Kuvatud on postitused sildiga kultuur. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kultuur. Kuva kõik postitused

18 märts 2019

#kõigieesti - jah, sellist Eestit ma tahtsingi

Sündinud on uus kodanikuliikumine: Kõigi Eesti (#kõigieesti). Algatajate ja liitujate põhiline mure on see, et praegune poliitiline olukord ähvardab Eestit vihkamise kraavi tõmmata. Et siin oleme meie ja seal on nemad. Meenutab vägagi Eesti 200 plakatikampaaniat 'eestlased siin - venelased teisal', mis omas väga suurt võimalust alustada ja minna edasi uue kahekõnega; paraku polnud see kampaania piisavalt läbi mõtestatud ja kohkuti rahva esmasest reaktsioonist suisa ära. 

Erinevusi Eesti 200'ga siiski on. Sellal, kui Eesti 200 räägib pikast plaanist, seda nii poliitikas, majanduses ja kultuuris, siis Kõigi Eesti tegeleb sellega, mis just praegu toimub. Mõlemad vaated on olulised, nii lühike, kui ka pikk. Kui me ei sea silmi horisondile, siis vaevalt sinna ka jõuame, ent samas, kui jätame märkamata, mis toimub just praegu ja just nüüd, ehk siis kui ei vaata oma jalge ette, võib see pilt horisondist jääda ka viimaseks, mida näeme.

Ja mis siis praegu toimub? On's toimuv ohuks demokraatia jätkumisele, ohuks unistuste Eesti ülesehitamisele? Leian, et on. 

Ühe teatava partei juhid räägivad, et kui otsustada kõiges ise, kehtestada karm kord, riigipiir kinni panna, luba rääkida üksnes riigikeeles, siis võiks Eestil lootust olla. Neil on argumendid, mida toetab ajalugu. 

Ja siis on teised, kes räägivad, et kui selle teatava partei kõik tahtmised täidetaks, jõuaksime kapseldumisse, oleksime haavatavad ja sama lähedal väljasuremisele nagu need metslased seal saarel, kuhu tsivilisatsiooni ei lubata. 

Ikka ja jälle see hirm, et kui kõik see juhtuks, mis siis küll saaks. No ei juhtu, rahunege maha. Vähemasti senikaua ei juhtu, kuni meil on kodanikud, kes häält teevad ja oma arvamust esitavad.

Mis puutub hääle tegemisse, siis pange tähele - kodaniku kohus ja õigus ei piirdu üksnes kord kahe aasta tagant numbri kirjutamisega valimissedelile. Kodaniku õigus on häält teha iga päev, mil päike tõuseb ja ka siis, kui see loojunud on. Kodanikul on õigus avaldada oma arvamust lähedastele, sõpradele ja tuttavatele; isegi töökaaslastele. Hoolimata vastuväidete tulvast, et see ei muuda midagi, see siiski muudab. 

Jääb üksnes kummitama küsimus - kelle huvides see on, et kodanikul on õigus ja kohustus kord kahe aasta tagant valimas käia, ent ülejäänud aja mokk maas hoida? Minu huvides see pole, selles olen kindel.

Meie riik on kodanike riik, meie ühiskond on kodanikuühiskond; hoidkem seda lippu kõrgel!


01 märts 2019

dopinguriik


Meie konnatiiki on raputanud järjekordsed skandaalid - mõned meist olla täitsa sulid, petised, kui täpne olla. 

Kõigepealt muidugi Rainer Vakra, kes kas lohakusest, või pigem soovist näidata end targemana kui ta on, kopeeris üsnagi olulise osa materialist koos kirjavigadega, enda hariduse tõestamiseks. Teksti koos kirjavigadega kopeerimine näitab, et mees pole sisuga tutvunud või ei oska eesti keelt. Olgu see või teine, selline kraad ei maksa midagi.

Ja nüüd siis meie suusatajad. Veredoping. Veredopingusse tehniliselt laskudes polegi teab mis suur asi. Mehe enda veri, annab ja võtab. Teeb ekstreemtingimustes trenni, ajab needsamused punased verelibled üles, paneb vere panka, siis taastub, puhkab, ja kui võistlus käes, pumpab omaenda vere tagasi. Tarbinud pole midagi; puhas poiss. Nagu prillikivi. 

Võta üks ja viska teist, eksole. 

Ja nüüd me siis imestame, et miks on meil siin elu nii nagu ta on. Et mina siin Eesti viimane aus mees, mis ma siin enam; lähen Soome või suisa Austraaliasse. Aga mõtle nüüd hetkeks, oled sa siis nüüd tõesti üdini aus olnud? 

'Einoh.. einoh.. hädavale pole vale. Aga mina pole dopingut teinud ja mina pole mingit baka tööd teinud.'

Sooda raisk ma ütlen; sul pole võhma ega tahet ega lootustki mingilegi tulemusele jõuda. Ja mingi baka.. see värk ei mahu su ajudesse parimagi tahtmise juures. Mis petmisest ja dopingust me sinu puhul teoreetiliseltki rääkida saaks. Hea kui jõuad oma kondid kodust tööle, viinapoodi ja siis koju tagasi vedada. Aus mees, ole edasi.

Räägin siis praegu ühiskonnast, selle valikutest ja tagajärgedest. Võtame näiteks India. Meeletu vaesus ja samas mõned ülirikkad. Miks need vaesed üles ei tõuse - neid on ju tuhandetes rohkem kui ülirikkaid. Nad võiks ju kõik ühel päeval labidad käest visata, et rohkem ei orja ja kõik. Aga nad ei tee seda, sest nad on kõik nakatatud samast rikkaks saamise skeemist. Kuidas sa saad hukka mõista skeemi, mida ise esimesel võimalusel kasutaksid. Ja nad ei näe ka väljapääsu, sest kui mina teeks teisiti, teeks kõik teised ikka endistviisi ja mina jääks rotiks edasi.

Siinkohal kutsun üles ja kuulutan välja, et olgu lõpp sellel rotielul Eestis. Olgu lõpp dopingul, pettusel, oma hariduskraadi tõestamisel mahategemisega. Vaadake Indiat, kas sinna tahamegi jõuda? Et lihtsalt minul oleks raha ja värki ja naisi ja autosid ja muu käigu kukele. 

