Kuvatud on postitused sildiga meedia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga meedia. Kuva kõik postitused

18 märts 2019

#kõigieesti - jah, sellist Eestit ma tahtsingi

Sündinud on uus kodanikuliikumine: Kõigi Eesti (#kõigieesti). Algatajate ja liitujate põhiline mure on see, et praegune poliitiline olukord ähvardab Eestit vihkamise kraavi tõmmata. Et siin oleme meie ja seal on nemad. Meenutab vägagi Eesti 200 plakatikampaaniat 'eestlased siin - venelased teisal', mis omas väga suurt võimalust alustada ja minna edasi uue kahekõnega; paraku polnud see kampaania piisavalt läbi mõtestatud ja kohkuti rahva esmasest reaktsioonist suisa ära. 

Erinevusi Eesti 200'ga siiski on. Sellal, kui Eesti 200 räägib pikast plaanist, seda nii poliitikas, majanduses ja kultuuris, siis Kõigi Eesti tegeleb sellega, mis just praegu toimub. Mõlemad vaated on olulised, nii lühike, kui ka pikk. Kui me ei sea silmi horisondile, siis vaevalt sinna ka jõuame, ent samas, kui jätame märkamata, mis toimub just praegu ja just nüüd, ehk siis kui ei vaata oma jalge ette, võib see pilt horisondist jääda ka viimaseks, mida näeme.

Ja mis siis praegu toimub? On's toimuv ohuks demokraatia jätkumisele, ohuks unistuste Eesti ülesehitamisele? Leian, et on. 

Ühe teatava partei juhid räägivad, et kui otsustada kõiges ise, kehtestada karm kord, riigipiir kinni panna, luba rääkida üksnes riigikeeles, siis võiks Eestil lootust olla. Neil on argumendid, mida toetab ajalugu. 

Ja siis on teised, kes räägivad, et kui selle teatava partei kõik tahtmised täidetaks, jõuaksime kapseldumisse, oleksime haavatavad ja sama lähedal väljasuremisele nagu need metslased seal saarel, kuhu tsivilisatsiooni ei lubata. 

Ikka ja jälle see hirm, et kui kõik see juhtuks, mis siis küll saaks. No ei juhtu, rahunege maha. Vähemasti senikaua ei juhtu, kuni meil on kodanikud, kes häält teevad ja oma arvamust esitavad.

Mis puutub hääle tegemisse, siis pange tähele - kodaniku kohus ja õigus ei piirdu üksnes kord kahe aasta tagant numbri kirjutamisega valimissedelile. Kodaniku õigus on häält teha iga päev, mil päike tõuseb ja ka siis, kui see loojunud on. Kodanikul on õigus avaldada oma arvamust lähedastele, sõpradele ja tuttavatele; isegi töökaaslastele. Hoolimata vastuväidete tulvast, et see ei muuda midagi, see siiski muudab. 

Jääb üksnes kummitama küsimus - kelle huvides see on, et kodanikul on õigus ja kohustus kord kahe aasta tagant valimas käia, ent ülejäänud aja mokk maas hoida? Minu huvides see pole, selles olen kindel.

Meie riik on kodanike riik, meie ühiskond on kodanikuühiskond; hoidkem seda lippu kõrgel!


01 märts 2019

dopinguriik


Meie konnatiiki on raputanud järjekordsed skandaalid - mõned meist olla täitsa sulid, petised, kui täpne olla. 

Kõigepealt muidugi Rainer Vakra, kes kas lohakusest, või pigem soovist näidata end targemana kui ta on, kopeeris üsnagi olulise osa materialist koos kirjavigadega, enda hariduse tõestamiseks. Teksti koos kirjavigadega kopeerimine näitab, et mees pole sisuga tutvunud või ei oska eesti keelt. Olgu see või teine, selline kraad ei maksa midagi.

Ja nüüd siis meie suusatajad. Veredoping. Veredopingusse tehniliselt laskudes polegi teab mis suur asi. Mehe enda veri, annab ja võtab. Teeb ekstreemtingimustes trenni, ajab needsamused punased verelibled üles, paneb vere panka, siis taastub, puhkab, ja kui võistlus käes, pumpab omaenda vere tagasi. Tarbinud pole midagi; puhas poiss. Nagu prillikivi. 

Võta üks ja viska teist, eksole. 

Ja nüüd me siis imestame, et miks on meil siin elu nii nagu ta on. Et mina siin Eesti viimane aus mees, mis ma siin enam; lähen Soome või suisa Austraaliasse. Aga mõtle nüüd hetkeks, oled sa siis nüüd tõesti üdini aus olnud? 

'Einoh.. einoh.. hädavale pole vale. Aga mina pole dopingut teinud ja mina pole mingit baka tööd teinud.'

Sooda raisk ma ütlen; sul pole võhma ega tahet ega lootustki mingilegi tulemusele jõuda. Ja mingi baka.. see värk ei mahu su ajudesse parimagi tahtmise juures. Mis petmisest ja dopingust me sinu puhul teoreetiliseltki rääkida saaks. Hea kui jõuad oma kondid kodust tööle, viinapoodi ja siis koju tagasi vedada. Aus mees, ole edasi.

Räägin siis praegu ühiskonnast, selle valikutest ja tagajärgedest. Võtame näiteks India. Meeletu vaesus ja samas mõned ülirikkad. Miks need vaesed üles ei tõuse - neid on ju tuhandetes rohkem kui ülirikkaid. Nad võiks ju kõik ühel päeval labidad käest visata, et rohkem ei orja ja kõik. Aga nad ei tee seda, sest nad on kõik nakatatud samast rikkaks saamise skeemist. Kuidas sa saad hukka mõista skeemi, mida ise esimesel võimalusel kasutaksid. Ja nad ei näe ka väljapääsu, sest kui mina teeks teisiti, teeks kõik teised ikka endistviisi ja mina jääks rotiks edasi.

Siinkohal kutsun üles ja kuulutan välja, et olgu lõpp sellel rotielul Eestis. Olgu lõpp dopingul, pettusel, oma hariduskraadi tõestamisel mahategemisega. Vaadake Indiat, kas sinna tahamegi jõuda? Et lihtsalt minul oleks raha ja värki ja naisi ja autosid ja muu käigu kukele. 

Kutsun üles ehitama ausat Eestit, kus loeb mehe sõna ja mehe tegu. Kus iga kodanik on väärt mida ta ka päriselt on. Juhul kui me seda teed ei vali, siis nahhuinuuzna meil seda Eestit üldse vaja on, anname kohe Putinile käppa. Ajagem diili Donald Trumpiga, sõbrustagem Põhja Koreaga, persse see skandinaavia.

