Kuvatud on postitused sildiga majandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga majandus. Kuva kõik postitused

09 september 2019

Hong Kong - Hiina kevad

Nagu mõni ehk uudistest märganud, teab, et Hong Kongis toimub miskit. Rahvas on tänavatel ja nõuab; igal nädalavahetusel ja seda juba pea neli kuud jutti. Ja rahvast on tänavatel omajagu, lausa miljoneid. 

Hong Kong oli omal ajal osa Hiina territooriumist. Õigupoolest on ta juriidiliselt siiamaani Hiina osa. Riigi, või siis osariigi ajalugu on aga  rahva identiteediga teinud oma töö, mida Pekingil (Hiina pealinn) kaunikesti raske, kui mitte võimatu tagasi pöörata.

Lugu algas juba mõnisada aastat tagasi, ajal mil Britid maailma vallutasid. Hiinast leidsid Britid aine, millest nad sõltuvusse sattusid, ega enam loobuda suutnud. See aine oli tee. Jah, harilik tee. Kellaviietee.

Hiinlased, nähes kui hulluks võib Britt tee pärast minna, kehtestasid reegli, et teed saab üksnes kulla eest. Ja kulda need Britid ka maksid. Maksid senikaua, kuniks kuld otsa hakkas saama. Paraku avastasid Britid, et Hiinlastel on samuti mõned nõrgad kohad, ja üks neist nimelt oopium. Ja seda Hiinlased kohe väga tahtsid, nii väga, et olid nõus samuti kullas maksma. 

Nii see äri käis mõnda aega - Britid ostsid teed ja Hiinlased ostsid oopiumi. Kuna kuld nõnna raske oli, siis seda väga kaugele ei veetud. See püsis Hong Kongis. Täna oli ta Hiina oma, homme Brittide oma. Üksnes tee ja oopium vahetas asukohta ning leidis ohtrat tarbimist.

Kõik olekski lill olnud, ent see va oopium hakkas Hiinlaste ajudele. Keegi ei taht enam tööd teha, palju lahedam oli pilves olla. Ning ühel hetkel oli Hiina bossidel selgus majas ja kannatus katkenud. Ehk siis, oopiumile kuulutati sõda. Et see oopium suuremalt jaolt Briti laevadel asus, kuulutati sõda sisuliselt Brittidele. Britid teadagi, ei kannata, kui keegi neid tõukama tuleb. Ja nii see sõda lahti läks.

Peale seda kui hulgakaupa laevu merepõhja - ja veel enam mehi enneaegu Aabrahami sülle saadeti, leidsid vaenupooled, et olgu siis nii, oopium jääb ära, aga äri on igavene. Tehti leping: Hong Kong, närune sadam, jääb Brittidele 99 aastaks rendile. Tehku ja olgu.

Need 99 aastat venisid pisut pikemaks, nii umbes 156 aastaks. Siis aga tehti ajalooline leping (aastal 1997), et olgu, Britid lahkuvad, ent ühel tingimusel: Hong Kong jääb iseseisvaks järgmised 50 aastat.

Nonii, kuhu me jõudsime? Ahjah, iseseisva Hong Kongini. 

Hong Kong, Hiina jaoks sama mis Peeter I jaoks Eesti, aken; aken välismaailma. Hong Kong tootis mitte just hiljuti ligi 40% Hiina ee.. aidaku mind nüüd majandusteadlased, aga midagi väga palju. 

Paraku, tehnoloogia ja särkvärk arenedes, on Hong Kongi panus Hiina majandusse langenud ligi 2% juurde. Mitte, et Hong Kong oleks kehvemaks jäänud, vaid et Hiina on arenenud. 

Nii.. oled sa mõttega kaasas? Hong Kongi rahvas, olles nii umbes 2% Hiina majandusest, nõuab iseseisvust. 

Lasta neil minna, või mis nendega üldse teha. Haritud politoloogid räägivad, et Hiina peab säilitama oma näo. Ehk siis Hiina korraldab tapatalgud ja näitab mis maksab Pekingi sõna.

Ma pakun sootuks teise stsenaariumi - Hiina lasebki Hong Kongil minna. 

Elagu ja olgu ise.




18 juuli 2019

Tere Mart Helme, paar sõna sulle

Tere Mart Helme

Sinu sõnavõtud on olnud juba mõnda aega tähelepanu väärivad. Viimatised valimiste tulemused üksnes kinnitavad seda, et - sinuga tuleb arvestada. Kuid nüüd, tuleb sul arvestada Kodaniku arvamusega.

Sa võtsid sõna Tallinna Ülikooli tulemuste suhtes, esitades kahtluse, kas seesugune ülikool kraadi väärilisi lõpetajaid väljutada suudab. Ning lõpetad sellega, et kogu Eesti teaduskond peab selle pärast püksirihma koomale tõmbama. 

Ja veel, siis kui sulle esitatakse avalik ühispöördumine, ütled sa, et 'kes nad omast arust on, mingid ametiühingud ja mingid nolgid teadlased, pähh'. Ja sa leiadki, et nii on kohane käituda liidrile, rahva valitule. Ma tõesti lootsin, et võimuvastutus kainestab sind, ent ei, sa sõdid maitea mis asja nimel. 

Paar sõna vahelduseks võimust ja selle vaakumist. Savisaar on mängust väljas, Ansip toimetab mujal, selge võimuvaakum. Nüüd tuled sina ja tahad seda kohta täita, said isegi ministriks. Üksnes Ratas on su teel ees - 'no sellest vennast sõidame ju üle'. 

Luba ma tutvustan sulle sinu konkurenti - Mihhail Kõlvart. See on vend, kes kaalub ja valib sõnu, ei rapsi ja saab asjad tehtud. Ja on ühtlasi oodatud ja loodetud ühenduseks venelaste ja eestlaste vahel. 

Ma küll pooldan Isamaalaste ideed, et Eesti on eestlaste oma ja särkivärki, ent tead, elan keskkonnas, kus on ka venelasi. Ka nemad käivad tööl ja maksavad maksusid, täpselt nagu mina. Ja kujutad sa ette, me saame omavahel hästi läbi; ma olen nende sõnade järgi lausa lugupeetud. Minu naabrist venelane esitas kahtlusi teiste naabritest Ukrainast tulnud tööliste suhtes; ütlesin, et ma ei karda seda - jäi hetkeks mõtlema, tegi ilmselt omad järeldused.

Aga sina, vend, oled odav. Ja labane. Mul on piinlik kodanikuna ministrile ütelda, aga tõesti, sa oled labane. Ehk siis, tuleme tagasi teaduse juurde. 

Et siis asi, millest kohe kasu on, rakenduslik teadus. Kas sa Mart tead, et rakenduslikule teadusele eelneb teoreetiline teadus? Teed sa neil üldse vahet? Luba ma tutvustan. Oli aeg, mil keemiat nimetati alkeemiaks. See oli pöörane aeg, mil usuti, et kui tina kuses keeta, siis saab kulda. No ei saanud, kehva küll. Ometigi, vaata, kuhu me oleme jõudnud.

Teaduses on vaja teooriaid, hulle mõtteid ja julgeid ettevõtmisi. Enamus neist lõpevad samamoodi nagu tina kuses keetmine, ent siiski, mõni eksperiment võib lõppeda teemantiga. Me ju tegelikult ei tea, mis ja kuidas ja kas asjad omavahel töötavad; sellegi poolest siiamaani katsetame. Ja sina tahad sellele lõpu teha, et jätke see alkeemia.

Ma ei ütle, et astu tagasi ja ole vait. Ma ei saa, ega ole alust seda teha. Aga mis teadusesse puutub, oled sa minu jaoks haritud loll. Võta koomale, vähem piinlik.


ps. täitsa kõrvalteema..


19 juuni 2019

Google is dead, Android is dead, Trump is dead

Lugu algas siis millest? Mingi Hiina firma, nimega Huawei, hakkas tootma taskukohasema hinnaga nutitelefone. Samal ajal Ameerikas, näeb presidendiks valitud Donald Trump vaeva tõestamaks, et just tema kaitseb Ameerikat. Suurt Ameerikat ohustavad teadagi mitmed vaenlased.

Esmalt kindlasti mehhiklased, kes tutvustavad Ameeriklastele narkootikumide võlu, mille käigus näpatakse Ameeriklaste käest kõige magusamad töökohad - koristaja ning nõudepesija ametikohad.

Mehhiklaste rünnakut on õnneks lihtne tagasi lüüa - tuleb lihtsalt ehitada piisavalt kõrge müür. Ameeriklased olla selle plaaniga täitsa päri, sestap nad ju Donald Trumpi presidendiks valisid.

Aga nüüd on veelgi suurem ja ettenägematum oht ilmunud - Hiina. Need va pilusilmad, kes varemalt riisikausi eest olid valmis päevatöö ära tegema, on endale suisa oma firma ehitanud. Nimetavad seda firmat.. hmm.. noh, vene keeles kõlaks see vist ropusti. Ja päris kindlasti on nad täis püha viha, et häkkida Ameerika lehmapidaja nutitelefoni, et sealt kaudu mustata Ameerika Päästjat, Donald Trumpi.

Loomulikult te kõik nõustute minuga, et seesugune üleannetus ei jää mitte karistuseta. Ja karistuseks määras Donald Trump keelu USA firmadel igasugune läbikäimine firmaga Huawei. Mis tähendab muuhulgas seda, et Huawei on ära lõigatud Google toetusest ja et ta ei saa enam kasutada värskeimat lahkelt antud ja tasuta jagatud Android operatsioonisüsteemi. 

Kes nüüd arvab, et Huawei on sellest otsusest nagu peata kana, siis ta eksib rängalt. Hiinlaste ajalugu on kordades pikem kui Ameerikal, ning nad on näidanud korduvalt, et oskavad ette mõtelda. Muuhulgas on nad ehitanud müüri, mis kaugelt ületab Trumpi kõige metsikumad unistused ja lubadused. Seega, USA on ajast maha jäänud, juba üleeile.

USA on harjunud, et nemad tellivad ja nemad müüvad. Disainerid kuskil Manhattanil kritseldavad uue mudeli, ning nimetavad selle enda loominguks. Aga kust tulevad muldmetallid, kes need protsessorid valmistab, kes jupid kokku paneb, kes tarkvara tööle paneb - see ju kõik Hiina. Muidugi, hulga teadustööd on enne tehtud USA's, ent kuulu järgi lebatakse seal loorberitel juba mõnda aega; see ei tõota head.

Ehk siis, mis te arvate, kas tõesti tõmbab Hiina pea õlgade vahele, et paneme selle Huawei kinni, peaasi, et Ameeriklased rahul oleksid. Nalja teete või? 

Paraku on Hiinal võimalusi kraanide kinni keeramiseks oluliselt rohkem kui USA'l. Muuhulgas ka mainitud muldmetallide müük. Sestap on Ameerikal kiusatus enda kontrolli alla saada needki maavarad. Aga tulge ometi mõistusele - Hiina ei ole Iraak, Hiina ei ole Afganistaan. Hiina on 4000 aastat vana impeerium.

Aga nüüd siis mis juhtuma hakkab: Hiina loob uue operatsioonisüsteemi, uue otsingumootori, uue 'hmail'i, uue hutube, ja saadab Ameerika kukele. Ja need, kes Hiinaga õigel ajal sõbralikult kaubelda ei oska, saavad rängalt kannatada. 

III maailmasõda on alanud; have a nice day.


11 juuni 2019

Pangem kasvama Eesti rahapuu - tarkuseõpetus

Tarkuseõpetus, ehk filosoofia on kahetsusväärselt alahinnatud. Mis ta siis õigupoolest on; targutamisõpetus või siiski midagi enamat? 19. ja 20. sajand tuli teadusrevolutsiooniga. Kõige ees kandis lippu matemaatika, mis kuulutas, et 2+2=4. Vastuvaidlejaid küll leidus, ent matemaatika siiski võitis. Matemaatika kannul astusid üles füüsika ning keemia. Kõik oli paigas, kõik oli kontrollitud või ootas kontrollimist (mis oli samuti kontrollitud). Aga me teadsime, millega see lõpeb, või vähemasti teame siiamaani, millega see lõpeb. Meil on usk teadusesse, õigupoolest teaduse meetoditesse ja suhtumisse, et olgugi teooriaid erinevaid, jõuab teadus lõpuks tõeni välja. Proovib, katsetab, testib, muudab oma esialgseid arvamusi, aga lõpuks jõuab ikkagist tõeni.

Ja me pole nagu märganudki, et see on kõigest üks paljudest filosoofia koolkondadest. Mantra, et teaduse teed on õiged ja viivad tõeni, niipalju kui üldse võimalik - on filosoofia. Teadusfilosoofiale vastandub teadagi religioon, mis väidab teadvat vastust ilma teaduslike eksperimentideta. Nii nagu on teadusrevolutsiooni lipukandjaks matemaatika, nii on religiooni omaks usk. Aga vaadakem tõele näkku, ei saa ka teadus ilma usuta. Väike erinevus siiski on - sellel kui teadust juhib ja suunab usk, väidab religioon selle juba käes olevat; usk  ja selle olemas olu ise on tõend selle tõest ja tõelisusest.

Mis mind isiklikult on suunanud pilku pöörama filosoofiale, olid mõningad tähele panekud. Võta ette loetelu maailma ajaloo suurimatest tarkadest, olgu nad siis matemaatika, füüsika, keemia, ühiskonna, majanduse jms. teadlased, kelle elutöö on rajanud midagi uut ning kiidetud paljude poolt - suur osa neist on omandanud ülikoolis filosoofia eriala.

Ehk siis, kohtad endale tuttavat füüsikateadlast ja mis tuleb välja - ta õppis filosoofiat. Mõtelda vaid, nii tark mees ja raiskas ülikooliaastad filosoofia peale. Mis oleks veel siis saanud, kui ta oleks füüsikat õppinud. Mingi uus Einstein näiteks. Ma tõesti kahtlen; ma kahtlen, kas ta sedagigi siis oleks saavutanud. 

Heakene küll, saadame lapsed filosoofiat õppima, aga mida võiks tulemusena oodata? Et tulevad ja teavad vastuseid? Nii nagu paljud lähevad õppima psühholoogiat, et aru saada miks nad sassis on, või siis osad õpivad teoloogiat, et saada kinnitust, kas on põrgu või mitte.

Ei, filosoofia ei anna vastuseid. Vastused, mis filosoofial on anda, on juba antud. Filosoofia, parimal juhul, õpetab küsima. Uusi asju ja teistmoodi, kaheldes kõiges seniolevas ja tõeks pidamistes. Andes valmiduse ümber sõnastama, väärtustama või suisa kustutama seniseid tähendusi.

Aga just sellist omadust on vaja meie uuel põlvkonnal, väidan mina. Sellal kui kõik on paigas ja rahvaarvu või selle omanduses oleva naftavarudega ära määratud, on siiski midagi veel peidus, avastamata. 

Toomas Hendrik Ilves toetas ideed, et õpetada noori eestlasi programmeerima. Vastu vaidlemata väärt teema. Programmeerimine eeldab loogika tundmist, mis on samuti üks matemaatika alustest. 

Aga lubage nüüd mind, mitte küll sedavõrd suursugusel kujul, ent ometi ärksal mõistusel pakkuda selle kõrvale uus asi (või noh, mis tas nüüd uus on) - õpetagem lastele filosoofiat. Harjutagem lapsi sellega, et on olemas ka teistsuguseid ilma vaateid; jah, rohkem kui kaks või kolm; rohkem. Et lapsed oleksid valmis kahtlema kõiges mida me neile oleme õpetanud. Kõlab ohtlikuna? Jah on. Aga see on ka ainus võimalus välja murda senise (maailma)korra seatud võimalustest.

Ohud: mõned noored lähevad lolliks, tõmbavad liiga palju savu ja satuvad arstide hoole alla.

Võimalikud kasud: me saame maailma targimaks rahvaks, ületades sveitslasi, jaapanlasi, soomlasi, hiinlasi.. jne. Ja meil on raha ning heaolu. Kartmatu väike rahvas, sest ta on tark. Kohe väga tark.




09 märts 2017

Mingi hiinakeelne jutt



Selgitustöö Rail Balticu vajalikkuse ja kasulikkuse kohta jätkub endise hooga. Vaadakem neid. Kokku kümme selgitust. Või siis kolm.. kui nüüd võrrandit taandada.
1. töökohad (neid tuleb juurde)
2. konteinerid (neid tuleb juurde)
3. reisijad (neidki tuleb juurde)

Need kolm selgitust on pika jutu peale kenasti laiali määritud. Küll ühte ja teistmoodi, otsekui TV Shop'is. Kõik puha innovaatiline ja innovaatiline ja.. veelkord innovaatiline. Kokku 6 korda innovaatiline. Võimas. Kamaluga muid võõrsõnu ja majandusmõisteid lisaks. Andke andeks mehed, meie riigikeel on eesti keel. Kui tulete pööblile selgitusi jagama, tehke seda eesti keeles. Juhul kui.. te ise seda oskate.

Siim Kallas küsib me käest, kas oleme valmis võtma vastutust, et 30 aasta pärast pole konteinereid ega reisijaid. Siim näikse siis jällegi võtvat vastutuse, et on, kindlasti on. Tasuvusuuring küll tegemata, ent see ei kõiguta Siimu usku. Ja mis nüüd mina kobiseda oskan; ei vastavat haridust ega kogemust ega silmaringi.

Jäin siis mõtlema, et mida imet nendes konteinerites vedama hakatakse. Ega ometi põlevkivituhka, seda nagu peaks jaguma jah. Või siis kartuleid Poolast Eestisse. Andke miski kandev mõte ja ma jään vait. Olukorras, kus Eesti tugevuseks ja tulevikuvõimaluseks on meie ajud, hakata konteineritega kruusa edasi tagasi vedama.. hmm.. miskit siin pildis ei klapi.

Oleme ka seda teada saanud, et olemasoleva raudtee uuendamine selle projekti sisse ei mahu, polevat sellist võimalust laualgi olnud. Hei, mehed, miks ei olnud? Kas ikka häält tegite? Ikka kõvasti, või lihtsalt pobisesite habemesse, et võtame mis võtta annab, ärme väga vastu vaidle, muidu jääb sellestki ilma.

Ja nüüd, Siim, ütlen ma sulle täpselt, mis 30 aasta pärast juhtub. Seesama asi, mille pärast ei taheta rahastada olemasolevat raudteed. Remont ja käigus hoidmine on kole kallis. See pole ju mingi külavahetee, kus hoo maha võtad, kui tagumikul liialt valus. 

Sellest raudteest saab samasugune monstrum nagu on Linnahall. Maha lõhkuda ei tohi, remontida ei jaksa, ülal pidada ei jaksa, maha müüa ei õnnestu. Üksnes rist ja viletsus kaelas. Meie rahvuslik uhkus.

Kas tõesti on plaanis hakata riigile ja rahvale raudteemaksuga tulu teenida. Muudkui vuravad siin edasi ja tagasi; pappi jookseb. Olla ka soomlastele kasulik. Või on see lihtsalt tagavaraplaan, juhuks kui lennukid parasjagu ei lenda, et siis vähemasti mingi variant olemas.

Muu jutu vahele torkas Siim Kallas, et praeguse valitsuse maksumuudatused pole teps mitte hea plaan ja et tema jaoks kõlab jutt palgavaesusest nagu miski hiina keel.

Vastan ka sellele. Võta lahti töökuulutused ja mida sa näed - tööd on küll, ole ainult mees ja tee. Ainult, et palk: 400€ kuus kätte, 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, väljakutseid pakkuv, nagu nad ütlevad. Teeks rohkemgi kui saaks, aga laps vaja lasteaiast ära tuua. Olukorras kus üür ja kommunaalid kokku ümmarguselt 300€ maksab; 100€ söögirahaks, seebi ning trussikute ostmiseks jääb, siis see ongi palgavaesus, kulla Siim.

20 veebruar 2017

Kodanik, Maxima vajab sinu abi


Kaubanduskett, Maxima ja Prisma on hädas; pole töötajaid. Pealinnas.

Tuleb järelikult panuseid tõsta.

* tasuta sõit tööle ja koju
* öömaja
* söök
* 400€ puhtalt kätte

Heakene küll, küsija suu pihta ei pidavat löödama, öeldakse.

Ega ma lööma ei kipugi; pigem.. jahmunud. Mis te olete peast segi läinud või? Mis pakkumine see on? Meeleheitel inimestele karjäärivõimaluste pakkumine, a la, et 'vaata, kolkas, kus sa elad, pole üldse tööd, tule tee tööd pealinnas'. Ahjah, eesti keelt pead oskama ja mingi töö tegemise vilumus peab kah olema.

Mis tähendab karjäärivõimalus? Ärata endas psühhopaat ja saa kaupluse juhatajaks?

Teate mis, annan teile idee karjäärivõimaluseks. Nii, nagu pubides, nii ka poes - kassa juures olgu tipipurk (kuhu tänulik klient saab poetada enda valitud summa). See kolme erineva näonupuga pult (teate küll, roheline, kollane, punane), on jõhker. See tuleks ära keelata. Ossinovski käsuga.

Et koogile kirss lisada, käis personalidirektor Kristiina Kangur välja mõtte, et Eesti maksumaksja võiks ülal pidada nende töötajaid. Noh, tänutäheks. Mis see teine sõna oligi.. ei tule meelde.

“Meie ettevõttele oleks sellest suur abi, kui riik kehtestaks soodustused või toetused ka nendele tööandjatele, kes kindlustavad Ida-Virumaa inimesi tööga väljaspool piirkonda. Sest tulemus on ju üks: inimene on tööle rakendatud.”

Ma tõesti ei tea, kas sind sunniti nii ütlema või mõtlesid ise välja, aga asja nimi on FAIL.

Miks kurat ma pean nägema kaubanduses üldse nälginud nägusid. Miks kurat pean mina, kui klient, käima õrnalt kikivarvul, et viisakalt ja kiirelt ja delikaatselt oma ost sooritada.., et mitte jääda silma vaatama teenindajale.. teades kui ränk töö see tegelikult on ja kui närust palka nad saavad.

Kui te oma poliitikat ei muuda, kuulutan välja boikoti.

Ja ärge naerge, Kodanik sai pahaseks.

20 jaanuar 2017

Estland Estland, twinkle Star


Jätkame juttu Eesti märgi ja brändi teemal. Jagan 'uut' ideed, võtta Eesti brändinimeks Estland.

EST kontseptsioonist rääkides, kõlab ja on *land kasutatav märksa paremini kui *onia. Pikemalt räägib sellest Peedu Tuisk:

"Hulljulge idee number üks. Sidumaks Eesti Põhja-Euroopaga, võtame inglise keeles nime “Estonia” alternatiivina kasutusele nime “Estland”. Estlandiks kutsuvad meid juba niigi Saksa, Rootsi, Taani, Norra, Madalmaade ja mitme teise germaani keele esindajad, enamik neist just põhjamaalased. See on vana nimi ja Estlandiks nimetati meie maad juba Islandi viikingi saagades.
Estonia ja selle ia-lõpuline nimi seostub tänapäeval pigem Ida-Euroopaga ning uue nime kasutuselevõtt aktsepteeritud alternatiivina aitaks keerata uue lehe meie kuvandis
." 
 
Kui mõni EAS'i tegelane peaks seda lugema sattuma, siis sõnum teile - saatke see Estonia kukele. No näete ju ise, see ei lähe mitte. Ei ole mõtet punnitada ja peenhäälestada asja, mis ei tööta. Pole tarvis ennast märtriks teha, rääkides sellest, et teate mis tunne on olla Taavi Rõivas. Või tahate tõesti jagada tema saatust? Tehke julge kannapööre ja võtke kasutusele Estland. Haarake meeskonda mõni filoloog, luuletaja või muu sarnane sõnasepp.
 
Omalt poolt lisan panusena brändiotsingusse pealkirjas olevale salmikesele 'Estland Estland, twinkle Star', veel mõtte ka tuletornist. Ehk siis saatke ka see rändrahn kukele. See pole ei seksikas, ei salapärane, ei intrigeeriv.. lihtsalt üks tuim, hall jurakas.. ei liigu (enam) kuhugi, ei tee midagi. Tuletorn ja plinkiv täht aga seevastu, omavad võimsaid sümboleid ja seoseid.
 
 
Inspiratsiooniks lisaks veel paar tuttavat lugu :)

 

 
 
 
 

17 jaanuar 2017

est.onia vol 2: Eesti märk ja bränd


 
EAS'i tegevus, ei kannata suuremat kriitikat, kui nüüd viisakalt väljenduda. Raha kulutamise peale on nad meistrid, aga et mingi korraliku valmis asjaga välja tulla, seda pole. Alles see oli, kui korraldati Eesti märgi konkurss. Kõlasid kahtlused ja hoiatused, et seesugune üritus on puhas raharaiskamine ja läbikukkumisele määratud. Hoiatused olid paraku hiljaks jäänud, konkurss juba käis. Ja läbi ta kukkus.

Aga ega sest midagi, nüüd uus idee, jätame selle märgi kus kurat ja teeme hoopis brändi. 200 000€ peaks ju ometigi miski tulemuse tootma. Tootis tõesti, massidele arusaamatu rohelise läraka.
 
Nüüd, kus suurem osa eestlasi (autor kaasaarvatud) jahmatusest õhu ahmimise lõpetanud on, prooviks tehtule ja toimuvale loovamalt läheneda. Võtaks õige kodanikena ohjad oma kätte ja tehkem asi ise ära. Parimad ideed võitku. Tühja sest EAS'st ja neile veel kuluvast 80 000€'st. Las need kunstnikud elada; kui me kõik meie Lällid hooleta jätame, hakkavad nad lõpuks mässama. Ja kellele seda veel vaja.

Siiski, päris tühja see märgi otsing ei läinud, ideid sealt ju laenati. Võtame kasvõi kirjatüübi. Meie oma kirjatüüp. Märgi konkursil pakutav paraku küll ei sobinud, oli vaja stiilsemat. No tehti ära. Viisakas silmale vaadata, käib kah.

Suitsupääsuke ega rukkilill meie lugu jutustama ei kõlvanud, saime asemele rändrahnu. Vähemasti vabandus kellelegi palka maksta, et see väljamaalastele selgitaks, et vot see laik on rändrahn ja meil on neid rohkem kui mujal. Kõlab nagu sarjast '10 mõttetut fakti, mida sa ei teadnud'.

Mis veel saavutuste hulka lugeda? Kolm märksõna või fraasi, mis kirjeldaks, kui lahedad me oleme. Pakun, et sarnase tulemuse oleks saanud Facebookis levivate generaatorite, 'milline sa oled', abiga.

Siis veel pildid looduskaunitest kohtadest. Mis sest, et väheke lagedad, tuhmid ja üldse kõhedust tekitavad. No mis teha, ju siis selline meie Eesti ongi. Tööriistakast, nagu nad ütlevad. Paraku sealt peale toruteibi ja tellitava mutrivõtme suurt midagi asjalikku ei leia.

Mis puudutab laigudisaini, võivad sellega kaasneda teatavad komplikatsioonid. Firmad on teatavasti nagu naisterahvad, lähevad turri, kui samas ruumis teine naisterahvas sarnaseid rõivaid kannab. Näiteks Solarises juba on üks firma, mis laikusid kasutab.
 
 
Nüüd siis laigust, kivist ja sellest kolmandast asjast, mida ei taha asjata nimetada; üks tegelane on leidnud endale taskuraha teenimiseks humoorika lahenduse. Nimelt graveerib ta kivikestele teksti ja märgi.
 
 
Kivikesed piltide ja tekstiga võivad osutuda tõhusateks loo jutustajateks. Mõningad pildid mis leitud pinterest.com lehelt.
 
 
Miks mitte vorpida selliseid kivikesi riigi sümboolikaga? Firmade logod, aadressid jm selline. Staaride autogrammid ja mis veel. Turistile ning ärikülalisele küll kenake koorem koju kaasa tassida, ent hei, sellega võib lausa kuulsaks saada.
 
Eesti märgi otsing võiks siiski edasi kesta, pole see võimatu ühtigi. Ta on nagu laps, kelle ootamise ja valmistamisega vaeva nähakse. Nii ta jah ei taha tulla, et viskame EKA tudengitele rahapaki näppu, et olgu olla. Teeme ise.
 


 

12 detsember 2016

vähem möla, pikem samm

Muutused Eesti poliitilisel maastikul on rõõmustavad. Lubab juba paremat ilma. 

Savisaar langes, reform langes. Ministrid võtavad vastutust, respekt Rõivasele ja Repinskile.

Mis puutub reformikate lootusesse peatselt võimule tagasi naasmisse, siis noh, oot, poisid, nii see kah ei käi. Nüüd on kord teie käes näoli mudas olla. Mõnda aega.

Et Rõivas tagasi astus, pean lugu sellest sammust, ent see ei anna siiski kohe mandaati ega hääli; peate pisut kannatama. Maitske higi, ütleb Kodanik.

Mis ma nüüd kuulsingi kuskilt, saatest, et kole lugu, kui karistatakse edukaid. No ikka see astmeline tulumaks jne. Paha lugu on asja juures see, et hetkel karistatakse mitte-edukaid. Kodanikud, kes töötavad kahel, või lausa kolmel töökohal korraga, 14-18 tundi päevas, et endaga üldse toime tulla. 

Nad ei ole teravaimad pliiatsid, nõus. Aga neid on raske ka asendada robotitega. Tean isiklikust kogemusest nüüd enam kui varem selliseid asju - kuhu kaob prügi, kuidas kasvab muru, kuidas maitseb higi, jms. Süüdistada või karistada neid kodanikke selle eest, on lihtsalt ülbus, kui väljenduda pehmemalt.

Karistada edukamaid?? Miks siis mitte kohe ameerika unistuse mudel? Igaüks oma naha eest. Tahaks näha, mis Eestist siis alles jääb.

Ehk aitaks, kui korraldada igale võimulepürgijale enne test, kolmekuuline näljakuur. Miinimumpalk, särgidvärgid, söögiks ja asjadeks 200€ kuus. Noo, sotsiaaltoetus kataks ehk üüri ja kommunaalid. Kes läbib testi, võib ka kandideerida. Ja tööks.. oh.. palun, konisid vaja maast korjata, muru vaja külvata. Tööd on, ärge muretsege. 2,50€/h.

Kordan sama hüüet, mis Bernie Sanders, USA presidendi valimiste aegu - keegi, kes teeb tööd 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, ei peaks virelema.

14 november 2016

vox populi, vox dei



Brexit, Donald Trump ja Keskerakond - kolm 'koledat' asja. Ometigi on nad juhtunud. 

Brexitist olen juba eelnevalt pisut rääkinud. Mingi punt Inglismaa vaeseid ja harimatuid polnud rahul sellega, et pudrumägede asemel tõmmut värvi rahvaste hordid nende rahu ja julgeolekut rikuvad. Tänamatud tüübid, eksole; pööravad Euroopa Liidule selja kõige pimedamal tunnil, just nüüd, kus kõik on minemas paremaks. Mis neil küll viga on.

Donald Trump, hukatuse ingel; kes küll selge aruga seda meest valiks. Ja näed valivad; naised, latiinod ja isegi jõukad. Toodi lagedale kõik argumendid mis tuua sai, aga ikka, rahvas valis tema. Mis neil küll viga on.

Keskerakond, pöörane partei, venelaste sõber, Putini parem käsi; ja kae nüüd reetmist ka kõige isamaalisemate poolt - hüljati meie õuele õnne tooja, kindluse hoidja, reformierakond. Mis neil küll viga on.

Milles ma küll eksinud olen, küsib Taavi Rõivas. Eided küsivad nii, Taavi.

Reformierakondlased, ma ei torma ütlema, et olete kehva tööd teinud, seda kindlasti mitte. Teie motiivide koha pealt jään samuti kuss, ei mina neid tea, ega hakka ka arvama. Aga seda võin küll öelda, et teie tegevus ei sobi ammu enam kokku teie nimega. 

Nimeks reform, aga tegelete pisiasjadega, peenhäälestusega. Ja kui tarvis presidenti valida, siis nii nagu teie nõukogu vms. iganes selle nimi on, on otsustanud, nii tuleb sellega ka elada. Ei mingit paindlikkust ega oma peaga mõtlemist. Stagnatsioon on selle nimi. Tervitused Rein Langile.

VASAKPOOLSED! on teie hirmuhüüd nüüd; vahi segaseid, võtavad raha võlgu, pillavad selle helikopteri pealt laiali, rikuvad teie ilusa exceli tabeli ära.

Uppuja päästmine on uppuja enda asi, seda olete küll õpetanud rahvale.

Investeerimises paistate olevat profid, ent suurima panuse, oma rahva suhtes olete kuskil teinud allahindlust. Olete unustanud, mis tähendab elada peost suhu, kaebate, kui inime elab sotsiaaltoetusest. Lubage naerda, 100€ kuus söögiraha ei ole meelakkumine. Kuhu on jäänud ümberõpe? Kuhu on jäänud kindlustunne, et sigitan ja kasvatan riigile uue kodaniku. On's tõesti odavam murjameid sisse smugeldada?

Ahjah, mis ma tahtsingi ütelda.. see sõna.. revolutsioon; just. See on juhtumas. Kõige paremas mõttes.


10 oktoober 2016

Mis sa kuivad, tee tööd



Tööturg Eestis elab üle põnevaid aegu - pole töötajaid, pole tööd. Tegelik olukord on siiski positiivsem; nii töö, kui töötajad on olemas, küsimus pigem, kuidas neid omavahel kokku viia, ning mis kindlasti oluline, koolitus ning palk.

Tööandjad kurdavad, et pole spetsialiseeritud tööjõudu. Tõepoolest, ripakil java programmeerijaid naljalt just ei leia. Samas on meil terve müriaad särasilmseid, käed/jalad/pea otsas tööotsijaid. Kirjutan siin oma isiklikest kogemustest.

