Kuvatud on postitused sildiga elu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga elu. Kuva kõik postitused

01 märts 2019

dopinguriik


Meie konnatiiki on raputanud järjekordsed skandaalid - mõned meist olla täitsa sulid, petised, kui täpne olla. 

Kõigepealt muidugi Rainer Vakra, kes kas lohakusest, või pigem soovist näidata end targemana kui ta on, kopeeris üsnagi olulise osa materialist koos kirjavigadega, enda hariduse tõestamiseks. Teksti koos kirjavigadega kopeerimine näitab, et mees pole sisuga tutvunud või ei oska eesti keelt. Olgu see või teine, selline kraad ei maksa midagi.

Ja nüüd siis meie suusatajad. Veredoping. Veredopingusse tehniliselt laskudes polegi teab mis suur asi. Mehe enda veri, annab ja võtab. Teeb ekstreemtingimustes trenni, ajab needsamused punased verelibled üles, paneb vere panka, siis taastub, puhkab, ja kui võistlus käes, pumpab omaenda vere tagasi. Tarbinud pole midagi; puhas poiss. Nagu prillikivi. 

Võta üks ja viska teist, eksole. 

Ja nüüd me siis imestame, et miks on meil siin elu nii nagu ta on. Et mina siin Eesti viimane aus mees, mis ma siin enam; lähen Soome või suisa Austraaliasse. Aga mõtle nüüd hetkeks, oled sa siis nüüd tõesti üdini aus olnud? 

'Einoh.. einoh.. hädavale pole vale. Aga mina pole dopingut teinud ja mina pole mingit baka tööd teinud.'

Sooda raisk ma ütlen; sul pole võhma ega tahet ega lootustki mingilegi tulemusele jõuda. Ja mingi baka.. see värk ei mahu su ajudesse parimagi tahtmise juures. Mis petmisest ja dopingust me sinu puhul teoreetiliseltki rääkida saaks. Hea kui jõuad oma kondid kodust tööle, viinapoodi ja siis koju tagasi vedada. Aus mees, ole edasi.

Räägin siis praegu ühiskonnast, selle valikutest ja tagajärgedest. Võtame näiteks India. Meeletu vaesus ja samas mõned ülirikkad. Miks need vaesed üles ei tõuse - neid on ju tuhandetes rohkem kui ülirikkaid. Nad võiks ju kõik ühel päeval labidad käest visata, et rohkem ei orja ja kõik. Aga nad ei tee seda, sest nad on kõik nakatatud samast rikkaks saamise skeemist. Kuidas sa saad hukka mõista skeemi, mida ise esimesel võimalusel kasutaksid. Ja nad ei näe ka väljapääsu, sest kui mina teeks teisiti, teeks kõik teised ikka endistviisi ja mina jääks rotiks edasi.

Siinkohal kutsun üles ja kuulutan välja, et olgu lõpp sellel rotielul Eestis. Olgu lõpp dopingul, pettusel, oma hariduskraadi tõestamisel mahategemisega. Vaadake Indiat, kas sinna tahamegi jõuda? Et lihtsalt minul oleks raha ja värki ja naisi ja autosid ja muu käigu kukele. 

Kutsun üles ehitama ausat Eestit, kus loeb mehe sõna ja mehe tegu. Kus iga kodanik on väärt mida ta ka päriselt on. Juhul kui me seda teed ei vali, siis nahhuinuuzna meil seda Eestit üldse vaja on, anname kohe Putinile käppa. Ajagem diili Donald Trumpiga, sõbrustagem Põhja Koreaga, persse see skandinaavia.

Meie ees on valik, mitte üksnes heaks kiita või hukka mõista üksikute meeste teod, vaid anda hinnang eneste tegevusele. Et kui palju me ise tegelikult petame ja luiskame. Oled sa siis ise üdini aus olnud? Kui ei, siis ära kobise ülemäära Veerpalu ega Vakra teemal. Samas, kui kobised, vaata ka enda elu üle, ehk oleks aeg muutusteks. Lõpp õigustustele, et teistmoodi ma ei saanud. Ehk siis tõesti ei saanud, aga edaspidi peab saama.

mic drop


 

17 detsember 2018

Varro Vooglaid vs. ERR

ERR näikse teadvat nii mõndagi Varro Vooglaiu mõtetest. Näiteks väitsid nad saates 'Ongi Koik', et Vooglaid mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui homoseksuaal. Vooglaiule see väide ei sobinud mitte. Kellele meeldiks.

Vooglaid kaebas ERR'i selle valeväite peale kohtusse ja nõuab hüvitiseks 5000€.

Ma näen selles kohtuasjas siiski pisukest probleemi - nimelt ei maininud ERR seda, mitu korda homoseksuaal geiseksile mõtleb. 

Sellegi poolest soovitan ERR'l avaldada vabandus tekstiga: "Varro Vooglaid ei mõtle üldse geiseksist, ta üksnes räägib sellest".

'suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda'
- Luuka evangeelium 6:45


23 mai 2018

õigusriik vs. kodanikuühiskond

Õigusriigi olemus on lihtne - kirja pandud seadus valitseb ühtviisi kõigi üle, sõltumata nina suurusest. Harilikult ja lihtsustades käib asi nii: rahva poolt valitud kodanikud loovad seadusi, millede täitmise üle peab valvet ja kannab hoolt politsei, ning vaidlusi lahendab kohus. Mida selgemalt on seadused kirja pandud, seda vähem on tegevust kohtutel. Ja mida üksmeelsemalt seadusi täidetakse, seda vähem on tööd politseil.

Siin tuleb sisse ka demokraatia mõiste. Ehk siis vähegi tähtsamad seadused pannakse paika häälteenamusega. Paraku, õnneks või kahjuks (pigem õnneks), häälteenamus ei otsusta kõike - tuleb arvestada ka vähemustega; mõnikord lausa üheainsa kodaniku eriarvamusega.

Kodanikuühiskond on pisut teisem. Seaduste kirja panemist välditakse, pigem vaadatakse silma ja küsitakse arvamust.

Kui oleks minu alustada otsast peale, täitsa nullist uus kodanikuühiskond, kehtestaksin esimese asjana ainult ühe seaduse - 'kodanik tohib teha kõike, mida tahab ja õigeks peab'. Kui selle seaduse täitmise juures peaks ilmnema tülisid, lisaksin täienduse - 'kodanik peab arvestama kaaskodanike arvamusega'. Soovi korral võime eriarvamused ning kokkulepped kirja panna, ent kodanikuühiskonna põhiseadus võiks nende kahe lausega piirdudagi. 

Kirja pandud seadused võime laias laastus jagada kaheks - meie õigused ja kohustused. Kohustuste täitmise juures olen leidnud, et tasub olla loominguline; eriti, kui seadus on kirja pandud üldsõnaliselt. Seadusi tohib ka rikkuda; siiski, pean heaks kombeks, kui seda teguviisi toetab mõni teine, veel kõrgemal asuv seadus, näiteks eriolukorra seadus. Oluliseks muutub siin ka isiklik seadus - südametunnistus ja mõistlik meel. Kui selle kõige kokkusobitamine ületamatuid raskusi tekitab, tasub meeles pidada (loodus)seadust, mis on alati üle mistahes kehtiva korra - mees teeb, mis mees peab tegema. Kahetseda jõuab alati.