Meie ees on valik, mitte üksnes heaks kiita või hukka mõista üksikute meeste teod, vaid anda hinnang eneste tegevusele. Et kui palju me ise tegelikult petame ja luiskame. Oled sa siis ise üdini aus olnud? Kui ei, siis ära kobise ülemäära Veerpalu ega Vakra teemal. Samas, kui kobised, vaata ka enda elu üle, ehk oleks aeg muutusteks. Lõpp õigustustele, et teistmoodi ma ei saanud. Ehk siis tõesti ei saanud, aga edaspidi peab saama.

mic drop


 

21 veebruar 2019

(mõmina)räpi evolutsioon (feat. Nublu)


Mõminaräpp (mumble rap) on räppmuusika üks edasiarendustest. Räpp ise on suuremalt jaolt nende laulikute jaoks, kellel napib lauluhäält või viisitundmist. Samas on räpi tugevaimaks pooleks selle sisu ehk laulusõnad. Sel ajal, mil falsetihäälsed diskopoisid valavad välja oma armuvalu, kurdavad räpparid elu pahupoolest. Ikka mingi geto ja 'niggas'. Mõni järjele jõudnum kiidab oma liiga jämedat kullast kaelaketti, uhket autot, selle ümber pepu urvakil patseerivaid suuretissilisi beibesid ja pidusid, kust läbi kanepiudu raske mingit selget pilti saada.

Võtsin kätte ja kuulasin YouTube'st läbi trobikond 'best mumble rap' lugusid. Ja minu (muusikaliselt harimata, ent hellitatud kõrvade) hinnang - Nublu on üle prahi. Lauluhäält tal on, rohkem kui minul, ütleme nii. Viisi peab kah paremini. Kui lõuksiandmise teema kõrvale jätta, siis sisugi on arvestatav. Nublu lugudes on värskust, huumorit, sõnade selgust ja teema sügavust ning tõsidust. Lisaks kõigele on need täitsa tantsitavad.

Need harvad korrad (reede hilisõhtuti), mil ma VS'i (Vabalt Saab) olen külastanud, on sealne koht pilgeni rahvast täis olnud. Tantsimisest muidugi väga rääkida ei saa. See on rohkem nagu hommikuses lasnamäe bussis, varvastel ülesalla rappumine. Ja kui tuli Nublu lugu, siis vist kõik teadsid sõnu. Väga vinge elamus.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et Nublul on aeg suuremale lavale minna. Laulud peaks siis muidugi tõlkima inglise keelde. Otsetõlke kasutamine jääks ilmselt ära; mingid kohaliku konnatiigi peokohad ei ütle suuremale ilmale midagi. Ja mis jope ja mis takso? 

Nublul on hetkel rasked ajad; ta on fännide pideva surve all luua iga nädal uus hitt. Kahtlemata suudab ta LP jaoks need lood valmis vorpida, ent nii võib kaotsi minna uudsus. Soovin omalt poolt kindlat meelt, et lasta lugusid välja nii, nagu Vaim annab.

Rahaliselt on suurde areeni jõudmine keeruline. Ühest küljest võib Nublu praegu esinemise küsida eest hinda mis ta tahab, teisalt aga nagu näha, pidas Surnud Lehma Kanal odavamaks kulutada Lustile, kui Nublule. Odav Lust paraku peale ei läinud.

Siinkohal üleskutse võimalikele sponsoritele, miks mitte ka kultuuriministeeriumile - toetagem noore andeka artisti jõudmist maailmalavadele. Pärti ja värki toetatakse, aga laske nüüd ka nooremal põlvel tegusid näidata.

01 veebruar 2019

Surnud Lehma Kanal

Alustagem algusest.

Enne, kui Eestis üldse lahe oli, tuli telekast Kanal 2. See oli väga lahe aeg. Reporter rääkis sellest, kuidas üks mees palja peega maad katsus, et kas oleks õige aeg seemet panna.

Ahjah, unustasin, Anu Saagim oli kah siis. Väga sex.

Nüüd aga uued ajad, üks lumihelves poisike kolgajaanist ümises laulda sellest, kuidas tema enam seletada ei viitsi. Teismelised tüdrukud hullusid; otsekui Elvise tagasitulek. 

Aga, et see poisike kole häbelik oli ja oma nägu ja nime väga näidata ei julgenud, tõttas appi Kanal 2. Nimetas nime ja näitas nägu. Nublule see siiski pisut liiast oli ja tegi loo, kus sarjas Kanal 2'e tegevust. Kanal 2 omakorda oli ülihäpi, et nende äsjavuntsitud staar kanali oma uue laulu sisse pani.

Aga nüüd moraal, mis kõigile ilmselge. Meediamagnaadid kütavad oma teemat edasi vanadel mudelitel, ega taju reaalset ühiskonna muutust. Neil on mudelid ja valemid, kuidas teha üks suvaline tegelane staariks ja eelmine samas kustutada. 

'Vaat, kui mina laps olin, jooksin põlvili mudas ja lehmasõnnikus; polnud mingit nutikat'. Tore, ole õnnelik. Uuel põlvkonnal on omad katsumused ja sinu lehmasõnnik ei aita neid teps mitte.

Isiklikult, noorem põlvkond, kütke edasi. Jumala eest, kütke. Olgu teie veri vihane, süda hell ja aju tark.

ps. pildi ja teksti loomisel osales Dorvitsi tütar.. daibohh, te seda nime nimetate


17 detsember 2018

Varro Vooglaid vs. ERR

ERR näikse teadvat nii mõndagi Varro Vooglaiu mõtetest. Näiteks väitsid nad saates 'Ongi Koik', et Vooglaid mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui homoseksuaal. Vooglaiule see väide ei sobinud mitte. Kellele meeldiks.

Vooglaid kaebas ERR'i selle valeväite peale kohtusse ja nõuab hüvitiseks 5000€.

Ma näen selles kohtuasjas siiski pisukest probleemi - nimelt ei maininud ERR seda, mitu korda homoseksuaal geiseksile mõtleb. 

Sellegi poolest soovitan ERR'l avaldada vabandus tekstiga: "Varro Vooglaid ei mõtle üldse geiseksist, ta üksnes räägib sellest".

'suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda'
- Luuka evangeelium 6:45


08 juuni 2018

Je Suis Mart Helme

Eesti mees, võta ennast kokku; arutame rahulikult, leiame kompromissi, suhtleme. Pole tarvis hoogu anda tõestusele, et ka Eestis on terrorism võimalik.

Vaata tagasi - meid on aastasadade kaupa orjastatud, kepitud ja tapetud. Ja tulemuseks oled sina, Ellujääjate Hõimust. Ja nüüd siis visata selili, et neegrid tulevad, peksavad ja võtavad naise ära?

Vabadel hetkedel tervitan siia riiki saabunuid sõnadega, et ta asub nüüd Vabas Riigis. Ja et mina olen Vaba Mees; Kodanik. Ja siis kohtan pilku #justaskmarryme.

Kuhu me oleme langenud, et kahtleme oma vaimu tugevuses ja hakanud suhtlemise asemel üksteise päid koputama?