Kutsun üles ehitama ausat Eestit, kus loeb mehe sõna ja mehe tegu. Kus iga kodanik on väärt mida ta ka päriselt on. Juhul kui me seda teed ei vali, siis nahhuinuuzna meil seda Eestit üldse vaja on, anname kohe Putinile käppa. Ajagem diili Donald Trumpiga, sõbrustagem Põhja Koreaga, persse see skandinaavia.

Meie ees on valik, mitte üksnes heaks kiita või hukka mõista üksikute meeste teod, vaid anda hinnang eneste tegevusele. Et kui palju me ise tegelikult petame ja luiskame. Oled sa siis ise üdini aus olnud? Kui ei, siis ära kobise ülemäära Veerpalu ega Vakra teemal. Samas, kui kobised, vaata ka enda elu üle, ehk oleks aeg muutusteks. Lõpp õigustustele, et teistmoodi ma ei saanud. Ehk siis tõesti ei saanud, aga edaspidi peab saama.

mic drop


 

21 veebruar 2019

(mõmina)räpi evolutsioon (feat. Nublu)


Mõminaräpp (mumble rap) on räppmuusika üks edasiarendustest. Räpp ise on suuremalt jaolt nende laulikute jaoks, kellel napib lauluhäält või viisitundmist. Samas on räpi tugevaimaks pooleks selle sisu ehk laulusõnad. Sel ajal, mil falsetihäälsed diskopoisid valavad välja oma armuvalu, kurdavad räpparid elu pahupoolest. Ikka mingi geto ja 'niggas'. Mõni järjele jõudnum kiidab oma liiga jämedat kullast kaelaketti, uhket autot, selle ümber pepu urvakil patseerivaid suuretissilisi beibesid ja pidusid, kust läbi kanepiudu raske mingit selget pilti saada.

Võtsin kätte ja kuulasin YouTube'st läbi trobikond 'best mumble rap' lugusid. Ja minu (muusikaliselt harimata, ent hellitatud kõrvade) hinnang - Nublu on üle prahi. Lauluhäält tal on, rohkem kui minul, ütleme nii. Viisi peab kah paremini. Kui lõuksiandmise teema kõrvale jätta, siis sisugi on arvestatav. Nublu lugudes on värskust, huumorit, sõnade selgust ja teema sügavust ning tõsidust. Lisaks kõigele on need täitsa tantsitavad.

Need harvad korrad (reede hilisõhtuti), mil ma VS'i (Vabalt Saab) olen külastanud, on sealne koht pilgeni rahvast täis olnud. Tantsimisest muidugi väga rääkida ei saa. See on rohkem nagu hommikuses lasnamäe bussis, varvastel ülesalla rappumine. Ja kui tuli Nublu lugu, siis vist kõik teadsid sõnu. Väga vinge elamus.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et Nublul on aeg suuremale lavale minna. Laulud peaks siis muidugi tõlkima inglise keelde. Otsetõlke kasutamine jääks ilmselt ära; mingid kohaliku konnatiigi peokohad ei ütle suuremale ilmale midagi. Ja mis jope ja mis takso? 

Nublul on hetkel rasked ajad; ta on fännide pideva surve all luua iga nädal uus hitt. Kahtlemata suudab ta LP jaoks need lood valmis vorpida, ent nii võib kaotsi minna uudsus. Soovin omalt poolt kindlat meelt, et lasta lugusid välja nii, nagu Vaim annab.

Rahaliselt on suurde areeni jõudmine keeruline. Ühest küljest võib Nublu praegu esinemise küsida eest hinda mis ta tahab, teisalt aga nagu näha, pidas Surnud Lehma Kanal odavamaks kulutada Lustile, kui Nublule. Odav Lust paraku peale ei läinud.

Siinkohal üleskutse võimalikele sponsoritele, miks mitte ka kultuuriministeeriumile - toetagem noore andeka artisti jõudmist maailmalavadele. Pärti ja värki toetatakse, aga laske nüüd ka nooremal põlvel tegusid näidata.

15 veebruar 2019

Kas me sellist Vakrat tahtsimegi?

Skandaal! Sotside esinumber Rainer Vakra, on omandanud oma ametisse sobivuse tiitli pettusega. Nagu välja tuleb, klassi parim tegelikult kopeeris kellegi teise tehtut. Sai hindeks 5+. Nüüd rahvas tige. 

Rahva tigedusel teatav põhjus kah. Nimelt ei paista riigikokku pääsejatel arusaamist ei suuremast ega vähemast elust. Et kui täna partei juhtgrupp otsustas vajutada rohelist nuppu, siis vajutad sinagi. Et partei ja Eesti hüvanguks. Et sina oled loll ja jäädki lolliks. Aga vajuta nüüd, palun, seda nuppu.

Isetegevust lubada ei saa, sest kuhu siis jääks meie partei lubadused. Partei, sa mäletad ju, on meie kõige tähtsam asi üldse.

Kõige tähtsam on siiski kodanik. Ja tema lapsed; ja naised, kui mahub eelarvesse. Aga kõige tähtsam on kodanik; tema on pere toitja, riigikassa täitja. Tal peab olema kindlus, et kui ta rabab tööd, siis saab lubada endale nii mõndagi. Ja et kui ta laste tegemisega ülemäära agaraks on läinud, siis nendega siiski kõik hästi oleks. Või kui ta vahest väsib, riik siiski hoolitseb, et lapsed ula peale ei jää, ja et ta isegi puhata ja uue alguse jaoks jõudu saaks.

Aga nüüd Vakrast; see vereloovutamise PR trikk oli hea, aga mitte piisav. Ehk siis, Rainer Vakra, sul on vaid loetud tunnid, mil see asi heastada ja tõestada. Lõpeta oma telgikoosolekud, tegele pigem uue kaitsva töö loomisega. Sa oled võimekas mees, jagad teemat küll. Kahtlemata võtab see sul märksa vähem aega, kui tollal. Lisaks on sul ju omajagu kogemusi. Näita taset, mees.

Muuhulgas, vastates omaenda püstitatud küsimusele - muidugi oleks turvalisem omada ministrit, kes minust kombekamat elu on elanud. Ja targem kah. Samas olen oma elukooli kestel mõistnud, et oivikud ei jõua kaugele; neil pole mune. Prillid on, aga mune mitte. Poliitikas on vaja ka pisut nahhaalsust. Aga siiski, kodanik ootab tõestust. Kui see käes, pole ka kaugel peaministri tool.

