Kuvatud on postitused sildiga flash-mob. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga flash-mob. Kuva kõik postitused

13 aprill 2010

Elu esimene flash-mob kogemus

Jutt siis teater NO99 flash-mobist.

Et ma sellele oma blogis promo olin teinud, pidasin enda pühaks kohustuseks ka kohale ilmuda. Mõtlesin, et vaatan eemalt, naudin oma tavalist vaatleja positsiooni.

Mulle on juba noorest peast meeldinud jälgida inimesi ja masse. Olla ise selle juures, näha ja kuulda, tajuda, tunda. Aga endist viisi vaatleja rollis. Pean ütlema, et mu kogemused on suht rikkalikud.. no ma vähemasti ise mõtlen niimodi. Mäletan tundeid balti keti ajal, mil hingamine läks raskeks, ihukarvade püstiolekust rääkimata; mäletan pronkssõdurit, kus rahvas oleks vähimagi märguande peale tänavatele tormanud; mäletan Teeme Ära üritusi, mis kõik usu ja visiooni peale ülesse on ehitatud, jne. Alati sündmuse juures, vaatlemas. Tegelt ma ikka Teeme Ära üritustel panin oma käe kah külge :)

Nüüd siis juhtus nii, et minust kui vaatlejast, sai osaline. Ma läksin kaasa. No ma võin vabanduseks öelda, et kaugemale laul hästi ei kostunud, läksin lähemale kuulama. Trepist alla tulles põlv värises, tegelt kah. Mingil tol hetkel, kui sisemine otsus tehtud, et ma lähen, ma teen, käib kui kohutavalt mõnus ja hea elektrivärin üle keha. Igatahes, kaif.

Ja see ühtsuse tunne, see käis kah läbi, täitsa reaalselt. On grupp inimesi, kes mõtlevad täitsa tõsiselt, et tahavad ja suudavad Eesti elu paremaks muuta. Ka selle teatrietenduse abil saavad need inimesed esile tulla, ehk siis peidetud talente esile tuua.

Kui nüüd väga aus olla, lootsin näha märksa suuremat rahvamassi. Mitte, et see mis oli, oleks lahja olnud, ei seda mitte; vaid, et oleks lihtsalt oodanud..

Päris kindlasti polnud see läbikukkumine; see oli samm rahva ja riigi muutumise teel.

12 aprill 2010

Ühtne Eesti on ise osa protsessist, mitte algataja

Sattusin kuulama vikerraadiost saadet "Räägivad". Lingi leidsin Ühtne Eesti kodulehelt. Stuudios nimelt Tiit Ojasoo, Tiit Pruuli ja saatejuht Ignar Fjuk, ning teemaks käesolev NO99 projekt.
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1032503

Üsna pea tabasin, et oi, see paistab päris huvitav jutt olevat. Alustati sellest, et juba praegu on kihlveokontorites panused tehtud, et kas tuleb etendusest erakond, või tuleb hiljem selle mõjul (mitte tingimata erakond), või siis ei tule üldse midagi. Kuigi me pole näinud veel etenduse lõppu, veel vähem suve ja sügise lõppu, võin ma juba praegu ütelda - muutus tuleb, sest see on juba toimunud. Ehk siis, need kes on panustanud sellele, et midagi ei toimu, võivad end juba praegu kaotajateks lugeda.

Aga, et mis siis tuleb? A kust mina tean. Ma ei tea, mida Eesti rahvas otsustab. Aga ma tean, et selle otsuse tegemiseks on tagumine aeg, ja ma näen ka paljusid, kes muutust soovivad. Alles hetk tagasi, oleme otsekui unest üles ärganud, ja taasavastanud oma riigi, oma rahvuse. Avastanud, et me oleme kodanikud ja et me tahame sõna sekka öelda. Aastatepikkused kogemused, teemal, et midagi ei muutu, vali keda tahad, on rahva viinud sellise frustratsiooni äärele, et ta on valmis midagi täiesti radikaalset tegema, et sellest tardumusest lahti murda.

Sattusin oma mõttelõnga arenedes Orkuti ühte foorumisse, kus noored üliemotsionaalselt kiitsid mingit üritust. Selle ürituse nimi oli Märkamisaeg. Alles täiskasvanuks saades, pole need noored oma silmaga kunagi venemaa võimu näinud. Ja meie vanemad mõtleme, et "ah, ei saa nemad täienisti eestlust mõistma, nad pole ise seda (iseseisvumisaega) kogenud". Ja ometigi olid nad sel üritusel täiesti sillas, juubeldamas ja uhked, et on eestlased. Mitte muidugi kõik noored, tõsi küll. Aga oluline osa neist päris kindlasti. Meenub veel ka tantsu- ja laulupidu. Teeme Ära. Tarand.

NO99 projekt Ühtne Eesti, on seega rahva eritellimus. Tollal, kui Nõlvak keeldus erakonna loomisest ja Tarand kah ütles, et Brüsselisse tema kandideerib ja sinna ka läheb, oli see korraks paljudele pettumuse hetk küll. Aga juba natukese aja pärast hakati mõistma, et ega me siis Nõlvaku, või mõne muu staari sabas pea jooksma; meie endi käes on võim, et muuta oma maa. Võtku see siis kaua aega võtab, kaua tehtud kaunikene, aga vähemasti minu panus on seal sees. Peab muidugi jälle möönma, et mitte kõik ei hakanud sedasi mõtlema.

Aga nüüd, kus surve on suureks läinud, ja katlale lahe ventiil leitud, annaks ikka mõnuga signaali küll. Või kuidas?

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
---

ps. ahjah.. peeaaegu unustasin.. meeldetuletus: flash-mob, see on juba täna, õhtul kell pool seitse kuus (17:30), Vabaduse väljakul. http://www.facebook.com/pages/Uhtne-Eesti-Suurkogu/103263113044019

Inspiratsiooniks see: