Kuvatud on postitused sildiga religioon. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga religioon. Kuva kõik postitused

11 juuni 2019

Pangem kasvama Eesti rahapuu - tarkuseõpetus

Tarkuseõpetus, ehk filosoofia on kahetsusväärselt alahinnatud. Mis ta siis õigupoolest on; targutamisõpetus või siiski midagi enamat? 19. ja 20. sajand tuli teadusrevolutsiooniga. Kõige ees kandis lippu matemaatika, mis kuulutas, et 2+2=4. Vastuvaidlejaid küll leidus, ent matemaatika siiski võitis. Matemaatika kannul astusid üles füüsika ning keemia. Kõik oli paigas, kõik oli kontrollitud või ootas kontrollimist (mis oli samuti kontrollitud). Aga me teadsime, millega see lõpeb, või vähemasti teame siiamaani, millega see lõpeb. Meil on usk teadusesse, õigupoolest teaduse meetoditesse ja suhtumisse, et olgugi teooriaid erinevaid, jõuab teadus lõpuks tõeni välja. Proovib, katsetab, testib, muudab oma esialgseid arvamusi, aga lõpuks jõuab ikkagist tõeni.

Ja me pole nagu märganudki, et see on kõigest üks paljudest filosoofia koolkondadest. Mantra, et teaduse teed on õiged ja viivad tõeni, niipalju kui üldse võimalik - on filosoofia. Teadusfilosoofiale vastandub teadagi religioon, mis väidab teadvat vastust ilma teaduslike eksperimentideta. Nii nagu on teadusrevolutsiooni lipukandjaks matemaatika, nii on religiooni omaks usk. Aga vaadakem tõele näkku, ei saa ka teadus ilma usuta. Väike erinevus siiski on - sellel kui teadust juhib ja suunab usk, väidab religioon selle juba käes olevat; usk  ja selle olemas olu ise on tõend selle tõest ja tõelisusest.

Mis mind isiklikult on suunanud pilku pöörama filosoofiale, olid mõningad tähele panekud. Võta ette loetelu maailma ajaloo suurimatest tarkadest, olgu nad siis matemaatika, füüsika, keemia, ühiskonna, majanduse jms. teadlased, kelle elutöö on rajanud midagi uut ning kiidetud paljude poolt - suur osa neist on omandanud ülikoolis filosoofia eriala.

Ehk siis, kohtad endale tuttavat füüsikateadlast ja mis tuleb välja - ta õppis filosoofiat. Mõtelda vaid, nii tark mees ja raiskas ülikooliaastad filosoofia peale. Mis oleks veel siis saanud, kui ta oleks füüsikat õppinud. Mingi uus Einstein näiteks. Ma tõesti kahtlen; ma kahtlen, kas ta sedagigi siis oleks saavutanud. 

Heakene küll, saadame lapsed filosoofiat õppima, aga mida võiks tulemusena oodata? Et tulevad ja teavad vastuseid? Nii nagu paljud lähevad õppima psühholoogiat, et aru saada miks nad sassis on, või siis osad õpivad teoloogiat, et saada kinnitust, kas on põrgu või mitte.

Ei, filosoofia ei anna vastuseid. Vastused, mis filosoofial on anda, on juba antud. Filosoofia, parimal juhul, õpetab küsima. Uusi asju ja teistmoodi, kaheldes kõiges seniolevas ja tõeks pidamistes. Andes valmiduse ümber sõnastama, väärtustama või suisa kustutama seniseid tähendusi.

Aga just sellist omadust on vaja meie uuel põlvkonnal, väidan mina. Sellal kui kõik on paigas ja rahvaarvu või selle omanduses oleva naftavarudega ära määratud, on siiski midagi veel peidus, avastamata. 

Toomas Hendrik Ilves toetas ideed, et õpetada noori eestlasi programmeerima. Vastu vaidlemata väärt teema. Programmeerimine eeldab loogika tundmist, mis on samuti üks matemaatika alustest. 