Ja nüüd siis Rainer Vakra, tõesta, et sa tunned teemat. Kõike muud oled tõestanud, seda siiski veel täienisti mitte. Ma olen vägagi kahevahel, kas sotsid või Eesti 200. 

08 jaanuar 2019

siin ainult meie, seal ainult neegrid


Eesti 200 tuli lagedale üsnagi ärritava valimiskampaaniaga, püstitades trammipeatusesse plakatid, mis nagu kutsusid üles eralduma - venelased ühele ja eestlased teisele poole. Mõistagi polnud see üleskutse, vaid väide, et selline probleem meie ühiskonnas on. Ja kohati on, tõepoolest.

Sellist probleemi kohtasin ma ühes Eesti suuremas ettevõttes. See, et venekeelsed rohkem omaette ja eestikeelsed omaette hoidsid, polnud probleem. Kui ikka keel ja kultuur ühtedega rohkem klapib, siis nendega ka rohkem suhtled. Aga vaadates juhtkonda, jäin tihti mõtlema, et nii suure ettevõtte kohta peaks ju ometi mõnigi venekeelne tegelane omama piisavalt ajusid, et leida koht juhtkonnas. Aga ei, ei ühtegi. 

Üsnagi veider olukord, kus otseselt ei leia ühtegi vihjet, nagu oleks venekeelsed põlatud, ent siiski, juhtima nad ei kõlvanud. Lihtsat tööd, kaste tõstma, palun väga.

Kuidas Eesti 200 oma kampaaniat edasi arendab, on üsnagi noaterapealne. Kas nad suudavad ka lahendusi pakkuda? Ma vähemasti loodan.

Isiklikult jään seisukohale, et venelased jäägu venelasteks ja eestlased eestlasteks. Meil on erinevad tegemised ja kombed, ning seetõttu ka erinevad sotsiaalsed grupid. Kuid me elame samal maal, maksame ühteviisi makse, omame samu kohustusi ja õigusi. Kuidagi peame omavahel ju läbi saama. Me ei ole üks segamudrupudru rahvustest, a la EstRus vms. Ehk 500 aasta pärast, aga mitte täna.

Ahjah, mõni neeger kuluks kah seltskonda ära. Mulle sobib.

26 oktoober 2018

Laine Hüvitis

'Tahaks ametit vahetada, aga mitte kohe.'

Laine Randjärv, endise nimega Laine Jänes otsustas, et aitab küll poliitiku tööst, tahaks midagi asisemat teha. Et nagu päriselt, kultuuri juhtida. Ja juhtumisi osutuski peagi vabanevaks kohaks 'Eesti Kontserdi' juhi koht. Auväärne amet, näitamaks, et mitte kõik poliitikud ei lõpeta oma karjääri lihtlabase nõukogu liikmena.

Rääkis oma iluloo komisjonile ära, mispeale viimased selili maas ja ühehäälselt talle toetuse andsid. Paraku tööle asumise aeg liiga kähku - kõigest kolm kuud, et senised kohustused üle anda ning uuematesse süveneda. 'Ehk saaks mõne kuu veel aega juurde, saate vast hakkama küll.'

Õigupoolest ma väga ei pahandagi. Nii võiks kogu Eesti tööhõive toimida. Et kandideerin, ja kui osutun valituks, räägin murejuttu, et kartul veel vaja üles võtta, millalgi. 'Oodake mind, küllap ma tulen. Vaadake, ma pole meeleheitel tööotsija; ma tulen, millal saan.'

Jõudu tiibadesse, Laine Kotkas.

18 september 2018

päev, mil eestlased ajalugu tegid (15.09.2018)

See päev, mil eestlased ajalugu tegid, oli 15. september 2018. Sel päeval suutsid eestlased kaasata tavakodaniku aktsiooni rohkem kui 10 korda, kui neid endid on. 13 miljonit vabatahtlikku prügikoristajat üle maailma, üldsegi mitte paha tulemus. Kui palju mahult või kaalult nüüd prügi reaalselt ära koristati ja likvideerimisse jõuab, selgub lähemate kuude jooksul. Ent juba praegu on selge see, et mitte ühelgi rahval ega riigil pole väärilist ette näidata. Me tegime selle ära, me koristasime ära tuhandeid tonne prügi.

Et mis edasi, on's sellest kasu, ikka tekib ju prügi. Las ma nüüd räägin. See suvi (2018), mil ma oma lapsega ühes Eesti mererannas, RMK telkimisalal suvitasin, sain tuttavaks grupi sakslastega. Et nad lahkelt pakkusid maitsmiseks veepudelis olevat metsakohinat, läksid meie mõlemate keelepaelad valla. Muuhulgas märkisid nad, et kuidas küll, Eestis, peale seda kui mõni telkkond oma asjad kokku on pakkinud ja minema sõitnud, üldse prügi pole maha jäänud. Et Saksamaal nii pole.

Eksole, majanduslikult ja kultuuriliselt oluliselt rikkam riik näib Eesti kõrval välja nagu hooletu prükkar.

Ja ma mäletan erinevust. Kümme aastat tagasi, kui me koristasime, oli palju neid, kes koristamise asemel portaalide kommentaariumites seletasid, et sellest pole midagi kasu. Et teised ikka prügistavad edasi. Ja et mis sellest prügist edasi saab ja kas üldse saab. Ma ei tea mis sinust ja sinu suguseltsist saab, ent minu laps teab praeguseks ilma sunduseta, et prügi ei sobi põõsa alla, vaid prügikasti. 

Et kas mul oli 10 aastat tagasi lootust, et nüüd enam ei kunagi ei keegi ei prügista loodust? Hah, olgugi ma naiivne, nii siiski mitte. Selge on, et see kõik võtab vähemalt ühe põlvkonna jagu aega. Vanad peavad lihtsalt eest ära surema, kõlagu see kui dramaatiliselt tahes.

Igatahes on riikide valitsuste tasemel käimas arutelud, kuidas üldse vältida olukorda, kus kodanikul võib tekkida kiusatus kergemat teed minna ja oma prügi, olgugi see kasvõi jäätisepaber, poetada kuhugi.. 