CV-Online, kes seda kuulnud poleks. Vaatad pakkumisi, kandideerid, ootad nädala või kaks, ehk saad valituks vestlusele. Läheb veel nädal või kaks, ja siis kas saad või ei. Andke andeks, minu korteri omanik on kangesti kärsitu, tema ei lepi teemaga, et ehk kuu aja pärast saan tööd ja siis kahe kuu pärast saab üürid ja kommunaalid ära makstud.

Õnneks leidsin enda jaoks töö leidmise asjus uue keskkonna; nimelt GoWorkaBit. Seal teed enda CV; lühike, lakooniline, pole tarvis tervet elulugu ette lugeda, piisab kui ütled, et oled töökas. Noh, mõned töökogemused kah. Vaatad hindu, kandideerid ja.. ole juba valmis hommikuks asju pakkima, sest sind on valitud. Tunnihinded ilusad, mõned mitte nii väga, aga mis oluline, töö on olemas, tule ja tee ja ole.



Plussid tööandjale:
Tööjõud kiiresti leitav.
Üldises mõttes ennast tõestanud töötegijad.

Miinused tööandjale:
Igat uut tegelast õpeta välja
Uus tegelane kindlasti aeglasem või töö kvaliteet väiksem kui vanal olijal.
Uus tegelane ei tarvitse üldsegi välja ilmuda.

Plussid töövõtjale:
Unusta ära vestlused, kandideerimised, ootamised; sind lihtsalt valitakse või ei.
Kui töö või töövõtja ei meeldi, siis rohkem ei kandideeri.
Asi ametlik, maksud makstud.
Tahad puhkad, tahad teed tööd.

Miinused töövõtjale:
Päris tööandjat pole, ehk siis pole kellegil sulle kohustust tööd leida.
Puhkusetasud, haigusrahad (jm. omatöötaja tasud) puuduvad.

Süsteemil on teatavad kontrollmehhanismid; saab anda hinnangut nii tööandjale, kui ka töövõtjale. Töövõtja ei saa kandideerida ja tühistada vastuvõtmisi või tööle ilmumata jätta ilma tagajärgedeta. Tööandja samas, ei saa pikalt seletada, kui algselt lubatud tingimused või töötasu ei vasta kokkulepitule.

Mis puudutab töötasusid ja töö mitmetahulisust, siis viimatisel ajal on asi positiivses suunas liikunud. Tööd on rohkem, kui ära jõuab teha, ning ka tasud on liikumas ülesse. Selles taustas paneb endiselt imeks mitmete firmade ponnistused leida töötajaid tasuga 3.50/h. Vabandage väga, töö võib küll olla lihtne ja kerge, ent aeg maksab kah midagi.

Jaksu.



18 august 2016

Brexit - ainult lollidele

Demokraatlikus riigis peab ju valitsema demokraatia, lihtne, kas pole. Inglismaal, demokraatlikus riigis hakkasid mingi aeg kostuma hääled, et rahvas ehk ei tahagi Euroopa Liidus olla. Mis siis ikka, korraldame hääletuse. Küll nad tahavad, näete kohe ise; nutavad ja tahavad.

Oh seda pohmelli järgmise päeva hommikul, kui selgus, et rahvas ei taha Euroopa Liitu jääda, hoopis iseseisvust nõuavad. Mis juhtus, kes on süüdi, kuidas nii võis minna? Leppisime ju kokku, et tahame liitu jääda.

Statistikutel oli kiirelt ütelda, et süüdi olid vanurid, kes siis noorte eest nende tuleviku ära valis. Mõtelda vaid, kus oli jultumust, ise ühe jalaga hauas, aga vaat noortel elada ei lase, hääletavad mingit jama kokku. Neid vanureid ei tohiks üldse hääletuskasti juurde lasta, võimule kah mitte. Kui 30 täis, siis pensionile, seesugused ei kõlba ju otsustama - vanadusest seniilseks jäänud.

Ja ei läinudki pikalt, kui statistikud avastasid seose tarkade ja lollide vahel. Üksnes 29% tarkadest hääletas liidust lahkumise poolt, ning pole üldsegi kindel, kas neilgi kõik kupli all korras oli. Va lollid ja vanurid, keerasid kogu meie elu nüüd tuksi.

Meiegi kohalikud targad teavad rääkida, et liidus on ikka parem kui üksinda olla. Kuid ma küsin vastu - kas see ongi see liit mida me tahtsime? Et müriaad ametnikke lihvivad oma tagumikke ja määrivad pabereid, mis seletavad, kui kõver peab banaan olema? Seletavad kvootidest, tariifidest ja toetustest; oma siseturgu ja majandust peab ju turgutama. Paraku on kogu kaup tarbija jaoks poes 10-20% kallim, kui ta võiks olla. Seletage palun mulle see kasu ära; miks ma pean kallima toidulaua nimel veel neid ametnikke nuumama? Ma tõesti ei mõista.

Brexiti pooldajate argumentidega tutvumiseks asjalik video:


05 aprill 2016

USA presidendivalimised 2016 - revolutsioon? ehk homme

USA presidendivalimised on endiselt käimas ja kirgi üles kütmas. Alles jäänud kandidaatidel pool maratonist joostud, raskem pool siiski veel ees. Hea hetk visata pilk peale, kes on alles jäänud ja analüüsida, mis võib edasi juhtuda. 

Demokraatide leeris jätkab kaks kandidaati:
Hillary Clinton ja Bernie Sanders.

Vabariiklaste poolel on alles jäänud kolm kandidaati:
Donald Trump, Ted Cruz ja John Kasich.



Olukord meenutab mõneti valimisi 8 aastat tagasi, mil üheks favoriidiks oli esmakordselt mustanahaline - suur muutus ameeriklastele tol ajal. Peale seda visati õhku meem, et järgmine võiks vabalt ka naine olla. Ja nii paistabki, et äriringkondade ja peavoolumeedia seekordseks valikuks on naisterahvas, ehk siis Hillary Clinton, kes on siis ühtlasi ka demokraatide partei nö. ametlik presidendikandidaat. Vabariiklaste poolel oli selleks Jeb Bush; ikkagist tuntud nimi koos suurte rahadega, ent see projekt läks üsna peatselt vett vedama. Õigupoolest on vabariiklaste seekordne kandidaatide valik üldiselt üsna niru; võta üks ja viska teist.

Mis aga suuresti teistmoodi on, et mitte ütelda üllatav; mõlemile parteile valmistavad meelehärmi sõltumatud kandidaadid. Olles ennast küll kõiki seadusi ja demokraatiat järgides parteide nimekirja munsterdanud, on nad ometigi sõltumatud. Demokraatide poolel siis Bernie Sanders ja vabariiklastel Donald Trump. Sõltumatuks teeb neid suuresti asjaolu, et nad ei võta annetusi suurfirmade ühendustelt. Sellal kui Sanders korjab raha lihtrahvalt, dollar dollari kaupa, siis Trump on jällegi ise piisavalt rikas. Ja seetõttu ongi nad sarnased - nende suid pole võimalik sulgeda ega nende kampaaniat pidurdada sõnadega, a la 'kui sa jampsi hakkad suust välja ajama, siis rohkem me su kampaaniat ei rahasta'. 

Donald Trump on siinkohal lausa meisterklassi näidanud sellega, et tema kampaania on olnud üks odavamaid. Ta ei pea eetriaega ostma, et TV ekraanile pääseda, ta lihtsalt säutsub twitteris ja peavoolumeedia teeb ülejäänu tema eest ise ära. Pole ka imestada, kui arvestada fakti, et Trump on ise üks nii tõsielusarja loojatest kui staaridest. Valdab oma teemat; on professionaal. Jackpotiks võiks nimetada juhtumit, kus Trump pidi oma kampaaniakoosoleku ära jätma, kuna läks löömaks Trumpi pooldajate ja vastaste vahel. Tulemusena ei pidanud Trump seekord ise mitte midagi tegema, isegi mitte säutsuma, ent ometigi oli ta nimi pommuudisena üle terve riigi.



Kuigi Trumpi edu on suur ja tema populaarsus vaat et fenomenaalne, ei paista tulevik tema jaoks üldsegi roosiline - ta on osanud oma räigete ütlemistega vihale ajada liiga palju tegelasi. Üks tema viimaseid ütlemisi oli, et abort peaks olema keelustatud ja naised kes seda siiski teevad, karistatud. Vähe sellest, et juba niigi oli tal lõpuspurdile vaadates puudus naiste häältest, tegi ta endale sisuliselt karuteene, peletades eemale osa neidki, kes seni tema poole hoidsid. Kuluaarides levivad kõlakad räägivadki nüüd seda juttu, et ehk polegi Trumpi peaeesmärk presidendiks saada. Tema jaoks üks show kõik ja oh, millise hinnaga järgmine võiks müüki minna. Presidendiamet on küll kuulsust, au ja võimu toov amet, ent samas ka täis kohustusi, piiranguid ja vastutust; üldsegi mitte meelakkumine. Täitsa usutav kõlakas selle pilguga vaadates, peaks mainima.

