu energiat, siis usu mind, ainus edukuse hindaja on väsinud selg. Et täna sai rämedalt tööd tehtud. Preemiaks saamata isegi õlalepatsutust. 

Aga mis oleks, kui ma pakun tööülesannete täitmiseks uudsema lähenemise, nii, et töö saab tehtud kaheksa tunniga, ja energiat kulub kah kaheksa tunni jagu. Ja kõik on õnnelikud.

Kui mõni töötaja astub ligi, üteldes, et teistmoodi oleks palju parem, ei kõla vastusena 'see oleks lisakulu' sugugi veenvalt; pigem tundena #sinaoledlollsinaeimõtle. Nii siis juhitakse firmat? Ehk istuda maha ja võtta kätte kalkulaator. Tulemused saab kirja panna paberile, pliiatsiga. Lihtsustab oluliselt sinu mõttekäigu kulgemise jälgimist. Ja mis tähtsaim; me saame mingid vastused, täiesti erinevad, ent samas kõik õiged. 

Aga nüüd siis midagi meie ilusat ilma nautivatele rahva kaitsjatele;
sõnad pildis (assortii).

---
---
---
---
---



14 november 2016

vox populi, vox dei



Brexit, Donald Trump ja Keskerakond - kolm 'koledat' asja. Ometigi on nad juhtunud. 

Brexitist olen juba eelnevalt pisut rääkinud. Mingi punt Inglismaa vaeseid ja harimatuid polnud rahul sellega, et pudrumägede asemel tõmmut värvi rahvaste hordid nende rahu ja julgeolekut rikuvad. Tänamatud tüübid, eksole; pööravad Euroopa Liidule selja kõige pimedamal tunnil, just nüüd, kus kõik on minemas paremaks. Mis neil küll viga on.

Donald Trump, hukatuse ingel; kes küll selge aruga seda meest valiks. Ja näed valivad; naised, latiinod ja isegi jõukad. Toodi lagedale kõik argumendid mis tuua sai, aga ikka, rahvas valis tema. Mis neil küll viga on.

Keskerakond, pöörane partei, venelaste sõber, Putini parem käsi; ja kae nüüd reetmist ka kõige isamaalisemate poolt - hüljati meie õuele õnne tooja, kindluse hoidja, reformierakond. Mis neil küll viga on.

Milles ma küll eksinud olen, küsib Taavi Rõivas. Eided küsivad nii, Taavi.

Reformierakondlased, ma ei torma ütlema, et olete kehva tööd teinud, seda kindlasti mitte. Teie motiivide koha pealt jään samuti kuss, ei mina neid tea, ega hakka ka arvama. Aga seda võin küll öelda, et teie tegevus ei sobi ammu enam kokku teie nimega. 

Nimeks reform, aga tegelete pisiasjadega, peenhäälestusega. Ja kui tarvis presidenti valida, siis nii nagu teie nõukogu vms. iganes selle nimi on, on otsustanud, nii tuleb sellega ka elada. Ei mingit paindlikkust ega oma peaga mõtlemist. Stagnatsioon on selle nimi. Tervitused Rein Langile.

VASAKPOOLSED! on teie hirmuhüüd nüüd; vahi segaseid, võtavad raha võlgu, pillavad selle helikopteri pealt laiali, rikuvad teie ilusa exceli tabeli ära.

Uppuja päästmine on uppuja enda asi, seda olete küll õpetanud rahvale.

Investeerimises paistate olevat profid, ent suurima panuse, oma rahva suhtes olete kuskil teinud allahindlust. Olete unustanud, mis tähendab elada peost suhu, kaebate, kui inime elab sotsiaaltoetusest. Lubage naerda, 100€ kuus söögiraha ei ole meelakkumine. Kuhu on jäänud ümberõpe? Kuhu on jäänud kindlustunne, et sigitan ja kasvatan riigile uue kodaniku. On's tõesti odavam murjameid sisse smugeldada?

Ahjah, mis ma tahtsingi ütelda.. see sõna.. revolutsioon; just. See on juhtumas. Kõige paremas mõttes.


18 august 2016

Brexit - ainult lollidele

Demokraatlikus riigis peab ju valitsema demokraatia, lihtne, kas pole. Inglismaal, demokraatlikus riigis hakkasid mingi aeg kostuma hääled, et rahvas ehk ei tahagi Euroopa Liidus olla. Mis siis ikka, korraldame hääletuse. Küll nad tahavad, näete kohe ise; nutavad ja tahavad.

Oh seda pohmelli järgmise päeva hommikul, kui selgus, et rahvas ei taha Euroopa Liitu jääda, hoopis iseseisvust nõuavad. Mis juhtus, kes on süüdi, kuidas nii võis minna? Leppisime ju kokku, et tahame liitu jääda.

Statistikutel oli kiirelt ütelda, et süüdi olid vanurid, kes siis noorte eest nende tuleviku ära valis. Mõtelda vaid, kus oli jultumust, ise ühe jalaga hauas, aga vaat noortel elada ei lase, hääletavad mingit jama kokku. Neid vanureid ei tohiks üldse hääletuskasti juurde lasta, võimule kah mitte. Kui 30 täis, siis pensionile, seesugused ei kõlba ju otsustama - vanadusest seniilseks jäänud.

Ja ei läinudki pikalt, kui statistikud avastasid seose tarkade ja lollide vahel. Üksnes 29% tarkadest hääletas liidust lahkumise poolt, ning pole üldsegi kindel, kas neilgi kõik kupli all korras oli. Va lollid ja vanurid, keerasid kogu meie elu nüüd tuksi.

Meiegi kohalikud targad teavad rääkida, et liidus on ikka parem kui üksinda olla. Kuid ma küsin vastu - kas see ongi see liit mida me tahtsime? Et müriaad ametnikke lihvivad oma tagumikke ja määrivad pabereid, mis seletavad, kui kõver peab banaan olema? Seletavad kvootidest, tariifidest ja toetustest; oma siseturgu ja majandust peab ju turgutama. Paraku on kogu kaup tarbija jaoks poes 10-20% kallim, kui ta võiks olla. Seletage palun mulle see kasu ära; miks ma pean kallima toidulaua nimel veel neid ametnikke nuumama? Ma tõesti ei mõista.

Brexiti pooldajate argumentidega tutvumiseks asjalik video:


07 juuni 2014

Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

16 oktoober 2012

Minu avalik kiri peaminister Ansipile

Olen sinu fänn. Teflonmees krt.

Sa oled teinud kõvat tööd, head tööd. Sa oled elav legend. Sina ja Jürgen Ligi, paras paar.

Teil on kindlasti veel projekte käsil, tehke need ära. Ma ei nõua, et valitsus maha või..

Ma pigem ootaks, et nüüd kus me oleme Euroopa Priimulad, tuleks nägu pöörata Rahva poole. Ehk jätaks mõne HIIIGELasjanduse ootele, monumentidega pole meil kiiret.

Valitsus kurat, toida oma rahvast.

 Kodanik

17 veebruar 2012

Ansip, mis saab edasi?


Sedavõrd väikesel rahvusriigil, nagu Eesti, on eksisteerimine ja püsimajäämine juba omaette saavutus. Me oleme sellega hakkama saanud.

Noor, teismeliseeas Eesti valis enda juhiks Ansipi, perfektse isakuju. Ta on karm, ta on jäik, suhtkoht õiglane aga ta pole rumal. Sa ei pea tema pärast häbenema näiteks võõrmaaliste ees. Ta ei tõmble, on kindel ja rahulik. Kampaania: "võid kindel olla", tõestab ennast praktikas; võid kindel olla, et midagi ei muutu.

Võimalik, et Ansipi meelest on toimunud ja muutunud palju. Jah, statistika on 'politicans best friend'. Ometigi näevad eestlased täna tuttavat situatsiooni - stagnatsiooni.

Eestisugune riik vajab eluspüsimiseks paindlikkust, kohanemisvõimet. Ei ole loogiline, et olukorras, kus meie väikest riiki paisatakse ühelt tormilainelt teisele, oleme valmis kõigeks, ka kartulikoorte söömiseks, ent meie riigi valitsus on tardunud vaid ühte majandusmudelisse.

Ansip, aeg on muutusteks. Respekt sulle saavutatu ees, ent tõesti, ära muutu Savisaare duplikaadiks. Ja veel, kui reformierakond tahab oma nime kõrgel hoida, olgu ta valmis reformima raskeimat - iseennast.


ps. tunnistan, kasutasin blogile lisatud fotot ilma loata

04 august 2011

Ilves näitas klassi, ehk vangerdus Eesti moodi

Eesti Ekspressi tänast artiklit, "Kuidas Ilves Kreekat päästis", oli ütlemata muhe lugeda; egas meite mehed lollid pole. Artikkel keskendub kutsele "eurotsooni riigipeade erakorralisele nõupidamisele, et sõlmida lõplik ja kõikehõlmav kokkulepe eeskätt Kreeka abistamise kohta". Kokkutulek oli tähe all, kas nüüd või mitte kunagi.

Sinna oleks pidanud minema Ansip aga oh häda, Ameeriklastega olid juba kohtumised kokku lepitud, ei saanud minemata jätta. Otsides Ansipile asendust, tõdeti, et mingi teisejärguline esindatus või selle puudumine ei tule kõne allagi; seega saadeti sinna meie Top Gun, Toomas Hendrik Ilves. Rehkendustes ta vist nii kõva vend pole, et majandusanalüütikutega rinda pista aga see-eest oskab ta poliitikat.

