Kuvatud on postitused sildiga president. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga president. Kuva kõik postitused

08 veebruar 2019

Donald Trumpi langemine

Donald Trumpi kohta võib etteruttavalt ütelda, et sellist presidenti pole USA'l varem olnud. Poliitkorrektsusetuse Maaletooja. Ütleb, mis sülg suhu toob, säutsub põlvelt, koos ohtrate trükivigadega. Seletab, et ratas leiutati enne müüri. Nagu üks meist, õhkab Texase farmer.

Eriti innukad on Donald Trumpi kiitma evangeelsed kristlased, kes kinnitavad, et Jumal ise valis neile sellise presidendi. Sestap nad teda ka toetavad. Kui see nii ka on, et Jumal demokraatiast ei hooli (mis on täitsa usutav), siis kuidas nad saavad kindlad olla, et Donald Trump õnnistuseks, mitte needuseks valitud on. Vanade tarkus räägib sellest, et ülbus ja ignorantsus toob endaga vältimatult kaasa õppetunni. Ja seda on ameeriklased olnud küll.

Üks paljudest asjadest, mis ameeriklastele nende presidendi kohta huvi pakub, on tema tuludeklaratsioon. Donald Trump ei ole nimelt avalikustanud seda. Ta ei pea, seadus ei nõua. Olgugi, et traditsioon seda eeldab. 

(vandenõu)teooriad, miks ta pole avalikustanud oma tuludeklaratsiooni:

1. ta on vaene nagu kirikurott, nagu püksinööp
arvestades firmade hulka ja suurusi, mida ta on pankrotti ajanud, pole see sugugi üllatav. ehk nagu elutõde ütleb - vaene pole see, kes võlgu miljon, vaid see, kel pole midagi.

2. tema ärikontaktid, kust raha tuleb ja kuhu läheb, võivad paljastada tema sõltuvust venemaast ja ei tea kellest veel. seostub punktiga 1.

On ka teooria, et tegu on igati ontliku ärimehega, kellele pole midagi ette heita ja kes lihtsalt põhimõtteliselt ei avalda oma äriasju avalikkusele. Paraku pole ta see.. ontlik.

Ja muidugi tema valimiskampaanias suurimat kõlapinda leidnud lubadus - ehitame müüri USA ja Mehhiko vahele, ja nii et Mehhiko maksab. 

Mehhiko näitas teadagi mitmendat sõrme, mispeale Trump oma kodakondseid pitsitama asus. Üritas seletada, et äriliselt on Mehhiklased juba müüri kinni maksnud ja raha tuleb nüüd üles leida riigi kassast. Kuna Demokraadid selle seletusega rahul polnud, jäi Trumpil veel üks võimalus - eelarve mitte kinnitamise tõttu sulgeda riigiaparaat. See läks paraku kallimaks maksma kui rahaline nõue müüri ehitamiseks. Mispeale Trump kuulutas välja vaherahu, et jutlustada Esindajatekojas oma sisutühi aastakõne.

Suursugusus, see oli põhiteema. Et majandus on õitsema löönud, et miljoneid uusi töökohti on loodud. Kuigi ka seal matemaatika pisut longab. Nimelt tegevat ameeriklasi vaeseks see, et immigrandid põlisameeriklaste (nüüd siis juba põlis?) töö ära võtavad. Juurde tekkinud töökohti on siiski oluliselt rohkem, kui juurde tulnud immigrante. Ja et immigrandid kõiksugu pahandusi tekitavat; statistika ei toeta paraku ka seda. Pigem istuvad immigrandid kuss ja vagusi, pesevad nõusid ja põrandat.

Et justnagu oleks elu ilgelt paremaks läinud, aga on ilgelt halb kah. Ja seda immigrantide hordide tõttu. Ja kui meil seni kõik lill oli ja nüüd ilge, siis kes süüdi - immigrandid muidugi. Kõik on paigas, loogika on paigas. Kui poleks immigrante, oleks jälle lill. Jääb küsimus, millal siis õigupoolest oli lill. Kas siis, kui neegrid olid neegrid?

Nüüd täitsa minu isiklik hinnang - Donald Trump on narr, kloun, keda ameerika rahval põhjust häbeneda rohkem, kui saksa rahval Hitlerit. Ja ärgu võetagu seda kui püüet ilustada Hitlerit, vaid koha kätte näitamist eluvõõrale, ennast täis jobule. Ja olge mureta, see koht on juba olemas. Oh seda draamat ja idenditeedikriisi, mis ameeriklasi lähematel aastatel ees ootab. Ei kergitaks kulmugi, kui tulevad teated ameerika järjekordsest kodusõjast.

God Bless America



14 november 2016

vox populi, vox dei



Brexit, Donald Trump ja Keskerakond - kolm 'koledat' asja. Ometigi on nad juhtunud. 

Brexitist olen juba eelnevalt pisut rääkinud. Mingi punt Inglismaa vaeseid ja harimatuid polnud rahul sellega, et pudrumägede asemel tõmmut värvi rahvaste hordid nende rahu ja julgeolekut rikuvad. Tänamatud tüübid, eksole; pööravad Euroopa Liidule selja kõige pimedamal tunnil, just nüüd, kus kõik on minemas paremaks. Mis neil küll viga on.

Donald Trump, hukatuse ingel; kes küll selge aruga seda meest valiks. Ja näed valivad; naised, latiinod ja isegi jõukad. Toodi lagedale kõik argumendid mis tuua sai, aga ikka, rahvas valis tema. Mis neil küll viga on.

Keskerakond, pöörane partei, venelaste sõber, Putini parem käsi; ja kae nüüd reetmist ka kõige isamaalisemate poolt - hüljati meie õuele õnne tooja, kindluse hoidja, reformierakond. Mis neil küll viga on.

Milles ma küll eksinud olen, küsib Taavi Rõivas. Eided küsivad nii, Taavi.

Reformierakondlased, ma ei torma ütlema, et olete kehva tööd teinud, seda kindlasti mitte. Teie motiivide koha pealt jään samuti kuss, ei mina neid tea, ega hakka ka arvama. Aga seda võin küll öelda, et teie tegevus ei sobi ammu enam kokku teie nimega. 

Nimeks reform, aga tegelete pisiasjadega, peenhäälestusega. Ja kui tarvis presidenti valida, siis nii nagu teie nõukogu vms. iganes selle nimi on, on otsustanud, nii tuleb sellega ka elada. Ei mingit paindlikkust ega oma peaga mõtlemist. Stagnatsioon on selle nimi. Tervitused Rein Langile.

VASAKPOOLSED! on teie hirmuhüüd nüüd; vahi segaseid, võtavad raha võlgu, pillavad selle helikopteri pealt laiali, rikuvad teie ilusa exceli tabeli ära.

Uppuja päästmine on uppuja enda asi, seda olete küll õpetanud rahvale.

Investeerimises paistate olevat profid, ent suurima panuse, oma rahva suhtes olete kuskil teinud allahindlust. Olete unustanud, mis tähendab elada peost suhu, kaebate, kui inime elab sotsiaaltoetusest. Lubage naerda, 100€ kuus söögiraha ei ole meelakkumine. Kuhu on jäänud ümberõpe? Kuhu on jäänud kindlustunne, et sigitan ja kasvatan riigile uue kodaniku. On's tõesti odavam murjameid sisse smugeldada?

Ahjah, mis ma tahtsingi ütelda.. see sõna.. revolutsioon; just. See on juhtumas. Kõige paremas mõttes.


02 august 2016

USA presidendivalimised 2016 - kindad käest



Lõpuks ometi, finaal USA presidendivalimistes.

Ja finalistid on: Donald John Trump vs. Hillary Rodham Clinton. Kandidaate presidendiks on ka teistest parteidest, aga praktikas vähemasti praegu, on nende mõju marginaalne.

Donald Trump sai enda parteis sisuliselt seljavõidu, hoolimata vahepealsetest ennustustest. Tõesti hämmastav, et vabariiklastel polnud talle võrdväärset vastast välja panna; üksnes juhmid, kuivad ja igavad. Või näitab see tõsiasi hoopis seda, et sealses süsteemis karjääri tippu, ehk kõrgeima ameti kandidaadiks pole võimalik saada säravatel, isikupärastel tüüpidel. Sellised tüübid on ju ohtlikud, hakkavad siin veel oma peaga mõtlema, et mis ja kuidas asju korraldada. Donald Trumpil see siiski õnnestus, ainult tänu sellele, et tal endal oli piisavalt paks rahakott ja oskus meediat odavalt ära kasutada. Mees tuli, nägi ja võitis - respekt.

Hillary Clintoni võit demokraatide seas polnud samas üldsegi nii veenev. Avalik saladus, et Clintoni selja taga oli kogu partei, mis peaks õigupoolest erapooletu olema, tuli nüüd emailide lekitamise läbi ilmsiks. Clintonile on panustanud suur osa ärieliidist ja meediast. Kindel ja turvaline kandidaat; kuldsed käerauad on tõhusad, tuleb tõdeda. Lisaks sekkus valimistesse ka istuv president, Barack Obama, andes juba mõnda aega tagasi, keset eelvalimisi enesekindlalt mõista, kes saab olema järgmine president. Samuti mitte just tavaline ega hea maitsega kokkusobiv liigutus. Vajadusel ostetakse ära ka uurimisorganid, mis Clintoni puhul üsnagi ilmne on. Kõlagu see paranoiliselt, aga paralleelid Putini ja Medvedeviga on kerged tekkima.



Meedias üldiselt, sealhulgas ka meie omas, kõlavad Trumpi suhtes valjud hoiatused - see mees on ohtlik kogu maailmale, ta tuleb peatada. Poliitikas sisuliselt kollanokk, välismaailmast ei tea just palju. Jämedad ütlemised, hullumeelsed ideed, ameerika ühtsust lõhkuvad seisukohad.. hmm, miskit veel nimekirja lisada? Mis puudutab tema vähest kogemust poliitikas, siis minul oleks vastuküsimus: kui paljud USA praegused tipppoliitikud omavad selget pilti ameeriklaste igapäevaelust? Kui sa oled ikka aastakümneid sisuliselt ainult eliidi hulgas elanud, kaotad sa lõpuks kontakti (liht)rahvaga, keda esindad. Trumpi edu suuresti selles seisnebki, et temal on teatav kontakt olemas ja võime rahvast kõnetada.

Trumpi suhtes liigub ka veel teatav kuvand, et tegu on rumala inimesega. Vaatasin läbi mõned vanemad, ammu enne valimisi tehtud videod, kus Trump räägib asjadest mis talle muret teeb ja mis korda läheb. Ei, rumal see mees pole, kohe kindlasti mitte; oskab rääkida täiesti loogilist ja mõistuslikku juttu. Teab mis toimub rohujuure tasandil, ei puudu vaade ka laiemalt. Selles mõttes ma lausa ootan tema debatte Clintoniga. Kammitsatest vaba, ütleb mis tahab vs. rangelt parteidistsipliini järgiv tädi.. jaahh, see saab olema lõbus. Mingi olnud debati käigus mõtlesin, et huvitav, mis juhtuks, kui Trump Clintonit pepust näpistaks. Kahjuks jääb see vist siiski nägemata.



Trumpi puhul kardetakse meie konnatiigis, et mis siis saab kui ta tõmbabki NATO euroopast tagasi. Eurooplased teatavasti ei taha väga kaitsejõududesse raha panna - milleks, meil on ju NATO, küllap USA meid kaitseb. Et Clinton on meile turvalisem, tema lubab kindlalt meid kaitsta. Ärgake ülesse, pole midagi kindlamat selles, et miski pole kindel. Kui USA enda sisepoliitika, majandus ja muutuv jõudude vahekord maailmas peale sunnib, näeme parimal juhul Clintoni keskmist sõrme, kui sedagi. Ja muutused on tulekul, see on vältimatu; ajalool on kombeks korduda. Selles mõttes oleks Trump presidendina, koos lahkuva NATO'ga meile suisa kingituseks, kuna see sunniks euroopat sisuliselt ise enda kaitsmist tõsiselt võtma.

Clintoni kahjuks räägib ka tõsiasi, mida mitmed poliitikavaatlejad juba mõnda aega tagasi ära märkinud on - Clintoni seisukohad ja põhimõtted on ajas muutuvad, võrdeliselt vajadustega. Mida edasi aeg kulges, sedamööda ka Clinton muutus. Kui ikka Sandersi mõni valimislubadus rahva hulgas suurt vastukaja leidis, võttis Clinton selle üsna ruttu omaks, hoolimata sellest, kui see tema eelmiste lubadustega vastuollu läks. Vaadates tema tänast lubaduste paketti, on raske juba vahet teha, kes räägib, Clinton või Sanders.

Valimiste finaal tõotab tulla üks ägedamaid, mida nähtud. Vajadusel kaevatakse ka laibad hauast välja ning tuuakse poodiumile. Piltlikult on nii ka juba juhtunud. Demokraatide hulgas heideti Trumpile kinnas, et mida teab ta ohvrite toomisest ameerika hüvanguks. Üks muslimist abielupaar oli nimelt kaotanud sõjas Iraagiga oma poja. Nüüd nad siis küsisidki, et mida Trump ohverdanud on. Mainimata tõsiasja, et Clinton oli üks neist, kes hääletas Iraagi ründamise poolt.

Teatavas mõttes tuleb ameeriklastele suisa kaasa tunda; kumbki kandidaatidest pole see, keda enamus sooviks presidendina näha. Pigem vastupidi, enamik ameeriklasi ei soovi kumbagi. Kuidas nad küll sinna jõudnud on, jääb juba ajaloolastele mõistatamiseks. See aga ei tohiks segada meid valimistele kaasa elamast. Show must go on.

Mis muud kui plaksumais kaussi ja teleka ette; läheb andmiseks.



05 aprill 2016

USA presidendivalimised 2016 - revolutsioon? ehk homme

USA presidendivalimised on endiselt käimas ja kirgi üles kütmas. Alles jäänud kandidaatidel pool maratonist joostud, raskem pool siiski veel ees. Hea hetk visata pilk peale, kes on alles jäänud ja analüüsida, mis võib edasi juhtuda. 

Demokraatide leeris jätkab kaks kandidaati:
Hillary Clinton ja Bernie Sanders.

Vabariiklaste poolel on alles jäänud kolm kandidaati:
Donald Trump, Ted Cruz ja John Kasich.



Olukord meenutab mõneti valimisi 8 aastat tagasi, mil üheks favoriidiks oli esmakordselt mustanahaline - suur muutus ameeriklastele tol ajal. Peale seda visati õhku meem, et järgmine võiks vabalt ka naine olla. Ja nii paistabki, et äriringkondade ja peavoolumeedia seekordseks valikuks on naisterahvas, ehk siis Hillary Clinton, kes on siis ühtlasi ka demokraatide partei nö. ametlik presidendikandidaat. Vabariiklaste poolel oli selleks Jeb Bush; ikkagist tuntud nimi koos suurte rahadega, ent see projekt läks üsna peatselt vett vedama. Õigupoolest on vabariiklaste seekordne kandidaatide valik üldiselt üsna niru; võta üks ja viska teist.

Mis aga suuresti teistmoodi on, et mitte ütelda üllatav; mõlemile parteile valmistavad meelehärmi sõltumatud kandidaadid. Olles ennast küll kõiki seadusi ja demokraatiat järgides parteide nimekirja munsterdanud, on nad ometigi sõltumatud. Demokraatide poolel siis Bernie Sanders ja vabariiklastel Donald Trump. Sõltumatuks teeb neid suuresti asjaolu, et nad ei võta annetusi suurfirmade ühendustelt. Sellal kui Sanders korjab raha lihtrahvalt, dollar dollari kaupa, siis Trump on jällegi ise piisavalt rikas. Ja seetõttu ongi nad sarnased - nende suid pole võimalik sulgeda ega nende kampaaniat pidurdada sõnadega, a la 'kui sa jampsi hakkad suust välja ajama, siis rohkem me su kampaaniat ei rahasta'. 

Donald Trump on siinkohal lausa meisterklassi näidanud sellega, et tema kampaania on olnud üks odavamaid. Ta ei pea eetriaega ostma, et TV ekraanile pääseda, ta lihtsalt säutsub twitteris ja peavoolumeedia teeb ülejäänu tema eest ise ära. Pole ka imestada, kui arvestada fakti, et Trump on ise üks nii tõsielusarja loojatest kui staaridest. Valdab oma teemat; on professionaal. Jackpotiks võiks nimetada juhtumit, kus Trump pidi oma kampaaniakoosoleku ära jätma, kuna läks löömaks Trumpi pooldajate ja vastaste vahel. Tulemusena ei pidanud Trump seekord ise mitte midagi tegema, isegi mitte säutsuma, ent ometigi oli ta nimi pommuudisena üle terve riigi.



Kuigi Trumpi edu on suur ja tema populaarsus vaat et fenomenaalne, ei paista tulevik tema jaoks üldsegi roosiline - ta on osanud oma räigete ütlemistega vihale ajada liiga palju tegelasi. Üks tema viimaseid ütlemisi oli, et abort peaks olema keelustatud ja naised kes seda siiski teevad, karistatud. Vähe sellest, et juba niigi oli tal lõpuspurdile vaadates puudus naiste häältest, tegi ta endale sisuliselt karuteene, peletades eemale osa neidki, kes seni tema poole hoidsid. Kuluaarides levivad kõlakad räägivadki nüüd seda juttu, et ehk polegi Trumpi peaeesmärk presidendiks saada. Tema jaoks üks show kõik ja oh, millise hinnaga järgmine võiks müüki minna. Presidendiamet on küll kuulsust, au ja võimu toov amet, ent samas ka täis kohustusi, piiranguid ja vastutust; üldsegi mitte meelakkumine. Täitsa usutav kõlakas selle pilguga vaadates, peaks mainima.

Demokraatide liidri Hillary Clintoni seis on hea, ent mitte väga hea. Ennemalt loodetud kerge sörgi asemel, peab ta juba nüüd täie rauaga rassima ja rahasid kulutama, et üldse lõpusirgele jõuda. Hoolimata sellest, et tema selja taga on suurfirmad, pangad ja meedia, ei ole tal õnnestunud oma rivaali, Bernie Sandersit maha raputada. Kuigi vahepeal juba paistis, et võitlus on läbi, läheneb Sanders koletu kiirusega. Enne Michigani hääletust avaldas Washington Post Sandersi suhtes 16 negatiivset artiklit 16 tunni jooksul. Aga sellest polnud paraku abi, Sanders võitis. Üks viimastest Clintoni meetoditest hoida liidripositsiooni, tuli äraütlemisega debattidest enne New Yorki hääletamist. Clintonit ja tema seisukohti teavad juba kõik, Sanders aga alles kogub tuntust ja populaarsust, ning iga kord kui Sanders sõna saab, läheb Clintoni jaoks lugu järjest hapumaks; hakka või kaasa tundma.



Bernie Sandersi seis on raske, ent sugugi mitte lootusetu, ütleme nii. Viimased 7 osariiki, kus hääletused toimusid, võitis Sanders neist 6. Seejuures tuleb kindlasti ära märkida, et võidud ei tulnud nibin nabin, vaid jõulise ülekaaluga. Lootust lisab ka asjaolu, et suurem hulk osariike, mis ees seisavad, soosivad analüütikute hinnangul just nimelt Sandersit. Sandersi peamine trump on aktiivsed, sotsiaalmeedias sõna võtvad noored. Kui jälgida debatte ning intervjuusid, siis Sanders on suisa rockstaari staatuses; tema sõnavõtte on nauditav kuulata ja vaadata - vanamees on väge täis. Sellal kui Clinton meenutab tüütut põhikooli õppealajuhatajat, siis Sanders on otsekui maailma kõige ägedam vanaisa; teab mis on noorte probleemid ja ka võitleb nende eest. Ning olgem ausad, tema ideedel on mõistetav sisu. Külma sõja ajast pärit hirm kommunismi ees kammitseb küll ameerika vanemat generatsiooni, ent noored teavad uuemast maailmast rohkem. Ahvatlus jõuda järgi põhjamaade sotsiaalsele heaolule, on suur ja üldsegi mitte utoopiline. Punks not dead.


Ted Cruz on vabariiklaste kompromisskandidaat. Pole teab mis tugev kandidaat, ent siiski mitte nii hull kui Trump. Tassib kaasas piiblit ja tahab kõiki korra järgi palvetama panna, aga kuulab siiski sõna. Ega tema kohta suurt midagi kosta oskagi. Suhteliselt laitmatu elukäiguga mees; naine, lapsed, suur toetus protestantlike kristlaste hulgas, peaks nagu ameerikale sobima küll. Clintonile vääriline vastane, ühteviisi igav. 


John Kasich võiks olla vabariiklaste eelistatud valik, aga vist on temaga hiljaks jäädud. John Kasich on otseses mõttes mõistliku jutuga mees, oskab pidada läbirääkimisi ja leida kompromisse. Ei ole jäik; teab et lisaks mustale ja valgele on ka halle toone. Võrreldes teda Cruziga, mõjuks ta presidendina märksa usutavamalt, ent paraku näib temas nappivat jõulisust; vähemasti kandideerimist ennast silmas pidades. Analoogiat elust otsides võiks rääkida naiste dilemmast - tulevase lapse isana on eelistatud alfaisane, olemasoleva jaoks aga beeta. Küll sobiks ta ideaalselt asepresidendiks. Kindel mees, kes midagi vussi ei keera ning turvaline variant vajadusel ka presidenti asendama. Kui mitte muud, siis praegu on tal soodus aeg poliitilist kapitali koguda, ning kui ta seekord pukki ei jõua, võime teda nelja aasta pärast uuesti näha. Ehk on selleks ajaks vihasemaks läinud.