Pean tarvilikuks märkida, et loomingulisuse puudumises Eesti kodanikke süüdistada oleks kohatu. Kui seadust pole, siis võetakse appi kasvõi vanasõnad - peaasi, et mingi reegel oleks. Näiteks kui me näeme mõisa köit mööda maad lohisemas, olgugi, et seadus selle koha pealt kuss, teame vastust: las lohiseb. Ja õige ta on, see on mõisa köis, ära näpi, las lohiseb.

Suheldes kaaskodanikega, pakuvad mulle mitmed teemad intellektuaalset naudingut; olgu selleks 'kvantfüüsika', 'milline õlu ei hakka vastu' või kasvõi arutelu, 'miks mu kass öö läbi lõugab ja mööda tuba ringi ratsutab'. 

Üks meie kaaskodanikke esitas hiljuti väite, et 'põhiseadus on üle liiklusseaduse'. Leidsin selle avalduse olevat intrigeeriva, ning ootan seda kodanikku selgitama oma väidet avalik-õiguslikus meedias. Tõotab tulla huvitav ja sisutihe mõtteavaldus.


09 märts 2017

Mingi hiinakeelne jutt



Selgitustöö Rail Balticu vajalikkuse ja kasulikkuse kohta jätkub endise hooga. Vaadakem neid. Kokku kümme selgitust. Või siis kolm.. kui nüüd võrrandit taandada.
1. töökohad (neid tuleb juurde)
2. konteinerid (neid tuleb juurde)
3. reisijad (neidki tuleb juurde)

Need kolm selgitust on pika jutu peale kenasti laiali määritud. Küll ühte ja teistmoodi, otsekui TV Shop'is. Kõik puha innovaatiline ja innovaatiline ja.. veelkord innovaatiline. Kokku 6 korda innovaatiline. Võimas. Kamaluga muid võõrsõnu ja majandusmõisteid lisaks. Andke andeks mehed, meie riigikeel on eesti keel. Kui tulete pööblile selgitusi jagama, tehke seda eesti keeles. Juhul kui.. te ise seda oskate.

Siim Kallas küsib me käest, kas oleme valmis võtma vastutust, et 30 aasta pärast pole konteinereid ega reisijaid. Siim näikse siis jällegi võtvat vastutuse, et on, kindlasti on. Tasuvusuuring küll tegemata, ent see ei kõiguta Siimu usku. Ja mis nüüd mina kobiseda oskan; ei vastavat haridust ega kogemust ega silmaringi.

Jäin siis mõtlema, et mida imet nendes konteinerites vedama hakatakse. Ega ometi põlevkivituhka, seda nagu peaks jaguma jah. Või siis kartuleid Poolast Eestisse. Andke miski kandev mõte ja ma jään vait. Olukorras, kus Eesti tugevuseks ja tulevikuvõimaluseks on meie ajud, hakata konteineritega kruusa edasi tagasi vedama.. hmm.. miskit siin pildis ei klapi.

Oleme ka seda teada saanud, et olemasoleva raudtee uuendamine selle projekti sisse ei mahu, polevat sellist võimalust laualgi olnud. Hei, mehed, miks ei olnud? Kas ikka häält tegite? Ikka kõvasti, või lihtsalt pobisesite habemesse, et võtame mis võtta annab, ärme väga vastu vaidle, muidu jääb sellestki ilma.

Ja nüüd, Siim, ütlen ma sulle täpselt, mis 30 aasta pärast juhtub. Seesama asi, mille pärast ei taheta rahastada olemasolevat raudteed. Remont ja käigus hoidmine on kole kallis. See pole ju mingi külavahetee, kus hoo maha võtad, kui tagumikul liialt valus. 

Sellest raudteest saab samasugune monstrum nagu on Linnahall. Maha lõhkuda ei tohi, remontida ei jaksa, ülal pidada ei jaksa, maha müüa ei õnnestu. Üksnes rist ja viletsus kaelas. Meie rahvuslik uhkus.

Kas tõesti on plaanis hakata riigile ja rahvale raudteemaksuga tulu teenida. Muudkui vuravad siin edasi ja tagasi; pappi jookseb. Olla ka soomlastele kasulik. Või on see lihtsalt tagavaraplaan, juhuks kui lennukid parasjagu ei lenda, et siis vähemasti mingi variant olemas.

Muu jutu vahele torkas Siim Kallas, et praeguse valitsuse maksumuudatused pole teps mitte hea plaan ja et tema jaoks kõlab jutt palgavaesusest nagu miski hiina keel.

Vastan ka sellele. Võta lahti töökuulutused ja mida sa näed - tööd on küll, ole ainult mees ja tee. Ainult, et palk: 400€ kuus kätte, 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, väljakutseid pakkuv, nagu nad ütlevad. Teeks rohkemgi kui saaks, aga laps vaja lasteaiast ära tuua. Olukorras kus üür ja kommunaalid kokku ümmarguselt 300€ maksab; 100€ söögirahaks, seebi ning trussikute ostmiseks jääb, siis see ongi palgavaesus, kulla Siim.

20 veebruar 2017

Kodanik, Maxima vajab sinu abi


Kaubanduskett, Maxima ja Prisma on hädas; pole töötajaid. Pealinnas.

Tuleb järelikult panuseid tõsta.

* tasuta sõit tööle ja koju
* öömaja
* söök
* 400€ puhtalt kätte

Heakene küll, küsija suu pihta ei pidavat löödama, öeldakse.

Ega ma lööma ei kipugi; pigem.. jahmunud. Mis te olete peast segi läinud või? Mis pakkumine see on? Meeleheitel inimestele karjäärivõimaluste pakkumine, a la, et 'vaata, kolkas, kus sa elad, pole üldse tööd, tule tee tööd pealinnas'. Ahjah, eesti keelt pead oskama ja mingi töö tegemise vilumus peab kah olema.

Mis tähendab karjäärivõimalus? Ärata endas psühhopaat ja saa kaupluse juhatajaks?

Teate mis, annan teile idee karjäärivõimaluseks. Nii, nagu pubides, nii ka poes - kassa juures olgu tipipurk (kuhu tänulik klient saab poetada enda valitud summa). See kolme erineva näonupuga pult (teate küll, roheline, kollane, punane), on jõhker. See tuleks ära keelata. Ossinovski käsuga.

Et koogile kirss lisada, käis personalidirektor Kristiina Kangur välja mõtte, et Eesti maksumaksja võiks ülal pidada nende töötajaid. Noh, tänutäheks. Mis see teine sõna oligi.. ei tule meelde.

“Meie ettevõttele oleks sellest suur abi, kui riik kehtestaks soodustused või toetused ka nendele tööandjatele, kes kindlustavad Ida-Virumaa inimesi tööga väljaspool piirkonda. Sest tulemus on ju üks: inimene on tööle rakendatud.”

Ma tõesti ei tea, kas sind sunniti nii ütlema või mõtlesid ise välja, aga asja nimi on FAIL.

Miks kurat ma pean nägema kaubanduses üldse nälginud nägusid. Miks kurat pean mina, kui klient, käima õrnalt kikivarvul, et viisakalt ja kiirelt ja delikaatselt oma ost sooritada.., et mitte jääda silma vaatama teenindajale.. teades kui ränk töö see tegelikult on ja kui närust palka nad saavad.

Kui te oma poliitikat ei muuda, kuulutan välja boikoti.

Ja ärge naerge, Kodanik sai pahaseks.

07 veebruar 2017

ka Donald Trumpid nutavad

Vanem generatsioon peaks mäletama seebiseriaali 'Ka rikkad nutavad'. Seriaal võimaldas pilku heita rikaste ja ilusate igapäevaellu, neile kaasa elada ja parastada, kui mõnel bastardil kehvasti läks. Saada rikkaks ja ilusaks, oli me kõigi unistus. Aga samastuda nendega oli raske. Juba see, et keegi on rikas ja ilus, omab justkui süüdistust, et sina seda pole. Õnnetu, saamatu ja mis kõik veel. Ent iha samuti jõukas ja edukas olla, ei jätnud meid maha; unistada ju võis, ning kui pakuti võimalust sinivereliste eraellu piiluda, siis vähestel oli südikust mitte keerata õigel ajal õigele kanalile. Ja leida seejärel lohutust, et ega neilgi kõik nii hästi lähe - vähemasti on minu elus olemas tõeline armastus ja tõeline õnn - ongi hea, et mina pole nende olukorras.


Ajakirjanikel paistab käivat praegu samasugune seriaal. Üks ajakirjanik on teinud lausa põhjaliku uurimustöö teemal, kui stressirohke on Donald Trumpi tööpäev. Et mis kell alustab päeva, millal ja kui palju säutsub, kuidas küll ta ise, kui ka tema modellist naine rahuldamata olemisega üksi aega peab veetma.

Bastard nutab, ajakirjanik rahul. Tänamatu jõhkard, ära unustanud, et tänu ajakirjanikele ta presidendiks üldse sai. No mis sest, et ajakirjanike poolt harva peale kottimise ja ilkumise midagi kosta oli. Ikkagist ju, reklaami sai, ja tasuta veel pealegi.

Seda aga, et ajakirjandus endiselt Donald Trumpi konksu otsas vingerdab, nad endile hästi tunnistada ei taha. No proovi sa ühtegi numbrit maha müüa, kui seal pole sõnagi Trumpi tegemistest. Ja proovi sa midagi hästi ütelda, satud sa teiste ajakirjanike põlu alla. Meenub nähtus kanakarjast, kus üht kana hakatakse nokkima, kuna tal mingi märk küljes. Ja ega enne ei jäeta, kui see ebard surnud on.

Vaadake endid ometi, saage solvumisest üle. Ja nähke oma viletsust - teie 'neljas' võim on pöördvõrdeline määraga, mis te suudate toota ilkuvaid artikleid mehest, kes on suutnud ennast presidendiks võidelda. Mis küll kõik naljakas ei tundu; soeng, miimika, kõnemaneer ja lühikesed näpud. Eredaimaks näiteks oleks ehk Stephen Colbert'i saated (hmm.. jah, võib ju vaielda, kas tegemist üldse ajakirjandusega).

Pean tunnistama, et teema paelub ka mind. Seetõttu klikin ja loen ka mina teie paskville. Aga pisut üksluiseks kisub. Palun, üllatage mind.

17 jaanuar 2017

est.onia vol 2: Eesti märk ja bränd


 
EAS'i tegevus, ei kannata suuremat kriitikat, kui nüüd viisakalt väljenduda. Raha kulutamise peale on nad meistrid, aga et mingi korraliku valmis asjaga välja tulla, seda pole. Alles see oli, kui korraldati Eesti märgi konkurss. Kõlasid kahtlused ja hoiatused, et seesugune üritus on puhas raharaiskamine ja läbikukkumisele määratud. Hoiatused olid paraku hiljaks jäänud, konkurss juba käis. Ja läbi ta kukkus.

Aga ega sest midagi, nüüd uus idee, jätame selle märgi kus kurat ja teeme hoopis brändi. 200 000€ peaks ju ometigi miski tulemuse tootma. Tootis tõesti, massidele arusaamatu rohelise läraka.
 
Nüüd, kus suurem osa eestlasi (autor kaasaarvatud) jahmatusest õhu ahmimise lõpetanud on, prooviks tehtule ja toimuvale loovamalt läheneda. Võtaks õige kodanikena ohjad oma kätte ja tehkem asi ise ära. Parimad ideed võitku. Tühja sest EAS'st ja neile veel kuluvast 80 000€'st. Las need kunstnikud elada; kui me kõik meie Lällid hooleta jätame, hakkavad nad lõpuks mässama. Ja kellele seda veel vaja.

Siiski, päris tühja see märgi otsing ei läinud, ideid sealt ju laenati. Võtame kasvõi kirjatüübi. Meie oma kirjatüüp. Märgi konkursil pakutav paraku küll ei sobinud, oli vaja stiilsemat. No tehti ära. Viisakas silmale vaadata, käib kah.

Suitsupääsuke ega rukkilill meie lugu jutustama ei kõlvanud, saime asemele rändrahnu. Vähemasti vabandus kellelegi palka maksta, et see väljamaalastele selgitaks, et vot see laik on rändrahn ja meil on neid rohkem kui mujal. Kõlab nagu sarjast '10 mõttetut fakti, mida sa ei teadnud'.

Mis veel saavutuste hulka lugeda? Kolm märksõna või fraasi, mis kirjeldaks, kui lahedad me oleme. Pakun, et sarnase tulemuse oleks saanud Facebookis levivate generaatorite, 'milline sa oled', abiga.

Siis veel pildid looduskaunitest kohtadest. Mis sest, et väheke lagedad, tuhmid ja üldse kõhedust tekitavad. No mis teha, ju siis selline meie Eesti ongi. Tööriistakast, nagu nad ütlevad. Paraku sealt peale toruteibi ja tellitava mutrivõtme suurt midagi asjalikku ei leia.

Mis puudutab laigudisaini, võivad sellega kaasneda teatavad komplikatsioonid. Firmad on teatavasti nagu naisterahvad, lähevad turri, kui samas ruumis teine naisterahvas sarnaseid rõivaid kannab. Näiteks Solarises juba on üks firma, mis laikusid kasutab.
 
 
Nüüd siis laigust, kivist ja sellest kolmandast asjast, mida ei taha asjata nimetada; üks tegelane on leidnud endale taskuraha teenimiseks humoorika lahenduse. Nimelt graveerib ta kivikestele teksti ja märgi.
 
 
Kivikesed piltide ja tekstiga võivad osutuda tõhusateks loo jutustajateks. Mõningad pildid mis leitud pinterest.com lehelt.
 
 
Miks mitte vorpida selliseid kivikesi riigi sümboolikaga? Firmade logod, aadressid jm selline. Staaride autogrammid ja mis veel. Turistile ning ärikülalisele küll kenake koorem koju kaasa tassida, ent hei, sellega võib lausa kuulsaks saada.
 
Eesti märgi otsing võiks siiski edasi kesta, pole see võimatu ühtigi. Ta on nagu laps, kelle ootamise ja valmistamisega vaeva nähakse. Nii ta jah ei taha tulla, et viskame EKA tudengitele rahapaki näppu, et olgu olla. Teeme ise.
 


 

13 detsember 2016

Postimees, ma kusen su seina täis

Nagu avalikkus juba teab, avalikustas Postimees neile lekitatud andmed Edgar Savisaare võimalikus tulevases kohtuasjas. Argumendiks tuuakse avalik huvi.

Esiteks, ja teiseks, ja kolmandaks - Postimees on rikkunud seadust.

Vastake mulle, mis imeasi on avalik huvi, et see lubab rikkuda seadust? Asja õige nimi on rahahimu, klikkide püüdmine. Ohjah, muidugi on rahval huvi ja õigus teada saada, kuidas on võimul olev isik asju ajanud. Kuid iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Mind ei huvita, kes ja kuidas need andmed teile lekitas; küllap ta saab lõppeks oma teenitud palga, olgu ette öeldud.

Ahvatlus (või selle tekitamine) langeda hämaratesse aruteludesse, kes võis olla lekitaja, ehk äkki Savisaar ise, et mõjutada kohtunikku, ei anna samuti õigustust sedasorti andmeid lekitada.

Täna te avaldate andmeid Savisaare kohta, homme minu kohta. Ja mulle ei meeldi see mitte üks raas. Mis mul karta oleks: parteitu, ei ole ärimees (jaahh, üks OÜ mul on, mis kui tatt näpu küljes, ei taha lahti tulla), ei meediastaar ega ka võimupositsioonil olev isik. Aga siiski, oma blogi kaudu olen ma ju avaliku elu tegelane. Seega on mul põhjust karta küll. Olen valmis avalikult kõiki oma tehtud pattusid selgitama ning andeks paluma, ent ma pole valmis supiks, mida ajakirjandus on võimeline kokku keetma. Mõtlen ka oma laste peale; näiteks.

Mis asjapulk see ajakirjandus õigupoolest on, et tal on õigus seadust rikkuda. Ja rämedalt seejuures? On's ajakirjandus unustanud, et kõrgeim võim on rahvas. Klikkide arvu najal enda seadusrikkumisi õigustada, on pehmelt öeldes lati alt läbijooksmine.

Nagu teatris öeldakse; kui seinal on püss, tuleb sealt ka pauk. Sellega pealkirja juurde. Vaata Postimees; mis siis, kui avalik huvi sunnib mind teie kontorihoone peale kusta. Seaduse järgi oleks nagu keelatud ju. Aga lubage, ma vean kihla - mitte üks politsei ei takista mind seda tegemast, kui see peaks ka juhtuma. Mõtelge sellele.

Muuhulgas üks mõte õiglasest kohtumõistmisest ja avalikust huvist. Mis oleks, kui kõik avalikud kohtuprotsessid, elik siis süüdistaja ning kaitsja väited oleksid avalikult internetis kätte saadavad. Ja rahvas võiks hääletada. Ning juhul kui rahva arvamus läheb risti vastu kohtuniku otsusega, saadetakse teema edasi kohtunike kogule. Nõustun, et kohtumõistja peab olema erapooletu, sõltumatu, oma ala spetsialist, lõplik otsustaja. Kuid meenutagem, rahvas loob seadusi, rahvas paneb paika kohtunikke ning võtab neid ka maha; rahvas on kõrgeim võim meie riigis. 

Eesti on vabade kodanike riik, saagu see selgeks ka muule maailmale - see võiks olla meie nägemus.

Kui üldse kellegil on õigust rikkuda seadust, on see kodanik, mitte mingi juriidiline isik, Kodanik loob, muudab ning kustutab seadusi. Jah, muidugi, iga kodanik peab arvestama ka teiste kodanikega. Ajakirjanik ei ole kodanik, ajakirjanik on juriidiline isik, motiveeritud klikkide arvust, loodetavast kasumist. Te ei ole Eesti kunnid, jätke see meelde. Kodanikud on.

Reformierakond, ajakirjandus ja ristirahvas - kolm ülbet. Õppetunni saavad nad kõik. 

Mark my words.


12 detsember 2016

vähem möla, pikem samm

Muutused Eesti poliitilisel maastikul on rõõmustavad. Lubab juba paremat ilma. 

Savisaar langes, reform langes. Ministrid võtavad vastutust, respekt Rõivasele ja Repinskile.

Mis puutub reformikate lootusesse peatselt võimule tagasi naasmisse, siis noh, oot, poisid, nii see kah ei käi. Nüüd on kord teie käes näoli mudas olla. Mõnda aega.

Et Rõivas tagasi astus, pean lugu sellest sammust, ent see ei anna siiski kohe mandaati ega hääli; peate pisut kannatama. Maitske higi, ütleb Kodanik.

Mis ma nüüd kuulsingi kuskilt, saatest, et kole lugu, kui karistatakse edukaid. No ikka see astmeline tulumaks jne. Paha lugu on asja juures see, et hetkel karistatakse mitte-edukaid. Kodanikud, kes töötavad kahel, või lausa kolmel töökohal korraga, 14-18 tundi päevas, et endaga üldse toime tulla. 

Nad ei ole teravaimad pliiatsid, nõus. Aga neid on raske ka asendada robotitega. Tean isiklikust kogemusest nüüd enam kui varem selliseid asju - kuhu kaob prügi, kuidas kasvab muru, kuidas maitseb higi, jms. Süüdistada või karistada neid kodanikke selle eest, on lihtsalt ülbus, kui väljenduda pehmemalt.

Karistada edukamaid?? Miks siis mitte kohe ameerika unistuse mudel? Igaüks oma naha eest. Tahaks näha, mis Eestist siis alles jääb.

Ehk aitaks, kui korraldada igale võimulepürgijale enne test, kolmekuuline näljakuur. Miinimumpalk, särgidvärgid, söögiks ja asjadeks 200€ kuus. Noo, sotsiaaltoetus kataks ehk üüri ja kommunaalid. Kes läbib testi, võib ka kandideerida. Ja tööks.. oh.. palun, konisid vaja maast korjata, muru vaja külvata. Tööd on, ärge muretsege. 2,50€/h.

Kordan sama hüüet, mis Bernie Sanders, USA presidendi valimiste aegu - keegi, kes teeb tööd 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, ei peaks virelema.

14 november 2016

vox populi, vox dei



Brexit, Donald Trump ja Keskerakond - kolm 'koledat' asja. Ometigi on nad juhtunud. 

Brexitist olen juba eelnevalt pisut rääkinud. Mingi punt Inglismaa vaeseid ja harimatuid polnud rahul sellega, et pudrumägede asemel tõmmut värvi rahvaste hordid nende rahu ja julgeolekut rikuvad. Tänamatud tüübid, eksole; pööravad Euroopa Liidule selja kõige pimedamal tunnil, just nüüd, kus kõik on minemas paremaks. Mis neil küll viga on.

Donald Trump, hukatuse ingel; kes küll selge aruga seda meest valiks. Ja näed valivad; naised, latiinod ja isegi jõukad. Toodi lagedale kõik argumendid mis tuua sai, aga ikka, rahvas valis tema. Mis neil küll viga on.

Keskerakond, pöörane partei, venelaste sõber, Putini parem käsi; ja kae nüüd reetmist ka kõige isamaalisemate poolt - hüljati meie õuele õnne tooja, kindluse hoidja, reformierakond. Mis neil küll viga on.

Milles ma küll eksinud olen, küsib Taavi Rõivas. Eided küsivad nii, Taavi.

Reformierakondlased, ma ei torma ütlema, et olete kehva tööd teinud, seda kindlasti mitte. Teie motiivide koha pealt jään samuti kuss, ei mina neid tea, ega hakka ka arvama. Aga seda võin küll öelda, et teie tegevus ei sobi ammu enam kokku teie nimega. 

Nimeks reform, aga tegelete pisiasjadega, peenhäälestusega. Ja kui tarvis presidenti valida, siis nii nagu teie nõukogu vms. iganes selle nimi on, on otsustanud, nii tuleb sellega ka elada. Ei mingit paindlikkust ega oma peaga mõtlemist. Stagnatsioon on selle nimi. Tervitused Rein Langile.

VASAKPOOLSED! on teie hirmuhüüd nüüd; vahi segaseid, võtavad raha võlgu, pillavad selle helikopteri pealt laiali, rikuvad teie ilusa exceli tabeli ära.

Uppuja päästmine on uppuja enda asi, seda olete küll õpetanud rahvale.

Investeerimises paistate olevat profid, ent suurima panuse, oma rahva suhtes olete kuskil teinud allahindlust. Olete unustanud, mis tähendab elada peost suhu, kaebate, kui inime elab sotsiaaltoetusest. Lubage naerda, 100€ kuus söögiraha ei ole meelakkumine. Kuhu on jäänud ümberõpe? Kuhu on jäänud kindlustunne, et sigitan ja kasvatan riigile uue kodaniku. On's tõesti odavam murjameid sisse smugeldada?

Ahjah, mis ma tahtsingi ütelda.. see sõna.. revolutsioon; just. See on juhtumas. Kõige paremas mõttes.


10 oktoober 2016

Mis sa kuivad, tee tööd



Tööturg Eestis elab üle põnevaid aegu - pole töötajaid, pole tööd. Tegelik olukord on siiski positiivsem; nii töö, kui töötajad on olemas, küsimus pigem, kuidas neid omavahel kokku viia, ning mis kindlasti oluline, koolitus ning palk.

Tööandjad kurdavad, et pole spetsialiseeritud tööjõudu. Tõepoolest, ripakil java programmeerijaid naljalt just ei leia. Samas on meil terve müriaad särasilmseid, käed/jalad/pea otsas tööotsijaid. Kirjutan siin oma isiklikest kogemustest.

CV-Online, kes seda kuulnud poleks. Vaatad pakkumisi, kandideerid, ootad nädala või kaks, ehk saad valituks vestlusele. Läheb veel nädal või kaks, ja siis kas saad või ei. Andke andeks, minu korteri omanik on kangesti kärsitu, tema ei lepi teemaga, et ehk kuu aja pärast saan tööd ja siis kahe kuu pärast saab üürid ja kommunaalid ära makstud.

Õnneks leidsin enda jaoks töö leidmise asjus uue keskkonna; nimelt GoWorkaBit. Seal teed enda CV; lühike, lakooniline, pole tarvis tervet elulugu ette lugeda, piisab kui ütled, et oled töökas. Noh, mõned töökogemused kah. Vaatad hindu, kandideerid ja.. ole juba valmis hommikuks asju pakkima, sest sind on valitud. Tunnihinded ilusad, mõned mitte nii väga, aga mis oluline, töö on olemas, tule ja tee ja ole.



Plussid tööandjale:
Tööjõud kiiresti leitav.
Üldises mõttes ennast tõestanud töötegijad.

Miinused tööandjale:
Igat uut tegelast õpeta välja
Uus tegelane kindlasti aeglasem või töö kvaliteet väiksem kui vanal olijal.
Uus tegelane ei tarvitse üldsegi välja ilmuda.

Plussid töövõtjale:
Unusta ära vestlused, kandideerimised, ootamised; sind lihtsalt valitakse või ei.
Kui töö või töövõtja ei meeldi, siis rohkem ei kandideeri.
Asi ametlik, maksud makstud.
Tahad puhkad, tahad teed tööd.

Miinused töövõtjale:
Päris tööandjat pole, ehk siis pole kellegil sulle kohustust tööd leida.
Puhkusetasud, haigusrahad (jm. omatöötaja tasud) puuduvad.

Süsteemil on teatavad kontrollmehhanismid; saab anda hinnangut nii tööandjale, kui ka töövõtjale. Töövõtja ei saa kandideerida ja tühistada vastuvõtmisi või tööle ilmumata jätta ilma tagajärgedeta. Tööandja samas, ei saa pikalt seletada, kui algselt lubatud tingimused või töötasu ei vasta kokkulepitule.

Mis puudutab töötasusid ja töö mitmetahulisust, siis viimatisel ajal on asi positiivses suunas liikunud. Tööd on rohkem, kui ära jõuab teha, ning ka tasud on liikumas ülesse. Selles taustas paneb endiselt imeks mitmete firmade ponnistused leida töötajaid tasuga 3.50/h. Vabandage väga, töö võib küll olla lihtne ja kerge, ent aeg maksab kah midagi.

Jaksu.



18 august 2016

Brexit - ainult lollidele

Demokraatlikus riigis peab ju valitsema demokraatia, lihtne, kas pole. Inglismaal, demokraatlikus riigis hakkasid mingi aeg kostuma hääled, et rahvas ehk ei tahagi Euroopa Liidus olla. Mis siis ikka, korraldame hääletuse. Küll nad tahavad, näete kohe ise; nutavad ja tahavad.

Oh seda pohmelli järgmise päeva hommikul, kui selgus, et rahvas ei taha Euroopa Liitu jääda, hoopis iseseisvust nõuavad. Mis juhtus, kes on süüdi, kuidas nii võis minna? Leppisime ju kokku, et tahame liitu jääda.

Statistikutel oli kiirelt ütelda, et süüdi olid vanurid, kes siis noorte eest nende tuleviku ära valis. Mõtelda vaid, kus oli jultumust, ise ühe jalaga hauas, aga vaat noortel elada ei lase, hääletavad mingit jama kokku. Neid vanureid ei tohiks üldse hääletuskasti juurde lasta, võimule kah mitte. Kui 30 täis, siis pensionile, seesugused ei kõlba ju otsustama - vanadusest seniilseks jäänud.

Ja ei läinudki pikalt, kui statistikud avastasid seose tarkade ja lollide vahel. Üksnes 29% tarkadest hääletas liidust lahkumise poolt, ning pole üldsegi kindel, kas neilgi kõik kupli all korras oli. Va lollid ja vanurid, keerasid kogu meie elu nüüd tuksi.

Meiegi kohalikud targad teavad rääkida, et liidus on ikka parem kui üksinda olla. Kuid ma küsin vastu - kas see ongi see liit mida me tahtsime? Et müriaad ametnikke lihvivad oma tagumikke ja määrivad pabereid, mis seletavad, kui kõver peab banaan olema? Seletavad kvootidest, tariifidest ja toetustest; oma siseturgu ja majandust peab ju turgutama. Paraku on kogu kaup tarbija jaoks poes 10-20% kallim, kui ta võiks olla. Seletage palun mulle see kasu ära; miks ma pean kallima toidulaua nimel veel neid ametnikke nuumama? Ma tõesti ei mõista.

Brexiti pooldajate argumentidega tutvumiseks asjalik video:


05 aprill 2016

USA presidendivalimised 2016 - revolutsioon? ehk homme

USA presidendivalimised on endiselt käimas ja kirgi üles kütmas. Alles jäänud kandidaatidel pool maratonist joostud, raskem pool siiski veel ees. Hea hetk visata pilk peale, kes on alles jäänud ja analüüsida, mis võib edasi juhtuda. 

Demokraatide leeris jätkab kaks kandidaati:
Hillary Clinton ja Bernie Sanders.

Vabariiklaste poolel on alles jäänud kolm kandidaati:
Donald Trump, Ted Cruz ja John Kasich.



Olukord meenutab mõneti valimisi 8 aastat tagasi, mil üheks favoriidiks oli esmakordselt mustanahaline - suur muutus ameeriklastele tol ajal. Peale seda visati õhku meem, et järgmine võiks vabalt ka naine olla. Ja nii paistabki, et äriringkondade ja peavoolumeedia seekordseks valikuks on naisterahvas, ehk siis Hillary Clinton, kes on siis ühtlasi ka demokraatide partei nö. ametlik presidendikandidaat. Vabariiklaste poolel oli selleks Jeb Bush; ikkagist tuntud nimi koos suurte rahadega, ent see projekt läks üsna peatselt vett vedama. Õigupoolest on vabariiklaste seekordne kandidaatide valik üldiselt üsna niru; võta üks ja viska teist.

Mis aga suuresti teistmoodi on, et mitte ütelda üllatav; mõlemile parteile valmistavad meelehärmi sõltumatud kandidaadid. Olles ennast küll kõiki seadusi ja demokraatiat järgides parteide nimekirja munsterdanud, on nad ometigi sõltumatud. Demokraatide poolel siis Bernie Sanders ja vabariiklastel Donald Trump. Sõltumatuks teeb neid suuresti asjaolu, et nad ei võta annetusi suurfirmade ühendustelt. Sellal kui Sanders korjab raha lihtrahvalt, dollar dollari kaupa, siis Trump on jällegi ise piisavalt rikas. Ja seetõttu ongi nad sarnased - nende suid pole võimalik sulgeda ega nende kampaaniat pidurdada sõnadega, a la 'kui sa jampsi hakkad suust välja ajama, siis rohkem me su kampaaniat ei rahasta'. 

Donald Trump on siinkohal lausa meisterklassi näidanud sellega, et tema kampaania on olnud üks odavamaid. Ta ei pea eetriaega ostma, et TV ekraanile pääseda, ta lihtsalt säutsub twitteris ja peavoolumeedia teeb ülejäänu tema eest ise ära. Pole ka imestada, kui arvestada fakti, et Trump on ise üks nii tõsielusarja loojatest kui staaridest. Valdab oma teemat; on professionaal. Jackpotiks võiks nimetada juhtumit, kus Trump pidi oma kampaaniakoosoleku ära jätma, kuna läks löömaks Trumpi pooldajate ja vastaste vahel. Tulemusena ei pidanud Trump seekord ise mitte midagi tegema, isegi mitte säutsuma, ent ometigi oli ta nimi pommuudisena üle terve riigi.



Kuigi Trumpi edu on suur ja tema populaarsus vaat et fenomenaalne, ei paista tulevik tema jaoks üldsegi roosiline - ta on osanud oma räigete ütlemistega vihale ajada liiga palju tegelasi. Üks tema viimaseid ütlemisi oli, et abort peaks olema keelustatud ja naised kes seda siiski teevad, karistatud. Vähe sellest, et juba niigi oli tal lõpuspurdile vaadates puudus naiste häältest, tegi ta endale sisuliselt karuteene, peletades eemale osa neidki, kes seni tema poole hoidsid. Kuluaarides levivad kõlakad räägivadki nüüd seda juttu, et ehk polegi Trumpi peaeesmärk presidendiks saada. Tema jaoks üks show kõik ja oh, millise hinnaga järgmine võiks müüki minna. Presidendiamet on küll kuulsust, au ja võimu toov amet, ent samas ka täis kohustusi, piiranguid ja vastutust; üldsegi mitte meelakkumine. Täitsa usutav kõlakas selle pilguga vaadates, peaks mainima.

Demokraatide liidri Hillary Clintoni seis on hea, ent mitte väga hea. Ennemalt loodetud kerge sörgi asemel, peab ta juba nüüd täie rauaga rassima ja rahasid kulutama, et üldse lõpusirgele jõuda. Hoolimata sellest, et tema selja taga on suurfirmad, pangad ja meedia, ei ole tal õnnestunud oma rivaali, Bernie Sandersit maha raputada. Kuigi vahepeal juba paistis, et võitlus on läbi, läheneb Sanders koletu kiirusega. Enne Michigani hääletust avaldas Washington Post Sandersi suhtes 16 negatiivset artiklit 16 tunni jooksul. Aga sellest polnud paraku abi, Sanders võitis. Üks viimastest Clintoni meetoditest hoida liidripositsiooni, tuli äraütlemisega debattidest enne New Yorki hääletamist. Clintonit ja tema seisukohti teavad juba kõik, Sanders aga alles kogub tuntust ja populaarsust, ning iga kord kui Sanders sõna saab, läheb Clintoni jaoks lugu järjest hapumaks; hakka või kaasa tundma.



Bernie Sandersi seis on raske, ent sugugi mitte lootusetu, ütleme nii. Viimased 7 osariiki, kus hääletused toimusid, võitis Sanders neist 6. Seejuures tuleb kindlasti ära märkida, et võidud ei tulnud nibin nabin, vaid jõulise ülekaaluga. Lootust lisab ka asjaolu, et suurem hulk osariike, mis ees seisavad, soosivad analüütikute hinnangul just nimelt Sandersit. Sandersi peamine trump on aktiivsed, sotsiaalmeedias sõna võtvad noored. Kui jälgida debatte ning intervjuusid, siis Sanders on suisa rockstaari staatuses; tema sõnavõtte on nauditav kuulata ja vaadata - vanamees on väge täis. Sellal kui Clinton meenutab tüütut põhikooli õppealajuhatajat, siis Sanders on otsekui maailma kõige ägedam vanaisa; teab mis on noorte probleemid ja ka võitleb nende eest. Ning olgem ausad, tema ideedel on mõistetav sisu. Külma sõja ajast pärit hirm kommunismi ees kammitseb küll ameerika vanemat generatsiooni, ent noored teavad uuemast maailmast rohkem. Ahvatlus jõuda järgi põhjamaade sotsiaalsele heaolule, on suur ja üldsegi mitte utoopiline. Punks not dead.


Ted Cruz on vabariiklaste kompromisskandidaat. Pole teab mis tugev kandidaat, ent siiski mitte nii hull kui Trump. Tassib kaasas piiblit ja tahab kõiki korra järgi palvetama panna, aga kuulab siiski sõna. Ega tema kohta suurt midagi kosta oskagi. Suhteliselt laitmatu elukäiguga mees; naine, lapsed, suur toetus protestantlike kristlaste hulgas, peaks nagu ameerikale sobima küll. Clintonile vääriline vastane, ühteviisi igav. 


John Kasich võiks olla vabariiklaste eelistatud valik, aga vist on temaga hiljaks jäädud. John Kasich on otseses mõttes mõistliku jutuga mees, oskab pidada läbirääkimisi ja leida kompromisse. Ei ole jäik; teab et lisaks mustale ja valgele on ka halle toone. Võrreldes teda Cruziga, mõjuks ta presidendina märksa usutavamalt, ent paraku näib temas nappivat jõulisust; vähemasti kandideerimist ennast silmas pidades. Analoogiat elust otsides võiks rääkida naiste dilemmast - tulevase lapse isana on eelistatud alfaisane, olemasoleva jaoks aga beeta. Küll sobiks ta ideaalselt asepresidendiks. Kindel mees, kes midagi vussi ei keera ning turvaline variant vajadusel ka presidenti asendama. Kui mitte muud, siis praegu on tal soodus aeg poliitilist kapitali koguda, ning kui ta seekord pukki ei jõua, võime teda nelja aasta pärast uuesti näha. Ehk on selleks ajaks vihasemaks läinud.


Tänaseid valimisi ilmestab seega revolutsiooni hõng; ameerika rahvas, iseäranis noored, tahavad muutusi. Mitte väikseid, 'teeme kõike natuke paremaks', vaid suuri muutusi. American Dream on küll ilus asi unistada, ent reaalsus, kuidas tippu jõudnud trambivad ülejäänud rahva peal, mõjub kainestavalt. Liiga vähe sotsiaalset turvalisust, liiga vähe töökohti ja palka on noorema põlvkonna püsti ajanud. Mõned aastad tagasi alanud #Occupy liikumine pole kuhugi kadunud; vastupidi, nüüdseks on neil lausa reaalne kandidaat presidendi ametisse pakkuda. Ja kui olud ei parane, kui ameerika rahvas seekord ei vali suuri muutusi, ega siis rahulolematus ju kuhugi kao. Ei kao ka ideed.

Ameerikat ootab ees revolutsioon - kui mitte täna, siis homme.



22 jaanuar 2016

Nüüd siis saadi pätt kätte



Pisiasi ühe jaoks, suur asi teise jaoks. Elmar Vaher eksis reeglite vastu - avaliku teenistuse kulutused peavad olema põhjendatud ja õigeaegsed.

Üdini nõus sellega, et sellised reeglid on olemas ja et neid jälgitakse, kuid pidagem nüüd. Mees, kes teeb tööd nagu loom, vääriks teinekord ka kohtlemist, nagu loom. Pole pühakirjas asjata kirja pandud, et ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab. Ah, et ei tallagi, puhkab hoopis. Kindel?

Veelkord - korrektsus, põhjendatus, õigeaegsus - ilma nendeta oleks mõeldamatu täitsa päris demokraatliku kodanikuühiskonna rajamine. Ei saa nii, et vajaduse tekkides tehakse kulutus ja kantakse see hiljem 'kohtumine valijatega' kategooriasse. Või lihtsalt 'kuluhüvitis'. 

Paraku on meie meedia või poliitikamaastikule tekkinud uus koll, nimega AUDIT. Et oleks pidanud helistama, et 'vaat, mu ülemus, astun nüüd lennuki peale, tarvis hunnik faile läbi kuulata; ehk tohin kõrvaklapid osta'. Ja see kah, et 'pärast mul vaja pisut mudas loperdada, kas tohib, ma ostan kummiksaapad'.

Meenub kunagine kogemus, kus ühes tuntumas arvutifirmas töötades ostsin endale oma raha eest korraliku kruvikeeraja. Isikliku raha eest, erafirmas, jah. Tsekki ei esitanud. Kedagi ei kottinud. Oleks samas olnud elementaarne, et tööandja tegeleb vajalike töövahendite muretsemisega. Aga nii polnud siis ja polnud ka nüüd.

Korrektsus, õigeaegsus ja põhjendatus peab säilima, ent tulge ometi mõistusele; mina kodanikuna ei kobiseks ka selle üle, kui selline mees rahva raha eest Big Tasty Burger'i endale nälja korral ostaks.


11 november 2015

Kas kuu peale saab? Jah, kohe saadame.


Oh häda ja õnnetust, ohus on meie riigi edu ja õnn - enam ei saagi 'oma' lennukiga Brüsselisse. 

Või ikka saab? Jah saab, aga lennuk ei oota sind kell 7 hommikul ukse ees ja on pisut kallim kah. Ja soojale maale puhkama minnes, peab kah kalendrisse kirja panema; ei saagi enam nii, et jalutad lennujaama ja siis vaatad kuhu tuju viib.

Olles kuulanud terveid seeriaid argumente rahvusliku lennufirma vajalikkusest, jääb sellest kõigest paratamatult mekk, et tegu on lihtsalt mugavusteenusega meie eliidile. Peaasi, et takso ukse ees oleks ja tähtsaid tegelasi sutsti edasitagasi toimetaks. 

Väide, et kasum rahvusliku lennufirma olemasolust, kaalub üles isegi selle tekitatud kahjumid, vajab veel tõestamist. Jääb siis äri nüüd tõesti seisma, kui ei saa külalisi oma lennukiga külla kutsuda? Nõrk argument, arvan mina. Ja huvitav, kuhu veergu me turismireisid soojale maale paneme. Investeering päevitunud jumesse?

Lisagem siia juurde tööta jäänud pilootidele kaasa nutmine - see mõjub silmakirjalikkusena. Et peavad nüüd ühe võõrkeele ära õppima, et tööd saada? Hah.

Ehk teeks hoopiski riiklikuks prioriteediks inimeste toimetamine ühistranspordiga, ilma ümberistumiseta, Nõmmelt Lasnamäele. Näiteks.

18 september 2015

Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.


Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.


15 september 2015

Sina ei pea mitte herjama

Nonii, uksed pauguvad, ei meeldind meile see kõne. Mis ta siis ütleb, selliseid asju ja meile, kes me ajame õiget Eesti asja. Ja kes ta selline üldse on, mingi mikimaus, arvab, et kikilips teeb temast nüüd mehe?

Jutt siis sellest, kuidas EKRE Nestori ja Ilvese kõne peale riigikogu saalist välja marssis. Mis siis nüüd juhtus, oli valesti midagi? Pakun, et tegu oli eesli sündroomiga. Lubage ma selgitan.

Üks jutluse teema, mida kirikus aegajalt kuulda võib, räägib eeslist, kes asjadest pisut omamoodi aru sai. Tuleb tema linna, rahvas kõik sillas, hüüavad hoosiannat, et kuningas on saabunud. Mõte siis selles, et eesel ärgu arvaku endast rohkem, kui ta tegelikult on, mõistku oma rolli ja leppigu sellega. Nii nagu kiituse, nii ka laitmisega, ei maksa ennast teha maailma patuoinaks, suurimaks kannatajaks.

A vaat kus president ise ütles, otse kantslist, mulle, mõtelge. Ju ma siis ikka olen miskit erilist, mitte tühipaljas haukuja. Jaajah, oledoled.

See öeldud, tervitan uue tegelase sündi karikatuurimaailmas - kodanik Dorvits. Ütleb mis mõtleb, harjuge ära.


* herjama - tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu

14 september 2015

Püssirohu retsept: 1 osa pagulast, 2 osa eestlast


Võttis aega mis võttis, aga hakkama ta sai; Putinil nimelt, Eesti rahva omavahel tülli ajamisega. Kuigi vaevalt, et see tema eesmärkides eraldi punktina rasvaselt kirja oleks pandud; lugu käib ikka üle meie peade ja suuremas plaanis kui meie armas konnatiik. Tülist ja õudusest on haaratud terve Euroopa.

Asjast nüüd lähemalt. Venemaa on viimasel ajal märgatavalt suurendanud "humanitaarabi" saadetiste mahtu Süüriasse. Jah, just sinna, kust põgenikud pärit. Muuhulgas muidugi ka sõjalist abi võitluseks ISIS'ega. Revolutsiooni leek ei tohi ju vaibuda, lisagem kütet. Et Venemaa ka varem silma on paistnud "rahu ja õnne" toovate projektidega, pole see sugugi üllatus. Etteantud vastuste juures pälvib preemia pigem parima küsimuse esitaja - eeldatavasti algab see küsimus sõnaga MIKS. Või kes teab, ehk sellest piisabki.

Nüüd, kus Venemaa rahaline seis järjest nirumaks läheb ja Ukrainagi projekt ettenähtud kulutusi kordades ületab, otsustatakse saata resursse kaugesse sõjakoldesse puhtalt sellepärast, et ikkagi partner ja lepingud seda eeldavad? Asi on rohkem kui kahtlane. Et Venemaa tunneb kaasa sõjapõgenikele ja soovib Euroopale head? Kas Venemaa sõnu saab uskuda, on ta siiras? Lubage naerda.

Loodan, et seesinane kirjutis aitab meil tõsta oma pilgud nabast kõrgemale ja näha kus meie tegelik vaenlane on - ikka piiri taga, mitte siin, mitte meie oma rahvas. Narr oleks, kui juba enne pagulaste saabumist eestlased teineteist maha on nottind. Ärgem laskugem nii madalale, et hakkame taas koostama nimekirju rahvavaenlastest, meie oma vendadest ja õdedest. Pealegi pole meil Siberit, kuhu need tülikad elemendid saata.

Mis aga puutub pagulastesse, siis lahendusena pakuksin välja selle, et me ei võta neid vastu - maksame trahvi ja lisame omalt poolt hea tahte märgina ka pisut peale. Leiame neile saarekese, kus nad saavad karmimad ajad üle elada, et siis sõja lõppedes kodumaale naasta. Et nad päris lolliks seal saare peal ei läheks, õpetagem nad kasvõi käpikuid kuduma, kui muud paremat pähe ei tule. Või lugema ja kirjutama, asi seegi. Eesti rahvas ei ole pagulaste vastuvõtuks valmis, mitte sellisel moel, mitte praegu. Kuigi mina isiklikult lepiksin nii mõnegi mustanahalise lisandumisega tänavapilti, näen ma, et paljud mu sõbrad ja tuttavad pole sugugi sama meelt; konsensust pole. Kodumaa on - ühine ning jagamatu.

Head, ja ainult head.

26 juuni 2015

Pagulased Kreekasse ja võlgadest priiks

Pagulased tulevad. See on vältimatu.

Jätkuks siis meil eestlastel, seisusekohast käitumist tulijate suhtes.

See öeldud; jääb meil vaid tingimusi seada, vajadusel meem ellu kutsuda.

Mis oleks, kui Kreekale esitada ultimaatum - võtab vastu kõik ülesloetud sõjapõgenikud ja saab võlgadest priiks? Toiduabi saame kah veidi anda. Las nad seal siis demonstreerivad ja protesteerivad.

Või teine mõte - iga riik käitub pagulaskvoodi suhtes sarnaselt nagu co2 teemal. Ehk siis, oleme nõus maksma, aga jäägu meile vabadus.

30 jaanuar 2015

Kui me ükskord rikkaks saame

Üks sõnum, üks nägemus on minus podisenud juba mõnda aega, otsinud kuju, otsinud sõnu. Usun, et olen selle nüüd leidnud. Räägin Eestimaa tulevikust, püsimajäämisest ja rikkaks saamisest. Ühte lausesse panduna kõlab see järgmiselt:

Järgmise viie aasta jooksul, saab iga Eestis sündinud laps riigipoolse garantii toidule, ihukattele ja peavarjule; kuni täiskasvanuks saamiseni.

Et kustkohast raha võtta? Pangast loomulikult. Ja hästi palju, räigelt palju. Lubage ma selgitan. Oli aeg, mil hakkasin mõtlema pere loomisele, et võtaks naise ja teeks lapsi ja et oleks kodu. Ma olin paljas kui püksinööp. Kuidagi läbi ime sain laenu, ostsin kodu. Sugulased ja tuttavad panid oma korterid panti, minul polnud muud kui munad. Ja nööp.

Ma küsin nüüd riigiisadelt, kas teie tahate tuleviku Eestit näha, kus oleksid lapsed, kus oleks jõukus ja heaolu. Kui jah, siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Võtame laenu, 30 aastaks. Nimetagem seda projektiks 'uus põlvkond'. Et läheb kalliks maksma? Jah läheb. Sünnitusmaju tuleb ehitama hakata, koole, lasteaedu. Aga kuulge, see on meie riik, meie perekond, meie tulevik.

Et toetusele mõeldud raha tuulde ei loobitaks, on ju võimalik asju korraldada. Ei peagi raha kätte andma. Saab ka nii, et riik maksab üürist mingi kindla summa, toidupakid pannakse valmis, riided pannakse valmis. Lihtsalt sünnita ja sa ei pea muretsema, et laps nälga või külma peaks kannatama. Detailide ja korralduse üle saab ja peab arutlema, ent võtkem see nägemus ja tehkem teoks. See jutt, mis senimaani käinud on, et kui me rikkaks saame, siis võib palku tõsta, siis saab penssi maksta, siis saab toetust maksta, on jamps, suletud mõttering.

Julgen ennustada, et kui järgmine valitsus julgeb sellise projekti ellu viia, näeme siin Eestimaal plahvatust, mida pole maailmas varem veel nähtud. Ja selleks ajaks, mil lapsed on suureks kasvatatud, välja koolitatud ja tööle saadetud, võime oma rahadega siin Tallinn-Tartu vahel ehitada kasvõi 10 rida teid, kui vaja. Saab Saaremaa oma silla, saab tunnel mere alla. Saab Eestist uus Singapur, uus Abu Dhabi.

Julgust unistamisel ja selle täide viimisel. 
Me suudame seda, me tahame seda ja me ka teeme selle ära.