Aga lubage nüüd mind, mitte küll sedavõrd suursugusel kujul, ent ometi ärksal mõistusel pakkuda selle kõrvale uus asi (või noh, mis tas nüüd uus on) - õpetagem lastele filosoofiat. Harjutagem lapsi sellega, et on olemas ka teistsuguseid ilma vaateid; jah, rohkem kui kaks või kolm; rohkem. Et lapsed oleksid valmis kahtlema kõiges mida me neile oleme õpetanud. Kõlab ohtlikuna? Jah on. Aga see on ka ainus võimalus välja murda senise (maailma)korra seatud võimalustest.

Ohud: mõned noored lähevad lolliks, tõmbavad liiga palju savu ja satuvad arstide hoole alla.

Võimalikud kasud: me saame maailma targimaks rahvaks, ületades sveitslasi, jaapanlasi, soomlasi, hiinlasi.. jne. Ja meil on raha ning heaolu. Kartmatu väike rahvas, sest ta on tark. Kohe väga tark.




18 märts 2019

#kõigieesti - jah, sellist Eestit ma tahtsingi

Sündinud on uus kodanikuliikumine: Kõigi Eesti (#kõigieesti). Algatajate ja liitujate põhiline mure on see, et praegune poliitiline olukord ähvardab Eestit vihkamise kraavi tõmmata. Et siin oleme meie ja seal on nemad. Meenutab vägagi Eesti 200 plakatikampaaniat 'eestlased siin - venelased teisal', mis omas väga suurt võimalust alustada ja minna edasi uue kahekõnega; paraku polnud see kampaania piisavalt läbi mõtestatud ja kohkuti rahva esmasest reaktsioonist suisa ära. 

Erinevusi Eesti 200'ga siiski on. Sellal, kui Eesti 200 räägib pikast plaanist, seda nii poliitikas, majanduses ja kultuuris, siis Kõigi Eesti tegeleb sellega, mis just praegu toimub. Mõlemad vaated on olulised, nii lühike, kui ka pikk. Kui me ei sea silmi horisondile, siis vaevalt sinna ka jõuame, ent samas, kui jätame märkamata, mis toimub just praegu ja just nüüd, ehk siis kui ei vaata oma jalge ette, võib see pilt horisondist jääda ka viimaseks, mida näeme.

Ja mis siis praegu toimub? On's toimuv ohuks demokraatia jätkumisele, ohuks unistuste Eesti ülesehitamisele? Leian, et on. 

Ühe teatava partei juhid räägivad, et kui otsustada kõiges ise, kehtestada karm kord, riigipiir kinni panna, luba rääkida üksnes riigikeeles, siis võiks Eestil lootust olla. Neil on argumendid, mida toetab ajalugu. 

Ja siis on teised, kes räägivad, et kui selle teatava partei kõik tahtmised täidetaks, jõuaksime kapseldumisse, oleksime haavatavad ja sama lähedal väljasuremisele nagu need metslased seal saarel, kuhu tsivilisatsiooni ei lubata. 

Ikka ja jälle see hirm, et kui kõik see juhtuks, mis siis küll saaks. No ei juhtu, rahunege maha. Vähemasti senikaua ei juhtu, kuni meil on kodanikud, kes häält teevad ja oma arvamust esitavad.

Mis puutub hääle tegemisse, siis pange tähele - kodaniku kohus ja õigus ei piirdu üksnes kord kahe aasta tagant numbri kirjutamisega valimissedelile. Kodaniku õigus on häält teha iga päev, mil päike tõuseb ja ka siis, kui see loojunud on. Kodanikul on õigus avaldada oma arvamust lähedastele, sõpradele ja tuttavatele; isegi töökaaslastele. Hoolimata vastuväidete tulvast, et see ei muuda midagi, see siiski muudab. 

Jääb üksnes kummitama küsimus - kelle huvides see on, et kodanikul on õigus ja kohustus kord kahe aasta tagant valimas käia, ent ülejäänud aja mokk maas hoida? Minu huvides see pole, selles olen kindel.

Meie riik on kodanike riik, meie ühiskond on kodanikuühiskond; hoidkem seda lippu kõrgel!


08 veebruar 2019

Donald Trumpi langemine

Donald Trumpi kohta võib etteruttavalt ütelda, et sellist presidenti pole USA'l varem olnud. Poliitkorrektsusetuse Maaletooja. Ütleb, mis sülg suhu toob, säutsub põlvelt, koos ohtrate trükivigadega. Seletab, et ratas leiutati enne müüri. Nagu üks meist, õhkab Texase farmer.

Eriti innukad on Donald Trumpi kiitma evangeelsed kristlased, kes kinnitavad, et Jumal ise valis neile sellise presidendi. Sestap nad teda ka toetavad. Kui see nii ka on, et Jumal demokraatiast ei hooli (mis on täitsa usutav), siis kuidas nad saavad kindlad olla, et Donald Trump õnnistuseks, mitte needuseks valitud on. Vanade tarkus räägib sellest, et ülbus ja ignorantsus toob endaga vältimatult kaasa õppetunni. Ja seda on ameeriklased olnud küll.

Üks paljudest asjadest, mis ameeriklastele nende presidendi kohta huvi pakub, on tema tuludeklaratsioon. Donald Trump ei ole nimelt avalikustanud seda. Ta ei pea, seadus ei nõua. Olgugi, et traditsioon seda eeldab. 

(vandenõu)teooriad, miks ta pole avalikustanud oma tuludeklaratsiooni:

1. ta on vaene nagu kirikurott, nagu püksinööp
arvestades firmade hulka ja suurusi, mida ta on pankrotti ajanud, pole see sugugi üllatav. ehk nagu elutõde ütleb - vaene pole see, kes võlgu miljon, vaid see, kel pole midagi.

2. tema ärikontaktid, kust raha tuleb ja kuhu läheb, võivad paljastada tema sõltuvust venemaast ja ei tea kellest veel. seostub punktiga 1.

On ka teooria, et tegu on igati ontliku ärimehega, kellele pole midagi ette heita ja kes lihtsalt põhimõtteliselt ei avalda oma äriasju avalikkusele. Paraku pole ta see.. ontlik.

Ja muidugi tema valimiskampaanias suurimat kõlapinda leidnud lubadus - ehitame müüri USA ja Mehhiko vahele, ja nii et Mehhiko maksab. 

Mehhiko näitas teadagi mitmendat sõrme, mispeale Trump oma kodakondseid pitsitama asus. Üritas seletada, et äriliselt on Mehhiklased juba müüri kinni maksnud ja raha tuleb nüüd üles leida riigi kassast. Kuna Demokraadid selle seletusega rahul polnud, jäi Trumpil veel üks võimalus - eelarve mitte kinnitamise tõttu sulgeda riigiaparaat. See läks paraku kallimaks maksma kui rahaline nõue müüri ehitamiseks. Mispeale Trump kuulutas välja vaherahu, et jutlustada Esindajatekojas oma sisutühi aastakõne.

Suursugusus, see oli põhiteema. Et majandus on õitsema löönud, et miljoneid uusi töökohti on loodud. Kuigi ka seal matemaatika pisut longab. Nimelt tegevat ameeriklasi vaeseks see, et immigrandid põlisameeriklaste (nüüd siis juba põlis?) töö ära võtavad. Juurde tekkinud töökohti on siiski oluliselt rohkem, kui juurde tulnud immigrante. Ja et immigrandid kõiksugu pahandusi tekitavat; statistika ei toeta paraku ka seda. Pigem istuvad immigrandid kuss ja vagusi, pesevad nõusid ja põrandat.

Et justnagu oleks elu ilgelt paremaks läinud, aga on ilgelt halb kah. Ja seda immigrantide hordide tõttu. Ja kui meil seni kõik lill oli ja nüüd ilge, siis kes süüdi - immigrandid muidugi. Kõik on paigas, loogika on paigas. Kui poleks immigrante, oleks jälle lill. Jääb küsimus, millal siis õigupoolest oli lill. Kas siis, kui neegrid olid neegrid?