Tänaseid valimisi ilmestab seega revolutsiooni hõng; ameerika rahvas, iseäranis noored, tahavad muutusi. Mitte väikseid, 'teeme kõike natuke paremaks', vaid suuri muutusi. American Dream on küll ilus asi unistada, ent reaalsus, kuidas tippu jõudnud trambivad ülejäänud rahva peal, mõjub kainestavalt. Liiga vähe sotsiaalset turvalisust, liiga vähe töökohti ja palka on noorema põlvkonna püsti ajanud. Mõned aastad tagasi alanud #Occupy liikumine pole kuhugi kadunud; vastupidi, nüüdseks on neil lausa reaalne kandidaat presidendi ametisse pakkuda. Ja kui olud ei parane, kui ameerika rahvas seekord ei vali suuri muutusi, ega siis rahulolematus ju kuhugi kao. Ei kao ka ideed.

Ameerikat ootab ees revolutsioon - kui mitte täna, siis homme.



14 jaanuar 2016

USA presidendivalimised 2016

Presidendivalimised USA's on minu jaoks alati põnevust pakkunud. Hoolimata sellest, et nii suure riigi presidendist sõltub vähem kui valimiste ajal paista lastakse, on see siiski märgilise tähendusega. Probleem paistab olevat selles, et lubadused, mis antakse valimiste ajal, pole asjad, mis peale valimisi kohe juhtuvad, vaid nende eest tuleb alles võitlema hakata. USA on suurriik, mille kursi muutmine on aeglane ja vaevaline, ent seda ulatuslikumad on ka tagajärjed.

Seniste kogemuste põhjal on jäänud USA presidendivalimistest mulje, otsekui oleks tegu nende rahvusspordi, ameerika jalgpalliga. Finaal on võimas, fännid pooleks, ühed ühe, teised teise kandidaadi poolt ja sõnavõtud stiilis, et kui me nüüd kaotame, siis on ka lõpp, homme tuleb Jeesus.

Järgnevalt siis kandidaadid, kel lootust lõpetada finaalis. Meediakajastuse poolest on alles jäänud kaks kandidaati, Hillary Clinton ja Donald Trump.

Hillary Rodham Clinton - demokraat.

Laiema tuntuse saavutas tänu oma eksabikaasa, Bill Clintoni ulakuste pärast. Ometigi pole ta loorberitele puhkama jäänud, et vorpida elulooraamatuid stiilis 'Billi räpased saladused'. Selle asemel on ta kaasanud Billi ka enda valimiskampaaniasse, justkui öeldes, et vana arm ei kustu ja et tegemist on tugeva naisega, kes suudab solvumised üle elada. Külma kalkuleerimist näitab ka see, et ta ei taha oma neiupõlvenime valimistel kõlada lasta. Kaubamärk 'Clinton' lihtsalt maksab rohkem.

Lubab siis mida - teeme kõike paremaks; samas ei midagi radikaalset. Abordid - jah, samasooliste abielu - jah, Iraan - olgem diplomaadid, maksud - teeme väiksemaks, kanep - vaatame ja mõtleme. Seisukohtades paraku stabiilsust vähevõitu, domineerib vaatame, mõtleme, arutame; kui tulevad uued tuuled, muutub ka tema arvamus. Harju keskmine liberaal, ohutu demokraat, paati ülemäära ei kõiguta.


Donald Trump - vabariiklane.

Ärimees, ajab raha kokku. Hoolimata sellest, et mitmed tema ärid on pankrotti läinud, paistab tal ikka jaksu ja raha jaguvat, niisama paigal ei istu. Paljude ameeriklaste jaoks on tegemist otsekui elava legendiga, 'American Dream' kehastusega. Teda lihtsalt ei koti probleemid, tema tegutseb, teeb äri. Naistest pole tal puudust olnud, kui ikka mõni kena modell ripakil, siis tuleb ära võtta. Lapsi on samuti mitu, teadaolevalt 5 last ja 7 lapselast; pole midagi kobiseda, mees teeb ja jõuab.

Valimiskampaanias paistab silma radikaalsusega, mida pole ammu nähtud. Käitumiselt ja ütlemiselt äärmiselt bravuurikas, paljude arvates lausa klounilik. Samas saab ta seda endale lubada, kuna maksab ise kinni oma kampaaniakulud; kel raha, sel võim. Ja fännidest tal puudus pole, ilmselt midagi stiilis - kui mul endal raha oleks, teeks sedasama. 

Radikaalseim lubadus oleks vast ehitada müür Mehhiko piirile, sealt tulevad ju immigrandid, kriminaalid, narkootikumid ja üldse kõik muu mis ameerika elu kehvemaks teeb. Müür püsti ja las Mehhiko maksab selle kinni kah veel (tormiline aplaus auditooriumist). Relvade koha pealt arvab, et igal ameeriklasel võiks olla relv; kui ikka pättidel on relvad, siis miks tavakodanikul ei tohiks olla. 

Nüüd aga kolmandast tegelasest, keda meedias kordades vähem näha võib, ent siiski üllatavat suurt toetust kogunud on. Tegemist nimelt ameeriklaste õudusunenäoga - sotsialistiga. Nimetab ta ennast sotsiaaldemokraadiks, aga see võrdub ju vaat et kommunistiga. 


Bernie Sanders - sotsiaaldemokraat.

Sarnaselt Donald Trumpile, on tegemist sõltumatu kandidaadiga. Erinevust nii palju, et Donalt Trump kasutab enda raha, Bernie Sanders aga lihtsurelike annetusi. Põhjus, miks nad mõlemad sõltumatud on, seisab asjaolus, et kumbki ei kasuta suurfirmade rahasid, kumbki pole selles mõttes suure raha poolt seotud, keegi ei dikteeri neile, mida ja millal ütelda või ütlemata jätta. 

Aga radikaal on Bernie Sanders sellegipoolest. Kuigi Clinton ja Trump mõlemad räägivad keskklassi sissetulekute suurendamisest, on Sanders osanud teema ääretult teravaks ajada. Kui esimesed kaks räägivad maksude vähendamisest, siis Sanders räägib astmelisest tulumaksust. Üks tema loosungitest kõlab nii, et 'inimene, kes töötab 40 tundi nädalas, ei peaks elama vaesuses'. 

Väga palju räägib ta eruoopa riikidest, kus haridus, arstiabi ja üleüldine sotsiaalne heaolu on tunduvalt paremas seisukorras kui ameerikas. Väga teravalt on ta toonud esile ka fakti, et ameerika rahvas on jõukuse poolest langenud tasemele, kus oldi aastakümneid tagasi, ebavõrdsus on suurenenud läveni, mis pole enam talutav. Ilmekaks näiteks toob ta Wal-Marti töötajad. Olukord, kus Wal-Marti omanikest perekond on riigi rikkaim perekond, ent töötajad (2,1 milj.) elavad sotsiaaltoetuste najal (mille siis peavad kinni maksma teised, rohkem teenivad ameeriklased), on lihtsalt ebanormaalne.

Kui demokraatide seas on selgelt jäänud alles kaks kandidaati, Clinton ja Sanders, siis vabariiklaste leeris kandidaate veel jagub. Ted Cruz, Marco Rubio, Ben Carson ja Jeb Bush alles jagavad maid, kes siis jääb Trumpile konkurentsi pakkuma. Põnevust peaks seega veel jaguma.

Isiklikult hoian pöialt Sandersile - see oleks revolutsioon, see oleks möll.

Meenutusi neli aastat tagasi toimunud sündmusest :)

15 september 2015

Sina ei pea mitte herjama

Nonii, uksed pauguvad, ei meeldind meile see kõne. Mis ta siis ütleb, selliseid asju ja meile, kes me ajame õiget Eesti asja. Ja kes ta selline üldse on, mingi mikimaus, arvab, et kikilips teeb temast nüüd mehe?