Anna Jumal armu.



06 märts 2018

minister küsib, kodanik vastab

Tere Ossinovski. 

Mul on hea meel, et sa minu poole pöördusid ja huvi tundsid, mis ma sinu senistest tegemistest arvan. Lühike vastus kõlaks umbes nii: sa oled innukas, julge, rahvast hooliv, tulevikku vaatav minister. Selles mõttes üks parimaid ministreid, kes meil kunagi olnud. Aga mul on ka pikem vastus, mis ei tarvitse sulle meeldida.

Alkohol, jah, sellest tahan rääkida. Eelmisel valitsusel oli valmis alkoholi aktsiisi tõstmise plaan. Rahvale see väga ei meeldinud, ent ometi oli selles teatav konsensus; tasa ja targu. Ja siis tulid Sina. Kuidagi kole kiireks läks sul selle teemaga. Et milleks venitada vältimatuga, teeme selle kohe ja nüüd.

Sa käitud minuga nagu emme väikese lapsega, peites tikud kapi otsa, et 'sealt ta neid ometi kätte ei saa'. Esiteks pole sa emme, teiseks pole ma laps. Isegi, kui lumpen on loll, pole seda tark nii otse välja ütelda.

Seda, et alkohol on meie riigi ning rahva üks suurematest probleemidest, teab vast iga kodanik; isegi paadunud alkohoolikud nõustuvad sellega. Ja me muretseme oma laste pärast, et nad ei teeks vigu mida meie. Eeskuju õigesti elamise kohta pole just palju anda, küll aga ohtralt hoiatavaid näiteid. Keskendume siis neile, sest minusugust sa oma aktsiisiga terveks ei ravi.

Tõsi ta on, alkoholi tarbimine väheneb, sest raha saab lihtsalt varem otsa. Ja kindlasti leiad sa statistikast juba õite pea kinnitust oma teguviisidele. Asjaolu kohta, et ääremaadel kiireneb selle tõttu majanduse hääbumine, ütled sa, et selline trend oli juba ennegi. Alkoholi tarbimise vähenemise trend oli samuti ennegi, miks sa seda ei mööna?

Ma tean küll, valijatele antud lubadused tuleb täita. Tulumaksuvaba miinimumi hüppeline tõstmine oli vältimatu. Töövõit sellega kaasnenud rapsimisest on aga see, et tööd saavad spetsialistid, kes kodanikke maksuküsimustes nõustama peavad, et jumala eest riigile võlgu ei jääks.

Aga palun, ära aja kägu. Kui sa leiad, et sinu senine PR meeskond vajaks välja vahetamist, siis tee seda esimesel võimalusel. Juhul, kui sa leiad, et sa ise oled kõik õigesti teinud.


03 oktoober 2017

päev, mil rahvas vabaks tahtis


Vahemere ääres asub piirkond, mida nimetatakse Katalooniaks. Seal elavad katalaanid, nii umbes 7 miljonit. Räägivad oma keelt, teevad tublilt tööd, elavad hästi. Maad ja metsa ja mereranda neil on, nälga ei jää. Kuid üht neil pole - iseseisvust. Iseseisvuse nimel on nad korraldanud streike, ülestõuse, hääletusi ja isegi inimketi; kuid ei, sellest pole piisanud. Hispaania ei luba, ütleb, et polevat õigust ja asja aetagu ikka seaduse järgi. Seadus paraku, õigust ei anna. Nagu vanakooli abielu - kuniks surm neid lahutab.

ÜRO seisukoht on samuti 'huvitav'. Katalaanidel on nimelt õigus omas keeles õppida, asju ajada ja isegi mõtelda; seega, mis vabadust te tahate, teil juba on see. Räägitakse veel, et Kataloonia pole kunagi iseseisev olnud, isegi vallutatud mitte. Ajalugu paraku selles teemas nii klaar pole.


Euroopa Liit ja suurriigid üldse, on väiksemate rahvusriikide tekkimise teemal valusad. Kae kus separatiste, lõhuvad meie ilusa ja suure asja ära. Nii ei julgeta ka Kataloonia teemal seisukohta võtta, äkki veel Hispaania solvub ja läheb üldse ära. Ja seda me ju keegi ei taha. Ning kui mõtelda, et teisedki väikerahvad eeskuju järgivad, hakates samuti iseseisvust tahtma, mis siis küll saab. No mis siis saab? Saab see, et elu läheb edasi, asju ja äri aetakse vabal tahtel ja omal soovil.


Mis siin lõpetuseks öelda - vabadus, iseseisvus ja omariiklus pole odavad asjad. Meile eestlastele, tuli vabadus tagasi veretult, lauldes. Ometigi, ärge unustage, selle eest on siiski krõbe hind makstud. Selles valguses ei saa ka katalaanidele (ning teistele iseseisvust ihkavatele rahvastele) lubada, et ihaldatu ilma verehinnata tuleks. Ent üht võin öelda, elan vabas riigis vaba kodanikuna ning mulle meeldib see. Iga kopsutäis mis hingan, ma tunnen vabadust.
On's see hinda väärt? Jah on.



08 september 2017

Appi, vandaalid Linnahalli kallal

Ajastul, mil suvalisi tühikargajaid staarideks nimetatakse, võime Märt Sultsi südamerahuga staarvandaaliks ristida. Millega ta siis hakkama sai? Sodis pundi noortega räämas Linnahalli ära. Õigupoolest pole sodimine just kõige õigem sõna; uus taies meenutab pigem kunsti. Aga ta tegi seda ilma loata, ilma Muinsuskaitseameti loata - mõtelge.


Muinsuskaitseameti eesmärk ja tegevus on üldiselt tänuväärne; ilma selleta oleks ilmselt juba pool Vanalinna üles küntud ning betoonist ja klaasist monstrumeid täis ehitatud. Kuid aeg on tegevusele hinnang anda; ehk vajaks mõni vana otsus üle vaatamist.

Muinsuskaitseameti tegevus Linnahalli juures meenutab mulle üht muinaslugu kuningast, kes oli hädas riigi majandusliku olukorraga. Selles riigis leidus üks tark tüdruk, kelle soovitus kuningale oli sedavõrd radikaalne, et kuningas laskis tal läbida võimatuna näiva katse, kus ta käskis 'tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel'. Tüdruk läbis loos katse nii hästi, et kuningas ta endale suisa naiseks võttis.

Erinevalt sellest kuningast, on meie Muinsuskaitseamet kaunikesti põikpäine; ei taha ta soovitusi kuulda võtta, rääkimata tüdruku naiseks võtmisest. Mis kord otsustatud, nii see peab ka jääma. Otsused näikse olevat õigustatud üksipäini sellepärast, et ta ise olemas on.