Nüüd täitsa minu isiklik hinnang - Donald Trump on narr, kloun, keda ameerika rahval põhjust häbeneda rohkem, kui saksa rahval Hitlerit. Ja ärgu võetagu seda kui püüet ilustada Hitlerit, vaid koha kätte näitamist eluvõõrale, ennast täis jobule. Ja olge mureta, see koht on juba olemas. Oh seda draamat ja idenditeedikriisi, mis ameeriklasi lähematel aastatel ees ootab. Ei kergitaks kulmugi, kui tulevad teated ameerika järjekordsest kodusõjast.

God Bless America



19 oktoober 2018

aga mis siis, kui maa ongi lapik?


Lapiku maa teooria ümber käib üks kummaline trall. Või mis kummaline, pigem lihtsameelsete naeruvääristamine, et kuidas nad ometi veenvate tõendite valguses miskit jampsi usuvad. Aga milleks ärrituda, sellest ma aru ei saa. Või on see valgustatute viimane võimalus tõestada, et 'mina küll nii loll ei ole'.

Süüvigem teemasse, te valgustatud. Ütlete, et kui raketi või lennukiga maast piisavalt kaugele lennata, siis paistab maa ümmargusena. Nõus teiega, nii see tõesti paistab.

Oli kord aeg, mil kogu maailmapilt oli paigas; lõpuks. Newton pani seadused kirja. Enam polnud midagi vaielda, kõik oli valemite järgi tõestatav - kuniks tuli Einstein. Hakkas rääkima, et ruum on kõver sealtkohast, kus gravitatsioon seda sunnib. Et lausa valgus ja aeg ise saavad uued väärtused gravitatsiooni mõju all. Olgugi, et esialgu tegelase vaimse tervise suhtes paljudel kahtlusi oli, kannavad tänasel päeval tuhanded särki valemiga e=mc2. Isegi need, kes ei usu, et maa lapik on.

Füüsikud on siiamaani hädas küsimusega, kas universum on lõpmatu või mitte. Ühe teooria kohaselt oli universum enne paisumist (Suurt Pauku) koondatud lõpmata väikesesse punkti, singulaarusesse. Et nagu õhupall enne täis puhumist. See eeldab seda, et oli ruum, kuhu paisuda. Aga, et enne ruumi polnud ja nüüd see siis lõpmata on, käib meie kujutlusvõimele üle jõu.

Einstein rääkis meile nii ruumist kui ajast. Aeg kulgeb, aga ruum paistab püsivat paigal. Või vähemasti muutub vastavalt koos ajaga. Tahaks kontrollida, aga ei saa. Kui oleks võimalus kella tagasi keerata 10 aastat tagasi, et kas tõesti oli kõik nii, nagu ajalooürikud räägivad. Ei saa ju.

Küllap oled kuulnud väidet, et sa ei saa kaks korda astuda samasse jõkke. Et selleks ajaks, mil sa teist korda 'samasse' jõkke astud, pole see enam seesama jõgi. Esiteks on vesi muutunud - vana vesi on ära voolanud ja uus asemel. Ka jõesäng ja kallas on muutunud, olgugi suures pildis me suurt muutust ei tarvitse märgata. Ja sa ise oled kah muutunud - nii sinu keha kui vaim. Täiesti teaduslikult tõestatav, kusjuures.

Aga mis siis, kui maa ongi lapik - ja lõpmatu. Tahad tõestust? Jah palun; hakka ükskõik mis suunas sirgjooneliselt liikuma, piiri ette ei tule. Ütled peale oma maailmareisi, et jõudsid samasse kohta tagasi - oot, on see ikka see sama koht? Ei ole ju. Üksnes mõtteline koht, laius- ja pikkuskraadidega seletatav, aga see koht pole enam sama, see on muutunud. Ruum on muutunud, aeg on muutunud ja sa isegi oled muutunud. Tagasi minna pole võimalik. Üksnes sinu mälestused, mis ei tarvitse kattuda ajaloolaste kirjapanekutega.