Jutt siis sellest, kuidas EKRE Nestori ja Ilvese kõne peale riigikogu saalist välja marssis. Mis siis nüüd juhtus, oli valesti midagi? Pakun, et tegu oli eesli sündroomiga. Lubage ma selgitan.

Üks jutluse teema, mida kirikus aegajalt kuulda võib, räägib eeslist, kes asjadest pisut omamoodi aru sai. Tuleb tema linna, rahvas kõik sillas, hüüavad hoosiannat, et kuningas on saabunud. Mõte siis selles, et eesel ärgu arvaku endast rohkem, kui ta tegelikult on, mõistku oma rolli ja leppigu sellega. Nii nagu kiituse, nii ka laitmisega, ei maksa ennast teha maailma patuoinaks, suurimaks kannatajaks.

A vaat kus president ise ütles, otse kantslist, mulle, mõtelge. Ju ma siis ikka olen miskit erilist, mitte tühipaljas haukuja. Jaajah, oledoled.

See öeldud, tervitan uue tegelase sündi karikatuurimaailmas - kodanik Dorvits. Ütleb mis mõtleb, harjuge ära.


* herjama - tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu

14 september 2014

Putin on ikka odav vend küll


Ärkan mina ülesse, viskan pilgu uudisteportaalile ja üks uudistest on, et kellegi kohver on pihta pandud, lausa vägivaldselt. Aega süvenemiseks polnud, mõtlesin vaid, et miks küll mingi kohvri röövimine esilehe uudis on. Hiljem sain muidugi teada, et tegu oli Eston Kohveriga, mitte kohvriga ja et kohvrit ennast polnudki; kõigest püstol, mobla ja pisut sulli.

Mida edasi uudiseid ja infot laekus, seda enam pani kogu see sündmus kukalt kratsima. Et miks see juhtus ja just nüüd ja miks see nii suure kella külge on pandud. Lisaks mannetu raev ja viha, kui jõudis kohale tõdemus, et Putin lihtsalt irvitab näkku, tulge ja päästke nüüd oma mees. Ta ei viitsi telefonigi vastu võtta, rääkimata mingist mõistlikust läbirääkimisest.

Ah, et miks? No kuulge, kui enne seda mitu nädalat jutti kuulutati, et meile tuleb nüüd külla Obama, maailma suurima ja võimsaima riigi president. Ja Putinit ega Venemaad polnud selles võtmes olemaski. Ajab ikka närvi küll, või mis. Ja siis tehtigi see teoks, jõudemonstratsioon; sähke teile Obamat ja NATO't.

Teise riigi kodaniku röövimine on muidugi kole lugu, aga miks sellest nüüd nii suur number on tehtud. Keda siis õigupoolest rööviti? See oli ju kõigest kuller, viis raha, sai asju. Selles mõttes oli see Venemaa poolt lati alt läbi jooksmine, samas nägu endil selline peas, nagu oleks Stirlitsi kätte saanud, aga ei, lihtne ametnik, kuller. Jah Putin, pead veidi veel pingutama, äkki tahad mu vanatädi kah pihta panna.


Tulles tagasi miks küsimuse juurde, saame järjekordselt tõdeda, et venelasele meeldib, kui teda kardetakse. Ja saame sedagi tõdeda, et meie oleme selle sööda alla neelanud koos kogu euroopaga; kardamegi Venemaad. Ning vähe sellest, ogara innukusega levitame Putini propagandat edasi. Viimane näide sellest oleks Putini endise majandusnõuniku Andrei Illarionovi tsiteerimine. Mis see muud on, kui hirmu sisendamine: kartke meid, meil on suur isu ja me alles alustasime.


Venemaal pole võimekust mitmel rindel sõdida, ei ole. Ei ole ka reaalne, et Putin nüüd tuleb ja vallutab Eesti ööpäevaga ära, ei ole. Venemaa on nõrk, rääkigu nad ise mida tahavad.

27 november 2012

Harta 12 - restart riigile?




Nüüd kus suurem kisakära möödunud on, vaataks selle veelkord üle. Ma mõtlen Harta 12.

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all.
Ei saa nõus olla. Eesti demokraatia on arenemas. Tõestuseks pakun kodanikuühiskonna tajutavat olemasolu.

Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.
 Ei saa nõus olla, et on lakanud toimimast. Suhtlemine võiks olla parem küll, mõlemal.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu.
 Spekulatiivne, rõhub emotsioonidele. Ja kust sina tead, mida keegi teine arvab või tunneb?

Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.
 Klišee. Tsitaadid ja hüüdlaused, revolutsionääride keel; ahjah, poliitikute oma samuti.

Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid. 
 Ja kus need normid kirjas on; kes need kirjutas?

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. 
 Kokkulepet on meil tõesti vaja, ent jällegi spekulatsioon kellegi teise tunnete ja tahtmiste üle. Ja mis tähendab "pole ilmutanud soovi"?

Jaaniiedasi.

No kuulge, kes sellise jama kokku kirjutas. Harta tegelased, võtke nüüd aeg maha, vaadake oma tekst üle. Kui teil on sinna midagi ka sisulist panna siis tehke seda. Praegusel kujul näeb see välja nagu algaja poliitiku maailma vallutav kõne, või noh, vähemasti tema enda kujutlustes. 

Et te selle teksti peale nõnna palju allkirju saite, ei ole üllatav. Rahval on vaja ventiile ja kanaleid, mille kaudu olla osaline riigi toimimise protsessis. Patriootilised pöördumised lähevad korda, rahvast on võimalik kaasata ka märksa lühema ja sisuvaesema tekstiga. Peaasi, et oleks Suur Eesmärk. Suur Eesmärk pole seejuures naerualune teema, küsimus on selle sisus.

 Aga Ansipile oleks mul küll üks küsimus: kuidas edeneb projekt "maa tuleb täita lastega"?



02 oktoober 2012

USA valimised, Mitt Romney vs Barack Obama


Presidendivalimised USA's hakkavad jõudma lõpusirgele, debattide vooru. See teeb aga vabariiklased murelikuks. On ilmseks saanud, et Obama on ikka tuntavalt kõvem tegija kõnepukis; tema vaba ja lahe olek, kontakt rahvaga, positiivsust ning humoorikust omav isiksus on lihtsalt seksikam. 

Romney on uudistes rohkem oma fopaadega silma paistnud. Viimatine neist sai rahvale kättesaadavaks piilukaamera abil. Nimelt oli Romneyl oma rahabossidest toetajatega peolaua taga privaatne koosolek ja nõupidamine. Ja seal ta siis ütles, et 47% valijatest hääletavad Obama poolt niiehknaa, et nad sõltuvad majanduslikult riigi abist, tulumaksu ei maksa ja et tema nende pärast ei muretsegi. See muidugi pahandas ja solvas paljusid ameeriklasi. Ei ole just meeldiv, kui sind kodanikuna maha kantakse ja sildistatakse kui kuluartiklit, muidusööjat.

Numbritest rääkides on edumaa Obama käes, lausa mitmeprotsendiline.. Natuke aega tagasi oli nende toetus võrdne, suurem muutus tuli peale parteide konvente, kus kumbki partei teatas oma ametliku kandidaadi ning peeti kõnesid. Obama leer sai ülesandega hakkama hinde 5+ peale, Romney venitas heal juhul 5- välja.