Demokraatide liidri Hillary Clintoni seis on hea, ent mitte väga hea. Ennemalt loodetud kerge sörgi asemel, peab ta juba nüüd täie rauaga rassima ja rahasid kulutama, et üldse lõpusirgele jõuda. Hoolimata sellest, et tema selja taga on suurfirmad, pangad ja meedia, ei ole tal õnnestunud oma rivaali, Bernie Sandersit maha raputada. Kuigi vahepeal juba paistis, et võitlus on läbi, läheneb Sanders koletu kiirusega. Enne Michigani hääletust avaldas Washington Post Sandersi suhtes 16 negatiivset artiklit 16 tunni jooksul. Aga sellest polnud paraku abi, Sanders võitis. Üks viimastest Clintoni meetoditest hoida liidripositsiooni, tuli äraütlemisega debattidest enne New Yorki hääletamist. Clintonit ja tema seisukohti teavad juba kõik, Sanders aga alles kogub tuntust ja populaarsust, ning iga kord kui Sanders sõna saab, läheb Clintoni jaoks lugu järjest hapumaks; hakka või kaasa tundma.



Bernie Sandersi seis on raske, ent sugugi mitte lootusetu, ütleme nii. Viimased 7 osariiki, kus hääletused toimusid, võitis Sanders neist 6. Seejuures tuleb kindlasti ära märkida, et võidud ei tulnud nibin nabin, vaid jõulise ülekaaluga. Lootust lisab ka asjaolu, et suurem hulk osariike, mis ees seisavad, soosivad analüütikute hinnangul just nimelt Sandersit. Sandersi peamine trump on aktiivsed, sotsiaalmeedias sõna võtvad noored. Kui jälgida debatte ning intervjuusid, siis Sanders on suisa rockstaari staatuses; tema sõnavõtte on nauditav kuulata ja vaadata - vanamees on väge täis. Sellal kui Clinton meenutab tüütut põhikooli õppealajuhatajat, siis Sanders on otsekui maailma kõige ägedam vanaisa; teab mis on noorte probleemid ja ka võitleb nende eest. Ning olgem ausad, tema ideedel on mõistetav sisu. Külma sõja ajast pärit hirm kommunismi ees kammitseb küll ameerika vanemat generatsiooni, ent noored teavad uuemast maailmast rohkem. Ahvatlus jõuda järgi põhjamaade sotsiaalsele heaolule, on suur ja üldsegi mitte utoopiline. Punks not dead.


Ted Cruz on vabariiklaste kompromisskandidaat. Pole teab mis tugev kandidaat, ent siiski mitte nii hull kui Trump. Tassib kaasas piiblit ja tahab kõiki korra järgi palvetama panna, aga kuulab siiski sõna. Ega tema kohta suurt midagi kosta oskagi. Suhteliselt laitmatu elukäiguga mees; naine, lapsed, suur toetus protestantlike kristlaste hulgas, peaks nagu ameerikale sobima küll. Clintonile vääriline vastane, ühteviisi igav. 


John Kasich võiks olla vabariiklaste eelistatud valik, aga vist on temaga hiljaks jäädud. John Kasich on otseses mõttes mõistliku jutuga mees, oskab pidada läbirääkimisi ja leida kompromisse. Ei ole jäik; teab et lisaks mustale ja valgele on ka halle toone. Võrreldes teda Cruziga, mõjuks ta presidendina märksa usutavamalt, ent paraku näib temas nappivat jõulisust; vähemasti kandideerimist ennast silmas pidades. Analoogiat elust otsides võiks rääkida naiste dilemmast - tulevase lapse isana on eelistatud alfaisane, olemasoleva jaoks aga beeta. Küll sobiks ta ideaalselt asepresidendiks. Kindel mees, kes midagi vussi ei keera ning turvaline variant vajadusel ka presidenti asendama. Kui mitte muud, siis praegu on tal soodus aeg poliitilist kapitali koguda, ning kui ta seekord pukki ei jõua, võime teda nelja aasta pärast uuesti näha. Ehk on selleks ajaks vihasemaks läinud.


Tänaseid valimisi ilmestab seega revolutsiooni hõng; ameerika rahvas, iseäranis noored, tahavad muutusi. Mitte väikseid, 'teeme kõike natuke paremaks', vaid suuri muutusi. American Dream on küll ilus asi unistada, ent reaalsus, kuidas tippu jõudnud trambivad ülejäänud rahva peal, mõjub kainestavalt. Liiga vähe sotsiaalset turvalisust, liiga vähe töökohti ja palka on noorema põlvkonna püsti ajanud. Mõned aastad tagasi alanud #Occupy liikumine pole kuhugi kadunud; vastupidi, nüüdseks on neil lausa reaalne kandidaat presidendi ametisse pakkuda. Ja kui olud ei parane, kui ameerika rahvas seekord ei vali suuri muutusi, ega siis rahulolematus ju kuhugi kao. Ei kao ka ideed.

Ameerikat ootab ees revolutsioon - kui mitte täna, siis homme.



14 jaanuar 2016

USA presidendivalimised 2016

Presidendivalimised USA's on minu jaoks alati põnevust pakkunud. Hoolimata sellest, et nii suure riigi presidendist sõltub vähem kui valimiste ajal paista lastakse, on see siiski märgilise tähendusega. Probleem paistab olevat selles, et lubadused, mis antakse valimiste ajal, pole asjad, mis peale valimisi kohe juhtuvad, vaid nende eest tuleb alles võitlema hakata. USA on suurriik, mille kursi muutmine on aeglane ja vaevaline, ent seda ulatuslikumad on ka tagajärjed.

Seniste kogemuste põhjal on jäänud USA presidendivalimistest mulje, otsekui oleks tegu nende rahvusspordi, ameerika jalgpalliga. Finaal on võimas, fännid pooleks, ühed ühe, teised teise kandidaadi poolt ja sõnavõtud stiilis, et kui me nüüd kaotame, siis on ka lõpp, homme tuleb Jeesus.

Järgnevalt siis kandidaadid, kel lootust lõpetada finaalis. Meediakajastuse poolest on alles jäänud kaks kandidaati, Hillary Clinton ja Donald Trump.

Hillary Rodham Clinton - demokraat.

Laiema tuntuse saavutas tänu oma eksabikaasa, Bill Clintoni ulakuste pärast. Ometigi pole ta loorberitele puhkama jäänud, et vorpida elulooraamatuid stiilis 'Billi räpased saladused'. Selle asemel on ta kaasanud Billi ka enda valimiskampaaniasse, justkui öeldes, et vana arm ei kustu ja et tegemist on tugeva naisega, kes suudab solvumised üle elada. Külma kalkuleerimist näitab ka see, et ta ei taha oma neiupõlvenime valimistel kõlada lasta. Kaubamärk 'Clinton' lihtsalt maksab rohkem.

Lubab siis mida - teeme kõike paremaks; samas ei midagi radikaalset. Abordid - jah, samasooliste abielu - jah, Iraan - olgem diplomaadid, maksud - teeme väiksemaks, kanep - vaatame ja mõtleme. Seisukohtades paraku stabiilsust vähevõitu, domineerib vaatame, mõtleme, arutame; kui tulevad uued tuuled, muutub ka tema arvamus. Harju keskmine liberaal, ohutu demokraat, paati ülemäära ei kõiguta.


Donald Trump - vabariiklane.

Ärimees, ajab raha kokku. Hoolimata sellest, et mitmed tema ärid on pankrotti läinud, paistab tal ikka jaksu ja raha jaguvat, niisama paigal ei istu. Paljude ameeriklaste jaoks on tegemist otsekui elava legendiga, 'American Dream' kehastusega. Teda lihtsalt ei koti probleemid, tema tegutseb, teeb äri. Naistest pole tal puudust olnud, kui ikka mõni kena modell ripakil, siis tuleb ära võtta. Lapsi on samuti mitu, teadaolevalt 5 last ja 7 lapselast; pole midagi kobiseda, mees teeb ja jõuab.

