Kuvatud on postitused sildiga raha. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga raha. Kuva kõik postitused

02 aprill 2019

mõtlemise eest meil palka ei maksta

Mõtlemise eest meil palka ei maksta

Küllap oled kuulnud ütlemist, et 'lobisemise eest meil palka ei maksta'. Lobisemine pole just keelatud, aga töö peab käima, jalad ja käed peavad liikuma. Vägagi õige lähenemine; egas töö lobisemisega tehtud saa, ikka reaalse töö tegemisega. Paraku on sellise juhtimise kultuuril teatavad miinused. 

Sina (ettevõtte juht) leiad endale töötajad, kes on suutelised tegema teatavas ajaühikus vastava hulga liigutusi, ent sellega see piirdubki. Kui sa tõstad palka, siis tööviljakus sellest ei suurene. Tuleb jälgida turuhinda, pakkuda piisavalt, et keegi tuleks, ja mitte üle pakkuda, sest see vähendab ju kasumit. Raske ülesanne, kujutan ette. Eriti olukorras, kus ukse taga järjekorda töötahtjate hulgas tänasel päeval napib.

Kes siis suudavad püsida konkurentsis? Kas need kes maksavad töötajatele keskmisest rohkem palka? Võimalik, aga riskantne. Spetsialiseerumine suureneb, lojaalsus suureneb, kuid kasum ju väheneb. Nokk lahti, saba kinni. Ja siis sa vaatad hämmastusega, kuidas mõned sinu konkurendid suudavad palgata suurema tasu eest töötajaid, ning teenida samas suuremat kasumit. See pole ju võimalik!?

See on võimalik, kui sa julged töötajatel kasutada peale oma musklijõu ka ajusid. Ehk siis, lased neil ise mõtelda, ise otsustada; ja mis kõige hullem, võtad kuulda nende arvamust. Riskantne äri, eksole. 'Kuhu jääb juhtimine, kui ma selle lambakarja omapäid põllule lasen?'

Tead sa juht; sinu alluvad ei ole lambad, või kui, siis sina oled lammas. Omast arust oinas, aga siiski lammas. Kas sa ikka tead, mis on lamba ja oina erinevus? Lisaks sarvedele? Sarved, ma mõtlen, on kaasaskäivad atribuudid sinu ametiga, sinu positsiooniga. Sarvi tuleb kasutada siis, kui pole muud võimalust. Aga need teised asjad, on need, mille pärast su sarvi tegelikult kardetakse.. või austatakse. Ja pane nüüd tähele, sinu sarvi ja neid 'teisi asju', ei pea kartma niivõrd sinu alluvad, vaid sinu konkurendid ja ülemused. Sinu alluvatel on vaja tunnet, et nad on vanajumala enda selja taga.


Liiga väike, et olla suur

Suheldes töökaaslastega ja jutustades, kuidas siin ja seal kaasaegsemas ettevõttes asju aetakse, kuidas näiteks IT lahendused muudavad töö kiiremaks, lihtsamaks ja kergemaks, olen korduvalt kuulnud vastuväidet, et 'aga meie oleme ju väike ettevõte'. Kõlab kõikeütleva ja põhjapaneva argumendina, ent minul tekib rida küsimusi.

Esiteks: kui suur on suur ja kui väike on väike. Kas me lähtume üldtunnustatud (pff.. kelle poolt tehtud?) hinnangust, et alla 100 töötajaga ettevõte on väikeettevõte? Meil on piisavalt näiteid, kus kõigest mõnekümne töötajaga ettevõte teenib miljoneid ja nende töötajad elavad kui kuninga kassid. Ning on ka teisi näiteid, kus ettevõte kiitleb tuhandete töötajatega, mainimata jättes, et nood elavad kui rotid.

Teiseks: mis tähendab, et me oleme liiga väikesed, et võtta kasutusele efektiivsemaid tööprotsesse? Kui sa ütled mulle, et ettevõttel pole piisavalt finantse, et soetada viimase peal tehnikat, siis sellest saan ma aru. Aga kui finantse on, siis kuidas 10 profiriista kümne töötaja käes on kehvem, kui 100 profiriista saja töötaja käes. Efektiivsus on sama ju.

Kolmandaks: Millal oleks ettevõttel aeg investeerida kaasaegsematesse süsteemidesse ja töövahenditesse? Kas siis, kui ettevõte on saanud suureks. Hmm.. kui kui ettevõte on saanud suureks ilma efektiivsusesse panustamata, siis järelikult pole tal seda üldse tarvis. Ehk siis, kui üldse, on tarvis efektiivsusesse panustada just väikestel ettevõtetel.


Haridus, kogemus ja talent

Viimasena puudutan spetsialisti töötasu. Spetsialist on oma tiitli saavutamiseks õppinud, kulutanud aega ning ilmselt ka raha. Kui spetsialistile pakutakse töötasu, mis on võrreldav labidamehe omaga, on see solvav. Kujutagem ette, et ma töötan lihtsa labidamehena, mis pole kindlasti kergete killast, ent siis tekib mõte, et ehk hariks ennast. Pühendan aega ja raha kursustele ning eksamitele, ent tulemus - seesama palk. Kas tõesti lähen spetsialisti ametikohale üksnes sellepärast, et kontoris tuul ei puhu ja vihma ei saja. Kas see ongi areng, kas see ongi karjäär?

Viimatine töövestlus ühes baltikumi suurimas logistikaettevõttes jättis üsna hapu maitse. Taheti siis mida? Taheti vastutust logistikasüsteemide toimimise eest, kõrgtasemel MS Exceli tundmist, head, eesti, vene ja inglise keele tundmist, analüütilist mõtlemist, paindlikkust jms. Vastu pakuti mida? Labidamehe palka. Olgu siinkohal ka nimetatud see firma: 'Sanitex', 'Baltic Logistics Solutions'. Leedukate värk kuulu järgi.

Üleskutse siinkohal kõigile vähegi spetsialisti nimetusega või selle väärilist kogemust omavatele tööotsijatele - selliseid rotipesasid tuleb boikottida. Milleks kulutada sadu tunde ja tuhandeid eurosid enda harimisele, kui selle palga saaks kätte ka labidat liigutades. Ja nii ongi, pigem labidas, kui selline alandamine.

Lõpetuseks

Eestlased, pangem pead ja seljad kokku, vaadakem julgemalt tulevikku, ehitagem ärid, kus oleksid õnnelikud nii omanikud kui töötajad. Meil on ajusid ja meil on mune, pangem need maksma.

15 jaanuar 2019

tööjõupuudus või juhtimisargus


Võtan taas sõna tööjõupuuduse teemal. Mõni aeg tagasi imestati, et kuidas ometi Soome bussijuht saab teenida kõrgemat palka, toetudes väitele, et tema töö on tulemuslikum. Avab ta siis uksi kiiremini, sõidab kiiremini, pakub sõitjatele hommikukohvi või mida? 

Kiiremini sõitmine näikse vähemasti Tallinna ühistranspordis hoo sisse saanud. Peatusesse jõudmine, sealt lahkumine ja kurvide võtmine on sedavõrd jõhkrad, et soovitused tugipostidest kahe käega kinni hoida näikse ülearused olevat. Vähemasti kogenud reisijale.

Kui buss hakkab peatusesse jõudma ja mina oma 6 aastase tütrega tahan maha minna, siis tuleb oma tegevust üsna täpselt ajastada. Eriti siis, kui lisaks lapsele ka mõlemas käes söögikraam, mis mul õnnestunud kampaaniamüügist kätte saada. Ajaaken, mil buss on lõplikult peatunud, uksed avanud, et väljuda, on ütlemata üürike. Mida või keda võtta või jätta. Tulge ometi mõistusele, tehke see peatusevahe 10 sekundit pikemaks ja ärge õpetage juhtidele vormel 1 sõidustiili. Saab ka teisiti.

Tulemus? Klientide rahulolu, tänan küsimast.

Ja see kiirustamise sündroom on pea kõikjal töökohtadel, kuhu olen sattunud. Jookse kiiremini, liiguta kiiremini. Selle asemel, et istuda maha, kulutada 15 minutit analüüsiks, kuidas oleks kõigile kergem. Aga ei, nüüd pole aeg istumiseks ega mõtlemiseks, nüüd tuleb tööd rabada. Ja seda mõtlemise aega ei paista tulevat ega tulevat. 

On's see mõttelaiskus? Ei. See on argus, et kui me nüüd maha istume ja mõtlema hakkame, siis oleme omadega kuses. 

Lisaks on see ülbus, et mitte kuulata soovitusi töötajatelt, kes otseselt või kaudselt alluvad sinule, või on mõjutatud sinu valikutest. Või jõuame jälle liiga väikese emmi juurde? 

Muutused ettevõttes nõuavad nägemust ja julgust. Mis ma enda kogemusest võin rääkida, on see, et nägemus võib olla, ent julgust selle elluviimiseks mitte. Sul tuleb kellegagi rääkida; töökaaslaste või ülemustega. Suurem osa neist laidavad su mõtte maha või räägivad sulle muinaslugusid, kuidas üks messias kah kunagi proovis, aga siis suisa risti löödi.

Isiklikult soovitan muutusi ellu viia ilma küsimata ja aru pärimata. Lihtsalt tee oma tegu ära. Vähemasti ei saa keegi ütelda, et sa ei proovinud. Ja kui ei õnnestu, siis valid uue firma ja elu läheb edasi. Lehvitad vanale ja soovid neile ilusaid matuseid.

Peab kätte jõudma aeg, mil 6 mehe töö teevad ära 4 meest, ja seda seejuures vähema pingutusega. Vastasel juhul unustage kodanikupalk ja muud hüved, mida põhjamaade areng meile tõotab.

Tulevikuühiskond on selline, kus loll saab kodanikupalka, elab ja saab söönuks, ent neil kellel leidub nutikust, elavad veel paremini.

Siinkohal ja lõpetuseks hõikan välja 'slõugami', mida oleks tore vastata tööintervjuu küsimusele - 'on teil veel mõni küsimus?'.

Jah on. Mulle meeldib tööd teha ettevõttes, mille edukus ei sõltu sellest, kui kiiresti töötajad jooksevad, vaid kui targalt nad astuvad. Kas teie ettevõte on selline?


ps. neile, kes kommentaarides soovitavad mul omaenda firma asutada ja neid põhimõtteid rakendada.. - ehk kunagi, täna veel mitte. ma ei raja ettevõtteid, ma muudan neid. tänan tähelepanu eest.


Meeleolu kõrgendamiseks mõned uuemad muusikapalad.

trap, bass, house, smthng... don't forget your bass volume :)

26 oktoober 2018

Laine Hüvitis

'Tahaks ametit vahetada, aga mitte kohe.'

Laine Randjärv, endise nimega Laine Jänes otsustas, et aitab küll poliitiku tööst, tahaks midagi asisemat teha. Et nagu päriselt, kultuuri juhtida. Ja juhtumisi osutuski peagi vabanevaks kohaks 'Eesti Kontserdi' juhi koht. Auväärne amet, näitamaks, et mitte kõik poliitikud ei lõpeta oma karjääri lihtlabase nõukogu liikmena.

Rääkis oma iluloo komisjonile ära, mispeale viimased selili maas ja ühehäälselt talle toetuse andsid. Paraku tööle asumise aeg liiga kähku - kõigest kolm kuud, et senised kohustused üle anda ning uuematesse süveneda. 'Ehk saaks mõne kuu veel aega juurde, saate vast hakkama küll.'

Õigupoolest ma väga ei pahandagi. Nii võiks kogu Eesti tööhõive toimida. Et kandideerin, ja kui osutun valituks, räägin murejuttu, et kartul veel vaja üles võtta, millalgi. 'Oodake mind, küllap ma tulen. Vaadake, ma pole meeleheitel tööotsija; ma tulen, millal saan.'

Jõudu tiibadesse, Laine Kotkas.

11 juuli 2018

tööta kiiremini! kas targemini tohib?

Hei ärijuhid, firmajuhid ja teised ..juhid, kui sul on õnnestunud töötajad panna kiiremini jooksma, siis see pole produktiivsuse kasv. Kui kümne tunni töö tehakse ära kaheksa tunniga, ometigi kulutades töö tegemiseks kümne tunni jagu energiat, siis usu mind, ainus edukuse hindaja on väsinud selg. Et täna sai rämedalt tööd tehtud. Preemiaks saamata isegi õlalepatsutust. 

Aga mis oleks, kui ma pakun tööülesannete täitmiseks uudsema lähenemise, nii, et töö saab tehtud kaheksa tunniga, ja energiat kulub kah kaheksa tunni jagu. Ja kõik on õnnelikud.

Kui mõni töötaja astub ligi, üteldes, et teistmoodi oleks palju parem, ei kõla vastusena 'see oleks lisakulu' sugugi veenvalt; pigem tundena #sinaoledlollsinaeimõtle. Nii siis juhitakse firmat? Ehk istuda maha ja võtta kätte kalkulaator. Tulemused saab kirja panna paberile, pliiatsiga. Lihtsustab oluliselt sinu mõttekäigu kulgemise jälgimist. Ja mis tähtsaim; me saame mingid vastused, täiesti erinevad, ent samas kõik õiged. 

Aga nüüd siis midagi meie ilusat ilma nautivatele rahva kaitsjatele;
sõnad pildis (assortii).

---
---
---
---
---



06 märts 2018

minister küsib, kodanik vastab

Tere Ossinovski. 

Mul on hea meel, et sa minu poole pöördusid ja huvi tundsid, mis ma sinu senistest tegemistest arvan. Lühike vastus kõlaks umbes nii: sa oled innukas, julge, rahvast hooliv, tulevikku vaatav minister. Selles mõttes üks parimaid ministreid, kes meil kunagi olnud. Aga mul on ka pikem vastus, mis ei tarvitse sulle meeldida.