Et Romney leer pabinas on, näitab ka üks memo, mille saatis laiali Romney kampaaniat nõustav Beth Myers. Memos on korduvalt üteldud, et Obama on debattides kogenud ja tugev vastane, meenutatakse tema varasemaid võite debattidelt, ning arvatakse, et ilmselt keskendub Obama juba esimeses debatis Romney ründamisele. Ehk siis teisisõnu, valmistatakse valijaid ette lahingu kaotamiseks, ühtlasi sooviga debati tähtsust vähendada.

Üllatav on, et ka Obama leeris kahandatakse ootust debattidele. Mõneti mõistetav, Romneyt on küll nähtud erinevates debattides, ent 'selles viimases' veel mitte. Siiski on teatav erinevus - Romney puhul valmistutakse ette hävinguks; Obama puhul ootuste mittetäitumiseks.

Võtan siin vabaduse ennustada, et valimised võidab Obama. Nimelt on Obama suutnud kinnistada suhtumise, et tema on rahva poolt. Isegi siis, kui tema juhitav rahvas peaks nägema näguripäevi, on tema hinge ja südamega rahva poolel. Romney seevastu on ärimees, kes teab kuhu ja kuidas rahasid liigutada. Keda sa siis usaldad, kelle järgi lähed?

Obama on ses suhtes saanud hääle kõlama - tema pakub valikut. Mitte, et seda valikut poleks enne olnud, aga tema pakub seda. Kusjuures ta ei maali maailmalõpu kaadreid puhuks, kui ta ei osutu valituks.

Kokkuvõtvalt iseloomustab tekkinud olukorda peategelaste sõnavahetus. Nimelt ütles Obama, et Washingtoni pole võimalik muuta seestpoolt, üksnes väljast, ehk siis rahvas ise. Romney tuli kiiremas korras ärplema, et tema teeb seda, mida Obama ei suutnud.

Good Luck.

05 märts 2012

President on peast lolliks läinud

Just nii kõlavad enamuse (delfiloogide) reaktsioonid pealkirjade "President Ilves õnnitles Putinit" all.

Palun vaadake lähemalt, president Ilves ei õnnitle Putinit mitte poole sõnagagi. Ta ütles kolm lauset:

Soovin Teile jõudu ja edu demokraatliku ja modernse riigi ehitamisel.

Kogu Venemaa rahvale soovin aga rahumeelset ja edukat tulevikku.

Just sellises tulevikus saavad 21. sajandile vääriliselt areneda ka Eesti ja Venemaa suhted, teineteise valikuid aktsepteerivate naabrite suhted.

Esimese lausega ütles ta, et Venemaa on ebademokraatlik ja arhailine riik. Asjaolu, et ta uue riigi ülesehitamiseks jõudu ja edu soovib on puhas suuremeelsus ja härralik viisakus.

Teise lausega eraldab ta Venemaa rahva Putinist, sisuliselt räägib rahvaga otse. Üksnes heasoovlikkus, andes mõista, et ka tema on teadlik, et rahu ja edukusega pole sealmail lood just kõige etemad.

Kolmanda lausega ütleb ta otse - ärge torkige meid ja meie ei torgi teid. Me võime teiega asju ajada ja võime ka mitte. Meelsasti ajaks, aga kui see keeruliseks osutub, ajame asju teistega.

Naerge kui tahate, aga Eestist paremat välisvaenlast Venemaale pole. Pisike Eesti, tema kallal võib lõugu laksutada küll, ega ta ju midagi ei tee. Muhelema võtab fakt, et venelastele endile Eestit nii väetina ei kuvata.

Tulles tagasi pealkirja tekitanud kommentaaride juurde, tekkis mul veel üks (paranoiline?) mõte. Pole ju üldsegi võimatu, et see on Venemaa taktikaline samm, löömaks kiilu Eesti presidendi ja rahva vahele. Otsekui otsapidi reetur. Kuidagi raske on uskuda, et eestlased diplomaatia teemal niivõrd võhikud ja pinnapealsed võiksid olla.

a kes teab, ehk nii ongi


23 november 2011

#OWS | The Empire Strikes Back ' 1% vs 99%


New Yorki miljonärist linnapeal sai okupeerijatest villand, kaua võib, mida nad lällavad siin, segavad elamist ja olemist. Liberty Plazat okupeerinud kamp peksti laiali ning hävitati tekkinud infrastruktuur. Iseasi, palju sellest tolku on, mina oleks linnapea asemel sinna supiköögi organiseerinud.

Et rahatuusad asja tõsiselt võtavad, näitavad nende viimased liigutused üsnagi selgelt. Eks neil ole ka põhjust, liikumine on tekitanud tõsiseid rahalisi kahjusid. Tõhustamaks kasumi kaitsmist, annetas J.P. Morgan New Yorki politseile $4,6 miljonit. Ja see pole Morganile kulu, vaid taktikaline käik, et vältida halvimat.

Veelgi huvitavamat kraami leiab hiljuti lekkinud dokumendist. Nimelt saatis üks lobifirma pankurite ühendusele kirja, kus nad analüüsivad tekkinud olukorda tulevaste presidendivalimiste taustal. Leitakse, et positsioonide kindlustamiseks tuleb alustada meediasõda. Kuna lobifirma ei ela õhust ja armastusest, siis on sellel teenusel ka hind - $850 000. Selle raha eest toetataks poliitikuid, kes toimetavad osariikides, milled nad viimasel korral Obamale kaotasid. Otsitakse Demokraatide sidemeid #Occupy Wall Street liikumisega ja võimalust seostada neid liikumise jooksul toimunud negatiivsete eksessidega.

Males meenutab see olukorda, kus sundseisu peataoleku puhul valitakse agressiivne rünnak, eelistatavalt tuli kuningale. Reeglina tehakse seda aja võitmiseks. Paraku pole #OWS-il kuningat; Fox News on juba mõnda aega üritanud liikumist maha tampida, tulemusteta. Oodata võib seega veelgi räpasemaid võtteid.

Kas pankurite ühendus konkreetse hinnapakkumise ka vastu võttis, pole teada, ent peaks pisut aimu andma teema tõsidusest - Money talks, #OWS walks; hinnapakkumisi liigub teisigi.


Adbusters kutsub samal ajal protestante taktikalisele taganemisele. Peamiseks põhjuseks lähenev talv, kuid mitte ainult. Sedasi edasi telkides elades ja päevad läbi koosolekuid pidades kaotaks liikumine oma momentumi, teravuse, vajuks uudisväärtuse puudumisel lihtsalt ära. Debatid sel teemal on #OWS-i kommuunides suht tulised.

Samas pole see taganemine allaandmine, vaid sisenemine järgmisse etappi; töö jätkuks ja areneks edasi põhiliselt internetis, seal kommuune arendades ja ajurünnakuid korraldades, et kevadel uue jõuga välja tulla. No see võtab ikka aega, kus miljon inimest tahab isiklikult sõna sekka ütelda.

Ideel on jumet aga kas see ka läbi läheb? Seda ei tea kahjuks keegi. Nii nagu liikumise plahvatuslik kasv oli ennustamatu, on ennustamatu ka selle edasine kulg. Liikumise suur trump - liidrite puudumine - võib osutuda Achilleuse kannaks. Liikumine vajab mingisugustki suunda, mingit eesmärki, taktikat ja koordineeritud tegevust. Mitte, et see kõik puuduks aga sellel on oht hägustuda ja killustuda.

