Kuvatud on postitused sildiga perekond. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga perekond. Kuva kõik postitused

08 jaanuar 2016

ISIS't Kölniööl ei näe


Nüüd see siis juhtus, tuli ära. Saksamaal, Kölni raudteejaamas, leidis uusaastaööl aset massiline grupiviisiline naisterahvaste ahistamine ja röövimine. Tegutsejateks olid tegelased kuskilt soojemalt maalt, vähemasti nahavärvi järgi otsustades. Kohale tulnud politseil oli aga tõsiseid raskusi olukorra lahendamisega - seltskond ei allunud korraldustele ja neid oli liiga palju. Umbes viis korda rohkem kui politseinikke. Ei mingit kuulekust ega mundri austamist.

Juhtum on sedavõrd jabur ja arusaamatu, et ei oska seisukohta võtta. Mismoodi on see võimalik, et tuhandepealine purjus murjamite mass lihtsalt tuleb ja hakkab laiama?

Et kes nad olid? Pagulased, nagu kõigest loogikast järeldub. Politseile isikutunnistusi ei näidatud, küll aga dokumente, mis välja antud varjupaigataotluspunktides. Dokumendid olid küll varustatud fotoga, kuid kahtlane on, kas nende dokumentidega ikka kõik korras oli. Siinkohal tahakski rahulikult toimunut analüüsida.

Mõneti sarnane sündmus on meil endil lähiajaloost võtta - pronksiöö nimelt. Ka siis kogunes justkui pooljuhuslikult suur mass valdavalt vene rahvusest tegelasi Tõnismäele, takistamaks tundmatu sõduri kuju teisaldamist. Uurimine selgitas välja, et aktsiooni ettevalmistamisega oli tehtud algust juba pea aasta varem. Rahutuste põhjus ja eesmärk oli ilmne - Venemaa oli kaotamas mõjuvõimu Eesti üle, ning saadaval oli lihtsalt hea võimalus see tagasi võtta. Meie õnneks kukkus see üritus läbi.

Et tuhatkond tegelast samal ajal, samas kohas ja sama tegevust harrastavad, tekitab tugeva kahtluse, et asi oli organiseeritud. Lihtsalt niisama kogemata sellist asja ei juhtu. Niisiis, kes korraldas ja miks. Sõelal on kolm kandidaati ja umbes samapalju põhjuseid. Kõigepealt tuleb vaadata, mis on sellise juhtumi tulemus, mis hakkab juhtuma peale seda, või vähemasti, mis peaks juhtuma.

Esitan siin kolm võimalikku organiseerijat ja nende eesmärgid.

1. ISIS
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Süürias läheb juba igavaks, suur osa rahvast on põgenenud ja naftat kah viimasel ajal vähevõitu. Lisaks häirivaks asjaoluks piiri valvavad politseinikud - jah just need keda raudteejaamas nappis. Ja miks mitte tuua lisapõhjusena lihtsat kadedust tõeliste põgenike vastu, kes abi ja varju saanud.

2. Venemaa
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Vastikud eurooplased, mida nad siis topivad oma nina Venemaa siseasjadesse. Nafta hind vaja ju kah kuidagi ülesse saada, muidu hakkab oma rahvas mässama. Venemaa tegevus Süürias on üldse kahtlane; rakendatakse Stalinlikku põhimõtet - kui langetatakse metsa, lendavad ka laastud. Mille muuga seletada sõgedat lauspommitamist, kus kannatajateks on tsiviilid. Kuidas ometi nüüd ühe rätipeast liitlase abistamine on tähtsam kui Krimmis külmetavad vennad.

3. Natsid
Eesmärk - pagulased välja, mis muud. Vint vaja üle keerata, ega enne midagi ei juhtu ju. Ja ehk saab järgmistel valimistel võimulegi lähemale.

Kölni juhtum pole samas oma lõppu veel näinud, valemis on puudu tundmatud muutujad. Piltlikult võib olukorda ette kujutada kui palli, millele on antud obadus, tugev vint sees ja siis puudutab maad - kuhu suunas see pall edasi põrkab, on kaunikesti raske ennustada, otse igatahes enam mitte.

Loodan siinjuures, et Eesti rahvas pimeda viha ja mõtlematu emotsiooniga kaasa ei lähe. Rassiviha ja suletud piirid on viimased, mida vajame. Pagulaste masse ei soovi siin keegi, isegi mitte need kes põgenikke aidata soovivad. Ses mõttes poliitiline võitlus ei tea kellega, masside vastu, on justkui tuule peksmine - vastast pole, vähemasti mitte meie endi hulgas. Ja nagu selgeks on saanud, nad ka ei tule siia, oleme liiga vaesed. Kui meil peaks soov tekkima tara ehitada, siis mitte selle pärast, et keegi väga siia tahab tulla - pigem selle pärast, et eestlased välja ei saaks.

Kutsun Eesti rahvast ülesse pöörama pilku üksteisele, toetama teineteist, lapsi ja vaeseid. Teeme lõpu ettevõttele AS Estonia, rajagem pigem pere. Maailmas on nii palju vihkamist ja egoismi, et selle kätte võib ära lämbuda. Las elada unistus, et siin maanurgas elab kokkuhoidev ja üksteist armastav rahvas; mõneti kehvake ja vaene, ent siiski oma, oma armas kodu ja rahvas. Usun, et see täidaks ka Jakob Hurda kutse saada suureks, suureks vaimult. Vihata on lihtne, selleks ei pea olema suur ega tugev. Armastus, hoolivus ja kaastunne on väljakutsed, mis oleksid kohased küll.

Õnnistust ja hoidku Jumal Maarjamaad.


ps. nagu päris eestlastele viimasel ajal kohane - pisut kohatut huumorit :P

18 september 2015

Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.


Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.


30 jaanuar 2015

Kui me ükskord rikkaks saame

Üks sõnum, üks nägemus on minus podisenud juba mõnda aega, otsinud kuju, otsinud sõnu. Usun, et olen selle nüüd leidnud. Räägin Eestimaa tulevikust, püsimajäämisest ja rikkaks saamisest. Ühte lausesse panduna kõlab see järgmiselt:

Järgmise viie aasta jooksul, saab iga Eestis sündinud laps riigipoolse garantii toidule, ihukattele ja peavarjule; kuni täiskasvanuks saamiseni.

Et kustkohast raha võtta? Pangast loomulikult. Ja hästi palju, räigelt palju. Lubage ma selgitan. Oli aeg, mil hakkasin mõtlema pere loomisele, et võtaks naise ja teeks lapsi ja et oleks kodu. Ma olin paljas kui püksinööp. Kuidagi läbi ime sain laenu, ostsin kodu. Sugulased ja tuttavad panid oma korterid panti, minul polnud muud kui munad. Ja nööp.

Ma küsin nüüd riigiisadelt, kas teie tahate tuleviku Eestit näha, kus oleksid lapsed, kus oleks jõukus ja heaolu. Kui jah, siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Võtame laenu, 30 aastaks. Nimetagem seda projektiks 'uus põlvkond'. Et läheb kalliks maksma? Jah läheb. Sünnitusmaju tuleb ehitama hakata, koole, lasteaedu. Aga kuulge, see on meie riik, meie perekond, meie tulevik.

Et toetusele mõeldud raha tuulde ei loobitaks, on ju võimalik asju korraldada. Ei peagi raha kätte andma. Saab ka nii, et riik maksab üürist mingi kindla summa, toidupakid pannakse valmis, riided pannakse valmis. Lihtsalt sünnita ja sa ei pea muretsema, et laps nälga või külma peaks kannatama. Detailide ja korralduse üle saab ja peab arutlema, ent võtkem see nägemus ja tehkem teoks. See jutt, mis senimaani käinud on, et kui me rikkaks saame, siis võib palku tõsta, siis saab penssi maksta, siis saab toetust maksta, on jamps, suletud mõttering.

Julgen ennustada, et kui järgmine valitsus julgeb sellise projekti ellu viia, näeme siin Eestimaal plahvatust, mida pole maailmas varem veel nähtud. Ja selleks ajaks, mil lapsed on suureks kasvatatud, välja koolitatud ja tööle saadetud, võime oma rahadega siin Tallinn-Tartu vahel ehitada kasvõi 10 rida teid, kui vaja. Saab Saaremaa oma silla, saab tunnel mere alla. Saab Eestist uus Singapur, uus Abu Dhabi.

Julgust unistamisel ja selle täide viimisel. 
Me suudame seda, me tahame seda ja me ka teeme selle ära.


23 september 2014

15 ema ja ei ühtegi isa



Juttu tuleb teemast, mis on valus paljude jaoks, liigagi paljude jaoks, peab tõdema.  Ehk siis, kus on isad?  Pildil on nad sedavõrd vähe, et lapsega, eriti veel väikelapsega ringi jalutav isa saab pea alati tähelepanu osaliseks.

Meie ühiskond on muutumas, abielusid sõlmitakse järjest vähem ja neidki mis veel alles, lahutatakse usinalt. Mis ei tarvitse iseenesest veel suur katastroof olla, kui kannatajateks ei oleks lapsed.

Pikkade traditsioonidega rahvastel on asi selge, kes millal mida teeb, mis roll tal on. Meil aga on selline segane aeg, kus ühelt poolt oodatakse isadelt peamiselt pere majanduslikku toetamist, ent teisalt pole isad enam isad, nende õigused lapse kasvatamisel sõltuvad pea täiesti emadest. Ei kehti enam ka reegel, et kes maksab, see tellib muusika. Muusika tellijateks on emad, maksjateks isad. Selgitada emadele, mis tundeid see isades tekitab, on reeglina suht mõttetu.