Alkohol, jah, sellest tahan rääkida. Eelmisel valitsusel oli valmis alkoholi aktsiisi tõstmise plaan. Rahvale see väga ei meeldinud, ent ometi oli selles teatav konsensus; tasa ja targu. Ja siis tulid Sina. Kuidagi kole kiireks läks sul selle teemaga. Et milleks venitada vältimatuga, teeme selle kohe ja nüüd.

Sa käitud minuga nagu emme väikese lapsega, peites tikud kapi otsa, et 'sealt ta neid ometi kätte ei saa'. Esiteks pole sa emme, teiseks pole ma laps. Isegi, kui lumpen on loll, pole seda tark nii otse välja ütelda.

Seda, et alkohol on meie riigi ning rahva üks suurematest probleemidest, teab vast iga kodanik; isegi paadunud alkohoolikud nõustuvad sellega. Ja me muretseme oma laste pärast, et nad ei teeks vigu mida meie. Eeskuju õigesti elamise kohta pole just palju anda, küll aga ohtralt hoiatavaid näiteid. Keskendume siis neile, sest minusugust sa oma aktsiisiga terveks ei ravi.

Tõsi ta on, alkoholi tarbimine väheneb, sest raha saab lihtsalt varem otsa. Ja kindlasti leiad sa statistikast juba õite pea kinnitust oma teguviisidele. Asjaolu kohta, et ääremaadel kiireneb selle tõttu majanduse hääbumine, ütled sa, et selline trend oli juba ennegi. Alkoholi tarbimise vähenemise trend oli samuti ennegi, miks sa seda ei mööna?

Ma tean küll, valijatele antud lubadused tuleb täita. Tulumaksuvaba miinimumi hüppeline tõstmine oli vältimatu. Töövõit sellega kaasnenud rapsimisest on aga see, et tööd saavad spetsialistid, kes kodanikke maksuküsimustes nõustama peavad, et jumala eest riigile võlgu ei jääks.

Aga palun, ära aja kägu. Kui sa leiad, et sinu senine PR meeskond vajaks välja vahetamist, siis tee seda esimesel võimalusel. Juhul, kui sa leiad, et sa ise oled kõik õigesti teinud.


31 mai 2017

Tuli ära, Urve Palo, tuli ära

Kristliku maailmavaate kohaselt pole hea toon heita halba varju valitsejatele, pigem palvetada nende eest. Usun, et nii mõnigi tõsiusklikum kui mina, seda ka tänasel õhtul teeb.

Mõni tegelane lihtsalt teeb karjääri, mine või kadedaks. Nii loll ja nii edukas, kuidas see võimalik on. Möönan, tal on parem hambumus kui minul. Ja tal on tissid. 

Urve Palo on eeskujulik näide piisavalt kenast naisest, kes võiks (ja teebki) äris ja poliitikas karjääri, sõltumata sellest, et ta naine on (wink). Ärge rääkige siin soolisest diskrimineerimisest - loll naine kõrgel kohal, mida te veel tahate. Andestust, et valitsejate kohta nii krõbedaid väljendeid kasutan.. ent.. jäägu mulle seegi vabadus.

Ah, et mis teemaks? Urve Palo ütles, et ta on 'viimase kuue aastaga maksnud 188 lapse kuutoetuse jagu tulumaksu'. Oh ei, mitte oma ministripalgast, vaid tal oma äri. Teeb tööd, teeb äri, võtab riske, maksab palka, maksab makse. Daibohh, keegi virisema hakkab.

Äri leidis kahjuks oma õnnetu otsa, no ei lähe iga asi nii nagu soovitud. Saab siis äri..ee..naisele seda ette heita, et ta vähemasti üritas. Ja ausalt asju ajas. Muidugist, oleks ülekohtune ministrit süüdistada äri põhjalaskmises, kuna tema süda oli mujal, palju suurem, lausa terve eesti rahvas.

Ma siiski jään kahtlevale seisukohale, et kui poleks olnud majanduslikult sedavõrd kindlat ja tulusat ametit, nagu ministrikoht on, oleks proua Urve oma ettevõtmist edasi viinud ja kasvatanud. Aga nüüd, noh.. milleks higi

Ühest küljest olen salamisi hoidnud pöialt SD'le, et nemad nagu mõtlevad ka ühiskonna peale laiemalt, ent Urve taolised tegelased tekitavad minus võõristust. Haridust nagu oleks, kogemust kah, aga.. siirusest jääb puudu.

On mis on, ent meie pisikeses riigis peavad lõppema need karjääripoliitikute edulood. Eesti pole mingi India, kus staari nähes põlvili laskutakse. Urve ei ole staar, mitte minu jaoks. Tehku veel kümmekond aastat äri, näidaku püsivust, siis räägime edasi. 

Kilkamine EAS üritusel, et kui vahva märgi ja kui raske tööga hakkama on saadud.. ja siis hiljem tõdemisega, et nohjah.. andke aega atra seada.. camooon.. oled sa minister, või PR iseendale. sic sic sic

Ja nüüd, kallis Urve, mõistata, kes on järgmine minister, kes pingile puhkama läheb.

your time is up


19 aprill 2017

Nii m*nni meest meile vaja pole

Üks tööalane lugu, mida seni üksnes lähematele sõpradele jutustand. 

Oli üks firma ja oli tööpakkumine. Arvasin, et võiksin sellega hakkama saada küll. Detailidesse laskumata, olin poes kauba vastuvõtja. 12 tunnised tööpäevad, jokutamist polnud, tempo oli laes. Muskel kasvas mühinal. Ja kui hetkel tööd polnud, siis tööd ikkagist oli; kurta ses mõttes ei saanud. Töötajatest oli puudus, keegi pidi töö ära tegema.

Et vähegi inimesena ennast koju jõudes tunda, hakkasin oma tempot peale suruma - et teen millal jaksan ja oma arvamist heaks pidades toimetasin. See ei olnud hea mõte.

Tekkisid esiti konfliktid vahetuse vanemaga. Talle ei meeldinud, et ma aeglane olen, ja mulle see, mis tooniga ta minuga rääkis. Konfliktid olid avalikud, valjul häälel.

Üks asi kuhjus teisele, kuniks vestluses juhatajaga sai leitud, et lõpetame teema. Katseaeg jäi läbimata.

Millalgi umbes sel ajajärgul, ütles vahetuse vanem (austusväärses eas naisterahvas) mulle, teiste töötajate kuuldes, et 'nii munni meest meile vaja pole'. Vabandage mu vaikimist, kui ma ei ütle seda, mida siis mõtlesin (siiani, kui aus olla).

Viimasel tööpäeval, seesama vahetuse vanem - nii teiste kuuldes, kui ka eraviisiliselt, avaldas kahjutunnet, et ma ära lähen. Et tunneb endas süüd, et asjad nii on läinud. 

Aga minu emotsioonides pole okast selle vahetuse vanema vastu. Kui üldse, siis juhataja vastu. Just. Kuidas muidu selle juhataja hallatavates poodides krooniline töötajate puudus on. Või kui veelgi kaugemale minna.. kes sellel psühhopaadist juhatajal üldse tegutseda laseb.

Jõuame matemaatikani - raha jagub personaliotsingu peale, ent mitte personali hoidmise peale. On's see siis tõesti nii palju kallim, et väärib küünlaid, mis omanikke mitte ei austa.

ps. töötan nüüd firmas, kus ülemused ei irise. katseaeg läbitud. meeldib.

09 märts 2017

Mingi hiinakeelne jutt



Selgitustöö Rail Balticu vajalikkuse ja kasulikkuse kohta jätkub endise hooga. Vaadakem neid. Kokku kümme selgitust. Või siis kolm.. kui nüüd võrrandit taandada.
1. töökohad (neid tuleb juurde)
2. konteinerid (neid tuleb juurde)
3. reisijad (neidki tuleb juurde)

Need kolm selgitust on pika jutu peale kenasti laiali määritud. Küll ühte ja teistmoodi, otsekui TV Shop'is. Kõik puha innovaatiline ja innovaatiline ja.. veelkord innovaatiline. Kokku 6 korda innovaatiline. Võimas. Kamaluga muid võõrsõnu ja majandusmõisteid lisaks. Andke andeks mehed, meie riigikeel on eesti keel. Kui tulete pööblile selgitusi jagama, tehke seda eesti keeles. Juhul kui.. te ise seda oskate.

Siim Kallas küsib me käest, kas oleme valmis võtma vastutust, et 30 aasta pärast pole konteinereid ega reisijaid. Siim näikse siis jällegi võtvat vastutuse, et on, kindlasti on. Tasuvusuuring küll tegemata, ent see ei kõiguta Siimu usku. Ja mis nüüd mina kobiseda oskan; ei vastavat haridust ega kogemust ega silmaringi.

Jäin siis mõtlema, et mida imet nendes konteinerites vedama hakatakse. Ega ometi põlevkivituhka, seda nagu peaks jaguma jah. Või siis kartuleid Poolast Eestisse. Andke miski kandev mõte ja ma jään vait. Olukorras, kus Eesti tugevuseks ja tulevikuvõimaluseks on meie ajud, hakata konteineritega kruusa edasi tagasi vedama.. hmm.. miskit siin pildis ei klapi.

Oleme ka seda teada saanud, et olemasoleva raudtee uuendamine selle projekti sisse ei mahu, polevat sellist võimalust laualgi olnud. Hei, mehed, miks ei olnud? Kas ikka häält tegite? Ikka kõvasti, või lihtsalt pobisesite habemesse, et võtame mis võtta annab, ärme väga vastu vaidle, muidu jääb sellestki ilma.

Ja nüüd, Siim, ütlen ma sulle täpselt, mis 30 aasta pärast juhtub. Seesama asi, mille pärast ei taheta rahastada olemasolevat raudteed. Remont ja käigus hoidmine on kole kallis. See pole ju mingi külavahetee, kus hoo maha võtad, kui tagumikul liialt valus. 

Sellest raudteest saab samasugune monstrum nagu on Linnahall. Maha lõhkuda ei tohi, remontida ei jaksa, ülal pidada ei jaksa, maha müüa ei õnnestu. Üksnes rist ja viletsus kaelas. Meie rahvuslik uhkus.

Kas tõesti on plaanis hakata riigile ja rahvale raudteemaksuga tulu teenida. Muudkui vuravad siin edasi ja tagasi; pappi jookseb. Olla ka soomlastele kasulik. Või on see lihtsalt tagavaraplaan, juhuks kui lennukid parasjagu ei lenda, et siis vähemasti mingi variant olemas.

Muu jutu vahele torkas Siim Kallas, et praeguse valitsuse maksumuudatused pole teps mitte hea plaan ja et tema jaoks kõlab jutt palgavaesusest nagu miski hiina keel.

Vastan ka sellele. Võta lahti töökuulutused ja mida sa näed - tööd on küll, ole ainult mees ja tee. Ainult, et palk: 400€ kuus kätte, 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, väljakutseid pakkuv, nagu nad ütlevad. Teeks rohkemgi kui saaks, aga laps vaja lasteaiast ära tuua. Olukorras kus üür ja kommunaalid kokku ümmarguselt 300€ maksab; 100€ söögirahaks, seebi ning trussikute ostmiseks jääb, siis see ongi palgavaesus, kulla Siim.

20 veebruar 2017

Kodanik, Maxima vajab sinu abi


Kaubanduskett, Maxima ja Prisma on hädas; pole töötajaid. Pealinnas.

Tuleb järelikult panuseid tõsta.

* tasuta sõit tööle ja koju
* öömaja
* söök
* 400€ puhtalt kätte

Heakene küll, küsija suu pihta ei pidavat löödama, öeldakse.

Ega ma lööma ei kipugi; pigem.. jahmunud. Mis te olete peast segi läinud või? Mis pakkumine see on? Meeleheitel inimestele karjäärivõimaluste pakkumine, a la, et 'vaata, kolkas, kus sa elad, pole üldse tööd, tule tee tööd pealinnas'. Ahjah, eesti keelt pead oskama ja mingi töö tegemise vilumus peab kah olema.

Mis tähendab karjäärivõimalus? Ärata endas psühhopaat ja saa kaupluse juhatajaks?

Teate mis, annan teile idee karjäärivõimaluseks. Nii, nagu pubides, nii ka poes - kassa juures olgu tipipurk (kuhu tänulik klient saab poetada enda valitud summa). See kolme erineva näonupuga pult (teate küll, roheline, kollane, punane), on jõhker. See tuleks ära keelata. Ossinovski käsuga.

Et koogile kirss lisada, käis personalidirektor Kristiina Kangur välja mõtte, et Eesti maksumaksja võiks ülal pidada nende töötajaid. Noh, tänutäheks. Mis see teine sõna oligi.. ei tule meelde.

“Meie ettevõttele oleks sellest suur abi, kui riik kehtestaks soodustused või toetused ka nendele tööandjatele, kes kindlustavad Ida-Virumaa inimesi tööga väljaspool piirkonda. Sest tulemus on ju üks: inimene on tööle rakendatud.”

Ma tõesti ei tea, kas sind sunniti nii ütlema või mõtlesid ise välja, aga asja nimi on FAIL.

Miks kurat ma pean nägema kaubanduses üldse nälginud nägusid. Miks kurat pean mina, kui klient, käima õrnalt kikivarvul, et viisakalt ja kiirelt ja delikaatselt oma ost sooritada.., et mitte jääda silma vaatama teenindajale.. teades kui ränk töö see tegelikult on ja kui närust palka nad saavad.

Kui te oma poliitikat ei muuda, kuulutan välja boikoti.

Ja ärge naerge, Kodanik sai pahaseks.

10 oktoober 2016

Mis sa kuivad, tee tööd



Tööturg Eestis elab üle põnevaid aegu - pole töötajaid, pole tööd. Tegelik olukord on siiski positiivsem; nii töö, kui töötajad on olemas, küsimus pigem, kuidas neid omavahel kokku viia, ning mis kindlasti oluline, koolitus ning palk.

Tööandjad kurdavad, et pole spetsialiseeritud tööjõudu. Tõepoolest, ripakil java programmeerijaid naljalt just ei leia. Samas on meil terve müriaad särasilmseid, käed/jalad/pea otsas tööotsijaid. Kirjutan siin oma isiklikest kogemustest.