Ja selle kõige juures kulutada ohtralt närvirakke, tõestamaks, et maa on tegelikult ümar? Ja kui ongi, mida see muudab. Et näed asju teisiti? Ehk lased emme koos lapse ja vankriga enne bussi; ei kirtsuta nina, kui parm sult 20 senti palub; ootad liikluses, millal sinu kord, et tänad teenindajat; ei aja õlgu laiemale, kui need tegelikult on.

cheers

30 august 2017

kommunism ja mulgipuder*


Taaskord on meie ajakirjanduses lahvatanud tuline vaidlus kommunismi üle. Avapauk tuli seekord Oudekki Loone käest, kes kiitis Kreeka justiitsministrit, et too kommunismikuritegude konverentsil osalemast keeldus. Käis välja mõtte, et kui sa kommunismi ja kuriteo ühte lausesse paned, siis oled sa kindlapeale nats. Nagu arvata võis, tõi seesugune teguviis endaga kaasa tuld ja tõrva.

Nähes võimalust olukorras targa jutuga särada, tõttas talle appi Ahto Lobjakas. Võttis endale raske koorma selgitada, mis asi on kommunism ja mis asi natsism. Õhkas unistavalt, et seda õiget, head ja üllast kommunismi me veel näinud polegi.

Vestlusesse sekkus Mihhail Lotman. Andis otsesõnu mõista, et Lobjaka väited ja järeldused pehmelt öeldes võhiklikud on. Lobjakas, nähes, et teda ära kuulatud, ent kahjuks mitte mõistetud, võttis vaevaks selgitusi jagada. Arutles pikemalt natsismi ja kommunismi erinevuste üle, kuid tunnistab lõpuks - olgugi kommunism ilus mõte, on see Marxi juhiste järgi kaunikesti teostamatu.

Mis mind kogu selle arutelu juures käigus häirima hakkas, oli see, et ma ei saanud enam aru, millest jutt. Täpsemalt siis mõisted. Mis vahe on kommunismil ja sotsialismil. Kus lõpeb natsism ja algab fashism, või ongi need samad asjad. Kasvõi näiteks tuua Loone jutt, kus justkui nagu räägiks kommunismist, ent siis äkki juba sotsialismist. Saa nüüd siis aru, millest jutt. Loone puhul küll tõesti, paremat loota oleks palju tahetud, ent samasugust puterdamist kohtab ka haritumate juures.

Nüüd aga sellest, mis veel rohkem muret teeb. Parasjagu käimas olev valimiskampaania on küllastunud jõulistest, suisa vägivaldsetest sõnumitest:
- anname tuld
- keelame ära
- kahjurite tõrje

Sarjatakse kommunismi, ent samal ajal toidetakse mõtet, mille järgi on üllaste ideede teostamine võimalik üksnes jõudu kasutades. Sel moel pole me üritus parem ei natsismist ega kommunismist. Nõnda solgiti omal ajal isegi kristlus ära. Usust, mis oli alalhoidlik, vägivallatu ja ligimest armastav, muutus 'eesmärk pühitseb abinõud' ideed kasutades üheks jõhkramaks asjaks üldse. Või vaadakem kasvõi USA 'edusamme' Iraagis. On's nüüd seal siis demokraatia. Seegi on läbi kukkunud.

Olgu see meile õpetuseks ja hoiatuseks, et mistahes ilusat ja uut maailmakorda me ka ei taotleks, jõuga seda peale suruda pole võimalik. 



*mulgipuder - maamehe toit, kuhu on kokku segatud kartul, odratang ja mingi ollus, mida mõned sealihaks nimetavad

08 jaanuar 2016

ISIS't Kölniööl ei näe


Nüüd see siis juhtus, tuli ära. Saksamaal, Kölni raudteejaamas, leidis uusaastaööl aset massiline grupiviisiline naisterahvaste ahistamine ja röövimine. Tegutsejateks olid tegelased kuskilt soojemalt maalt, vähemasti nahavärvi järgi otsustades. Kohale tulnud politseil oli aga tõsiseid raskusi olukorra lahendamisega - seltskond ei allunud korraldustele ja neid oli liiga palju. Umbes viis korda rohkem kui politseinikke. Ei mingit kuulekust ega mundri austamist.