Miks siis Linnahall kaitse all on? Olla ainulaadne. Sakala keskus oli samuti ainulaadne, nägi uhke välja. Paraku oli suur osa hoonest kasutu, et mitte öelda kahjumlik. Teenis omal ajal võõra võimu huve, ent uuemal ajal otsekui ristiks kaelas oli. Asemele ehitati Solarise keskus, mis küll palju kriitikat tõi, aga ometigi kasutust leidis. Mina igatahes vana Sakala keskust taga ei nuta.


Linnahall, ainulaadne küll, aga otsekui Ziguli, omal ajal uhke värk, praegugi põnev vaadata, ent koledasti ebamugav sõita. Miks muidu selle hoone saatus on nagu on. Monumendina kulukam kui vabadussõja võidusammas. Tänan ei.

Üks võimalusi patiseisust välja tulla, on hoone vabastamine muinsuskaitse alt. See võimaldaks märksa paindlikumalt teostada ümberehitusi sedasi, et seal tunneksid end hästi nii esinejad kui publikum. Vähemasti on kuulda olnud paljude kodanike suust, et see oleks väärt mõte. Võrreldes Vanalinna hoonetega, mis ehitati läbimõeldult kestmaks sajandeid, kerkis Linnahall kiirustades, välisilmale mulje avaldamiseks ja et oleks mingigi koht, kus loenguid pidada. Kes siis tollal oskas ette näha tehnilisi nüansse, mida uus aeg endaga kaasa toob. Seda viga on võimalik nüüd parandada. Ehk aitaks kaasa petitsiooni algatamine.

Teatavaid seoseid juhtunuga leiab kultusfilmist 'Pleasantville'. Selles filmis sattusid õde ja vend müstilistel asjaoludel televiisoris esitatavasse seriaali. Nende üllatuseks kõige muu kõrval oli see, et kogu maailm seal oli must-valge, nii nagu see seriaal oligi. Sündmuste arenedes hakkasid sinna maailma tekkima värvid, mis sealse rahva väga ärevusse ajasid. Et värvid silmale ilusad vaadata on, otsustasid peategelased ühe seina peale pildi joonistada. See teguviis leidis hukkamõistu, mille tulemusena keelati värvide kasutamine üldse ära. Ja siinjuures pakungi vaatamiseks seda klippi.


Loodan ise taiest täies hiilguses enne mahapesemist oma silmaga näha ja mälestuseks mõne pildi kõvakettalegi salvestada. Olen poolt, et kavandatud taies lõpuni tehtaks, sest vahet pole, sein on ju nagunii täis soditud; pole tarvis selle pesemisega kiirustada midagi - siiamaani kõlbas see peldikusein ilmarahvale vaadata küll, nüüd siis silmale ilus pilt enam mitte. See, kuidas ametid ja ametnikud oma jäärapäisusega tekitatud pleki maha pesevad, on juba nende mure.


30 august 2017

kommunism ja mulgipuder*


Taaskord on meie ajakirjanduses lahvatanud tuline vaidlus kommunismi üle. Avapauk tuli seekord Oudekki Loone käest, kes kiitis Kreeka justiitsministrit, et too kommunismikuritegude konverentsil osalemast keeldus. Käis välja mõtte, et kui sa kommunismi ja kuriteo ühte lausesse paned, siis oled sa kindlapeale nats. Nagu arvata võis, tõi seesugune teguviis endaga kaasa tuld ja tõrva.

Nähes võimalust olukorras targa jutuga särada, tõttas talle appi Ahto Lobjakas. Võttis endale raske koorma selgitada, mis asi on kommunism ja mis asi natsism. Õhkas unistavalt, et seda õiget, head ja üllast kommunismi me veel näinud polegi.

Vestlusesse sekkus Mihhail Lotman. Andis otsesõnu mõista, et Lobjaka väited ja järeldused pehmelt öeldes võhiklikud on. Lobjakas, nähes, et teda ära kuulatud, ent kahjuks mitte mõistetud, võttis vaevaks selgitusi jagada. Arutles pikemalt natsismi ja kommunismi erinevuste üle, kuid tunnistab lõpuks - olgugi kommunism ilus mõte, on see Marxi juhiste järgi kaunikesti teostamatu.

Mis mind kogu selle arutelu juures käigus häirima hakkas, oli see, et ma ei saanud enam aru, millest jutt. Täpsemalt siis mõisted. Mis vahe on kommunismil ja sotsialismil. Kus lõpeb natsism ja algab fashism, või ongi need samad asjad. Kasvõi näiteks tuua Loone jutt, kus justkui nagu räägiks kommunismist, ent siis äkki juba sotsialismist. Saa nüüd siis aru, millest jutt. Loone puhul küll tõesti, paremat loota oleks palju tahetud, ent samasugust puterdamist kohtab ka haritumate juures.

Nüüd aga sellest, mis veel rohkem muret teeb. Parasjagu käimas olev valimiskampaania on küllastunud jõulistest, suisa vägivaldsetest sõnumitest:
- anname tuld
- keelame ära
- kahjurite tõrje

Sarjatakse kommunismi, ent samal ajal toidetakse mõtet, mille järgi on üllaste ideede teostamine võimalik üksnes jõudu kasutades. Sel moel pole me üritus parem ei natsismist ega kommunismist. Nõnda solgiti omal ajal isegi kristlus ära. Usust, mis oli alalhoidlik, vägivallatu ja ligimest armastav, muutus 'eesmärk pühitseb abinõud' ideed kasutades üheks jõhkramaks asjaks üldse. Või vaadakem kasvõi USA 'edusamme' Iraagis. On's nüüd seal siis demokraatia. Seegi on läbi kukkunud.

Olgu see meile õpetuseks ja hoiatuseks, et mistahes ilusat ja uut maailmakorda me ka ei taotleks, jõuga seda peale suruda pole võimalik. 



*mulgipuder - maamehe toit, kuhu on kokku segatud kartul, odratang ja mingi ollus, mida mõned sealihaks nimetavad

31 mai 2017

Tuli ära, Urve Palo, tuli ära

Kristliku maailmavaate kohaselt pole hea toon heita halba varju valitsejatele, pigem palvetada nende eest. Usun, et nii mõnigi tõsiusklikum kui mina, seda ka tänasel õhtul teeb.

Mõni tegelane lihtsalt teeb karjääri, mine või kadedaks. Nii loll ja nii edukas, kuidas see võimalik on. Möönan, tal on parem hambumus kui minul. Ja tal on tissid. 

Urve Palo on eeskujulik näide piisavalt kenast naisest, kes võiks (ja teebki) äris ja poliitikas karjääri, sõltumata sellest, et ta naine on (wink). Ärge rääkige siin soolisest diskrimineerimisest - loll naine kõrgel kohal, mida te veel tahate. Andestust, et valitsejate kohta nii krõbedaid väljendeid kasutan.. ent.. jäägu mulle seegi vabadus.