Ühes vanas ja targas raamatus räägitakse, et 'hea mees jätab pärandi ka oma lastelastele'. Üsna mõnda aega mõtlesin, et see tähendab raha. Et kui kord mina suren, on minu järeltulijad majanduslikult kindlustatud. Majad, autod, ärid.. Nüüd olen hakanud mõistma, et ehk see tähendab ka seda, et nemad ei pea minu sitta koristama, kõlagu see kui vulgaarselt tahes. Aga korda see mul läheb.




23 august 2018

tõhusa solvangu käsiraamat. pt1

solvama

'kelleski ülekohtu-, alandustunnet tekitama v. tekitada püüdma, kedagi haavama'

Sa solvasid teda. Pinginaabrid solvavad teineteist, kuidas oskavad. Mind ei saa keegi solvata. Märkus, naer solvas. Peep solvab alati teisi. Sõnadega, tahtmatult solvama. Polnud südant teda oma keeldumisega solvata. Karistamine ei tohi last solvata. Solvatud mees. Oli solvatud teise jahedast olekust. Tunneb end sügavalt, rängalt solvatuna. Olin südame-, hingepõhjani solvatud. Solvav hüüdnimi. Ütleb midagi solvavat. Ei jäta teist tõvevoodiski solvamata. Meid solvas see, et üks meie hulgast oli olnud niivõrd silmakirjalik.

'midagi sügavalt puudutama, riivama.'

Ära solva mu usku. Solvatud mõistus, tunded, enesearmastus, uhkus. See solvab peremehe au. Kriisked solvasid kõrva.

08 juuni 2018

Je Suis Mart Helme

Eesti mees, võta ennast kokku; arutame rahulikult, leiame kompromissi, suhtleme. Pole tarvis hoogu anda tõestusele, et ka Eestis on terrorism võimalik.

Vaata tagasi - meid on aastasadade kaupa orjastatud, kepitud ja tapetud. Ja tulemuseks oled sina, Ellujääjate Hõimust. Ja nüüd siis visata selili, et neegrid tulevad, peksavad ja võtavad naise ära?

Vabadel hetkedel tervitan siia riiki saabunuid sõnadega, et ta asub nüüd Vabas Riigis. Ja et mina olen Vaba Mees; Kodanik. Ja siis kohtan pilku #justaskmarryme.

Kuhu me oleme langenud, et kahtleme oma vaimu tugevuses ja hakanud suhtlemise asemel üksteise päid koputama?

Anna Jumal armu.



08 september 2017

Appi, vandaalid Linnahalli kallal

Ajastul, mil suvalisi tühikargajaid staarideks nimetatakse, võime Märt Sultsi südamerahuga staarvandaaliks ristida. Millega ta siis hakkama sai? Sodis pundi noortega räämas Linnahalli ära. Õigupoolest pole sodimine just kõige õigem sõna; uus taies meenutab pigem kunsti. Aga ta tegi seda ilma loata, ilma Muinsuskaitseameti loata - mõtelge.


Muinsuskaitseameti eesmärk ja tegevus on üldiselt tänuväärne; ilma selleta oleks ilmselt juba pool Vanalinna üles küntud ning betoonist ja klaasist monstrumeid täis ehitatud. Kuid aeg on tegevusele hinnang anda; ehk vajaks mõni vana otsus üle vaatamist.

Muinsuskaitseameti tegevus Linnahalli juures meenutab mulle üht muinaslugu kuningast, kes oli hädas riigi majandusliku olukorraga. Selles riigis leidus üks tark tüdruk, kelle soovitus kuningale oli sedavõrd radikaalne, et kuningas laskis tal läbida võimatuna näiva katse, kus ta käskis 'tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel'. Tüdruk läbis loos katse nii hästi, et kuningas ta endale suisa naiseks võttis.

Erinevalt sellest kuningast, on meie Muinsuskaitseamet kaunikesti põikpäine; ei taha ta soovitusi kuulda võtta, rääkimata tüdruku naiseks võtmisest. Mis kord otsustatud, nii see peab ka jääma. Otsused näikse olevat õigustatud üksipäini sellepärast, et ta ise olemas on.

Miks siis Linnahall kaitse all on? Olla ainulaadne. Sakala keskus oli samuti ainulaadne, nägi uhke välja. Paraku oli suur osa hoonest kasutu, et mitte öelda kahjumlik. Teenis omal ajal võõra võimu huve, ent uuemal ajal otsekui ristiks kaelas oli. Asemele ehitati Solarise keskus, mis küll palju kriitikat tõi, aga ometigi kasutust leidis. Mina igatahes vana Sakala keskust taga ei nuta.


Linnahall, ainulaadne küll, aga otsekui Ziguli, omal ajal uhke värk, praegugi põnev vaadata, ent koledasti ebamugav sõita. Miks muidu selle hoone saatus on nagu on. Monumendina kulukam kui vabadussõja võidusammas. Tänan ei.

Üks võimalusi patiseisust välja tulla, on hoone vabastamine muinsuskaitse alt. See võimaldaks märksa paindlikumalt teostada ümberehitusi sedasi, et seal tunneksid end hästi nii esinejad kui publikum. Vähemasti on kuulda olnud paljude kodanike suust, et see oleks väärt mõte. Võrreldes Vanalinna hoonetega, mis ehitati läbimõeldult kestmaks sajandeid, kerkis Linnahall kiirustades, välisilmale mulje avaldamiseks ja et oleks mingigi koht, kus loenguid pidada. Kes siis tollal oskas ette näha tehnilisi nüansse, mida uus aeg endaga kaasa toob. Seda viga on võimalik nüüd parandada. Ehk aitaks kaasa petitsiooni algatamine.

Teatavaid seoseid juhtunuga leiab kultusfilmist 'Pleasantville'. Selles filmis sattusid õde ja vend müstilistel asjaoludel televiisoris esitatavasse seriaali. Nende üllatuseks kõige muu kõrval oli see, et kogu maailm seal oli must-valge, nii nagu see seriaal oligi. Sündmuste arenedes hakkasid sinna maailma tekkima värvid, mis sealse rahva väga ärevusse ajasid. Et värvid silmale ilusad vaadata on, otsustasid peategelased ühe seina peale pildi joonistada. See teguviis leidis hukkamõistu, mille tulemusena keelati värvide kasutamine üldse ära. Ja siinjuures pakungi vaatamiseks seda klippi.