CV-Online, kes seda kuulnud poleks. Vaatad pakkumisi, kandideerid, ootad nädala või kaks, ehk saad valituks vestlusele. Läheb veel nädal või kaks, ja siis kas saad või ei. Andke andeks, minu korteri omanik on kangesti kärsitu, tema ei lepi teemaga, et ehk kuu aja pärast saan tööd ja siis kahe kuu pärast saab üürid ja kommunaalid ära makstud.

Õnneks leidsin enda jaoks töö leidmise asjus uue keskkonna; nimelt GoWorkaBit. Seal teed enda CV; lühike, lakooniline, pole tarvis tervet elulugu ette lugeda, piisab kui ütled, et oled töökas. Noh, mõned töökogemused kah. Vaatad hindu, kandideerid ja.. ole juba valmis hommikuks asju pakkima, sest sind on valitud. Tunnihinded ilusad, mõned mitte nii väga, aga mis oluline, töö on olemas, tule ja tee ja ole.



Plussid tööandjale:
Tööjõud kiiresti leitav.
Üldises mõttes ennast tõestanud töötegijad.

Miinused tööandjale:
Igat uut tegelast õpeta välja
Uus tegelane kindlasti aeglasem või töö kvaliteet väiksem kui vanal olijal.
Uus tegelane ei tarvitse üldsegi välja ilmuda.

Plussid töövõtjale:
Unusta ära vestlused, kandideerimised, ootamised; sind lihtsalt valitakse või ei.
Kui töö või töövõtja ei meeldi, siis rohkem ei kandideeri.
Asi ametlik, maksud makstud.
Tahad puhkad, tahad teed tööd.

Miinused töövõtjale:
Päris tööandjat pole, ehk siis pole kellegil sulle kohustust tööd leida.
Puhkusetasud, haigusrahad (jm. omatöötaja tasud) puuduvad.

Süsteemil on teatavad kontrollmehhanismid; saab anda hinnangut nii tööandjale, kui ka töövõtjale. Töövõtja ei saa kandideerida ja tühistada vastuvõtmisi või tööle ilmumata jätta ilma tagajärgedeta. Tööandja samas, ei saa pikalt seletada, kui algselt lubatud tingimused või töötasu ei vasta kokkulepitule.

Mis puudutab töötasusid ja töö mitmetahulisust, siis viimatisel ajal on asi positiivses suunas liikunud. Tööd on rohkem, kui ära jõuab teha, ning ka tasud on liikumas ülesse. Selles taustas paneb endiselt imeks mitmete firmade ponnistused leida töötajaid tasuga 3.50/h. Vabandage väga, töö võib küll olla lihtne ja kerge, ent aeg maksab kah midagi.

Jaksu.



18 august 2016

Brexit - ainult lollidele

Demokraatlikus riigis peab ju valitsema demokraatia, lihtne, kas pole. Inglismaal, demokraatlikus riigis hakkasid mingi aeg kostuma hääled, et rahvas ehk ei tahagi Euroopa Liidus olla. Mis siis ikka, korraldame hääletuse. Küll nad tahavad, näete kohe ise; nutavad ja tahavad.

Oh seda pohmelli järgmise päeva hommikul, kui selgus, et rahvas ei taha Euroopa Liitu jääda, hoopis iseseisvust nõuavad. Mis juhtus, kes on süüdi, kuidas nii võis minna? Leppisime ju kokku, et tahame liitu jääda.

Statistikutel oli kiirelt ütelda, et süüdi olid vanurid, kes siis noorte eest nende tuleviku ära valis. Mõtelda vaid, kus oli jultumust, ise ühe jalaga hauas, aga vaat noortel elada ei lase, hääletavad mingit jama kokku. Neid vanureid ei tohiks üldse hääletuskasti juurde lasta, võimule kah mitte. Kui 30 täis, siis pensionile, seesugused ei kõlba ju otsustama - vanadusest seniilseks jäänud.

Ja ei läinudki pikalt, kui statistikud avastasid seose tarkade ja lollide vahel. Üksnes 29% tarkadest hääletas liidust lahkumise poolt, ning pole üldsegi kindel, kas neilgi kõik kupli all korras oli. Va lollid ja vanurid, keerasid kogu meie elu nüüd tuksi.

Meiegi kohalikud targad teavad rääkida, et liidus on ikka parem kui üksinda olla. Kuid ma küsin vastu - kas see ongi see liit mida me tahtsime? Et müriaad ametnikke lihvivad oma tagumikke ja määrivad pabereid, mis seletavad, kui kõver peab banaan olema? Seletavad kvootidest, tariifidest ja toetustest; oma siseturgu ja majandust peab ju turgutama. Paraku on kogu kaup tarbija jaoks poes 10-20% kallim, kui ta võiks olla. Seletage palun mulle see kasu ära; miks ma pean kallima toidulaua nimel veel neid ametnikke nuumama? Ma tõesti ei mõista.

Brexiti pooldajate argumentidega tutvumiseks asjalik video:


02 august 2016

USA presidendivalimised 2016 - kindad käest



Lõpuks ometi, finaal USA presidendivalimistes.

Ja finalistid on: Donald John Trump vs. Hillary Rodham Clinton. Kandidaate presidendiks on ka teistest parteidest, aga praktikas vähemasti praegu, on nende mõju marginaalne.

Donald Trump sai enda parteis sisuliselt seljavõidu, hoolimata vahepealsetest ennustustest. Tõesti hämmastav, et vabariiklastel polnud talle võrdväärset vastast välja panna; üksnes juhmid, kuivad ja igavad. Või näitab see tõsiasi hoopis seda, et sealses süsteemis karjääri tippu, ehk kõrgeima ameti kandidaadiks pole võimalik saada säravatel, isikupärastel tüüpidel. Sellised tüübid on ju ohtlikud, hakkavad siin veel oma peaga mõtlema, et mis ja kuidas asju korraldada. Donald Trumpil see siiski õnnestus, ainult tänu sellele, et tal endal oli piisavalt paks rahakott ja oskus meediat odavalt ära kasutada. Mees tuli, nägi ja võitis - respekt.

Hillary Clintoni võit demokraatide seas polnud samas üldsegi nii veenev. Avalik saladus, et Clintoni selja taga oli kogu partei, mis peaks õigupoolest erapooletu olema, tuli nüüd emailide lekitamise läbi ilmsiks. Clintonile on panustanud suur osa ärieliidist ja meediast. Kindel ja turvaline kandidaat; kuldsed käerauad on tõhusad, tuleb tõdeda. Lisaks sekkus valimistesse ka istuv president, Barack Obama, andes juba mõnda aega tagasi, keset eelvalimisi enesekindlalt mõista, kes saab olema järgmine president. Samuti mitte just tavaline ega hea maitsega kokkusobiv liigutus. Vajadusel ostetakse ära ka uurimisorganid, mis Clintoni puhul üsnagi ilmne on. Kõlagu see paranoiliselt, aga paralleelid Putini ja Medvedeviga on kerged tekkima.