Ah, et mis teemaks? Urve Palo ütles, et ta on 'viimase kuue aastaga maksnud 188 lapse kuutoetuse jagu tulumaksu'. Oh ei, mitte oma ministripalgast, vaid tal oma äri. Teeb tööd, teeb äri, võtab riske, maksab palka, maksab makse. Daibohh, keegi virisema hakkab.

Äri leidis kahjuks oma õnnetu otsa, no ei lähe iga asi nii nagu soovitud. Saab siis äri..ee..naisele seda ette heita, et ta vähemasti üritas. Ja ausalt asju ajas. Muidugist, oleks ülekohtune ministrit süüdistada äri põhjalaskmises, kuna tema süda oli mujal, palju suurem, lausa terve eesti rahvas.

Ma siiski jään kahtlevale seisukohale, et kui poleks olnud majanduslikult sedavõrd kindlat ja tulusat ametit, nagu ministrikoht on, oleks proua Urve oma ettevõtmist edasi viinud ja kasvatanud. Aga nüüd, noh.. milleks higi

Ühest küljest olen salamisi hoidnud pöialt SD'le, et nemad nagu mõtlevad ka ühiskonna peale laiemalt, ent Urve taolised tegelased tekitavad minus võõristust. Haridust nagu oleks, kogemust kah, aga.. siirusest jääb puudu.

On mis on, ent meie pisikeses riigis peavad lõppema need karjääripoliitikute edulood. Eesti pole mingi India, kus staari nähes põlvili laskutakse. Urve ei ole staar, mitte minu jaoks. Tehku veel kümmekond aastat äri, näidaku püsivust, siis räägime edasi. 

Kilkamine EAS üritusel, et kui vahva märgi ja kui raske tööga hakkama on saadud.. ja siis hiljem tõdemisega, et nohjah.. andke aega atra seada.. camooon.. oled sa minister, või PR iseendale. sic sic sic

Ja nüüd, kallis Urve, mõistata, kes on järgmine minister, kes pingile puhkama läheb.

your time is up


17 mai 2017

Pattudest ja nende andestamisest

Hoiatus, tekst sisaldab religioosseid väiteid, mis võivad häirida teie mugavust!

Alustagem tsitaadiga piiblist (Markuse evangeelium pt 2, s 1-12)

Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. 
Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!” 
Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?”. 
Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!” või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!”? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,” - ta ütles halvatule - „sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!” 
Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!”
Mees oli ilmselt hakkama saanud mingi jamaga; muul juhul poleks temaga sellist asja (halvatuks jäämist) juhtunud. Olgu siis praeguses või eelnevas elus, kuidas lugejale sobib. Igatahes tema abilised leidsid, et selle patu võiks andeks anda küll. Ja kukkusid lage lammutama.

Tekstile tähelepanu pöörates, võime märgata, et patud tollele tegelasele anti andeks tema abiliste, mitte tema enda usu tõttu. Ülimalt tähtis tähelepanek.

Vähe teame tollest halvatust endast, peale selle, et ta terveks sai. Kes ta oli, millega hakkama saanud ja kas ta kehtivate reeglite järgi üldse omi patte kahetsenud oli? Julgen arvata, et jah.

Väheke isiklikumaks minnes, kujutame ette olukorda, kus keegi sinu vastu eksinud on. Sul on valik, andestada või mitte. Kohustust kummagi tegevuse jaoks pole. Ütleme, et muud, kõrvalised tegelased andestavad, ent sina pole mitte nõus. No nii siis jääbki; patt on kinnitatud. Küsimus jääb, mis saab temast ja mis saab sinust. 

Temal on võimalik pääseda, läbi patukahetsuse ja seda tõendavate tegudega, ühtlasi andestades teistele, kes tema vastu samaväärselt ülekohut on teinud. Sinul aga, tuleb tõestada, et sa pole samasuguse sigadusega hakkama saanud. Ja kui oled.. andku taevas armu.

Me pole kõik otsesed kahju kannatajad ega tekitajad, ent seisukohti võtame ikka. Inimlik, mõistetav, nii need asjad käivadki. Seisukohtade võtmine käib meil iseäranis kiirelt, kui tunneme, et meile või lähedastele on liiga tehtud. Muudel juhtudel tavatseme öelda, et oli keeruline olukord.

Kutsun rahvast üles mõtlema. Meil eestlastena oleks nagu õigus mutta tampida iga tegelane, kes piuksatadagi julgeb miskit positiivset vene teemal. Et kuidas ta küll küüditamist ei mäleta. Andestage juhmile, teda polnud siis olemaski. 

Tagasi tulles Jeesuse ja halvatu juhtumi juurde - andeks ei andnud selle mehe patte mitte Jeesus, vaid ühiskond. Ka meie ühiskonnas on palju halvatuid. Me kanname nende esiisade patud nende kaela. Ja mõned neist on ka ise süüdi.. oli neil tarvis pronksiööl märatseda.

Ent mina kodanikuna ütlen, laskem nad vabaks. Isiklikust kogemusest võin öelda, et viimased paar aastakümmet pole minul ühtegi probleemi venelastega olnud. Kui vähegi suudavad, nad alustavad või jätkavad vestlust eesti keeles. Miskit kobisemist minu poolt - ei ole.

Ja seda ma prohvetina ütlen, et kui eestlased ühist keelt siin elavate venelastega ei leia, pole ka tulevikku.

Take it or leave it. 

 

13 aprill 2017

ÜRO sakib. Pardon my French

Pirakipõmaki.

USA president Donald Trump üllatas taas. Tegu, millega Obama hakkama ei saanud, Hillary Clinton ehk oleks saanud.. kui vaat seda ÜRO'd poleks.

Jutt siis sellest, et Süürias sattus keemiarünnaku alla tsiviilühiskond; muuhulgas naised ja lapsed. See pidi olema punane joon USA jaoks. Obama seda ületada ei saanud, oli ta ju rahupreemiaga pärjatud mees. Ja ÜRO kah ei lubanud.

Aga mitte Donald Trump. Las ta vahutab, ütlesid paljud. Ja nüüd siis, hele laks; näitas värve. Saatis mõned tosinad raketid Assadile pähe, märkimaks, et keemiarünnak ei lähe mitte. Ehk saab sellest ka lõpp juttudele, otsekui oleks Trump Putini käepikendus.

Stephen Colbert, kellele on antud ülesandeks igal võimalusel Donald Trumpi kallal irvitada, jättis seekord võimaluse miskit ütelda. Ütles kohe saate alguses, et seekord Donald Trumpist ei räägi, küll aga tema pojast. Targa mehe tundemärgiks loetakse võimet vaikida, kui võimalus avaneb; ent seekord oli olukord pisut teisem. Võimalus miskit ütelda oli, kuid mis teha, suu vett täis.

Nalja pakub meile kohalikus konnatiigis Yana Toom, kes arvab, et Assad pole idioot, aga Mikser on kindlasti loll. Protesteerib ta selle vastu, et ÜRO käest luba ei küsitud.