Loodan ise taiest täies hiilguses enne mahapesemist oma silmaga näha ja mälestuseks mõne pildi kõvakettalegi salvestada. Olen poolt, et kavandatud taies lõpuni tehtaks, sest vahet pole, sein on ju nagunii täis soditud; pole tarvis selle pesemisega kiirustada midagi - siiamaani kõlbas see peldikusein ilmarahvale vaadata küll, nüüd siis silmale ilus pilt enam mitte. See, kuidas ametid ja ametnikud oma jäärapäisusega tekitatud pleki maha pesevad, on juba nende mure.


20 jaanuar 2017

Estland Estland, twinkle Star


Jätkame juttu Eesti märgi ja brändi teemal. Jagan 'uut' ideed, võtta Eesti brändinimeks Estland.

EST kontseptsioonist rääkides, kõlab ja on *land kasutatav märksa paremini kui *onia. Pikemalt räägib sellest Peedu Tuisk:

"Hulljulge idee number üks. Sidumaks Eesti Põhja-Euroopaga, võtame inglise keeles nime “Estonia” alternatiivina kasutusele nime “Estland”. Estlandiks kutsuvad meid juba niigi Saksa, Rootsi, Taani, Norra, Madalmaade ja mitme teise germaani keele esindajad, enamik neist just põhjamaalased. See on vana nimi ja Estlandiks nimetati meie maad juba Islandi viikingi saagades.
Estonia ja selle ia-lõpuline nimi seostub tänapäeval pigem Ida-Euroopaga ning uue nime kasutuselevõtt aktsepteeritud alternatiivina aitaks keerata uue lehe meie kuvandis
." 
 
Kui mõni EAS'i tegelane peaks seda lugema sattuma, siis sõnum teile - saatke see Estonia kukele. No näete ju ise, see ei lähe mitte. Ei ole mõtet punnitada ja peenhäälestada asja, mis ei tööta. Pole tarvis ennast märtriks teha, rääkides sellest, et teate mis tunne on olla Taavi Rõivas. Või tahate tõesti jagada tema saatust? Tehke julge kannapööre ja võtke kasutusele Estland. Haarake meeskonda mõni filoloog, luuletaja või muu sarnane sõnasepp.
 
Omalt poolt lisan panusena brändiotsingusse pealkirjas olevale salmikesele 'Estland Estland, twinkle Star', veel mõtte ka tuletornist. Ehk siis saatke ka see rändrahn kukele. See pole ei seksikas, ei salapärane, ei intrigeeriv.. lihtsalt üks tuim, hall jurakas.. ei liigu (enam) kuhugi, ei tee midagi. Tuletorn ja plinkiv täht aga seevastu, omavad võimsaid sümboleid ja seoseid.
 
 
Inspiratsiooniks lisaks veel paar tuttavat lugu :)

 

 
 
 
 

17 jaanuar 2017

est.onia vol 2: Eesti märk ja bränd


 
EAS'i tegevus, ei kannata suuremat kriitikat, kui nüüd viisakalt väljenduda. Raha kulutamise peale on nad meistrid, aga et mingi korraliku valmis asjaga välja tulla, seda pole. Alles see oli, kui korraldati Eesti märgi konkurss. Kõlasid kahtlused ja hoiatused, et seesugune üritus on puhas raharaiskamine ja läbikukkumisele määratud. Hoiatused olid paraku hiljaks jäänud, konkurss juba käis. Ja läbi ta kukkus.

Aga ega sest midagi, nüüd uus idee, jätame selle märgi kus kurat ja teeme hoopis brändi. 200 000€ peaks ju ometigi miski tulemuse tootma. Tootis tõesti, massidele arusaamatu rohelise läraka.
 
Nüüd, kus suurem osa eestlasi (autor kaasaarvatud) jahmatusest õhu ahmimise lõpetanud on, prooviks tehtule ja toimuvale loovamalt läheneda. Võtaks õige kodanikena ohjad oma kätte ja tehkem asi ise ära. Parimad ideed võitku. Tühja sest EAS'st ja neile veel kuluvast 80 000€'st. Las need kunstnikud elada; kui me kõik meie Lällid hooleta jätame, hakkavad nad lõpuks mässama. Ja kellele seda veel vaja.

Siiski, päris tühja see märgi otsing ei läinud, ideid sealt ju laenati. Võtame kasvõi kirjatüübi. Meie oma kirjatüüp. Märgi konkursil pakutav paraku küll ei sobinud, oli vaja stiilsemat. No tehti ära. Viisakas silmale vaadata, käib kah.

Suitsupääsuke ega rukkilill meie lugu jutustama ei kõlvanud, saime asemele rändrahnu. Vähemasti vabandus kellelegi palka maksta, et see väljamaalastele selgitaks, et vot see laik on rändrahn ja meil on neid rohkem kui mujal. Kõlab nagu sarjast '10 mõttetut fakti, mida sa ei teadnud'.

Mis veel saavutuste hulka lugeda? Kolm märksõna või fraasi, mis kirjeldaks, kui lahedad me oleme. Pakun, et sarnase tulemuse oleks saanud Facebookis levivate generaatorite, 'milline sa oled', abiga.

Siis veel pildid looduskaunitest kohtadest. Mis sest, et väheke lagedad, tuhmid ja üldse kõhedust tekitavad. No mis teha, ju siis selline meie Eesti ongi. Tööriistakast, nagu nad ütlevad. Paraku sealt peale toruteibi ja tellitava mutrivõtme suurt midagi asjalikku ei leia.

Mis puudutab laigudisaini, võivad sellega kaasneda teatavad komplikatsioonid. Firmad on teatavasti nagu naisterahvad, lähevad turri, kui samas ruumis teine naisterahvas sarnaseid rõivaid kannab. Näiteks Solarises juba on üks firma, mis laikusid kasutab.
 
 
Nüüd siis laigust, kivist ja sellest kolmandast asjast, mida ei taha asjata nimetada; üks tegelane on leidnud endale taskuraha teenimiseks humoorika lahenduse. Nimelt graveerib ta kivikestele teksti ja märgi.
 