Maratonkohtumise käigus vaieldi maa mustaks ent kokkulepe siiski saavutati. Meite mees võttis samuti sõna ning toonitas solidaarsuse olulisust. Raha leiti ühise otsusena EFSF'i kassast. Olukorra tragikoomilisus seisneb selles, et Eesti ei ole veel EFSF'i liige, seega ei pea me kohe maksma ühtegi senti. Säh sulle solidaarsust.

Nii tehti paari päeva jooksul elegantse vangerdusega ajalugu. Ansip sai kokku USA asepresidendi ning muude tähtsamate ninadega, andes sellega märku, et kui Euroopa omadega hakkama ei saa, otsime liitlasi mujalt. Või õigupoolest tuletati olemasolevat liitu meelde. Ja Ilves samal ajal mängis meile välja tasuta pääsmed kallisse klubisse. Nice job, thnx.

24 detsember 2010

Jõulutegu - anneta sendid vaesematele

Kutsun ülesse annetama aastate jooksul kogunenud sendid heategevusele. Nii mitmeski kohas võib märgata toidupanga tünne, kuhu saab sente poetada. Lisaks sellele osalevad mitmed kaubandusketid erinevates heategevuslikes kampaaniates.

Kui need sendid sul kuhugi purki aastate jooksul kogunenud on, tähendab, et tegelikult sul neid niiväga vaja ju polegi. Anna neile, kes neid rohkem vajavad ning sa saad ka ise sellest midagi. Et vähemasti jõulude ajal tunned ennast inimesena, kasulikuna, heana.

21 mai 2010

Rahvas vs. Kommertspangad

Euro tulemisega on teatavaks saanud, et pangaautomaadid ei hakka väljastama 10 eurost pisemaid rahatähti. Tehnilised särgidvärgid..

Aga ilmneb, et need tehnilised raskused on ületatavad, vähemasti Sloveenias ja Portugalis saadi sellega hakkama. Mis ütleb meile seda, et asi ei seisa mitte tehniliste asjade, vaid pankade suhtumise, et mitte öelda laiskuse taga.

Päevalehes ilmunud artiklis kirjutatakse, et facebookis olla lausa tuhandepealine survegrupp, kes siis nüüd nõuab pankadelt võimalust automaatidest 5 euroseid kätte saada. Ja põhjus väga lihtne - kannatajateks jääksid asjade praeguse seisu puhul vanurid ja lapsed, kelle pangaarved on sedavõrd väikesed, et neil poleks kuu lõpus pangaautomaadiga midagi peale hakata.

On's siis tõesti kõige selle taga pankade ülim soov sularaha üldse kasutusest kaotada, et kõik oleks kontrolli all? IT ja tehnoloogia, mis meile vabaduse pidi tooma, on pankade kätes orjastamise tööriistaks saanud.

Ühinen oma blogiga samuti surve avaldamiseks; suurpangad peavad mõistma, et selline "käi jala" suhtumine ei lähe mitte. Kui rahvas ei kaitse ennast, kui rahvas ei kaitse oma nõrgemaid liikmeid, siis tõrguks mu keel küll seda kooslust kodanikuühiskonnaks nimetamast.

Aga nagu ma olen, lootusetu optimist ja kodanikuühiskonna ideoloog, usun, et sotsiaalmeedia hääl ei jää tulemusteta. Kui tunned, et see sulle korda läheb, levita sõnumit ja anna oma hääl.

04 mai 2010

Eesti kroon suveniiriks või saepuruks?

Eesti Pank kavatseb kõik kroonid paberihundile sööta, et vahetatud raha enam ringlusesse ei läheks. Aga kuulge, miks mitte need vastavalt ära märgistada ja suveniiridena maha müüa. Mitte kõik, aga mingi osa neist. Kindlasti on pangakeldris veel uusi, kasutamata rahatähti, mida nii mõnigi eestlane raamituna seina peale, lastelastele näitamiseks paneks. Mõtelge mingisugune hind, mis märgistamise ja muud bürokraatia kulud kataks - küll kaubaks läheks.

Eesti kroon on ju ikkagi osa meie kultuurist, riigi taassünnist jne. Kui riigiisad tunnevad muret selle üle, kas eestlane ennast ikka eestlasena tunneb, mitte ei taha üle mere putku pista, siis see oleks üks väike liigutus, ent oluline paljudele. Päris kindlasti annab seda korraldada, vajab vaid otsust ja veidi asjaajamist.

Tehke seda palun. Ei tea ju me, mis elu on siin euroopas 10, veel vähem 50 või 100 aasta pärast. Kes teab, võibolla läheb neid seinale raamitud kroone, kunagi jälle rahva moraalile tarvis. Igatahes on hiljem palju vingem neid rahatähti näpuga katsuda, kui raamatust piltidelt vaadata.