Millega siis ÜRO puhul tegemist - Venemaa poolt pantvangi võetud organisatsiooniga, lubatud üksnes plaastreid ja makarone hädalistele saata. Eriti siis, kui mängus on Venemaa huvid.

Vähetähtis pole muidugi asjaolu, et Trumpil oli parasjagu käsil kohtumine Hiinlastega. Hiinlased tulid uurima, et mis nüüd, teeme äri, või laseme lihtsalt üle. Ülla, ülelaskmine jääb ära.

Vägivald mulle ei meeldi, aga verd tahaks näha. Teeb siis Põhja-Korea miskit, või jääbki klähvivaks koeraks. Tuleb siis Putin Eestisse, või onab niisama seal. 

Hei Putin, we are ready.

If you smart, let you people be free. If you have 'cojones'.

09 märts 2017

Mingi hiinakeelne jutt



Selgitustöö Rail Balticu vajalikkuse ja kasulikkuse kohta jätkub endise hooga. Vaadakem neid. Kokku kümme selgitust. Või siis kolm.. kui nüüd võrrandit taandada.
1. töökohad (neid tuleb juurde)
2. konteinerid (neid tuleb juurde)
3. reisijad (neidki tuleb juurde)

Need kolm selgitust on pika jutu peale kenasti laiali määritud. Küll ühte ja teistmoodi, otsekui TV Shop'is. Kõik puha innovaatiline ja innovaatiline ja.. veelkord innovaatiline. Kokku 6 korda innovaatiline. Võimas. Kamaluga muid võõrsõnu ja majandusmõisteid lisaks. Andke andeks mehed, meie riigikeel on eesti keel. Kui tulete pööblile selgitusi jagama, tehke seda eesti keeles. Juhul kui.. te ise seda oskate.

Siim Kallas küsib me käest, kas oleme valmis võtma vastutust, et 30 aasta pärast pole konteinereid ega reisijaid. Siim näikse siis jällegi võtvat vastutuse, et on, kindlasti on. Tasuvusuuring küll tegemata, ent see ei kõiguta Siimu usku. Ja mis nüüd mina kobiseda oskan; ei vastavat haridust ega kogemust ega silmaringi.

Jäin siis mõtlema, et mida imet nendes konteinerites vedama hakatakse. Ega ometi põlevkivituhka, seda nagu peaks jaguma jah. Või siis kartuleid Poolast Eestisse. Andke miski kandev mõte ja ma jään vait. Olukorras, kus Eesti tugevuseks ja tulevikuvõimaluseks on meie ajud, hakata konteineritega kruusa edasi tagasi vedama.. hmm.. miskit siin pildis ei klapi.

Oleme ka seda teada saanud, et olemasoleva raudtee uuendamine selle projekti sisse ei mahu, polevat sellist võimalust laualgi olnud. Hei, mehed, miks ei olnud? Kas ikka häält tegite? Ikka kõvasti, või lihtsalt pobisesite habemesse, et võtame mis võtta annab, ärme väga vastu vaidle, muidu jääb sellestki ilma.

Ja nüüd, Siim, ütlen ma sulle täpselt, mis 30 aasta pärast juhtub. Seesama asi, mille pärast ei taheta rahastada olemasolevat raudteed. Remont ja käigus hoidmine on kole kallis. See pole ju mingi külavahetee, kus hoo maha võtad, kui tagumikul liialt valus. 

Sellest raudteest saab samasugune monstrum nagu on Linnahall. Maha lõhkuda ei tohi, remontida ei jaksa, ülal pidada ei jaksa, maha müüa ei õnnestu. Üksnes rist ja viletsus kaelas. Meie rahvuslik uhkus.

Kas tõesti on plaanis hakata riigile ja rahvale raudteemaksuga tulu teenida. Muudkui vuravad siin edasi ja tagasi; pappi jookseb. Olla ka soomlastele kasulik. Või on see lihtsalt tagavaraplaan, juhuks kui lennukid parasjagu ei lenda, et siis vähemasti mingi variant olemas.

Muu jutu vahele torkas Siim Kallas, et praeguse valitsuse maksumuudatused pole teps mitte hea plaan ja et tema jaoks kõlab jutt palgavaesusest nagu miski hiina keel.

Vastan ka sellele. Võta lahti töökuulutused ja mida sa näed - tööd on küll, ole ainult mees ja tee. Ainult, et palk: 400€ kuus kätte, 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, väljakutseid pakkuv, nagu nad ütlevad. Teeks rohkemgi kui saaks, aga laps vaja lasteaiast ära tuua. Olukorras kus üür ja kommunaalid kokku ümmarguselt 300€ maksab; 100€ söögirahaks, seebi ning trussikute ostmiseks jääb, siis see ongi palgavaesus, kulla Siim.

07 veebruar 2017

ka Donald Trumpid nutavad

Vanem generatsioon peaks mäletama seebiseriaali 'Ka rikkad nutavad'. Seriaal võimaldas pilku heita rikaste ja ilusate igapäevaellu, neile kaasa elada ja parastada, kui mõnel bastardil kehvasti läks. Saada rikkaks ja ilusaks, oli me kõigi unistus. Aga samastuda nendega oli raske. Juba see, et keegi on rikas ja ilus, omab justkui süüdistust, et sina seda pole. Õnnetu, saamatu ja mis kõik veel. Ent iha samuti jõukas ja edukas olla, ei jätnud meid maha; unistada ju võis, ning kui pakuti võimalust sinivereliste eraellu piiluda, siis vähestel oli südikust mitte keerata õigel ajal õigele kanalile. Ja leida seejärel lohutust, et ega neilgi kõik nii hästi lähe - vähemasti on minu elus olemas tõeline armastus ja tõeline õnn - ongi hea, et mina pole nende olukorras.


Ajakirjanikel paistab käivat praegu samasugune seriaal. Üks ajakirjanik on teinud lausa põhjaliku uurimustöö teemal, kui stressirohke on Donald Trumpi tööpäev. Et mis kell alustab päeva, millal ja kui palju säutsub, kuidas küll ta ise, kui ka tema modellist naine rahuldamata olemisega üksi aega peab veetma.

Bastard nutab, ajakirjanik rahul. Tänamatu jõhkard, ära unustanud, et tänu ajakirjanikele ta presidendiks üldse sai. No mis sest, et ajakirjanike poolt harva peale kottimise ja ilkumise midagi kosta oli. Ikkagist ju, reklaami sai, ja tasuta veel pealegi.

Seda aga, et ajakirjandus endiselt Donald Trumpi konksu otsas vingerdab, nad endile hästi tunnistada ei taha. No proovi sa ühtegi numbrit maha müüa, kui seal pole sõnagi Trumpi tegemistest. Ja proovi sa midagi hästi ütelda, satud sa teiste ajakirjanike põlu alla. Meenub nähtus kanakarjast, kus üht kana hakatakse nokkima, kuna tal mingi märk küljes. Ja ega enne ei jäeta, kui see ebard surnud on.