Võtsin vaevaks tutvuda liikumise ajalooga, õigemini sellele eelnenud ajaga. Ilmneb, et Adbusters on erinevaid kampaaniaid korraldades oma rida ajanud juba aastaid. See, et #OWS sedavõrd suureks paisus ja täiesti oma elu hakkas elama, oli üllatuseks neile endilegi, ent samas polnud see pauk luuavarrest. Juba kümmekond aastat tagasi oli Adbustersi tegelastel visioon ja lootus näha uue tõeliselt suure liikumise algust. See aga ootas oma aega ja kedagi, kes sädet annaks.


Ma mõtlen, et kui mina oleks oma blogis välja hõiganud idee okupeerida Wall Street, oleks ma paremal juhul saanud kommentaari minu vaimse seisundi kohta, halvemal juhul ei sedagi. Adbustersi eeltöö on kestnud 15 aastat, kogudes oma ajakirjale sadu tuhandeid lugejaid ja nüüd alles lõigati selle vilju.

Nii et selles mõttes on liikumise sünni põhjuseks siiski mingid nimed, mitte tingimata konkreetsed isikud, vaid pigem ühendused. Ja mida edasi, seda rohkem võib näha erinevate "töö"gruppide populaarsuse erinevat kasvu. Ilma autoriteetide, eeskujudeta ja ajaloo suurkujudeta poleks ka sellel liikumisel praeguseks saavutatud edu. Kes see ütleski, et seisab oma hiiglastest eelkäijate õlgadel?

Pealkirja juurde tagasi tulles peab tõdema, et mitte sugugi kõik rahatuusad ei võitle #OWS-i vastu. Leidub ka neid, kes on annetuste näol okupante suurel määral toetanud, ostes neile telke, sööki ja muud vajalikku. Lisaks sellele on märke ka Tea Party sulamisest. Memphises asuv grupp kutsus endale külla mõned aktivistid, kes siis rahvale omi seisukohti jagasid. Kõiges küll ei nõustutud, ent suhete soojenemist võis märgata.

Teemale lisaks soovitan kuulata Raadio 1-s toimunud arutelu toimuva üle. Stuudios on Tarmo Jüristo, kes käis isiklikult liikumise sünnikohas, elas seal nädal aega ning kirjutas sellest oma blogis (memokraat.ee). Ning nii mõnegi asise postituse leiab vabameelse blogist (vabameelne.wordpress.com).

Lõpetuseks video liikumise 2. kuu sünnipäeva tähistamiselt, kus kell 6 hommikul oli 20 000 inimest okupeerimas Wall Streeti. Väga hästi tehtud video, musaga kokku miksitud. Kes mäletab meie öölaulupidusid, siis midagi sinnakanti toimub praegu seal, Ameerikas.

04 august 2011

Ilves näitas klassi, ehk vangerdus Eesti moodi

Eesti Ekspressi tänast artiklit, "Kuidas Ilves Kreekat päästis", oli ütlemata muhe lugeda; egas meite mehed lollid pole. Artikkel keskendub kutsele "eurotsooni riigipeade erakorralisele nõupidamisele, et sõlmida lõplik ja kõikehõlmav kokkulepe eeskätt Kreeka abistamise kohta". Kokkutulek oli tähe all, kas nüüd või mitte kunagi.

Sinna oleks pidanud minema Ansip aga oh häda, Ameeriklastega olid juba kohtumised kokku lepitud, ei saanud minemata jätta. Otsides Ansipile asendust, tõdeti, et mingi teisejärguline esindatus või selle puudumine ei tule kõne allagi; seega saadeti sinna meie Top Gun, Toomas Hendrik Ilves. Rehkendustes ta vist nii kõva vend pole, et majandusanalüütikutega rinda pista aga see-eest oskab ta poliitikat.

Maratonkohtumise käigus vaieldi maa mustaks ent kokkulepe siiski saavutati. Meite mees võttis samuti sõna ning toonitas solidaarsuse olulisust. Raha leiti ühise otsusena EFSF'i kassast. Olukorra tragikoomilisus seisneb selles, et Eesti ei ole veel EFSF'i liige, seega ei pea me kohe maksma ühtegi senti. Säh sulle solidaarsust.

Nii tehti paari päeva jooksul elegantse vangerdusega ajalugu. Ansip sai kokku USA asepresidendi ning muude tähtsamate ninadega, andes sellega märku, et kui Euroopa omadega hakkama ei saa, otsime liitlasi mujalt. Või õigupoolest tuletati olemasolevat liitu meelde. Ja Ilves samal ajal mängis meile välja tasuta pääsmed kallisse klubisse. Nice job, thnx.

27 juuli 2011

Ka Sina, Brutus (Jüri Ratas)!

Just nõnda hüüatas Priit Toobal temaga tehtud intervjuus. Esimese hooga lõi selline toon mind pahviks, teisalt aga sai pilt jällegi klaarimaks. Demokraatlik Fair Play Keskerakonnas kehtib vaid teatud tingimustel. Kasutades näitena jalgpalli, paistavad mängureeglid keelavat Savisaare vastastel kasutada väravavahti või siis vähemasti ei tohi nad palli lüüa. Väljakul niisama ringi siblida võivad, seda ei keelata.

Toobali sõnadest kostub ehedalt mõttelaad, et kui Savisaar on sind kuhugi edutanud, ei tohi sina mitte enamat nõuda. Juba Savisaare vastaskandidaadiks olemine ise on taunitav, saati siis veel vihjamine, justkui oleks midagi valesti senise poliitkultuuriga. Isegi kui Savisaar milleskis eksinud on, pole hea toon sellest rääkida; tegu on messiaga, kelle ees me kõik tänuvõlglased oleme.

Toobal ise tundub nägevat märksa suuremat pilti, nimelt on oht, et Toomas Hendrik Ilves saab edasi oma soojal toolil istuda, mis teatavasti on suureks ohuks kogu Eestile. On ju Ilves see, kes seisab risti vastu Savisaare võimalustele suurde poliitikasse pääsemisel ja kuristiku servalt Eesti päästmisele. Kõige selle vandenõu taga seisab muidugi Ansip & Co koos kurja meedia ning teiste põrgusigitistega. Palju ei puudu, et vabamüürlased loosse segatud oleks.

Taktika ning sõjaplaan koonduda Savisaare kaitsele tundub aga seejuures suht mõttetu ettevõtmine, kui see neil Toobali sõnade kohaselt "ei võimalda pidada kampaaniat Tarandi toetuseks". Kas tõesti on Toobalil nii suur hirm naha vahel, et presidendivalimised on lükkunud tahaplaanile ning esimesel kohal on totaalkaitse Savisaare ümber. Et kui Jüri Ratas võidab, on kõik hukas.

Hea kokkuvõtte toimuvast on teinud Kreitzberg. Tema sõnade järgi pole Savisaare pärast vaja muretseda; kui tema juba kandideerib, siis ka võidab. Selle pildi järgi võib ennustada, et edasi läheb nagu on olnud, midagi ei muutu; nii Ilves kui Savisaar istuvad oma kohtadel edasi ja kõik on (peaaegu) õnnelikud. Seega Toobal sahmerdab, kuna "näeb siin oma tähetundi". Lihtne nagu seebivesi.

03 juuli 2011

"Peaminister" (Mein Kampf) - written by Edgar Savisaar

Paistab, et Edgar Savisaare raamat "Peaminister" ootab järge. Võitlused pole veel läbi, rääkida oleks mõndagi nii aastatepikkusest opositsioonis olemisest kui ka pealinna valitseja staatusest. On olnud nii võite kui kaotusi ja kindel on see, et Eesti ajalukku on ta kindlalt jälje jätnud. Meenutatakse teda veel pikalt; kes muidugi kuidas.