Meedias üldiselt, sealhulgas ka meie omas, kõlavad Trumpi suhtes valjud hoiatused - see mees on ohtlik kogu maailmale, ta tuleb peatada. Poliitikas sisuliselt kollanokk, välismaailmast ei tea just palju. Jämedad ütlemised, hullumeelsed ideed, ameerika ühtsust lõhkuvad seisukohad.. hmm, miskit veel nimekirja lisada? Mis puudutab tema vähest kogemust poliitikas, siis minul oleks vastuküsimus: kui paljud USA praegused tipppoliitikud omavad selget pilti ameeriklaste igapäevaelust? Kui sa oled ikka aastakümneid sisuliselt ainult eliidi hulgas elanud, kaotad sa lõpuks kontakti (liht)rahvaga, keda esindad. Trumpi edu suuresti selles seisnebki, et temal on teatav kontakt olemas ja võime rahvast kõnetada.

Trumpi suhtes liigub ka veel teatav kuvand, et tegu on rumala inimesega. Vaatasin läbi mõned vanemad, ammu enne valimisi tehtud videod, kus Trump räägib asjadest mis talle muret teeb ja mis korda läheb. Ei, rumal see mees pole, kohe kindlasti mitte; oskab rääkida täiesti loogilist ja mõistuslikku juttu. Teab mis toimub rohujuure tasandil, ei puudu vaade ka laiemalt. Selles mõttes ma lausa ootan tema debatte Clintoniga. Kammitsatest vaba, ütleb mis tahab vs. rangelt parteidistsipliini järgiv tädi.. jaahh, see saab olema lõbus. Mingi olnud debati käigus mõtlesin, et huvitav, mis juhtuks, kui Trump Clintonit pepust näpistaks. Kahjuks jääb see vist siiski nägemata.



Trumpi puhul kardetakse meie konnatiigis, et mis siis saab kui ta tõmbabki NATO euroopast tagasi. Eurooplased teatavasti ei taha väga kaitsejõududesse raha panna - milleks, meil on ju NATO, küllap USA meid kaitseb. Et Clinton on meile turvalisem, tema lubab kindlalt meid kaitsta. Ärgake ülesse, pole midagi kindlamat selles, et miski pole kindel. Kui USA enda sisepoliitika, majandus ja muutuv jõudude vahekord maailmas peale sunnib, näeme parimal juhul Clintoni keskmist sõrme, kui sedagi. Ja muutused on tulekul, see on vältimatu; ajalool on kombeks korduda. Selles mõttes oleks Trump presidendina, koos lahkuva NATO'ga meile suisa kingituseks, kuna see sunniks euroopat sisuliselt ise enda kaitsmist tõsiselt võtma.

Clintoni kahjuks räägib ka tõsiasi, mida mitmed poliitikavaatlejad juba mõnda aega tagasi ära märkinud on - Clintoni seisukohad ja põhimõtted on ajas muutuvad, võrdeliselt vajadustega. Mida edasi aeg kulges, sedamööda ka Clinton muutus. Kui ikka Sandersi mõni valimislubadus rahva hulgas suurt vastukaja leidis, võttis Clinton selle üsna ruttu omaks, hoolimata sellest, kui see tema eelmiste lubadustega vastuollu läks. Vaadates tema tänast lubaduste paketti, on raske juba vahet teha, kes räägib, Clinton või Sanders.

Valimiste finaal tõotab tulla üks ägedamaid, mida nähtud. Vajadusel kaevatakse ka laibad hauast välja ning tuuakse poodiumile. Piltlikult on nii ka juba juhtunud. Demokraatide hulgas heideti Trumpile kinnas, et mida teab ta ohvrite toomisest ameerika hüvanguks. Üks muslimist abielupaar oli nimelt kaotanud sõjas Iraagiga oma poja. Nüüd nad siis küsisidki, et mida Trump ohverdanud on. Mainimata tõsiasja, et Clinton oli üks neist, kes hääletas Iraagi ründamise poolt.

Teatavas mõttes tuleb ameeriklastele suisa kaasa tunda; kumbki kandidaatidest pole see, keda enamus sooviks presidendina näha. Pigem vastupidi, enamik ameeriklasi ei soovi kumbagi. Kuidas nad küll sinna jõudnud on, jääb juba ajaloolastele mõistatamiseks. See aga ei tohiks segada meid valimistele kaasa elamast. Show must go on.

Mis muud kui plaksumais kaussi ja teleka ette; läheb andmiseks.



14 jaanuar 2016

USA presidendivalimised 2016

Presidendivalimised USA's on minu jaoks alati põnevust pakkunud. Hoolimata sellest, et nii suure riigi presidendist sõltub vähem kui valimiste ajal paista lastakse, on see siiski märgilise tähendusega. Probleem paistab olevat selles, et lubadused, mis antakse valimiste ajal, pole asjad, mis peale valimisi kohe juhtuvad, vaid nende eest tuleb alles võitlema hakata. USA on suurriik, mille kursi muutmine on aeglane ja vaevaline, ent seda ulatuslikumad on ka tagajärjed.

Seniste kogemuste põhjal on jäänud USA presidendivalimistest mulje, otsekui oleks tegu nende rahvusspordi, ameerika jalgpalliga. Finaal on võimas, fännid pooleks, ühed ühe, teised teise kandidaadi poolt ja sõnavõtud stiilis, et kui me nüüd kaotame, siis on ka lõpp, homme tuleb Jeesus.

Järgnevalt siis kandidaadid, kel lootust lõpetada finaalis. Meediakajastuse poolest on alles jäänud kaks kandidaati, Hillary Clinton ja Donald Trump.

Hillary Rodham Clinton - demokraat.

Laiema tuntuse saavutas tänu oma eksabikaasa, Bill Clintoni ulakuste pärast. Ometigi pole ta loorberitele puhkama jäänud, et vorpida elulooraamatuid stiilis 'Billi räpased saladused'. Selle asemel on ta kaasanud Billi ka enda valimiskampaaniasse, justkui öeldes, et vana arm ei kustu ja et tegemist on tugeva naisega, kes suudab solvumised üle elada. Külma kalkuleerimist näitab ka see, et ta ei taha oma neiupõlvenime valimistel kõlada lasta. Kaubamärk 'Clinton' lihtsalt maksab rohkem.

Lubab siis mida - teeme kõike paremaks; samas ei midagi radikaalset. Abordid - jah, samasooliste abielu - jah, Iraan - olgem diplomaadid, maksud - teeme väiksemaks, kanep - vaatame ja mõtleme. Seisukohtades paraku stabiilsust vähevõitu, domineerib vaatame, mõtleme, arutame; kui tulevad uued tuuled, muutub ka tema arvamus. Harju keskmine liberaal, ohutu demokraat, paati ülemäära ei kõiguta.


Donald Trump - vabariiklane.

Ärimees, ajab raha kokku. Hoolimata sellest, et mitmed tema ärid on pankrotti läinud, paistab tal ikka jaksu ja raha jaguvat, niisama paigal ei istu. Paljude ameeriklaste jaoks on tegemist otsekui elava legendiga, 'American Dream' kehastusega. Teda lihtsalt ei koti probleemid, tema tegutseb, teeb äri. Naistest pole tal puudust olnud, kui ikka mõni kena modell ripakil, siis tuleb ära võtta. Lapsi on samuti mitu, teadaolevalt 5 last ja 7 lapselast; pole midagi kobiseda, mees teeb ja jõuab.

Valimiskampaanias paistab silma radikaalsusega, mida pole ammu nähtud. Käitumiselt ja ütlemiselt äärmiselt bravuurikas, paljude arvates lausa klounilik. Samas saab ta seda endale lubada, kuna maksab ise kinni oma kampaaniakulud; kel raha, sel võim. Ja fännidest tal puudus pole, ilmselt midagi stiilis - kui mul endal raha oleks, teeks sedasama. 

Radikaalseim lubadus oleks vast ehitada müür Mehhiko piirile, sealt tulevad ju immigrandid, kriminaalid, narkootikumid ja üldse kõik muu mis ameerika elu kehvemaks teeb. Müür püsti ja las Mehhiko maksab selle kinni kah veel (tormiline aplaus auditooriumist). Relvade koha pealt arvab, et igal ameeriklasel võiks olla relv; kui ikka pättidel on relvad, siis miks tavakodanikul ei tohiks olla. 

Nüüd aga kolmandast tegelasest, keda meedias kordades vähem näha võib, ent siiski üllatavat suurt toetust kogunud on. Tegemist nimelt ameeriklaste õudusunenäoga - sotsialistiga. Nimetab ta ennast sotsiaaldemokraadiks, aga see võrdub ju vaat et kommunistiga. 


Bernie Sanders - sotsiaaldemokraat.

Sarnaselt Donald Trumpile, on tegemist sõltumatu kandidaadiga. Erinevust nii palju, et Donalt Trump kasutab enda raha, Bernie Sanders aga lihtsurelike annetusi. Põhjus, miks nad mõlemad sõltumatud on, seisab asjaolus, et kumbki ei kasuta suurfirmade rahasid, kumbki pole selles mõttes suure raha poolt seotud, keegi ei dikteeri neile, mida ja millal ütelda või ütlemata jätta. 

Aga radikaal on Bernie Sanders sellegipoolest. Kuigi Clinton ja Trump mõlemad räägivad keskklassi sissetulekute suurendamisest, on Sanders osanud teema ääretult teravaks ajada. Kui esimesed kaks räägivad maksude vähendamisest, siis Sanders räägib astmelisest tulumaksust. Üks tema loosungitest kõlab nii, et 'inimene, kes töötab 40 tundi nädalas, ei peaks elama vaesuses'. 

Väga palju räägib ta eruoopa riikidest, kus haridus, arstiabi ja üleüldine sotsiaalne heaolu on tunduvalt paremas seisukorras kui ameerikas. Väga teravalt on ta toonud esile ka fakti, et ameerika rahvas on jõukuse poolest langenud tasemele, kus oldi aastakümneid tagasi, ebavõrdsus on suurenenud läveni, mis pole enam talutav. Ilmekaks näiteks toob ta Wal-Marti töötajad. Olukord, kus Wal-Marti omanikest perekond on riigi rikkaim perekond, ent töötajad (2,1 milj.) elavad sotsiaaltoetuste najal (mille siis peavad kinni maksma teised, rohkem teenivad ameeriklased), on lihtsalt ebanormaalne.

Kui demokraatide seas on selgelt jäänud alles kaks kandidaati, Clinton ja Sanders, siis vabariiklaste leeris kandidaate veel jagub. Ted Cruz, Marco Rubio, Ben Carson ja Jeb Bush alles jagavad maid, kes siis jääb Trumpile konkurentsi pakkuma. Põnevust peaks seega veel jaguma.

Isiklikult hoian pöialt Sandersile - see oleks revolutsioon, see oleks möll.

Meenutusi neli aastat tagasi toimunud sündmusest :)

11 november 2015

Kas kuu peale saab? Jah, kohe saadame.


Oh häda ja õnnetust, ohus on meie riigi edu ja õnn - enam ei saagi 'oma' lennukiga Brüsselisse. 

Või ikka saab? Jah saab, aga lennuk ei oota sind kell 7 hommikul ukse ees ja on pisut kallim kah. Ja soojale maale puhkama minnes, peab kah kalendrisse kirja panema; ei saagi enam nii, et jalutad lennujaama ja siis vaatad kuhu tuju viib.

Olles kuulanud terveid seeriaid argumente rahvusliku lennufirma vajalikkusest, jääb sellest kõigest paratamatult mekk, et tegu on lihtsalt mugavusteenusega meie eliidile. Peaasi, et takso ukse ees oleks ja tähtsaid tegelasi sutsti edasitagasi toimetaks. 

Väide, et kasum rahvusliku lennufirma olemasolust, kaalub üles isegi selle tekitatud kahjumid, vajab veel tõestamist. Jääb siis äri nüüd tõesti seisma, kui ei saa külalisi oma lennukiga külla kutsuda? Nõrk argument, arvan mina. Ja huvitav, kuhu veergu me turismireisid soojale maale paneme. Investeering päevitunud jumesse?

Lisagem siia juurde tööta jäänud pilootidele kaasa nutmine - see mõjub silmakirjalikkusena. Et peavad nüüd ühe võõrkeele ära õppima, et tööd saada? Hah.

Ehk teeks hoopiski riiklikuks prioriteediks inimeste toimetamine ühistranspordiga, ilma ümberistumiseta, Nõmmelt Lasnamäele. Näiteks.

30 jaanuar 2015

Kui me ükskord rikkaks saame

Üks sõnum, üks nägemus on minus podisenud juba mõnda aega, otsinud kuju, otsinud sõnu. Usun, et olen selle nüüd leidnud. Räägin Eestimaa tulevikust, püsimajäämisest ja rikkaks saamisest. Ühte lausesse panduna kõlab see järgmiselt:

Järgmise viie aasta jooksul, saab iga Eestis sündinud laps riigipoolse garantii toidule, ihukattele ja peavarjule; kuni täiskasvanuks saamiseni.

Et kustkohast raha võtta? Pangast loomulikult. Ja hästi palju, räigelt palju. Lubage ma selgitan. Oli aeg, mil hakkasin mõtlema pere loomisele, et võtaks naise ja teeks lapsi ja et oleks kodu. Ma olin paljas kui püksinööp. Kuidagi läbi ime sain laenu, ostsin kodu. Sugulased ja tuttavad panid oma korterid panti, minul polnud muud kui munad. Ja nööp.

Ma küsin nüüd riigiisadelt, kas teie tahate tuleviku Eestit näha, kus oleksid lapsed, kus oleks jõukus ja heaolu. Kui jah, siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Võtame laenu, 30 aastaks. Nimetagem seda projektiks 'uus põlvkond'. Et läheb kalliks maksma? Jah läheb. Sünnitusmaju tuleb ehitama hakata, koole, lasteaedu. Aga kuulge, see on meie riik, meie perekond, meie tulevik.

Et toetusele mõeldud raha tuulde ei loobitaks, on ju võimalik asju korraldada. Ei peagi raha kätte andma. Saab ka nii, et riik maksab üürist mingi kindla summa, toidupakid pannakse valmis, riided pannakse valmis. Lihtsalt sünnita ja sa ei pea muretsema, et laps nälga või külma peaks kannatama. Detailide ja korralduse üle saab ja peab arutlema, ent võtkem see nägemus ja tehkem teoks. See jutt, mis senimaani käinud on, et kui me rikkaks saame, siis võib palku tõsta, siis saab penssi maksta, siis saab toetust maksta, on jamps, suletud mõttering.

Julgen ennustada, et kui järgmine valitsus julgeb sellise projekti ellu viia, näeme siin Eestimaal plahvatust, mida pole maailmas varem veel nähtud. Ja selleks ajaks, mil lapsed on suureks kasvatatud, välja koolitatud ja tööle saadetud, võime oma rahadega siin Tallinn-Tartu vahel ehitada kasvõi 10 rida teid, kui vaja. Saab Saaremaa oma silla, saab tunnel mere alla. Saab Eestist uus Singapur, uus Abu Dhabi.

Julgust unistamisel ja selle täide viimisel. 
Me suudame seda, me tahame seda ja me ka teeme selle ära.


07 juuni 2014

Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

03 jaanuar 2013

Olla eestlane on halb?


Aasta 2012 lõpp pakkus meile mitu meeleolukat ja hingeülendavat sündmust ja seda meedias, muusikamaastikul. Paar videot, mis on kõnetanud mingil hetkel paljusid. Minus tekitasid need tunde, et me eestlased oleme ikka veel üks. Et me saame naljast aru ja et ka meie oskame siestat pidada.

Alustuseks tahan ära märkida Põhja-Tallinna video: 'Meil on aega veel'.

Vahel vaatame taevasse, 
kas meil on aega veel



Sundimatud ja rõõmsad lapsenäod, ei kiirustagi kuhugi, ei ponnista end segi. Räpp on seejuures butafooria, sisu heietamine, luuletamine, nagu Mart Sander ära märkis. Ja hoolimata sellest, et Mart Sander räpi (üldise) taseme küsimärgi alla seadis on tegu minu hinnangul siiski originaalse looga. Ja loo kõige parem osa on muidugi see lastekoor, vastandumas suurte inimeste igapäevamöllule. Hea töö, kindel koht Eesti kullavaramus. Ning sõnadest rääkides, jah, ka mina vaatan vahest taevasse..

Teine märkimist vääriv teos on ilmunud 'Catapult Films' käe alt; nimelt:

'Tujurikkuja - Olla eestlane on halb (kannatame ära)'.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada



Rõõmustavat on selle loo juures see, et me siiski oskame veel naerda, ka enda üle. Ja vist hakkab ka Eesti riik teismeeast välja tulema; nutulaulu asemel asemel saab ka tegutseda. Ja tõsi ta on, ei huvita eriti kedagi, kui halba elu me elame, ei ole meil kellegi najal halada. Aastasadade pikkused rahva kannatused ei peaks meil koormana kaasas käima, meil ei ole tarvis seda ängi uuesti ja uuesti läbi elada. Rahune maha (shut up), vaata taevasse ja mõtle elu üle järgi - nende kahe video sõnum ehk.

Eraldi märgiksin selle loo räpiosa ära. Ott Sepp oskab räppida ikka krdi hästi. Isegi Mart Sander peab tunnistama, et tase on siiski olemas.

Vastates esitatud küsimusele, ütleksin, et mina ei saa nuriseda ühegi asja üle, välja arvatud mu enda lollused ja laiskused. Nendega saan tegeleda ise ja ainult ise. Sealt edasi aga, võiks minupoolest kasvõi revolutsiooni ära korraldada.

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat
päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta
vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!


27 november 2012

Harta 12 - restart riigile?




Nüüd kus suurem kisakära möödunud on, vaataks selle veelkord üle. Ma mõtlen Harta 12.

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all.
Ei saa nõus olla. Eesti demokraatia on arenemas. Tõestuseks pakun kodanikuühiskonna tajutavat olemasolu.

Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.
 Ei saa nõus olla, et on lakanud toimimast. Suhtlemine võiks olla parem küll, mõlemal.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu.
 Spekulatiivne, rõhub emotsioonidele. Ja kust sina tead, mida keegi teine arvab või tunneb?

Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.
 Klišee. Tsitaadid ja hüüdlaused, revolutsionääride keel; ahjah, poliitikute oma samuti.

Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid. 
 Ja kus need normid kirjas on; kes need kirjutas?

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. 
 Kokkulepet on meil tõesti vaja, ent jällegi spekulatsioon kellegi teise tunnete ja tahtmiste üle. Ja mis tähendab "pole ilmutanud soovi"?

Jaaniiedasi.

No kuulge, kes sellise jama kokku kirjutas. Harta tegelased, võtke nüüd aeg maha, vaadake oma tekst üle. Kui teil on sinna midagi ka sisulist panna siis tehke seda. Praegusel kujul näeb see välja nagu algaja poliitiku maailma vallutav kõne, või noh, vähemasti tema enda kujutlustes. 

Et te selle teksti peale nõnna palju allkirju saite, ei ole üllatav. Rahval on vaja ventiile ja kanaleid, mille kaudu olla osaline riigi toimimise protsessis. Patriootilised pöördumised lähevad korda, rahvast on võimalik kaasata ka märksa lühema ja sisuvaesema tekstiga. Peaasi, et oleks Suur Eesmärk. Suur Eesmärk pole seejuures naerualune teema, küsimus on selle sisus.

 Aga Ansipile oleks mul küll üks küsimus: kuidas edeneb projekt "maa tuleb täita lastega"?



22 oktoober 2012

eduka poliitiku abc - ei mäleta



No mis sa teed, ei mäleta, no mitte ei mäleta. Eriti lolli seisu võib jääda, kui enam ei mäleta, et mida ei mäleta. Noh näiteks läheb mõni nimi meelest, siis sa ikkagist tead, kelle nime ei mäleta. Aga kui ei mäleta enam isegi seda mida ei mäleta, pole midagi parata - diagnoosiks on nakkuslik amneesia. 

Nimelt on Kalev Lillo väidetavalt käinud USA's poliitika tegemist õppimas. Jälgides käimasolevat USA presidendi valimisi, näen seal samu sümptomeid - ei mäleta. Meikar samas mäletab väga hästi, aga tema ei ole ka poliitikat õppinud.. vist.


16 oktoober 2012

Minu avalik kiri peaminister Ansipile

Olen sinu fänn. Teflonmees krt.

Sa oled teinud kõvat tööd, head tööd. Sa oled elav legend. Sina ja Jürgen Ligi, paras paar.

Teil on kindlasti veel projekte käsil, tehke need ära. Ma ei nõua, et valitsus maha või..

Ma pigem ootaks, et nüüd kus me oleme Euroopa Priimulad, tuleks nägu pöörata Rahva poole. Ehk jätaks mõne HIIIGELasjanduse ootele, monumentidega pole meil kiiret.

Valitsus kurat, toida oma rahvast.

 Kodanik