Juhtum on sedavõrd jabur ja arusaamatu, et ei oska seisukohta võtta. Mismoodi on see võimalik, et tuhandepealine purjus murjamite mass lihtsalt tuleb ja hakkab laiama?

Et kes nad olid? Pagulased, nagu kõigest loogikast järeldub. Politseile isikutunnistusi ei näidatud, küll aga dokumente, mis välja antud varjupaigataotluspunktides. Dokumendid olid küll varustatud fotoga, kuid kahtlane on, kas nende dokumentidega ikka kõik korras oli. Siinkohal tahakski rahulikult toimunut analüüsida.

Mõneti sarnane sündmus on meil endil lähiajaloost võtta - pronksiöö nimelt. Ka siis kogunes justkui pooljuhuslikult suur mass valdavalt vene rahvusest tegelasi Tõnismäele, takistamaks tundmatu sõduri kuju teisaldamist. Uurimine selgitas välja, et aktsiooni ettevalmistamisega oli tehtud algust juba pea aasta varem. Rahutuste põhjus ja eesmärk oli ilmne - Venemaa oli kaotamas mõjuvõimu Eesti üle, ning saadaval oli lihtsalt hea võimalus see tagasi võtta. Meie õnneks kukkus see üritus läbi.

Et tuhatkond tegelast samal ajal, samas kohas ja sama tegevust harrastavad, tekitab tugeva kahtluse, et asi oli organiseeritud. Lihtsalt niisama kogemata sellist asja ei juhtu. Niisiis, kes korraldas ja miks. Sõelal on kolm kandidaati ja umbes samapalju põhjuseid. Kõigepealt tuleb vaadata, mis on sellise juhtumi tulemus, mis hakkab juhtuma peale seda, või vähemasti, mis peaks juhtuma.

Esitan siin kolm võimalikku organiseerijat ja nende eesmärgid.

1. ISIS
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Süürias läheb juba igavaks, suur osa rahvast on põgenenud ja naftat kah viimasel ajal vähevõitu. Lisaks häirivaks asjaoluks piiri valvavad politseinikud - jah just need keda raudteejaamas nappis. Ja miks mitte tuua lisapõhjusena lihtsat kadedust tõeliste põgenike vastu, kes abi ja varju saanud.

2. Venemaa
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Vastikud eurooplased, mida nad siis topivad oma nina Venemaa siseasjadesse. Nafta hind vaja ju kah kuidagi ülesse saada, muidu hakkab oma rahvas mässama. Venemaa tegevus Süürias on üldse kahtlane; rakendatakse Stalinlikku põhimõtet - kui langetatakse metsa, lendavad ka laastud. Mille muuga seletada sõgedat lauspommitamist, kus kannatajateks on tsiviilid. Kuidas ometi nüüd ühe rätipeast liitlase abistamine on tähtsam kui Krimmis külmetavad vennad.

3. Natsid
Eesmärk - pagulased välja, mis muud. Vint vaja üle keerata, ega enne midagi ei juhtu ju. Ja ehk saab järgmistel valimistel võimulegi lähemale.

Kölni juhtum pole samas oma lõppu veel näinud, valemis on puudu tundmatud muutujad. Piltlikult võib olukorda ette kujutada kui palli, millele on antud obadus, tugev vint sees ja siis puudutab maad - kuhu suunas see pall edasi põrkab, on kaunikesti raske ennustada, otse igatahes enam mitte.

Loodan siinjuures, et Eesti rahvas pimeda viha ja mõtlematu emotsiooniga kaasa ei lähe. Rassiviha ja suletud piirid on viimased, mida vajame. Pagulaste masse ei soovi siin keegi, isegi mitte need kes põgenikke aidata soovivad. Ses mõttes poliitiline võitlus ei tea kellega, masside vastu, on justkui tuule peksmine - vastast pole, vähemasti mitte meie endi hulgas. Ja nagu selgeks on saanud, nad ka ei tule siia, oleme liiga vaesed. Kui meil peaks soov tekkima tara ehitada, siis mitte selle pärast, et keegi väga siia tahab tulla - pigem selle pärast, et eestlased välja ei saaks.