Valimiskampaanias paistab silma radikaalsusega, mida pole ammu nähtud. Käitumiselt ja ütlemiselt äärmiselt bravuurikas, paljude arvates lausa klounilik. Samas saab ta seda endale lubada, kuna maksab ise kinni oma kampaaniakulud; kel raha, sel võim. Ja fännidest tal puudus pole, ilmselt midagi stiilis - kui mul endal raha oleks, teeks sedasama. 

Radikaalseim lubadus oleks vast ehitada müür Mehhiko piirile, sealt tulevad ju immigrandid, kriminaalid, narkootikumid ja üldse kõik muu mis ameerika elu kehvemaks teeb. Müür püsti ja las Mehhiko maksab selle kinni kah veel (tormiline aplaus auditooriumist). Relvade koha pealt arvab, et igal ameeriklasel võiks olla relv; kui ikka pättidel on relvad, siis miks tavakodanikul ei tohiks olla. 

Nüüd aga kolmandast tegelasest, keda meedias kordades vähem näha võib, ent siiski üllatavat suurt toetust kogunud on. Tegemist nimelt ameeriklaste õudusunenäoga - sotsialistiga. Nimetab ta ennast sotsiaaldemokraadiks, aga see võrdub ju vaat et kommunistiga. 


Bernie Sanders - sotsiaaldemokraat.

Sarnaselt Donald Trumpile, on tegemist sõltumatu kandidaadiga. Erinevust nii palju, et Donalt Trump kasutab enda raha, Bernie Sanders aga lihtsurelike annetusi. Põhjus, miks nad mõlemad sõltumatud on, seisab asjaolus, et kumbki ei kasuta suurfirmade rahasid, kumbki pole selles mõttes suure raha poolt seotud, keegi ei dikteeri neile, mida ja millal ütelda või ütlemata jätta. 

Aga radikaal on Bernie Sanders sellegipoolest. Kuigi Clinton ja Trump mõlemad räägivad keskklassi sissetulekute suurendamisest, on Sanders osanud teema ääretult teravaks ajada. Kui esimesed kaks räägivad maksude vähendamisest, siis Sanders räägib astmelisest tulumaksust. Üks tema loosungitest kõlab nii, et 'inimene, kes töötab 40 tundi nädalas, ei peaks elama vaesuses'. 

Väga palju räägib ta eruoopa riikidest, kus haridus, arstiabi ja üleüldine sotsiaalne heaolu on tunduvalt paremas seisukorras kui ameerikas. Väga teravalt on ta toonud esile ka fakti, et ameerika rahvas on jõukuse poolest langenud tasemele, kus oldi aastakümneid tagasi, ebavõrdsus on suurenenud läveni, mis pole enam talutav. Ilmekaks näiteks toob ta Wal-Marti töötajad. Olukord, kus Wal-Marti omanikest perekond on riigi rikkaim perekond, ent töötajad (2,1 milj.) elavad sotsiaaltoetuste najal (mille siis peavad kinni maksma teised, rohkem teenivad ameeriklased), on lihtsalt ebanormaalne.

Kui demokraatide seas on selgelt jäänud alles kaks kandidaati, Clinton ja Sanders, siis vabariiklaste leeris kandidaate veel jagub. Ted Cruz, Marco Rubio, Ben Carson ja Jeb Bush alles jagavad maid, kes siis jääb Trumpile konkurentsi pakkuma. Põnevust peaks seega veel jaguma.

Isiklikult hoian pöialt Sandersile - see oleks revolutsioon, see oleks möll.

Meenutusi neli aastat tagasi toimunud sündmusest :)

08 jaanuar 2016

ISIS't Kölniööl ei näe


Nüüd see siis juhtus, tuli ära. Saksamaal, Kölni raudteejaamas, leidis uusaastaööl aset massiline grupiviisiline naisterahvaste ahistamine ja röövimine. Tegutsejateks olid tegelased kuskilt soojemalt maalt, vähemasti nahavärvi järgi otsustades. Kohale tulnud politseil oli aga tõsiseid raskusi olukorra lahendamisega - seltskond ei allunud korraldustele ja neid oli liiga palju. Umbes viis korda rohkem kui politseinikke. Ei mingit kuulekust ega mundri austamist.

Juhtum on sedavõrd jabur ja arusaamatu, et ei oska seisukohta võtta. Mismoodi on see võimalik, et tuhandepealine purjus murjamite mass lihtsalt tuleb ja hakkab laiama?

Et kes nad olid? Pagulased, nagu kõigest loogikast järeldub. Politseile isikutunnistusi ei näidatud, küll aga dokumente, mis välja antud varjupaigataotluspunktides. Dokumendid olid küll varustatud fotoga, kuid kahtlane on, kas nende dokumentidega ikka kõik korras oli. Siinkohal tahakski rahulikult toimunut analüüsida.

Mõneti sarnane sündmus on meil endil lähiajaloost võtta - pronksiöö nimelt. Ka siis kogunes justkui pooljuhuslikult suur mass valdavalt vene rahvusest tegelasi Tõnismäele, takistamaks tundmatu sõduri kuju teisaldamist. Uurimine selgitas välja, et aktsiooni ettevalmistamisega oli tehtud algust juba pea aasta varem. Rahutuste põhjus ja eesmärk oli ilmne - Venemaa oli kaotamas mõjuvõimu Eesti üle, ning saadaval oli lihtsalt hea võimalus see tagasi võtta. Meie õnneks kukkus see üritus läbi.

Et tuhatkond tegelast samal ajal, samas kohas ja sama tegevust harrastavad, tekitab tugeva kahtluse, et asi oli organiseeritud. Lihtsalt niisama kogemata sellist asja ei juhtu. Niisiis, kes korraldas ja miks. Sõelal on kolm kandidaati ja umbes samapalju põhjuseid. Kõigepealt tuleb vaadata, mis on sellise juhtumi tulemus, mis hakkab juhtuma peale seda, või vähemasti, mis peaks juhtuma.

Esitan siin kolm võimalikku organiseerijat ja nende eesmärgid.

1. ISIS
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Süürias läheb juba igavaks, suur osa rahvast on põgenenud ja naftat kah viimasel ajal vähevõitu. Lisaks häirivaks asjaoluks piiri valvavad politseinikud - jah just need keda raudteejaamas nappis. Ja miks mitte tuua lisapõhjusena lihtsat kadedust tõeliste põgenike vastu, kes abi ja varju saanud.

2. Venemaa
Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Vastikud eurooplased, mida nad siis topivad oma nina Venemaa siseasjadesse. Nafta hind vaja ju kah kuidagi ülesse saada, muidu hakkab oma rahvas mässama. Venemaa tegevus Süürias on üldse kahtlane; rakendatakse Stalinlikku põhimõtet - kui langetatakse metsa, lendavad ka laastud. Mille muuga seletada sõgedat lauspommitamist, kus kannatajateks on tsiviilid. Kuidas ometi nüüd ühe rätipeast liitlase abistamine on tähtsam kui Krimmis külmetavad vennad.

3. Natsid
Eesmärk - pagulased välja, mis muud. Vint vaja üle keerata, ega enne midagi ei juhtu ju. Ja ehk saab järgmistel valimistel võimulegi lähemale.

Kölni juhtum pole samas oma lõppu veel näinud, valemis on puudu tundmatud muutujad. Piltlikult võib olukorda ette kujutada kui palli, millele on antud obadus, tugev vint sees ja siis puudutab maad - kuhu suunas see pall edasi põrkab, on kaunikesti raske ennustada, otse igatahes enam mitte.

Loodan siinjuures, et Eesti rahvas pimeda viha ja mõtlematu emotsiooniga kaasa ei lähe. Rassiviha ja suletud piirid on viimased, mida vajame. Pagulaste masse ei soovi siin keegi, isegi mitte need kes põgenikke aidata soovivad. Ses mõttes poliitiline võitlus ei tea kellega, masside vastu, on justkui tuule peksmine - vastast pole, vähemasti mitte meie endi hulgas. Ja nagu selgeks on saanud, nad ka ei tule siia, oleme liiga vaesed. Kui meil peaks soov tekkima tara ehitada, siis mitte selle pärast, et keegi väga siia tahab tulla - pigem selle pärast, et eestlased välja ei saaks.

Kutsun Eesti rahvast ülesse pöörama pilku üksteisele, toetama teineteist, lapsi ja vaeseid. Teeme lõpu ettevõttele AS Estonia, rajagem pigem pere. Maailmas on nii palju vihkamist ja egoismi, et selle kätte võib ära lämbuda. Las elada unistus, et siin maanurgas elab kokkuhoidev ja üksteist armastav rahvas; mõneti kehvake ja vaene, ent siiski oma, oma armas kodu ja rahvas. Usun, et see täidaks ka Jakob Hurda kutse saada suureks, suureks vaimult. Vihata on lihtne, selleks ei pea olema suur ega tugev. Armastus, hoolivus ja kaastunne on väljakutsed, mis oleksid kohased küll.

Õnnistust ja hoidku Jumal Maarjamaad.


ps. nagu päris eestlastele viimasel ajal kohane - pisut kohatut huumorit :P

11 november 2015

Kas kuu peale saab? Jah, kohe saadame.


Oh häda ja õnnetust, ohus on meie riigi edu ja õnn - enam ei saagi 'oma' lennukiga Brüsselisse. 

Või ikka saab? Jah saab, aga lennuk ei oota sind kell 7 hommikul ukse ees ja on pisut kallim kah. Ja soojale maale puhkama minnes, peab kah kalendrisse kirja panema; ei saagi enam nii, et jalutad lennujaama ja siis vaatad kuhu tuju viib.

Olles kuulanud terveid seeriaid argumente rahvusliku lennufirma vajalikkusest, jääb sellest kõigest paratamatult mekk, et tegu on lihtsalt mugavusteenusega meie eliidile. Peaasi, et takso ukse ees oleks ja tähtsaid tegelasi sutsti edasitagasi toimetaks. 

Väide, et kasum rahvusliku lennufirma olemasolust, kaalub üles isegi selle tekitatud kahjumid, vajab veel tõestamist. Jääb siis äri nüüd tõesti seisma, kui ei saa külalisi oma lennukiga külla kutsuda? Nõrk argument, arvan mina. Ja huvitav, kuhu veergu me turismireisid soojale maale paneme. Investeering päevitunud jumesse?

Lisagem siia juurde tööta jäänud pilootidele kaasa nutmine - see mõjub silmakirjalikkusena. Et peavad nüüd ühe võõrkeele ära õppima, et tööd saada? Hah.

Ehk teeks hoopiski riiklikuks prioriteediks inimeste toimetamine ühistranspordiga, ilma ümberistumiseta, Nõmmelt Lasnamäele. Näiteks.

18 september 2015

Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.


Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.


14 september 2015

Püssirohu retsept: 1 osa pagulast, 2 osa eestlast


Võttis aega mis võttis, aga hakkama ta sai; Putinil nimelt, Eesti rahva omavahel tülli ajamisega. Kuigi vaevalt, et see tema eesmärkides eraldi punktina rasvaselt kirja oleks pandud; lugu käib ikka üle meie peade ja suuremas plaanis kui meie armas konnatiik. Tülist ja õudusest on haaratud terve Euroopa.

Asjast nüüd lähemalt. Venemaa on viimasel ajal märgatavalt suurendanud "humanitaarabi" saadetiste mahtu Süüriasse. Jah, just sinna, kust põgenikud pärit. Muuhulgas muidugi ka sõjalist abi võitluseks ISIS'ega. Revolutsiooni leek ei tohi ju vaibuda, lisagem kütet. Et Venemaa ka varem silma on paistnud "rahu ja õnne" toovate projektidega, pole see sugugi üllatus. Etteantud vastuste juures pälvib preemia pigem parima küsimuse esitaja - eeldatavasti algab see küsimus sõnaga MIKS. Või kes teab, ehk sellest piisabki.

Nüüd, kus Venemaa rahaline seis järjest nirumaks läheb ja Ukrainagi projekt ettenähtud kulutusi kordades ületab, otsustatakse saata resursse kaugesse sõjakoldesse puhtalt sellepärast, et ikkagi partner ja lepingud seda eeldavad? Asi on rohkem kui kahtlane. Et Venemaa tunneb kaasa sõjapõgenikele ja soovib Euroopale head? Kas Venemaa sõnu saab uskuda, on ta siiras? Lubage naerda.

Loodan, et seesinane kirjutis aitab meil tõsta oma pilgud nabast kõrgemale ja näha kus meie tegelik vaenlane on - ikka piiri taga, mitte siin, mitte meie oma rahvas. Narr oleks, kui juba enne pagulaste saabumist eestlased teineteist maha on nottind. Ärgem laskugem nii madalale, et hakkame taas koostama nimekirju rahvavaenlastest, meie oma vendadest ja õdedest. Pealegi pole meil Siberit, kuhu need tülikad elemendid saata.

Mis aga puutub pagulastesse, siis lahendusena pakuksin välja selle, et me ei võta neid vastu - maksame trahvi ja lisame omalt poolt hea tahte märgina ka pisut peale. Leiame neile saarekese, kus nad saavad karmimad ajad üle elada, et siis sõja lõppedes kodumaale naasta. Et nad päris lolliks seal saare peal ei läheks, õpetagem nad kasvõi käpikuid kuduma, kui muud paremat pähe ei tule. Või lugema ja kirjutama, asi seegi. Eesti rahvas ei ole pagulaste vastuvõtuks valmis, mitte sellisel moel, mitte praegu. Kuigi mina isiklikult lepiksin nii mõnegi mustanahalise lisandumisega tänavapilti, näen ma, et paljud mu sõbrad ja tuttavad pole sugugi sama meelt; konsensust pole. Kodumaa on - ühine ning jagamatu.

Head, ja ainult head.

26 juuni 2015

Pagulased Kreekasse ja võlgadest priiks

Pagulased tulevad. See on vältimatu.

Jätkuks siis meil eestlastel, seisusekohast käitumist tulijate suhtes.

See öeldud; jääb meil vaid tingimusi seada, vajadusel meem ellu kutsuda.

Mis oleks, kui Kreekale esitada ultimaatum - võtab vastu kõik ülesloetud sõjapõgenikud ja saab võlgadest priiks? Toiduabi saame kah veidi anda. Las nad seal siis demonstreerivad ja protesteerivad.

Või teine mõte - iga riik käitub pagulaskvoodi suhtes sarnaselt nagu co2 teemal. Ehk siis, oleme nõus maksma, aga jäägu meile vabadus.

30 jaanuar 2015

Kui me ükskord rikkaks saame

Üks sõnum, üks nägemus on minus podisenud juba mõnda aega, otsinud kuju, otsinud sõnu. Usun, et olen selle nüüd leidnud. Räägin Eestimaa tulevikust, püsimajäämisest ja rikkaks saamisest. Ühte lausesse panduna kõlab see järgmiselt:

Järgmise viie aasta jooksul, saab iga Eestis sündinud laps riigipoolse garantii toidule, ihukattele ja peavarjule; kuni täiskasvanuks saamiseni.

Et kustkohast raha võtta? Pangast loomulikult. Ja hästi palju, räigelt palju. Lubage ma selgitan. Oli aeg, mil hakkasin mõtlema pere loomisele, et võtaks naise ja teeks lapsi ja et oleks kodu. Ma olin paljas kui püksinööp. Kuidagi läbi ime sain laenu, ostsin kodu. Sugulased ja tuttavad panid oma korterid panti, minul polnud muud kui munad. Ja nööp.

Ma küsin nüüd riigiisadelt, kas teie tahate tuleviku Eestit näha, kus oleksid lapsed, kus oleks jõukus ja heaolu. Kui jah, siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Võtame laenu, 30 aastaks. Nimetagem seda projektiks 'uus põlvkond'. Et läheb kalliks maksma? Jah läheb. Sünnitusmaju tuleb ehitama hakata, koole, lasteaedu. Aga kuulge, see on meie riik, meie perekond, meie tulevik.

Et toetusele mõeldud raha tuulde ei loobitaks, on ju võimalik asju korraldada. Ei peagi raha kätte andma. Saab ka nii, et riik maksab üürist mingi kindla summa, toidupakid pannakse valmis, riided pannakse valmis. Lihtsalt sünnita ja sa ei pea muretsema, et laps nälga või külma peaks kannatama. Detailide ja korralduse üle saab ja peab arutlema, ent võtkem see nägemus ja tehkem teoks. See jutt, mis senimaani käinud on, et kui me rikkaks saame, siis võib palku tõsta, siis saab penssi maksta, siis saab toetust maksta, on jamps, suletud mõttering.

Julgen ennustada, et kui järgmine valitsus julgeb sellise projekti ellu viia, näeme siin Eestimaal plahvatust, mida pole maailmas varem veel nähtud. Ja selleks ajaks, mil lapsed on suureks kasvatatud, välja koolitatud ja tööle saadetud, võime oma rahadega siin Tallinn-Tartu vahel ehitada kasvõi 10 rida teid, kui vaja. Saab Saaremaa oma silla, saab tunnel mere alla. Saab Eestist uus Singapur, uus Abu Dhabi.

Julgust unistamisel ja selle täide viimisel. 
Me suudame seda, me tahame seda ja me ka teeme selle ära.