Vaadake endid ometi, saage solvumisest üle. Ja nähke oma viletsust - teie 'neljas' võim on pöördvõrdeline määraga, mis te suudate toota ilkuvaid artikleid mehest, kes on suutnud ennast presidendiks võidelda. Mis küll kõik naljakas ei tundu; soeng, miimika, kõnemaneer ja lühikesed näpud. Eredaimaks näiteks oleks ehk Stephen Colbert'i saated (hmm.. jah, võib ju vaielda, kas tegemist üldse ajakirjandusega).

Pean tunnistama, et teema paelub ka mind. Seetõttu klikin ja loen ka mina teie paskville. Aga pisut üksluiseks kisub. Palun, üllatage mind.

20 jaanuar 2017

Estland Estland, twinkle Star


Jätkame juttu Eesti märgi ja brändi teemal. Jagan 'uut' ideed, võtta Eesti brändinimeks Estland.

EST kontseptsioonist rääkides, kõlab ja on *land kasutatav märksa paremini kui *onia. Pikemalt räägib sellest Peedu Tuisk:

"Hulljulge idee number üks. Sidumaks Eesti Põhja-Euroopaga, võtame inglise keeles nime “Estonia” alternatiivina kasutusele nime “Estland”. Estlandiks kutsuvad meid juba niigi Saksa, Rootsi, Taani, Norra, Madalmaade ja mitme teise germaani keele esindajad, enamik neist just põhjamaalased. See on vana nimi ja Estlandiks nimetati meie maad juba Islandi viikingi saagades.
Estonia ja selle ia-lõpuline nimi seostub tänapäeval pigem Ida-Euroopaga ning uue nime kasutuselevõtt aktsepteeritud alternatiivina aitaks keerata uue lehe meie kuvandis
." 
 
Kui mõni EAS'i tegelane peaks seda lugema sattuma, siis sõnum teile - saatke see Estonia kukele. No näete ju ise, see ei lähe mitte. Ei ole mõtet punnitada ja peenhäälestada asja, mis ei tööta. Pole tarvis ennast märtriks teha, rääkides sellest, et teate mis tunne on olla Taavi Rõivas. Või tahate tõesti jagada tema saatust? Tehke julge kannapööre ja võtke kasutusele Estland. Haarake meeskonda mõni filoloog, luuletaja või muu sarnane sõnasepp.
 
Omalt poolt lisan panusena brändiotsingusse pealkirjas olevale salmikesele 'Estland Estland, twinkle Star', veel mõtte ka tuletornist. Ehk siis saatke ka see rändrahn kukele. See pole ei seksikas, ei salapärane, ei intrigeeriv.. lihtsalt üks tuim, hall jurakas.. ei liigu (enam) kuhugi, ei tee midagi. Tuletorn ja plinkiv täht aga seevastu, omavad võimsaid sümboleid ja seoseid.
 
 
Inspiratsiooniks lisaks veel paar tuttavat lugu :)

 

 
 
 
 

17 jaanuar 2017

est.onia vol 2: Eesti märk ja bränd


 
EAS'i tegevus, ei kannata suuremat kriitikat, kui nüüd viisakalt väljenduda. Raha kulutamise peale on nad meistrid, aga et mingi korraliku valmis asjaga välja tulla, seda pole. Alles see oli, kui korraldati Eesti märgi konkurss. Kõlasid kahtlused ja hoiatused, et seesugune üritus on puhas raharaiskamine ja läbikukkumisele määratud. Hoiatused olid paraku hiljaks jäänud, konkurss juba käis. Ja läbi ta kukkus.

Aga ega sest midagi, nüüd uus idee, jätame selle märgi kus kurat ja teeme hoopis brändi. 200 000€ peaks ju ometigi miski tulemuse tootma. Tootis tõesti, massidele arusaamatu rohelise läraka.
 
Nüüd, kus suurem osa eestlasi (autor kaasaarvatud) jahmatusest õhu ahmimise lõpetanud on, prooviks tehtule ja toimuvale loovamalt läheneda. Võtaks õige kodanikena ohjad oma kätte ja tehkem asi ise ära. Parimad ideed võitku. Tühja sest EAS'st ja neile veel kuluvast 80 000€'st. Las need kunstnikud elada; kui me kõik meie Lällid hooleta jätame, hakkavad nad lõpuks mässama. Ja kellele seda veel vaja.

Siiski, päris tühja see märgi otsing ei läinud, ideid sealt ju laenati. Võtame kasvõi kirjatüübi. Meie oma kirjatüüp. Märgi konkursil pakutav paraku küll ei sobinud, oli vaja stiilsemat. No tehti ära. Viisakas silmale vaadata, käib kah.

Suitsupääsuke ega rukkilill meie lugu jutustama ei kõlvanud, saime asemele rändrahnu. Vähemasti vabandus kellelegi palka maksta, et see väljamaalastele selgitaks, et vot see laik on rändrahn ja meil on neid rohkem kui mujal. Kõlab nagu sarjast '10 mõttetut fakti, mida sa ei teadnud'.

Mis veel saavutuste hulka lugeda? Kolm märksõna või fraasi, mis kirjeldaks, kui lahedad me oleme. Pakun, et sarnase tulemuse oleks saanud Facebookis levivate generaatorite, 'milline sa oled', abiga.

Siis veel pildid looduskaunitest kohtadest. Mis sest, et väheke lagedad, tuhmid ja üldse kõhedust tekitavad. No mis teha, ju siis selline meie Eesti ongi. Tööriistakast, nagu nad ütlevad. Paraku sealt peale toruteibi ja tellitava mutrivõtme suurt midagi asjalikku ei leia.

Mis puudutab laigudisaini, võivad sellega kaasneda teatavad komplikatsioonid. Firmad on teatavasti nagu naisterahvad, lähevad turri, kui samas ruumis teine naisterahvas sarnaseid rõivaid kannab. Näiteks Solarises juba on üks firma, mis laikusid kasutab.
 
 
Nüüd siis laigust, kivist ja sellest kolmandast asjast, mida ei taha asjata nimetada; üks tegelane on leidnud endale taskuraha teenimiseks humoorika lahenduse. Nimelt graveerib ta kivikestele teksti ja märgi.
 
 
Kivikesed piltide ja tekstiga võivad osutuda tõhusateks loo jutustajateks. Mõningad pildid mis leitud pinterest.com lehelt.
 
 
Miks mitte vorpida selliseid kivikesi riigi sümboolikaga? Firmade logod, aadressid jm selline. Staaride autogrammid ja mis veel. Turistile ning ärikülalisele küll kenake koorem koju kaasa tassida, ent hei, sellega võib lausa kuulsaks saada.
 