Tulevaste presidendivalimistega seoses ühtaegu hädavariandina, teisalt taevaliku kingituse, Tarandi ümber, käib selline möll, et järeldada saab vaid üht - Keskerakond on agoonias. Miks siis muidu lükatakse julmalt tanki igasugu toobalid, kotkad ja kutserid; rahvast vihale ajama ja soppa loopima. Ega siis ju Edgaril endal kõlba nii madalale langeda, tema nime leiab sealt sopalompidest harvem, kuna rahvas on parasjagu tegelemas näiteks kutseri lintsimisega.

Seda, et Tarand võib olla kahe teraga kirves, nad juba mõistavad; neil tuleb lihtsalt programmiga edasi minna, Ilvese renomeed omapoolsete hinnangutega täiendama. Mis omakorda peaks koalitsioonis vibratsioone tekitama ja ehk midagi ka kasu tooma. Kuidas nad aga selle tõsiasja alla neelavad, et venelaste silmis võttis Edgari presidendiks mittekandideerimine ta pikkusest tollijagu maha, ma ei tea. Või siis ei ole nad seda veel adunuki?

Tarandi teema juurde tõmbas tagasi mu mõtted Siret Kotka blogi "Tarandist saaks kogu Eesti rahva president, Ilvesest mitte". Põhiline loogika käib seda rada, et "Ilvest toetab vaid (niijaniipalju)", Tarandit aga juba (niijaniipalju)". Ning lisab veel lõppu, et Tarandi puhul on toetus venelaste ja eestlaste seas suhteliselt võrdne. Seda kõige suuremat numbrit, et eestlaste hulgas on toetus Ilvesele üle 60% , pole loomulikult blogis mainitud.

Samas kipub "Tarandikäigu" juures meedias ka muid teemasid aktuaalseks muutuma; mida teha Laanetiga? No ei jagu ju enam pehmeid toole igasuguste vingujate vaigistamiseks ja palju sa neid uksest välja jõuad loopida, muudkui tekib aga juurde. Kord on käest ära.

Ja et teosel ka hing sees oleks, võiks sinna lisada romantikat, võidud ja kaotused naiste rindel. Tee mis sa tahad, endal tekib juba mõte, et ma tahaks kah olla samasugune paks mölakas ja endiselt naeratavatest näitsikutest ümbritsetuna.

Üks tähelepanek veel - viimasel ajal on Savisaare hääl porgandlikum kui kunagi varem.

14 juuni 2011

Tarand Presidendiks? Mõtle laiemalt!

Indrek Tarand va krutski, tegi jälle tarandit. Või, et tema on täitsa valmis Presidendiks hakkama. Mitte palju vähem ei üllatanud see, kes Tarandi välja käis; Edgar isiklikult. Edgari enda tagamõte selle liigutuse juures on see, et ise presidendiks kandideerides oleksid tulemused olnud liiga hävitavad. Et kui ise kunniks ei saa, siis uuele kunnile lähemale ehk ja seda kõike naerualuseks saamisest pääsenuna.

Aga üks tsitaat Tarandilt paneb täitsa mõtlema: "Olen mures sellise tagatubade arengu pärast ja olen kogu aeg soovitanud erakondadel ja liikmetel mõelda kitsastest erakonnapiiridest laiemalt. /.../ Kui Keskerakond sel teel edasi läheb, olen nõus kandideerima demokraatia säilimise nimel,"

Kas ta tahtis nüüd ütelda, et Keskerakond on see tubli "laiemalt mõtleja", ning peaks nüüd lihtsalt sama teed jätkama, või seda, et tema on nõus kandideerima vastavatel tingimustel. Millegipärast mu aju tõrgub mõtlemast, kui üritan ette kujutada midagi sellist nagu "laiemalt mõtlev keskerakond". Ilmselt on siis Tarand seadnud mõned tingimused, mis peavad olema täidetud, enne kui ta Edgarilt tuge küsib. Kes teab, ehk ongi tingimuseks erakonna juhi vahetus. Vat see oleks küll üks vinge Tarand.

Siia lõppu sobiks ideaalselt tsitaat Edgari blogist, aastast 2009: "Nii Indrek Tarand kui Dmitri Klenski on mõlemad silmapaistvad kõnemehed, aga kas te usaldaksite oma linna või valla nende kätte?".

16 juuli 2010

Ansip peab jääma ja Ilves peab jääma

Foto: RAUNO VOLMAR, EPLIstusin eile õhtul rõdul, vaatasin loojuvat päikest, nautisin mahedat tuult ja jäin mõtlema, et elu on vist käima läinud. Sellised suveilmad nagu praegu, on kui Issanda õnnistus, lepituseks raskete aegade eest. Vaadates linnas toimuvat siblimist ja sagimist, rahva tsillimist, maasikamüüjaid jne. võin ütelda, et just nüüdsama oligi see põhi. Ehk siis, well done Eesti - me läbisime põhja!

Pakun siinsamas välja ka uue tunnuslause Eesti promomiseks : "Estonia, well done :)". Ma mõtlen selle "welcome to estonia" asemele.

Ansipi ja Ilvese rolli tänases Eestis, selle positsioonis, kursis ja helgema elu ootuses, oleks keeruline alahinnata. Ansip pole varasemalt sugugi minu fännlistis olnud ja ka reformierakonna toimetamised ja osalised punktid nende põhikirjas ei klapi minu arusaamistega, aga ma pean teda siiski kiitma ja tunnustama. Ansipi kõned on nauditavad ja intelligentsed. Infotundi jälgides olen vahest tabanud end mõttelt, et miks küll Ansipi parimad ütlemised kukuvad kõrvadele, millede suhtes on juba ammu ilmne, et ega sinna mõistlik jutt kuidagi ära taha mahtuda.

Ilves vist kommentaare ei vaja. Muutused, mis on toimunud tema enda ja ta abikaasaga, rahva kaitsja, ülishikk Eesti esindaja; no kuulge, väliseestlane ei tähenda, et ta pole eestlane.

Kui nüüd küsida eneses, kui rahvas seda eneses küsiks, et kas me tunneme, et kuulume euroopasse, kas oleme väärilised, kas me ise oleme eurooplased, siis jah, päris kindlasti jah. Me ei ole veel päral, on peaminister ja president korduvalt toonitanud, aga me oleme teel parema Eesti suunas, meist on saamas respekteeritud euroopa riik.

Ja sellepärast ma ütlengi, et nii Ansip kui Ilves peavad jätkama, kumbki siis ühe ametiaja veel. Peale seda on meil juba teised olud ja võib järgmise reformi ära teha. Ma mõtlen siinkohal sotsiaalteemasid, iive, lapsed, noored pered jm. Siis võiks ütelda midagi sellist, et nüüd sai vaevanägemisest küll, võiks nagu elama hakata. Aga las see ülehomne Eesti veel oodata, täna me vaatame silma homsele.

Loodetavasti ei jää need kaks meest ainukesteks staarideks, vaid lisandub ka ohtralt värsket verd. Ahjah, värskest verest rääkides, Keskerakond, ma annan teile idee, kuidas oma partei jälle popiks saada. Lükake see paks oma kohalt minema ja pange Rainer Vakra asemele. Tegelt kah :)