Kutsun Eesti rahvast ülesse pöörama pilku üksteisele, toetama teineteist, lapsi ja vaeseid. Teeme lõpu ettevõttele AS Estonia, rajagem pigem pere. Maailmas on nii palju vihkamist ja egoismi, et selle kätte võib ära lämbuda. Las elada unistus, et siin maanurgas elab kokkuhoidev ja üksteist armastav rahvas; mõneti kehvake ja vaene, ent siiski oma, oma armas kodu ja rahvas. Usun, et see täidaks ka Jakob Hurda kutse saada suureks, suureks vaimult. Vihata on lihtne, selleks ei pea olema suur ega tugev. Armastus, hoolivus ja kaastunne on väljakutsed, mis oleksid kohased küll.

Õnnistust ja hoidku Jumal Maarjamaad.


ps. nagu päris eestlastele viimasel ajal kohane - pisut kohatut huumorit :P

18 september 2015

Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.


Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.


17 veebruar 2013

Su üle 'piiks' valvaku, mu armas Isamaa!


Martin Vällik, üks portaali skeptik.ee vedajatest, kutsub ülesse vaikima Eesti hümni kolmanda salmi ajal - see olla ebateaduslik.

Kuidas küll on meie hümni sattunud sõnad, mis räägivad sedavõrd udusest ja ebateaduslikust asjast nagu Jumal? Ah õigus, see oli ju hallil kiviajal, mil inimesed olid rumalad ja arvasid, et kui välku lööb, siis on see Jumal, kelle hammas parasjagu valutab. Meie aga elame 21. sajandis, meile niisugused lapsikused ei sobi. 21. sajandi inimene pole enam ullike, vaid on iga kivi tagurpidi pööranud, uurinud maad ja taevast ning leidnud, et ei ole, ei ole Jumalat olemas.

Ka mina kutsun ülesse vaikima, aga mitte kolmanda salmi ajal, vaid teise salmi ajal. Isamaa on küll nii mõnegi näljase suu ära toitnud, aga noh, tulge mõistusele, ta ei sünnita ju kedagi. Ja üleüldse, kas keegi (peale maausuliste) kujutab reaalselt ette, kuidas Isamaa hardunult tema laulu kuulab? Sihuke ebateaduslik jamps tuleks üldse ära keelata.

ps. Persona in fieri kirjutab nii:

Portaali skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik kurvastas ilmselt Saalomon Vesipruuli aurahast ilmajäämise pärast ning tegi jõulise avalduse 2013.a. auraha poole. Võitlus sõnadega ja mõistetega meenutab kahekordse auraha laureaadi sm Mari-Liis Sepperi võitluskaaslasi, kes tõrjuvad poliitilise korrektsuse lipu all Astrid Lindgreni raamatutest neegrikuningaid välja.
 

03 jaanuar 2013

Olla eestlane on halb?


Aasta 2012 lõpp pakkus meile mitu meeleolukat ja hingeülendavat sündmust ja seda meedias, muusikamaastikul. Paar videot, mis on kõnetanud mingil hetkel paljusid. Minus tekitasid need tunde, et me eestlased oleme ikka veel üks. Et me saame naljast aru ja et ka meie oskame siestat pidada.

Alustuseks tahan ära märkida Põhja-Tallinna video: 'Meil on aega veel'.

Vahel vaatame taevasse, 
kas meil on aega veel



Sundimatud ja rõõmsad lapsenäod, ei kiirustagi kuhugi, ei ponnista end segi. Räpp on seejuures butafooria, sisu heietamine, luuletamine, nagu Mart Sander ära märkis. Ja hoolimata sellest, et Mart Sander räpi (üldise) taseme küsimärgi alla seadis on tegu minu hinnangul siiski originaalse looga. Ja loo kõige parem osa on muidugi see lastekoor, vastandumas suurte inimeste igapäevamöllule. Hea töö, kindel koht Eesti kullavaramus. Ning sõnadest rääkides, jah, ka mina vaatan vahest taevasse..

Teine märkimist vääriv teos on ilmunud 'Catapult Films' käe alt; nimelt:

'Tujurikkuja - Olla eestlane on halb (kannatame ära)'.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada



Rõõmustavat on selle loo juures see, et me siiski oskame veel naerda, ka enda üle. Ja vist hakkab ka Eesti riik teismeeast välja tulema; nutulaulu asemel asemel saab ka tegutseda. Ja tõsi ta on, ei huvita eriti kedagi, kui halba elu me elame, ei ole meil kellegi najal halada. Aastasadade pikkused rahva kannatused ei peaks meil koormana kaasas käima, meil ei ole tarvis seda ängi uuesti ja uuesti läbi elada. Rahune maha (shut up), vaata taevasse ja mõtle elu üle järgi - nende kahe video sõnum ehk.

Eraldi märgiksin selle loo räpiosa ära. Ott Sepp oskab räppida ikka krdi hästi. Isegi Mart Sander peab tunnistama, et tase on siiski olemas.

Vastates esitatud küsimusele, ütleksin, et mina ei saa nuriseda ühegi asja üle, välja arvatud mu enda lollused ja laiskused. Nendega saan tegeleda ise ja ainult ise. Sealt edasi aga, võiks minupoolest kasvõi revolutsiooni ära korraldada.

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat
päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta
vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!


09 aprill 2012

Pussy Riot - Jeesus Punk

Venemaa punkbändi Pussy Riot toimetamised on saavutanud rahvusvahelise tähelepanu; suvalise keldribändi kohta muljetavaldav tulemus. Suurema kuulsuse tõi neile kirikus toimepandud aktsioon, mille asjaolusid tahan veidi analüüsida.

Kõigepealt siis küsimus: mis juhtus?

Bänd tegi midagi, mis ei mahu paljude usklike mõistusesse - hõivas kirikus altari ja esitas seal palve Neitsi Maarjale. Nende patt olla sedavõrd suur, et võib kaasa tuua 7 aastat vanglaelu. Palveta veel.

Video aktsioonist (koos sõnadega) on siin:



Meego Remmel kommenteerib juhtumit nii:

Pühaduse kuritarvitamist ei saa õigustada mis tahes veendumuste avaldamise hädavajadusega.
/../
Päästja Kristuse katedraal on venemaalaste jaoks üks pühamaid kristlikke sümboleid.

Meenutaks siinjuures kristlaste eeskuju, Jeesust. Mäletatavasti käitus ka tema pühakojas lubamatult, et mitte ütelda barbaarselt; peksis ta ju laiali pühakojas leiduvad rahavahetajad ning muud ärimehed. 

Pussy Riotil oli kirikule ja venemaale selge sõnum - SEE KIRIK POLE PÜHA. Just nimelt. Kompott, millesse on segatud religioon, raha ja võim, ei järgi päris kindlasti Jeesuse juhiseid. Asjaolu, et usklikke ei huvita esitet sõnum, on nende oma viga ja näitab vaid üht - nad on valinud silmaklapid. Ma võin küll mõista ja aru saada nende tunnetest, aga ma ei saa nendega nõustuda.

Üldiselt ma ei soovitaks peategelaste eeskuju järgida, libastumise oht on suur ja kokkuvõttes võib see välja kukkuda sootuks lollisti. Antud juhtumi puhul leian siiski, et tabati kümnesse.

Usklikest rääkides, ei saa üldistada, et nad kõik oleks ühtemoodi kurjad Pussy Rioti peale; leidub kaitsjaid ja oh üllatust, ka neid kes soovitavad usuvendadel lihtsalt andestada. See näikse aga paras pähkel olevat. Kui hästi läheb, lubavad nad ka Jeesuse kirikusse tagasi.