Eesti märgi otsing võiks siiski edasi kesta, pole see võimatu ühtigi. Ta on nagu laps, kelle ootamise ja valmistamisega vaeva nähakse. Nii ta jah ei taha tulla, et viskame EKA tudengitele rahapaki näppu, et olgu olla. Teeme ise.
 


 

13 jaanuar 2017

est.onia

Tere kallid lugejad. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel on rõõm teile teatada töövõidust; valmis uus Eesti mark märk. Siin ta on:
Tõestitõesti, sõnu pole.

ps. FB keeras mu konto selle lingi tõttu 'mute' peale. oleks vist pidanud lisama, et 'viewer discretion is advised'.

ps.ps. in latin: vomitare naturalis

pilt kah :)

13 detsember 2016

Postimees, ma kusen su seina täis

Nagu avalikkus juba teab, avalikustas Postimees neile lekitatud andmed Edgar Savisaare võimalikus tulevases kohtuasjas. Argumendiks tuuakse avalik huvi.

Esiteks, ja teiseks, ja kolmandaks - Postimees on rikkunud seadust.

Vastake mulle, mis imeasi on avalik huvi, et see lubab rikkuda seadust? Asja õige nimi on rahahimu, klikkide püüdmine. Ohjah, muidugi on rahval huvi ja õigus teada saada, kuidas on võimul olev isik asju ajanud. Kuid iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Mind ei huvita, kes ja kuidas need andmed teile lekitas; küllap ta saab lõppeks oma teenitud palga, olgu ette öeldud.

Ahvatlus (või selle tekitamine) langeda hämaratesse aruteludesse, kes võis olla lekitaja, ehk äkki Savisaar ise, et mõjutada kohtunikku, ei anna samuti õigustust sedasorti andmeid lekitada.

Täna te avaldate andmeid Savisaare kohta, homme minu kohta. Ja mulle ei meeldi see mitte üks raas. Mis mul karta oleks: parteitu, ei ole ärimees (jaahh, üks OÜ mul on, mis kui tatt näpu küljes, ei taha lahti tulla), ei meediastaar ega ka võimupositsioonil olev isik. Aga siiski, oma blogi kaudu olen ma ju avaliku elu tegelane. Seega on mul põhjust karta küll. Olen valmis avalikult kõiki oma tehtud pattusid selgitama ning andeks paluma, ent ma pole valmis supiks, mida ajakirjandus on võimeline kokku keetma. Mõtlen ka oma laste peale; näiteks.

Mis asjapulk see ajakirjandus õigupoolest on, et tal on õigus seadust rikkuda. Ja rämedalt seejuures? On's ajakirjandus unustanud, et kõrgeim võim on rahvas. Klikkide arvu najal enda seadusrikkumisi õigustada, on pehmelt öeldes lati alt läbijooksmine.

Nagu teatris öeldakse; kui seinal on püss, tuleb sealt ka pauk. Sellega pealkirja juurde. Vaata Postimees; mis siis, kui avalik huvi sunnib mind teie kontorihoone peale kusta. Seaduse järgi oleks nagu keelatud ju. Aga lubage, ma vean kihla - mitte üks politsei ei takista mind seda tegemast, kui see peaks ka juhtuma. Mõtelge sellele.

Muuhulgas üks mõte õiglasest kohtumõistmisest ja avalikust huvist. Mis oleks, kui kõik avalikud kohtuprotsessid, elik siis süüdistaja ning kaitsja väited oleksid avalikult internetis kätte saadavad. Ja rahvas võiks hääletada. Ning juhul kui rahva arvamus läheb risti vastu kohtuniku otsusega, saadetakse teema edasi kohtunike kogule. Nõustun, et kohtumõistja peab olema erapooletu, sõltumatu, oma ala spetsialist, lõplik otsustaja. Kuid meenutagem, rahvas loob seadusi, rahvas paneb paika kohtunikke ning võtab neid ka maha; rahvas on kõrgeim võim meie riigis. 

Eesti on vabade kodanike riik, saagu see selgeks ka muule maailmale - see võiks olla meie nägemus.

Kui üldse kellegil on õigust rikkuda seadust, on see kodanik, mitte mingi juriidiline isik, Kodanik loob, muudab ning kustutab seadusi. Jah, muidugi, iga kodanik peab arvestama ka teiste kodanikega. Ajakirjanik ei ole kodanik, ajakirjanik on juriidiline isik, motiveeritud klikkide arvust, loodetavast kasumist. Te ei ole Eesti kunnid, jätke see meelde. Kodanikud on.

Reformierakond, ajakirjandus ja ristirahvas - kolm ülbet. Õppetunni saavad nad kõik. 

Mark my words.


18 august 2016

Brexit - ainult lollidele

Demokraatlikus riigis peab ju valitsema demokraatia, lihtne, kas pole. Inglismaal, demokraatlikus riigis hakkasid mingi aeg kostuma hääled, et rahvas ehk ei tahagi Euroopa Liidus olla. Mis siis ikka, korraldame hääletuse. Küll nad tahavad, näete kohe ise; nutavad ja tahavad.

Oh seda pohmelli järgmise päeva hommikul, kui selgus, et rahvas ei taha Euroopa Liitu jääda, hoopis iseseisvust nõuavad. Mis juhtus, kes on süüdi, kuidas nii võis minna? Leppisime ju kokku, et tahame liitu jääda.

Statistikutel oli kiirelt ütelda, et süüdi olid vanurid, kes siis noorte eest nende tuleviku ära valis. Mõtelda vaid, kus oli jultumust, ise ühe jalaga hauas, aga vaat noortel elada ei lase, hääletavad mingit jama kokku. Neid vanureid ei tohiks üldse hääletuskasti juurde lasta, võimule kah mitte. Kui 30 täis, siis pensionile, seesugused ei kõlba ju otsustama - vanadusest seniilseks jäänud.

Ja ei läinudki pikalt, kui statistikud avastasid seose tarkade ja lollide vahel. Üksnes 29% tarkadest hääletas liidust lahkumise poolt, ning pole üldsegi kindel, kas neilgi kõik kupli all korras oli. Va lollid ja vanurid, keerasid kogu meie elu nüüd tuksi.

Meiegi kohalikud targad teavad rääkida, et liidus on ikka parem kui üksinda olla. Kuid ma küsin vastu - kas see ongi see liit mida me tahtsime? Et müriaad ametnikke lihvivad oma tagumikke ja määrivad pabereid, mis seletavad, kui kõver peab banaan olema? Seletavad kvootidest, tariifidest ja toetustest; oma siseturgu ja majandust peab ju turgutama. Paraku on kogu kaup tarbija jaoks poes 10-20% kallim, kui ta võiks olla. Seletage palun mulle see kasu ära; miks ma pean kallima toidulaua nimel veel neid ametnikke nuumama? Ma tõesti ei mõista.

Brexiti pooldajate argumentidega tutvumiseks asjalik video: