Kuvatud on postitused sildiga performance. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga performance. Kuva kõik postitused

08 september 2017

Appi, vandaalid Linnahalli kallal

Ajastul, mil suvalisi tühikargajaid staarideks nimetatakse, võime Märt Sultsi südamerahuga staarvandaaliks ristida. Millega ta siis hakkama sai? Sodis pundi noortega räämas Linnahalli ära. Õigupoolest pole sodimine just kõige õigem sõna; uus taies meenutab pigem kunsti. Aga ta tegi seda ilma loata, ilma Muinsuskaitseameti loata - mõtelge.


Muinsuskaitseameti eesmärk ja tegevus on üldiselt tänuväärne; ilma selleta oleks ilmselt juba pool Vanalinna üles küntud ning betoonist ja klaasist monstrumeid täis ehitatud. Kuid aeg on tegevusele hinnang anda; ehk vajaks mõni vana otsus üle vaatamist.

Muinsuskaitseameti tegevus Linnahalli juures meenutab mulle üht muinaslugu kuningast, kes oli hädas riigi majandusliku olukorraga. Selles riigis leidus üks tark tüdruk, kelle soovitus kuningale oli sedavõrd radikaalne, et kuningas laskis tal läbida võimatuna näiva katse, kus ta käskis 'tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel'. Tüdruk läbis loos katse nii hästi, et kuningas ta endale suisa naiseks võttis.

Erinevalt sellest kuningast, on meie Muinsuskaitseamet kaunikesti põikpäine; ei taha ta soovitusi kuulda võtta, rääkimata tüdruku naiseks võtmisest. Mis kord otsustatud, nii see peab ka jääma. Otsused näikse olevat õigustatud üksipäini sellepärast, et ta ise olemas on.

Miks siis Linnahall kaitse all on? Olla ainulaadne. Sakala keskus oli samuti ainulaadne, nägi uhke välja. Paraku oli suur osa hoonest kasutu, et mitte öelda kahjumlik. Teenis omal ajal võõra võimu huve, ent uuemal ajal otsekui ristiks kaelas oli. Asemele ehitati Solarise keskus, mis küll palju kriitikat tõi, aga ometigi kasutust leidis. Mina igatahes vana Sakala keskust taga ei nuta.


Linnahall, ainulaadne küll, aga otsekui Ziguli, omal ajal uhke värk, praegugi põnev vaadata, ent koledasti ebamugav sõita. Miks muidu selle hoone saatus on nagu on. Monumendina kulukam kui vabadussõja võidusammas. Tänan ei.

Üks võimalusi patiseisust välja tulla, on hoone vabastamine muinsuskaitse alt. See võimaldaks märksa paindlikumalt teostada ümberehitusi sedasi, et seal tunneksid end hästi nii esinejad kui publikum. Vähemasti on kuulda olnud paljude kodanike suust, et see oleks väärt mõte. Võrreldes Vanalinna hoonetega, mis ehitati läbimõeldult kestmaks sajandeid, kerkis Linnahall kiirustades, välisilmale mulje avaldamiseks ja et oleks mingigi koht, kus loenguid pidada. Kes siis tollal oskas ette näha tehnilisi nüansse, mida uus aeg endaga kaasa toob. Seda viga on võimalik nüüd parandada. Ehk aitaks kaasa petitsiooni algatamine.

Teatavaid seoseid juhtunuga leiab kultusfilmist 'Pleasantville'. Selles filmis sattusid õde ja vend müstilistel asjaoludel televiisoris esitatavasse seriaali. Nende üllatuseks kõige muu kõrval oli see, et kogu maailm seal oli must-valge, nii nagu see seriaal oligi. Sündmuste arenedes hakkasid sinna maailma tekkima värvid, mis sealse rahva väga ärevusse ajasid. Et värvid silmale ilusad vaadata on, otsustasid peategelased ühe seina peale pildi joonistada. See teguviis leidis hukkamõistu, mille tulemusena keelati värvide kasutamine üldse ära. Ja siinjuures pakungi vaatamiseks seda klippi.


Loodan ise taiest täies hiilguses enne mahapesemist oma silmaga näha ja mälestuseks mõne pildi kõvakettalegi salvestada. Olen poolt, et kavandatud taies lõpuni tehtaks, sest vahet pole, sein on ju nagunii täis soditud; pole tarvis selle pesemisega kiirustada midagi - siiamaani kõlbas see peldikusein ilmarahvale vaadata küll, nüüd siis silmale ilus pilt enam mitte. See, kuidas ametid ja ametnikud oma jäärapäisusega tekitatud pleki maha pesevad, on juba nende mure.


17 jaanuar 2017

est.onia vol 2: Eesti märk ja bränd


 
EAS'i tegevus, ei kannata suuremat kriitikat, kui nüüd viisakalt väljenduda. Raha kulutamise peale on nad meistrid, aga et mingi korraliku valmis asjaga välja tulla, seda pole. Alles see oli, kui korraldati Eesti märgi konkurss. Kõlasid kahtlused ja hoiatused, et seesugune üritus on puhas raharaiskamine ja läbikukkumisele määratud. Hoiatused olid paraku hiljaks jäänud, konkurss juba käis. Ja läbi ta kukkus.

Aga ega sest midagi, nüüd uus idee, jätame selle märgi kus kurat ja teeme hoopis brändi. 200 000€ peaks ju ometigi miski tulemuse tootma. Tootis tõesti, massidele arusaamatu rohelise läraka.
 
Nüüd, kus suurem osa eestlasi (autor kaasaarvatud) jahmatusest õhu ahmimise lõpetanud on, prooviks tehtule ja toimuvale loovamalt läheneda. Võtaks õige kodanikena ohjad oma kätte ja tehkem asi ise ära. Parimad ideed võitku. Tühja sest EAS'st ja neile veel kuluvast 80 000€'st. Las need kunstnikud elada; kui me kõik meie Lällid hooleta jätame, hakkavad nad lõpuks mässama. Ja kellele seda veel vaja.

Siiski, päris tühja see märgi otsing ei läinud, ideid sealt ju laenati. Võtame kasvõi kirjatüübi. Meie oma kirjatüüp. Märgi konkursil pakutav paraku küll ei sobinud, oli vaja stiilsemat. No tehti ära. Viisakas silmale vaadata, käib kah.

Suitsupääsuke ega rukkilill meie lugu jutustama ei kõlvanud, saime asemele rändrahnu. Vähemasti vabandus kellelegi palka maksta, et see väljamaalastele selgitaks, et vot see laik on rändrahn ja meil on neid rohkem kui mujal. Kõlab nagu sarjast '10 mõttetut fakti, mida sa ei teadnud'.

Mis veel saavutuste hulka lugeda? Kolm märksõna või fraasi, mis kirjeldaks, kui lahedad me oleme. Pakun, et sarnase tulemuse oleks saanud Facebookis levivate generaatorite, 'milline sa oled', abiga.

Siis veel pildid looduskaunitest kohtadest. Mis sest, et väheke lagedad, tuhmid ja üldse kõhedust tekitavad. No mis teha, ju siis selline meie Eesti ongi. Tööriistakast, nagu nad ütlevad. Paraku sealt peale toruteibi ja tellitava mutrivõtme suurt midagi asjalikku ei leia.

Mis puudutab laigudisaini, võivad sellega kaasneda teatavad komplikatsioonid. Firmad on teatavasti nagu naisterahvad, lähevad turri, kui samas ruumis teine naisterahvas sarnaseid rõivaid kannab. Näiteks Solarises juba on üks firma, mis laikusid kasutab.
 
 
Nüüd siis laigust, kivist ja sellest kolmandast asjast, mida ei taha asjata nimetada; üks tegelane on leidnud endale taskuraha teenimiseks humoorika lahenduse. Nimelt graveerib ta kivikestele teksti ja märgi.
 
 
Kivikesed piltide ja tekstiga võivad osutuda tõhusateks loo jutustajateks. Mõningad pildid mis leitud pinterest.com lehelt.
 
 
Miks mitte vorpida selliseid kivikesi riigi sümboolikaga? Firmade logod, aadressid jm selline. Staaride autogrammid ja mis veel. Turistile ning ärikülalisele küll kenake koorem koju kaasa tassida, ent hei, sellega võib lausa kuulsaks saada.
 
Eesti märgi otsing võiks siiski edasi kesta, pole see võimatu ühtigi. Ta on nagu laps, kelle ootamise ja valmistamisega vaeva nähakse. Nii ta jah ei taha tulla, et viskame EKA tudengitele rahapaki näppu, et olgu olla. Teeme ise.
 


 

03 jaanuar 2013

Olla eestlane on halb?


Aasta 2012 lõpp pakkus meile mitu meeleolukat ja hingeülendavat sündmust ja seda meedias, muusikamaastikul. Paar videot, mis on kõnetanud mingil hetkel paljusid. Minus tekitasid need tunde, et me eestlased oleme ikka veel üks. Et me saame naljast aru ja et ka meie oskame siestat pidada.

Alustuseks tahan ära märkida Põhja-Tallinna video: 'Meil on aega veel'.

Vahel vaatame taevasse, 
kas meil on aega veel



Sundimatud ja rõõmsad lapsenäod, ei kiirustagi kuhugi, ei ponnista end segi. Räpp on seejuures butafooria, sisu heietamine, luuletamine, nagu Mart Sander ära märkis. Ja hoolimata sellest, et Mart Sander räpi (üldise) taseme küsimärgi alla seadis on tegu minu hinnangul siiski originaalse looga. Ja loo kõige parem osa on muidugi see lastekoor, vastandumas suurte inimeste igapäevamöllule. Hea töö, kindel koht Eesti kullavaramus. Ning sõnadest rääkides, jah, ka mina vaatan vahest taevasse..

Teine märkimist vääriv teos on ilmunud 'Catapult Films' käe alt; nimelt:

'Tujurikkuja - Olla eestlane on halb (kannatame ära)'.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada



Rõõmustavat on selle loo juures see, et me siiski oskame veel naerda, ka enda üle. Ja vist hakkab ka Eesti riik teismeeast välja tulema; nutulaulu asemel asemel saab ka tegutseda. Ja tõsi ta on, ei huvita eriti kedagi, kui halba elu me elame, ei ole meil kellegi najal halada. Aastasadade pikkused rahva kannatused ei peaks meil koormana kaasas käima, meil ei ole tarvis seda ängi uuesti ja uuesti läbi elada. Rahune maha (shut up), vaata taevasse ja mõtle elu üle järgi - nende kahe video sõnum ehk.

Eraldi märgiksin selle loo räpiosa ära. Ott Sepp oskab räppida ikka krdi hästi. Isegi Mart Sander peab tunnistama, et tase on siiski olemas.

Vastates esitatud küsimusele, ütleksin, et mina ei saa nuriseda ühegi asja üle, välja arvatud mu enda lollused ja laiskused. Nendega saan tegeleda ise ja ainult ise. Sealt edasi aga, võiks minupoolest kasvõi revolutsiooni ära korraldada.

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat
päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta
vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!


09 aprill 2012

Pussy Riot - Jeesus Punk

Venemaa punkbändi Pussy Riot toimetamised on saavutanud rahvusvahelise tähelepanu; suvalise keldribändi kohta muljetavaldav tulemus. Suurema kuulsuse tõi neile kirikus toimepandud aktsioon, mille asjaolusid tahan veidi analüüsida.

Kõigepealt siis küsimus: mis juhtus?

Bänd tegi midagi, mis ei mahu paljude usklike mõistusesse - hõivas kirikus altari ja esitas seal palve Neitsi Maarjale. Nende patt olla sedavõrd suur, et võib kaasa tuua 7 aastat vanglaelu. Palveta veel.

Video aktsioonist (koos sõnadega) on siin:



Meego Remmel kommenteerib juhtumit nii:

Pühaduse kuritarvitamist ei saa õigustada mis tahes veendumuste avaldamise hädavajadusega.
/../
Päästja Kristuse katedraal on venemaalaste jaoks üks pühamaid kristlikke sümboleid.

Meenutaks siinjuures kristlaste eeskuju, Jeesust. Mäletatavasti käitus ka tema pühakojas lubamatult, et mitte ütelda barbaarselt; peksis ta ju laiali pühakojas leiduvad rahavahetajad ning muud ärimehed. 

Pussy Riotil oli kirikule ja venemaale selge sõnum - SEE KIRIK POLE PÜHA. Just nimelt. Kompott, millesse on segatud religioon, raha ja võim, ei järgi päris kindlasti Jeesuse juhiseid. Asjaolu, et usklikke ei huvita esitet sõnum, on nende oma viga ja näitab vaid üht - nad on valinud silmaklapid. Ma võin küll mõista ja aru saada nende tunnetest, aga ma ei saa nendega nõustuda.

Üldiselt ma ei soovitaks peategelaste eeskuju järgida, libastumise oht on suur ja kokkuvõttes võib see välja kukkuda sootuks lollisti. Antud juhtumi puhul leian siiski, et tabati kümnesse.

Usklikest rääkides, ei saa üldistada, et nad kõik oleks ühtemoodi kurjad Pussy Rioti peale; leidub kaitsjaid ja oh üllatust, ka neid kes soovitavad usuvendadel lihtsalt andestada. See näikse aga paras pähkel olevat. Kui hästi läheb, lubavad nad ka Jeesuse kirikusse tagasi.

22 august 2011

Vabaduse Laul - mis sitasti, see uuesti

Käisin samuti Vabaduse Laulul, seedimise olen lõpetanud alles nüüd. Esimesed emotsioonid algasid muidugi täistuubitud bussist Kadrioru peatuses põgenemisega. Kadriorus oli selline ummik, et kadus igasugune isu bussiga enam edasi loksuda. Jalad selga ja minekut. Järgmine negatiivne emotsioon tabas mind mäest ülesse ronimisel, et jälle nad tekitavad telkidega ummistusi kõige käidavamale osale. Ja kolmas emotsioon, mis samuti positiivne polnud, käis helikvaliteeti kohta. Tuletage meelde Rock Summerit, kuidas siis kõlarid paiknesid ja kaaluge neid variante uuesti.

Enne, kui ma positiivsemate asjade juurde jõuan, virisen veel ühe asja pärast - kesse krt selle unelaulumixi välja mõtles. Miks oli nii vähe laule, kus oleks saanud kaasa joriseda kasvõi. Ma mõtlen selline tavaline keskmine, kõrvapidi elevandi jala jäänud keskmine eestlane. Mõisa köis lohises ikka kohe väga.. nagu tatt. Aga ajad on muutunud, mõisa köie kvaliteedist sõltub sinu edu. Rohkem ikka nooruslikku uljust ja tempot, kui see juba noortele juttude järgi sai mõteldud. Ei ole loogiline, et samal ajal mil me maailmakaardil ilma teeme, samal ajal joriseme kui raske on. Kas meis siis on seda sitkust või kaebleme nii nagu mõnedki teised.

Nüüd siis positiivsed asjad. Rahvast oli PALJU. Rahvas oli lõbus ja rõõmus. Kannatati ära haigutama panev soojenduskava, et lõpuks üheskoos hümni laulda; väga bro. Õhupallid meeldisid, osad oli neid lausa hulgem üksteise järele sidunud, moodustades sedasi õhupallikette. Meeldis õhupallide koos heade soovidega õhkusaatmine, Ja meeldis see, et rahvas oli üldiselt ikka heas tujus. Isegi üks aktiivselt telefoniposti püstihoidev tegelane ei suutnud seda head tunnet kustutada.

Annan siinkohal järgmiseks korraks idee. Korralik orkester, kui võimalik siis lausa sümfooniaorkester, koos mitmekülgse tõsise etnofuturockbandiga ja siis kõige ees üksteise järel esinejad. See oleks kõvv, see oleks nooruslik. Idee on pärit Punk Laulupeost. Stiil ei pea olema punk, vabalt võiks olla mõni vana ülirahulik lugu uues võtmes, sümfooniaorkestri ja rockbandi esituses. Rohkem loomingulisust ja innovatiivsust.

Jään igal juhul järgmist korda ootama, kindlas lootuses, et järgmine kord me ei kuule sellisel üritusel unelaule, vaid ikka neid mis vaimu ja hinge ülesse äratavad. Raputavad, ma tahtsin ütelda. Kultuuripealinn suudab paremat.