On ka üsna levinud seisukoht, et kui isa alimente ei maksa, pole ta täisväärtuslik isa, ega oma mingeid õigusi lapsega suhtlemisel. Et ka lapsel mingid õigused on, unustatakse seejuures üldse ära. Ja mõttelaad, et las isa tegeleb lapsega, küllap siis ka armastus kasvab, ning seetõttu ka majanduslik tugi, paistab paljude emade jaoks täiesti võõras olevat.



Kes isade seisukohtade ja tunnete vastu rohkemat huvi tunneb, võivad vaadata kasvõi MTÜ Ühendus Isade Eest foorumisse, või siis lugeda Mari-Liis Huule magistritööd ’Lahuselavad isad Eestis’.

Inspiratsiooni pealkirjaks sain portaalist Pere ja Laps. Juhtusin ühel päeval lugema artiklit, kus räägitakse lapse arengust esimesel kolmel eluaastal. Olin kõigega päri, kuni jõudsin kohani, kus oli kirjas, et ’Vaevalt käima õppinud, ei jää laps emast enam sammugi maha. Ta kordab hoolega kõiki ema tegevusi.’. Mitte, et see väide ise vale oleks, aga mida edasi artiklit lugesin, seda enam pani mind imestama, et miks pole isa mainitud. Ja polnudki, kordagi. Ema oli aga nimetatud üheksal korral. 

Heakene küll, mõtlesin, võibolla ei osanud artikli kirjutaja sellele tähelepanu pöörata ja keskendus rohkem just lapse arengule, mitte niivõrd sellele, kelle sabas väikelaps nüüd parasjagu sibab. 
 
Igatahes turgatas mulle pähe üle lugeda Pere ja Laps lehel leiduvad fotod. Täpsemalt siis selles võtmes, mitmel pildil artiklite juures leian kahekesi koos ema ja lapse, või isa ja lapse. Võtsin ette kolm teemat, beebi, väikelaps ja lasteaialaps. Tulemused olid järgmised: ema ja laps  25, 15, 12; isa ja laps seevastu 3, 0, 3. Et siis 15 vs 0, tõsiselt? Pean siia mainima, et peale seda kui ma neile sellest märku andsin, võeti minuga ühendust ning lubati asjasse muutust tuua.

Miks ma selle üle nii palju lärmi löön? Selline jõhkralt emade poole kaldu pildimaterjal toidab ja taastoodab kuvandit, et väikelapsega tegeleb ema, mitte isa. Isa, kes tunnebki huvi artiklite vastu, tajub alateadlikult, et lastega tegelemine on emmede asi. Mäletan, kui jäin töö juurest lapsehoolduspuhkusele, kohtasin nooremate meeste hulgas üsna palju imestavaid seisukohti, et noh, mis siis nüüd, mis sa seal kodus tegema hakkad, last hoidma vä?

Usun, et kui meil õnnestub muuta kuvandit meedias isa rolli kohta, jääb ka vähemaks olukordi, kus isa lapse kasvatamisest kõrvale lükatakse, või, et nad ise lootusetus olukorras oma vaimse tervise huvides lapse lihtsalt hülgavad.

Pean tunnistama, et noore isana ei osanud ka mina väikese lapsega midagi suurt peale hakata. Poja suhtes oli tuleviku mõttes mõned ähmased ettekujutused, tütre puhul ei sedagi. Aeg on möödunud, tarkust juurde tulnud. Viimase lapsega mäletan, et juba ta beebieas nägin, kuidas minu panus lapse arengusse oli lausa igapäevaselt nähtav. Iga nädal õppis jälle mingi uue ’rumaluse’ ära. Puhas rõõm.

Et portaal Pere ja Laps üleliia kriitikat ei saaks, toon sealt esile ka paar asjalikku artiklit, koos mõne tsitaadiga.

Neli aastakümmet uuringuid on tõestanud seda, mis peaks kõigile ilmselge olema: mida rohkem isa oma lapse ellu kaasatud on, seda edukam on ta laps tulevikus.

Isa mõju lapsele hakkab avalduma kohe pärast lapse sündimist. Erinevad uuringud näitavad, et beebid, kes suhtlevad isaga rohkem, on tulevikus suurema tõenäosusega emotsionaalselt stabiilsed, uutes olukordades enesekindlad ja tunnevad elus suuremat avastamisrõõmu. Suuremaks kasvades on need lapsed ka sotsiaalsemad, näitab uuringute kokkuvõte, mille koostas Father Involvement Research Alliance.
 
Isaks olemise heaks uudiseks on see, et sa ei peagi liiga palju pingutama, et oma lapse ellu positiivset eeskuju tuua. Ole lihtsalt tema jaoks olemas.

Lõpetuseks muusikalugu kõikidele kadunud isadele.