 
Kivikesed piltide ja tekstiga võivad osutuda tõhusateks loo jutustajateks. Mõningad pildid mis leitud pinterest.com lehelt.
 
 
Miks mitte vorpida selliseid kivikesi riigi sümboolikaga? Firmade logod, aadressid jm selline. Staaride autogrammid ja mis veel. Turistile ning ärikülalisele küll kenake koorem koju kaasa tassida, ent hei, sellega võib lausa kuulsaks saada.
 
Eesti märgi otsing võiks siiski edasi kesta, pole see võimatu ühtigi. Ta on nagu laps, kelle ootamise ja valmistamisega vaeva nähakse. Nii ta jah ei taha tulla, et viskame EKA tudengitele rahapaki näppu, et olgu olla. Teeme ise.
 


 

08 jaanuar 2016

ISIS't Kölniööl ei näe


Nüüd see siis juhtus, tuli ära. Saksamaal, Kölni raudteejaamas, leidis uusaastaööl aset massiline grupiviisiline naisterahvaste ahistamine ja röövimine. Tegutsejateks olid tegelased kuskilt soojemalt maalt, vähemasti nahavärvi järgi otsustades. Kohale tulnud politseil oli aga tõsiseid raskusi olukorra lahendamisega - seltskond ei allunud korraldustele ja neid oli liiga palju. Umbes viis korda rohkem kui politseinikke. Ei mingit kuulekust ega mundri austamist.

Juhtum on sedavõrd jabur ja arusaamatu, et ei oska seisukohta võtta. Mismoodi on see võimalik, et tuhandepealine purjus murjamite mass lihtsalt tuleb ja hakkab laiama?

Et kes nad olid? Pagulased, nagu kõigest loogikast järeldub. Politseile isikutunnistusi ei näidatud, küll aga dokumente, mis välja antud varjupaigataotluspunktides. Dokumendid olid küll varustatud fotoga, kuid kahtlane on, kas nende dokumentidega ikka kõik korras oli. Siinkohal tahakski rahulikult toimunut analüüsida.

Mõneti sarnane sündmus on meil endil lähiajaloost võtta - pronksiöö nimelt. Ka siis kogunes justkui pooljuhuslikult suur mass valdavalt vene rahvusest tegelasi Tõnismäele, takistamaks tundmatu sõduri kuju teisaldamist. Uurimine selgitas välja, et aktsiooni ettevalmistamisega oli tehtud algust juba pea aasta varem. Rahutuste põhjus ja eesmärk oli ilmne - Venemaa oli kaotamas mõjuvõimu Eesti üle, ning saadaval oli lihtsalt hea võimalus see tagasi võtta. Meie õnneks kukkus see üritus läbi.

Et tuhatkond tegelast samal ajal, samas kohas ja sama tegevust harrastavad, tekitab tugeva kahtluse, et asi oli organiseeritud. Lihtsalt niisama kogemata sellist asja ei juhtu. Niisiis, kes korraldas ja miks. Sõelal on kolm kandidaati ja umbes samapalju põhjuseid. Kõigepealt tuleb vaadata, mis on sellise juhtumi tulemus, mis hakkab juhtuma peale seda, või vähemasti, mis peaks juhtuma.

Esitan siin kolm võimalikku organiseerijat ja nende eesmärgid.

1. ISIS
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Süürias läheb juba igavaks, suur osa rahvast on põgenenud ja naftat kah viimasel ajal vähevõitu. Lisaks häirivaks asjaoluks piiri valvavad politseinikud - jah just need keda raudteejaamas nappis. Ja miks mitte tuua lisapõhjusena lihtsat kadedust tõeliste põgenike vastu, kes abi ja varju saanud.

2. Venemaa
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Vastikud eurooplased, mida nad siis topivad oma nina Venemaa siseasjadesse. Nafta hind vaja ju kah kuidagi ülesse saada, muidu hakkab oma rahvas mässama. Venemaa tegevus Süürias on üldse kahtlane; rakendatakse Stalinlikku põhimõtet - kui langetatakse metsa, lendavad ka laastud. Mille muuga seletada sõgedat lauspommitamist, kus kannatajateks on tsiviilid. Kuidas ometi nüüd ühe rätipeast liitlase abistamine on tähtsam kui Krimmis külmetavad vennad.

3. Natsid
Eesmärk - pagulased välja, mis muud. Vint vaja üle keerata, ega enne midagi ei juhtu ju. Ja ehk saab järgmistel valimistel võimulegi lähemale.

Kölni juhtum pole samas oma lõppu veel näinud, valemis on puudu tundmatud muutujad. Piltlikult võib olukorda ette kujutada kui palli, millele on antud obadus, tugev vint sees ja siis puudutab maad - kuhu suunas see pall edasi põrkab, on kaunikesti raske ennustada, otse igatahes enam mitte.

Loodan siinjuures, et Eesti rahvas pimeda viha ja mõtlematu emotsiooniga kaasa ei lähe. Rassiviha ja suletud piirid on viimased, mida vajame. Pagulaste masse ei soovi siin keegi, isegi mitte need kes põgenikke aidata soovivad. Ses mõttes poliitiline võitlus ei tea kellega, masside vastu, on justkui tuule peksmine - vastast pole, vähemasti mitte meie endi hulgas. Ja nagu selgeks on saanud, nad ka ei tule siia, oleme liiga vaesed. Kui meil peaks soov tekkima tara ehitada, siis mitte selle pärast, et keegi väga siia tahab tulla - pigem selle pärast, et eestlased välja ei saaks.

Kutsun Eesti rahvast ülesse pöörama pilku üksteisele, toetama teineteist, lapsi ja vaeseid. Teeme lõpu ettevõttele AS Estonia, rajagem pigem pere. Maailmas on nii palju vihkamist ja egoismi, et selle kätte võib ära lämbuda. Las elada unistus, et siin maanurgas elab kokkuhoidev ja üksteist armastav rahvas; mõneti kehvake ja vaene, ent siiski oma, oma armas kodu ja rahvas. Usun, et see täidaks ka Jakob Hurda kutse saada suureks, suureks vaimult. Vihata on lihtne, selleks ei pea olema suur ega tugev. Armastus, hoolivus ja kaastunne on väljakutsed, mis oleksid kohased küll.

Õnnistust ja hoidku Jumal Maarjamaad.


ps. nagu päris eestlastele viimasel ajal kohane - pisut kohatut huumorit :P

18 september 2015

Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.


Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.


15 september 2015

Sina ei pea mitte herjama

Nonii, uksed pauguvad, ei meeldind meile see kõne. Mis ta siis ütleb, selliseid asju ja meile, kes me ajame õiget Eesti asja. Ja kes ta selline üldse on, mingi mikimaus, arvab, et kikilips teeb temast nüüd mehe?

Jutt siis sellest, kuidas EKRE Nestori ja Ilvese kõne peale riigikogu saalist välja marssis. Mis siis nüüd juhtus, oli valesti midagi? Pakun, et tegu oli eesli sündroomiga. Lubage ma selgitan.

Üks jutluse teema, mida kirikus aegajalt kuulda võib, räägib eeslist, kes asjadest pisut omamoodi aru sai. Tuleb tema linna, rahvas kõik sillas, hüüavad hoosiannat, et kuningas on saabunud. Mõte siis selles, et eesel ärgu arvaku endast rohkem, kui ta tegelikult on, mõistku oma rolli ja leppigu sellega. Nii nagu kiituse, nii ka laitmisega, ei maksa ennast teha maailma patuoinaks, suurimaks kannatajaks.

A vaat kus president ise ütles, otse kantslist, mulle, mõtelge. Ju ma siis ikka olen miskit erilist, mitte tühipaljas haukuja. Jaajah, oledoled.

See öeldud, tervitan uue tegelase sündi karikatuurimaailmas - kodanik Dorvits. Ütleb mis mõtleb, harjuge ära.


* herjama - tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu

14 september 2015

Püssirohu retsept: 1 osa pagulast, 2 osa eestlast


Võttis aega mis võttis, aga hakkama ta sai; Putinil nimelt, Eesti rahva omavahel tülli ajamisega. Kuigi vaevalt, et see tema eesmärkides eraldi punktina rasvaselt kirja oleks pandud; lugu käib ikka üle meie peade ja suuremas plaanis kui meie armas konnatiik. Tülist ja õudusest on haaratud terve Euroopa.

Asjast nüüd lähemalt. Venemaa on viimasel ajal märgatavalt suurendanud "humanitaarabi" saadetiste mahtu Süüriasse. Jah, just sinna, kust põgenikud pärit. Muuhulgas muidugi ka sõjalist abi võitluseks ISIS'ega. Revolutsiooni leek ei tohi ju vaibuda, lisagem kütet. Et Venemaa ka varem silma on paistnud "rahu ja õnne" toovate projektidega, pole see sugugi üllatus. Etteantud vastuste juures pälvib preemia pigem parima küsimuse esitaja - eeldatavasti algab see küsimus sõnaga MIKS. Või kes teab, ehk sellest piisabki.

Nüüd, kus Venemaa rahaline seis järjest nirumaks läheb ja Ukrainagi projekt ettenähtud kulutusi kordades ületab, otsustatakse saata resursse kaugesse sõjakoldesse puhtalt sellepärast, et ikkagi partner ja lepingud seda eeldavad? Asi on rohkem kui kahtlane. Et Venemaa tunneb kaasa sõjapõgenikele ja soovib Euroopale head? Kas Venemaa sõnu saab uskuda, on ta siiras? Lubage naerda.

Loodan, et seesinane kirjutis aitab meil tõsta oma pilgud nabast kõrgemale ja näha kus meie tegelik vaenlane on - ikka piiri taga, mitte siin, mitte meie oma rahvas. Narr oleks, kui juba enne pagulaste saabumist eestlased teineteist maha on nottind. Ärgem laskugem nii madalale, et hakkame taas koostama nimekirju rahvavaenlastest, meie oma vendadest ja õdedest. Pealegi pole meil Siberit, kuhu need tülikad elemendid saata.

Mis aga puutub pagulastesse, siis lahendusena pakuksin välja selle, et me ei võta neid vastu - maksame trahvi ja lisame omalt poolt hea tahte märgina ka pisut peale. Leiame neile saarekese, kus nad saavad karmimad ajad üle elada, et siis sõja lõppedes kodumaale naasta. Et nad päris lolliks seal saare peal ei läheks, õpetagem nad kasvõi käpikuid kuduma, kui muud paremat pähe ei tule. Või lugema ja kirjutama, asi seegi. Eesti rahvas ei ole pagulaste vastuvõtuks valmis, mitte sellisel moel, mitte praegu. Kuigi mina isiklikult lepiksin nii mõnegi mustanahalise lisandumisega tänavapilti, näen ma, et paljud mu sõbrad ja tuttavad pole sugugi sama meelt; konsensust pole. Kodumaa on - ühine ning jagamatu.

Head, ja ainult head.

07 juuni 2014

Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

17 veebruar 2013

Su üle 'piiks' valvaku, mu armas Isamaa!


Martin Vällik, üks portaali skeptik.ee vedajatest, kutsub ülesse vaikima Eesti hümni kolmanda salmi ajal - see olla ebateaduslik.

Kuidas küll on meie hümni sattunud sõnad, mis räägivad sedavõrd udusest ja ebateaduslikust asjast nagu Jumal? Ah õigus, see oli ju hallil kiviajal, mil inimesed olid rumalad ja arvasid, et kui välku lööb, siis on see Jumal, kelle hammas parasjagu valutab. Meie aga elame 21. sajandis, meile niisugused lapsikused ei sobi. 21. sajandi inimene pole enam ullike, vaid on iga kivi tagurpidi pööranud, uurinud maad ja taevast ning leidnud, et ei ole, ei ole Jumalat olemas.

Ka mina kutsun ülesse vaikima, aga mitte kolmanda salmi ajal, vaid teise salmi ajal. Isamaa on küll nii mõnegi näljase suu ära toitnud, aga noh, tulge mõistusele, ta ei sünnita ju kedagi. Ja üleüldse, kas keegi (peale maausuliste) kujutab reaalselt ette, kuidas Isamaa hardunult tema laulu kuulab? Sihuke ebateaduslik jamps tuleks üldse ära keelata.

ps. Persona in fieri kirjutab nii:

Portaali skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik kurvastas ilmselt Saalomon Vesipruuli aurahast ilmajäämise pärast ning tegi jõulise avalduse 2013.a. auraha poole. Võitlus sõnadega ja mõistetega meenutab kahekordse auraha laureaadi sm Mari-Liis Sepperi võitluskaaslasi, kes tõrjuvad poliitilise korrektsuse lipu all Astrid Lindgreni raamatutest neegrikuningaid välja.
 

07 veebruar 2013

Yana Toom ei ole riigireetur


No mis hüsteeria nüüd siis lahti on, närv ei pidand vastu? Mingi venemaa ajakirjanik sai hakkama soperdisega ja nüüd ei saa eestlased enam rahulikult magada; kujutage ette, meie riik on hädaohus, rahvavaenlane on vabaduses.

Võtan endale rolli kaitsta antud juhtumis Yana Toomi - jah, istud ikka veel tooli peal või kukkusid pikali. Rahunegem maha, mäletamist mööda elame õigusriigis, mida juhib kainelt kaalutlev eesti rahvas.

Vaadakem asi üle; Yana Toom annab intervjuu, see segatakse kokku muu mulaga, millest nopitakse välja paar lauset ning rahvas läheb peast lolliks. Peakangelane väidab, et tema sõnu on valesti tõlgendatud, kontekstist välja rebitud, aga see ei huvita kedagi. 

Esiteks, kes oli kirjatüki autor? Venemaa ajakirjanik.
Kas on võimalik, et kirjatükk on kallutatud? Jah.
Kas on võimalik, et tsitaadid pole täpsed? Jah.

Loodan, et seda ei võeta solvanguna, aga kuulge, Yana Toom ei ole just teravaim pliiats karbis. Ta on samasugune lapsesuu nagu Priit Toobal. Ta on vene keelt kõnelev eesti kodanik, seaduslikul teel rahva poolt valitud, ajab siiralt oma asja.

Tõele au andes, on eestindamine pisut rabe olnud. Ei ole mõistlik, et me lihtsalt viskame mingid tähtajad ülesse ning ütleme, et olgu keel selgeks õpitud. Nii palju kui ma Tallinnas elades olen venelastega kokku puutunud, näen, et noored suhtlevad eesti keeles vastumeelsuseta. Olukord on aga tuntavalt raskem neil, kes peavad seda tegema keskkonnas, kus eesti keelt märksa vähem kuulda ja praktiseerida saab. Ehk siis ka mina, eestlane, näen puudujääke selles teemas.

Et mulle Savisaar persoonina pehmelt öeldes vastumeelne on, et ma ei saa nõustuda kõigega mida Yana Toom või Mihhail Kõlvart ütlevad või teevad, ei tähenda, et ma peaks peast lolliks minema. Ehk oleks aeg kasutusele võtta mõiste 'jagatud vastutus', Me ei saa laskuda tasemele, kus me enam ei diskuteeri, kus me lihtsalt paugutame omi nõudmisi, Ei ole see asi nii lihtne, et vat teie okupandid olete kõiges meie hädades süüdi, Saagem täiskasvanuks, ka rahvusena, Lõpetagem see nõiajaht ning vaenu õhutamine rahvuslikul pinnal,

Esitagem kasvõi järgmine küsimus - kui me eestlased pole isegi rahul oma valitsuse ja riigi käekäiguga, kui meie endi sugulased ja tuttavad klopivad teisel pool lahte saabastelt maha kodumaa tolmu, lubades siia mitte enam kunagi naasta, kas pole siis veider nõuda teistest rahvustest kodanikelt jäägitut kuuletumist ja vaikiolemist. Kusjuures venelasi pisut tundes, võib mõnikord olukorra lahendada kasvõi see, et me kuulame nad ära.

IRL. see susimine ei tee teile au ja minu häält te valimistel sel moel ei võida,

Kodanik

03 jaanuar 2013

Olla eestlane on halb?


Aasta 2012 lõpp pakkus meile mitu meeleolukat ja hingeülendavat sündmust ja seda meedias, muusikamaastikul. Paar videot, mis on kõnetanud mingil hetkel paljusid. Minus tekitasid need tunde, et me eestlased oleme ikka veel üks. Et me saame naljast aru ja et ka meie oskame siestat pidada.

Alustuseks tahan ära märkida Põhja-Tallinna video: 'Meil on aega veel'.

Vahel vaatame taevasse, 
kas meil on aega veel



Sundimatud ja rõõmsad lapsenäod, ei kiirustagi kuhugi, ei ponnista end segi. Räpp on seejuures butafooria, sisu heietamine, luuletamine, nagu Mart Sander ära märkis. Ja hoolimata sellest, et Mart Sander räpi (üldise) taseme küsimärgi alla seadis on tegu minu hinnangul siiski originaalse looga. Ja loo kõige parem osa on muidugi see lastekoor, vastandumas suurte inimeste igapäevamöllule. Hea töö, kindel koht Eesti kullavaramus. Ning sõnadest rääkides, jah, ka mina vaatan vahest taevasse..

Teine märkimist vääriv teos on ilmunud 'Catapult Films' käe alt; nimelt:

'Tujurikkuja - Olla eestlane on halb (kannatame ära)'.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada



Rõõmustavat on selle loo juures see, et me siiski oskame veel naerda, ka enda üle. Ja vist hakkab ka Eesti riik teismeeast välja tulema; nutulaulu asemel asemel saab ka tegutseda. Ja tõsi ta on, ei huvita eriti kedagi, kui halba elu me elame, ei ole meil kellegi najal halada. Aastasadade pikkused rahva kannatused ei peaks meil koormana kaasas käima, meil ei ole tarvis seda ängi uuesti ja uuesti läbi elada. Rahune maha (shut up), vaata taevasse ja mõtle elu üle järgi - nende kahe video sõnum ehk.

Eraldi märgiksin selle loo räpiosa ära. Ott Sepp oskab räppida ikka krdi hästi. Isegi Mart Sander peab tunnistama, et tase on siiski olemas.

Vastates esitatud küsimusele, ütleksin, et mina ei saa nuriseda ühegi asja üle, välja arvatud mu enda lollused ja laiskused. Nendega saan tegeleda ise ja ainult ise. Sealt edasi aga, võiks minupoolest kasvõi revolutsiooni ära korraldada.

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat
päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta
vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!