Kuvatud on postitused sildiga raha. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga raha. Kuva kõik postitused

09 september 2019

Hong Kong - Hiina kevad

Nagu mõni ehk uudistest märganud, teab, et Hong Kongis toimub miskit. Rahvas on tänavatel ja nõuab; igal nädalavahetusel ja seda juba pea neli kuud jutti. Ja rahvast on tänavatel omajagu, lausa miljoneid. 

Hong Kong oli omal ajal osa Hiina territooriumist. Õigupoolest on ta juriidiliselt siiamaani Hiina osa. Riigi, või siis osariigi ajalugu on aga  rahva identiteediga teinud oma töö, mida Pekingil (Hiina pealinn) kaunikesti raske, kui mitte võimatu tagasi pöörata.

Lugu algas juba mõnisada aastat tagasi, ajal mil Britid maailma vallutasid. Hiinast leidsid Britid aine, millest nad sõltuvusse sattusid, ega enam loobuda suutnud. See aine oli tee. Jah, harilik tee. Kellaviietee.

Hiinlased, nähes kui hulluks võib Britt tee pärast minna, kehtestasid reegli, et teed saab üksnes kulla eest. Ja kulda need Britid ka maksid. Maksid senikaua, kuniks kuld otsa hakkas saama. Paraku avastasid Britid, et Hiinlastel on samuti mõned nõrgad kohad, ja üks neist nimelt oopium. Ja seda Hiinlased kohe väga tahtsid, nii väga, et olid nõus samuti kullas maksma. 

Nii see äri käis mõnda aega - Britid ostsid teed ja Hiinlased ostsid oopiumi. Kuna kuld nõnna raske oli, siis seda väga kaugele ei veetud. See püsis Hong Kongis. Täna oli ta Hiina oma, homme Brittide oma. Üksnes tee ja oopium vahetas asukohta ning leidis ohtrat tarbimist.

Kõik olekski lill olnud, ent see va oopium hakkas Hiinlaste ajudele. Keegi ei taht enam tööd teha, palju lahedam oli pilves olla. Ning ühel hetkel oli Hiina bossidel selgus majas ja kannatus katkenud. Ehk siis, oopiumile kuulutati sõda. Et see oopium suuremalt jaolt Briti laevadel asus, kuulutati sõda sisuliselt Brittidele. Britid teadagi, ei kannata, kui keegi neid tõukama tuleb. Ja nii see sõda lahti läks.

Peale seda kui hulgakaupa laevu merepõhja - ja veel enam mehi enneaegu Aabrahami sülle saadeti, leidsid vaenupooled, et olgu siis nii, oopium jääb ära, aga äri on igavene. Tehti leping: Hong Kong, närune sadam, jääb Brittidele 99 aastaks rendile. Tehku ja olgu.

Need 99 aastat venisid pisut pikemaks, nii umbes 156 aastaks. Siis aga tehti ajalooline leping (aastal 1997), et olgu, Britid lahkuvad, ent ühel tingimusel: Hong Kong jääb iseseisvaks järgmised 50 aastat.

Nonii, kuhu me jõudsime? Ahjah, iseseisva Hong Kongini. 

Hong Kong, Hiina jaoks sama mis Peeter I jaoks Eesti, aken; aken välismaailma. Hong Kong tootis mitte just hiljuti ligi 40% Hiina ee.. aidaku mind nüüd majandusteadlased, aga midagi väga palju. 

Paraku, tehnoloogia ja särkvärk arenedes, on Hong Kongi panus Hiina majandusse langenud ligi 2% juurde. Mitte, et Hong Kong oleks kehvemaks jäänud, vaid et Hiina on arenenud. 

Nii.. oled sa mõttega kaasas? Hong Kongi rahvas, olles nii umbes 2% Hiina majandusest, nõuab iseseisvust. 

Lasta neil minna, või mis nendega üldse teha. Haritud politoloogid räägivad, et Hiina peab säilitama oma näo. Ehk siis Hiina korraldab tapatalgud ja näitab mis maksab Pekingi sõna.

Ma pakun sootuks teise stsenaariumi - Hiina lasebki Hong Kongil minna. 

Elagu ja olgu ise.




18 juuli 2019

Tere Mart Helme, paar sõna sulle

Tere Mart Helme

Sinu sõnavõtud on olnud juba mõnda aega tähelepanu väärivad. Viimatised valimiste tulemused üksnes kinnitavad seda, et - sinuga tuleb arvestada. Kuid nüüd, tuleb sul arvestada Kodaniku arvamusega.

Sa võtsid sõna Tallinna Ülikooli tulemuste suhtes, esitades kahtluse, kas seesugune ülikool kraadi väärilisi lõpetajaid väljutada suudab. Ning lõpetad sellega, et kogu Eesti teaduskond peab selle pärast püksirihma koomale tõmbama. 

Ja veel, siis kui sulle esitatakse avalik ühispöördumine, ütled sa, et 'kes nad omast arust on, mingid ametiühingud ja mingid nolgid teadlased, pähh'. Ja sa leiadki, et nii on kohane käituda liidrile, rahva valitule. Ma tõesti lootsin, et võimuvastutus kainestab sind, ent ei, sa sõdid maitea mis asja nimel. 

Paar sõna vahelduseks võimust ja selle vaakumist. Savisaar on mängust väljas, Ansip toimetab mujal, selge võimuvaakum. Nüüd tuled sina ja tahad seda kohta täita, said isegi ministriks. Üksnes Ratas on su teel ees - 'no sellest vennast sõidame ju üle'. 

Luba ma tutvustan sulle sinu konkurenti - Mihhail Kõlvart. See on vend, kes kaalub ja valib sõnu, ei rapsi ja saab asjad tehtud. Ja on ühtlasi oodatud ja loodetud ühenduseks venelaste ja eestlaste vahel. 

Ma küll pooldan Isamaalaste ideed, et Eesti on eestlaste oma ja särkivärki, ent tead, elan keskkonnas, kus on ka venelasi. Ka nemad käivad tööl ja maksavad maksusid, täpselt nagu mina. Ja kujutad sa ette, me saame omavahel hästi läbi; ma olen nende sõnade järgi lausa lugupeetud. Minu naabrist venelane esitas kahtlusi teiste naabritest Ukrainast tulnud tööliste suhtes; ütlesin, et ma ei karda seda - jäi hetkeks mõtlema, tegi ilmselt omad järeldused.

Aga sina, vend, oled odav. Ja labane. Mul on piinlik kodanikuna ministrile ütelda, aga tõesti, sa oled labane. Ehk siis, tuleme tagasi teaduse juurde. 

Et siis asi, millest kohe kasu on, rakenduslik teadus. Kas sa Mart tead, et rakenduslikule teadusele eelneb teoreetiline teadus? Teed sa neil üldse vahet? Luba ma tutvustan. Oli aeg, mil keemiat nimetati alkeemiaks. See oli pöörane aeg, mil usuti, et kui tina kuses keeta, siis saab kulda. No ei saanud, kehva küll. Ometigi, vaata, kuhu me oleme jõudnud.

Teaduses on vaja teooriaid, hulle mõtteid ja julgeid ettevõtmisi. Enamus neist lõpevad samamoodi nagu tina kuses keetmine, ent siiski, mõni eksperiment võib lõppeda teemantiga. Me ju tegelikult ei tea, mis ja kuidas ja kas asjad omavahel töötavad; sellegi poolest siiamaani katsetame. Ja sina tahad sellele lõpu teha, et jätke see alkeemia.

Ma ei ütle, et astu tagasi ja ole vait. Ma ei saa, ega ole alust seda teha. Aga mis teadusesse puutub, oled sa minu jaoks haritud loll. Võta koomale, vähem piinlik.


ps. täitsa kõrvalteema..


19 juuni 2019

Google is dead, Android is dead, Trump is dead

Lugu algas siis millest? Mingi Hiina firma, nimega Huawei, hakkas tootma taskukohasema hinnaga nutitelefone. Samal ajal Ameerikas, näeb presidendiks valitud Donald Trump vaeva tõestamaks, et just tema kaitseb Ameerikat. Suurt Ameerikat ohustavad teadagi mitmed vaenlased.

Esmalt kindlasti mehhiklased, kes tutvustavad Ameeriklastele narkootikumide võlu, mille käigus näpatakse Ameeriklaste käest kõige magusamad töökohad - koristaja ning nõudepesija ametikohad.

Mehhiklaste rünnakut on õnneks lihtne tagasi lüüa - tuleb lihtsalt ehitada piisavalt kõrge müür. Ameeriklased olla selle plaaniga täitsa päri, sestap nad ju Donald Trumpi presidendiks valisid.

Aga nüüd on veelgi suurem ja ettenägematum oht ilmunud - Hiina. Need va pilusilmad, kes varemalt riisikausi eest olid valmis päevatöö ära tegema, on endale suisa oma firma ehitanud. Nimetavad seda firmat.. hmm.. noh, vene keeles kõlaks see vist ropusti. Ja päris kindlasti on nad täis püha viha, et häkkida Ameerika lehmapidaja nutitelefoni, et sealt kaudu mustata Ameerika Päästjat, Donald Trumpi.

Loomulikult te kõik nõustute minuga, et seesugune üleannetus ei jää mitte karistuseta. Ja karistuseks määras Donald Trump keelu USA firmadel igasugune läbikäimine firmaga Huawei. Mis tähendab muuhulgas seda, et Huawei on ära lõigatud Google toetusest ja et ta ei saa enam kasutada värskeimat lahkelt antud ja tasuta jagatud Android operatsioonisüsteemi. 

Kes nüüd arvab, et Huawei on sellest otsusest nagu peata kana, siis ta eksib rängalt. Hiinlaste ajalugu on kordades pikem kui Ameerikal, ning nad on näidanud korduvalt, et oskavad ette mõtelda. Muuhulgas on nad ehitanud müüri, mis kaugelt ületab Trumpi kõige metsikumad unistused ja lubadused. Seega, USA on ajast maha jäänud, juba üleeile.

USA on harjunud, et nemad tellivad ja nemad müüvad. Disainerid kuskil Manhattanil kritseldavad uue mudeli, ning nimetavad selle enda loominguks. Aga kust tulevad muldmetallid, kes need protsessorid valmistab, kes jupid kokku paneb, kes tarkvara tööle paneb - see ju kõik Hiina. Muidugi, hulga teadustööd on enne tehtud USA's, ent kuulu järgi lebatakse seal loorberitel juba mõnda aega; see ei tõota head.

Ehk siis, mis te arvate, kas tõesti tõmbab Hiina pea õlgade vahele, et paneme selle Huawei kinni, peaasi, et Ameeriklased rahul oleksid. Nalja teete või? 

Paraku on Hiinal võimalusi kraanide kinni keeramiseks oluliselt rohkem kui USA'l. Muuhulgas ka mainitud muldmetallide müük. Sestap on Ameerikal kiusatus enda kontrolli alla saada needki maavarad. Aga tulge ometi mõistusele - Hiina ei ole Iraak, Hiina ei ole Afganistaan. Hiina on 4000 aastat vana impeerium.

Aga nüüd siis mis juhtuma hakkab: Hiina loob uue operatsioonisüsteemi, uue otsingumootori, uue 'hmail'i, uue hutube, ja saadab Ameerika kukele. Ja need, kes Hiinaga õigel ajal sõbralikult kaubelda ei oska, saavad rängalt kannatada. 

III maailmasõda on alanud; have a nice day.


11 juuni 2019

Pangem kasvama Eesti rahapuu - tarkuseõpetus

Tarkuseõpetus, ehk filosoofia on kahetsusväärselt alahinnatud. Mis ta siis õigupoolest on; targutamisõpetus või siiski midagi enamat? 19. ja 20. sajand tuli teadusrevolutsiooniga. Kõige ees kandis lippu matemaatika, mis kuulutas, et 2+2=4. Vastuvaidlejaid küll leidus, ent matemaatika siiski võitis. Matemaatika kannul astusid üles füüsika ning keemia. Kõik oli paigas, kõik oli kontrollitud või ootas kontrollimist (mis oli samuti kontrollitud). Aga me teadsime, millega see lõpeb, või vähemasti teame siiamaani, millega see lõpeb. Meil on usk teadusesse, õigupoolest teaduse meetoditesse ja suhtumisse, et olgugi teooriaid erinevaid, jõuab teadus lõpuks tõeni välja. Proovib, katsetab, testib, muudab oma esialgseid arvamusi, aga lõpuks jõuab ikkagist tõeni.

Ja me pole nagu märganudki, et see on kõigest üks paljudest filosoofia koolkondadest. Mantra, et teaduse teed on õiged ja viivad tõeni, niipalju kui üldse võimalik - on filosoofia. Teadusfilosoofiale vastandub teadagi religioon, mis väidab teadvat vastust ilma teaduslike eksperimentideta. Nii nagu on teadusrevolutsiooni lipukandjaks matemaatika, nii on religiooni omaks usk. Aga vaadakem tõele näkku, ei saa ka teadus ilma usuta. Väike erinevus siiski on - sellel kui teadust juhib ja suunab usk, väidab religioon selle juba käes olevat; usk  ja selle olemas olu ise on tõend selle tõest ja tõelisusest.

Mis mind isiklikult on suunanud pilku pöörama filosoofiale, olid mõningad tähele panekud. Võta ette loetelu maailma ajaloo suurimatest tarkadest, olgu nad siis matemaatika, füüsika, keemia, ühiskonna, majanduse jms. teadlased, kelle elutöö on rajanud midagi uut ning kiidetud paljude poolt - suur osa neist on omandanud ülikoolis filosoofia eriala.

Ehk siis, kohtad endale tuttavat füüsikateadlast ja mis tuleb välja - ta õppis filosoofiat. Mõtelda vaid, nii tark mees ja raiskas ülikooliaastad filosoofia peale. Mis oleks veel siis saanud, kui ta oleks füüsikat õppinud. Mingi uus Einstein näiteks. Ma tõesti kahtlen; ma kahtlen, kas ta sedagigi siis oleks saavutanud. 

Heakene küll, saadame lapsed filosoofiat õppima, aga mida võiks tulemusena oodata? Et tulevad ja teavad vastuseid? Nii nagu paljud lähevad õppima psühholoogiat, et aru saada miks nad sassis on, või siis osad õpivad teoloogiat, et saada kinnitust, kas on põrgu või mitte.

Ei, filosoofia ei anna vastuseid. Vastused, mis filosoofial on anda, on juba antud. Filosoofia, parimal juhul, õpetab küsima. Uusi asju ja teistmoodi, kaheldes kõiges seniolevas ja tõeks pidamistes. Andes valmiduse ümber sõnastama, väärtustama või suisa kustutama seniseid tähendusi.

Aga just sellist omadust on vaja meie uuel põlvkonnal, väidan mina. Sellal kui kõik on paigas ja rahvaarvu või selle omanduses oleva naftavarudega ära määratud, on siiski midagi veel peidus, avastamata. 

Toomas Hendrik Ilves toetas ideed, et õpetada noori eestlasi programmeerima. Vastu vaidlemata väärt teema. Programmeerimine eeldab loogika tundmist, mis on samuti üks matemaatika alustest. 

Aga lubage nüüd mind, mitte küll sedavõrd suursugusel kujul, ent ometi ärksal mõistusel pakkuda selle kõrvale uus asi (või noh, mis tas nüüd uus on) - õpetagem lastele filosoofiat. Harjutagem lapsi sellega, et on olemas ka teistsuguseid ilma vaateid; jah, rohkem kui kaks või kolm; rohkem. Et lapsed oleksid valmis kahtlema kõiges mida me neile oleme õpetanud. Kõlab ohtlikuna? Jah on. Aga see on ka ainus võimalus välja murda senise (maailma)korra seatud võimalustest.

Ohud: mõned noored lähevad lolliks, tõmbavad liiga palju savu ja satuvad arstide hoole alla.

Võimalikud kasud: me saame maailma targimaks rahvaks, ületades sveitslasi, jaapanlasi, soomlasi, hiinlasi.. jne. Ja meil on raha ning heaolu. Kartmatu väike rahvas, sest ta on tark. Kohe väga tark.




06 märts 2018

minister küsib, kodanik vastab

Tere Ossinovski. 

Mul on hea meel, et sa minu poole pöördusid ja huvi tundsid, mis ma sinu senistest tegemistest arvan. Lühike vastus kõlaks umbes nii: sa oled innukas, julge, rahvast hooliv, tulevikku vaatav minister. Selles mõttes üks parimaid ministreid, kes meil kunagi olnud. Aga mul on ka pikem vastus, mis ei tarvitse sulle meeldida.

Alkohol, jah, sellest tahan rääkida. Eelmisel valitsusel oli valmis alkoholi aktsiisi tõstmise plaan. Rahvale see väga ei meeldinud, ent ometi oli selles teatav konsensus; tasa ja targu. Ja siis tulid Sina. Kuidagi kole kiireks läks sul selle teemaga. Et milleks venitada vältimatuga, teeme selle kohe ja nüüd.

Sa käitud minuga nagu emme väikese lapsega, peites tikud kapi otsa, et 'sealt ta neid ometi kätte ei saa'. Esiteks pole sa emme, teiseks pole ma laps. Isegi, kui lumpen on loll, pole seda tark nii otse välja ütelda.

Seda, et alkohol on meie riigi ning rahva üks suurematest probleemidest, teab vast iga kodanik; isegi paadunud alkohoolikud nõustuvad sellega. Ja me muretseme oma laste pärast, et nad ei teeks vigu mida meie. Eeskuju õigesti elamise kohta pole just palju anda, küll aga ohtralt hoiatavaid näiteid. Keskendume siis neile, sest minusugust sa oma aktsiisiga terveks ei ravi.

Tõsi ta on, alkoholi tarbimine väheneb, sest raha saab lihtsalt varem otsa. Ja kindlasti leiad sa statistikast juba õite pea kinnitust oma teguviisidele. Asjaolu kohta, et ääremaadel kiireneb selle tõttu majanduse hääbumine, ütled sa, et selline trend oli juba ennegi. Alkoholi tarbimise vähenemise trend oli samuti ennegi, miks sa seda ei mööna?

Ma tean küll, valijatele antud lubadused tuleb täita. Tulumaksuvaba miinimumi hüppeline tõstmine oli vältimatu. Töövõit sellega kaasnenud rapsimisest on aga see, et tööd saavad spetsialistid, kes kodanikke maksuküsimustes nõustama peavad, et jumala eest riigile võlgu ei jääks.

Aga palun, ära aja kägu. Kui sa leiad, et sinu senine PR meeskond vajaks välja vahetamist, siis tee seda esimesel võimalusel. Juhul, kui sa leiad, et sa ise oled kõik õigesti teinud.


09 märts 2017

Mingi hiinakeelne jutt



Selgitustöö Rail Balticu vajalikkuse ja kasulikkuse kohta jätkub endise hooga. Vaadakem neid. Kokku kümme selgitust. Või siis kolm.. kui nüüd võrrandit taandada.
1. töökohad (neid tuleb juurde)
2. konteinerid (neid tuleb juurde)
3. reisijad (neidki tuleb juurde)

Need kolm selgitust on pika jutu peale kenasti laiali määritud. Küll ühte ja teistmoodi, otsekui TV Shop'is. Kõik puha innovaatiline ja innovaatiline ja.. veelkord innovaatiline. Kokku 6 korda innovaatiline. Võimas. Kamaluga muid võõrsõnu ja majandusmõisteid lisaks. Andke andeks mehed, meie riigikeel on eesti keel. Kui tulete pööblile selgitusi jagama, tehke seda eesti keeles. Juhul kui.. te ise seda oskate.

Siim Kallas küsib me käest, kas oleme valmis võtma vastutust, et 30 aasta pärast pole konteinereid ega reisijaid. Siim näikse siis jällegi võtvat vastutuse, et on, kindlasti on. Tasuvusuuring küll tegemata, ent see ei kõiguta Siimu usku. Ja mis nüüd mina kobiseda oskan; ei vastavat haridust ega kogemust ega silmaringi.

Jäin siis mõtlema, et mida imet nendes konteinerites vedama hakatakse. Ega ometi põlevkivituhka, seda nagu peaks jaguma jah. Või siis kartuleid Poolast Eestisse. Andke miski kandev mõte ja ma jään vait. Olukorras, kus Eesti tugevuseks ja tulevikuvõimaluseks on meie ajud, hakata konteineritega kruusa edasi tagasi vedama.. hmm.. miskit siin pildis ei klapi.

Oleme ka seda teada saanud, et olemasoleva raudtee uuendamine selle projekti sisse ei mahu, polevat sellist võimalust laualgi olnud. Hei, mehed, miks ei olnud? Kas ikka häält tegite? Ikka kõvasti, või lihtsalt pobisesite habemesse, et võtame mis võtta annab, ärme väga vastu vaidle, muidu jääb sellestki ilma.

Ja nüüd, Siim, ütlen ma sulle täpselt, mis 30 aasta pärast juhtub. Seesama asi, mille pärast ei taheta rahastada olemasolevat raudteed. Remont ja käigus hoidmine on kole kallis. See pole ju mingi külavahetee, kus hoo maha võtad, kui tagumikul liialt valus. 

Sellest raudteest saab samasugune monstrum nagu on Linnahall. Maha lõhkuda ei tohi, remontida ei jaksa, ülal pidada ei jaksa, maha müüa ei õnnestu. Üksnes rist ja viletsus kaelas. Meie rahvuslik uhkus.

Kas tõesti on plaanis hakata riigile ja rahvale raudteemaksuga tulu teenida. Muudkui vuravad siin edasi ja tagasi; pappi jookseb. Olla ka soomlastele kasulik. Või on see lihtsalt tagavaraplaan, juhuks kui lennukid parasjagu ei lenda, et siis vähemasti mingi variant olemas.

Muu jutu vahele torkas Siim Kallas, et praeguse valitsuse maksumuudatused pole teps mitte hea plaan ja et tema jaoks kõlab jutt palgavaesusest nagu miski hiina keel.

Vastan ka sellele. Võta lahti töökuulutused ja mida sa näed - tööd on küll, ole ainult mees ja tee. Ainult, et palk: 400€ kuus kätte, 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, väljakutseid pakkuv, nagu nad ütlevad. Teeks rohkemgi kui saaks, aga laps vaja lasteaiast ära tuua. Olukorras kus üür ja kommunaalid kokku ümmarguselt 300€ maksab; 100€ söögirahaks, seebi ning trussikute ostmiseks jääb, siis see ongi palgavaesus, kulla Siim.

20 veebruar 2017

Kodanik, Maxima vajab sinu abi


Kaubanduskett, Maxima ja Prisma on hädas; pole töötajaid. Pealinnas.

Tuleb järelikult panuseid tõsta.

* tasuta sõit tööle ja koju
* öömaja
* söök
* 400€ puhtalt kätte

Heakene küll, küsija suu pihta ei pidavat löödama, öeldakse.

Ega ma lööma ei kipugi; pigem.. jahmunud. Mis te olete peast segi läinud või? Mis pakkumine see on? Meeleheitel inimestele karjäärivõimaluste pakkumine, a la, et 'vaata, kolkas, kus sa elad, pole üldse tööd, tule tee tööd pealinnas'. Ahjah, eesti keelt pead oskama ja mingi töö tegemise vilumus peab kah olema.

Mis tähendab karjäärivõimalus? Ärata endas psühhopaat ja saa kaupluse juhatajaks?

Teate mis, annan teile idee karjäärivõimaluseks. Nii, nagu pubides, nii ka poes - kassa juures olgu tipipurk (kuhu tänulik klient saab poetada enda valitud summa). See kolme erineva näonupuga pult (teate küll, roheline, kollane, punane), on jõhker. See tuleks ära keelata. Ossinovski käsuga.

Et koogile kirss lisada, käis personalidirektor Kristiina Kangur välja mõtte, et Eesti maksumaksja võiks ülal pidada nende töötajaid. Noh, tänutäheks. Mis see teine sõna oligi.. ei tule meelde.

“Meie ettevõttele oleks sellest suur abi, kui riik kehtestaks soodustused või toetused ka nendele tööandjatele, kes kindlustavad Ida-Virumaa inimesi tööga väljaspool piirkonda. Sest tulemus on ju üks: inimene on tööle rakendatud.”

Ma tõesti ei tea, kas sind sunniti nii ütlema või mõtlesid ise välja, aga asja nimi on FAIL.

Miks kurat ma pean nägema kaubanduses üldse nälginud nägusid. Miks kurat pean mina, kui klient, käima õrnalt kikivarvul, et viisakalt ja kiirelt ja delikaatselt oma ost sooritada.., et mitte jääda silma vaatama teenindajale.. teades kui ränk töö see tegelikult on ja kui närust palka nad saavad.

Kui te oma poliitikat ei muuda, kuulutan välja boikoti.

Ja ärge naerge, Kodanik sai pahaseks.

10 oktoober 2016

Mis sa kuivad, tee tööd



Tööturg Eestis elab üle põnevaid aegu - pole töötajaid, pole tööd. Tegelik olukord on siiski positiivsem; nii töö, kui töötajad on olemas, küsimus pigem, kuidas neid omavahel kokku viia, ning mis kindlasti oluline, koolitus ning palk.

Tööandjad kurdavad, et pole spetsialiseeritud tööjõudu. Tõepoolest, ripakil java programmeerijaid naljalt just ei leia. Samas on meil terve müriaad särasilmseid, käed/jalad/pea otsas tööotsijaid. Kirjutan siin oma isiklikest kogemustest.

CV-Online, kes seda kuulnud poleks. Vaatad pakkumisi, kandideerid, ootad nädala või kaks, ehk saad valituks vestlusele. Läheb veel nädal või kaks, ja siis kas saad või ei. Andke andeks, minu korteri omanik on kangesti kärsitu, tema ei lepi teemaga, et ehk kuu aja pärast saan tööd ja siis kahe kuu pärast saab üürid ja kommunaalid ära makstud.

Õnneks leidsin enda jaoks töö leidmise asjus uue keskkonna; nimelt GoWorkaBit. Seal teed enda CV; lühike, lakooniline, pole tarvis tervet elulugu ette lugeda, piisab kui ütled, et oled töökas. Noh, mõned töökogemused kah. Vaatad hindu, kandideerid ja.. ole juba valmis hommikuks asju pakkima, sest sind on valitud. Tunnihinded ilusad, mõned mitte nii väga, aga mis oluline, töö on olemas, tule ja tee ja ole.



Plussid tööandjale:
Tööjõud kiiresti leitav.
Üldises mõttes ennast tõestanud töötegijad.

Miinused tööandjale:
Igat uut tegelast õpeta välja
Uus tegelane kindlasti aeglasem või töö kvaliteet väiksem kui vanal olijal.
Uus tegelane ei tarvitse üldsegi välja ilmuda.

Plussid töövõtjale:
Unusta ära vestlused, kandideerimised, ootamised; sind lihtsalt valitakse või ei.
Kui töö või töövõtja ei meeldi, siis rohkem ei kandideeri.
Asi ametlik, maksud makstud.
Tahad puhkad, tahad teed tööd.

Miinused töövõtjale:
Päris tööandjat pole, ehk siis pole kellegil sulle kohustust tööd leida.
Puhkusetasud, haigusrahad (jm. omatöötaja tasud) puuduvad.

Süsteemil on teatavad kontrollmehhanismid; saab anda hinnangut nii tööandjale, kui ka töövõtjale. Töövõtja ei saa kandideerida ja tühistada vastuvõtmisi või tööle ilmumata jätta ilma tagajärgedeta. Tööandja samas, ei saa pikalt seletada, kui algselt lubatud tingimused või töötasu ei vasta kokkulepitule.

Mis puudutab töötasusid ja töö mitmetahulisust, siis viimatisel ajal on asi positiivses suunas liikunud. Tööd on rohkem, kui ära jõuab teha, ning ka tasud on liikumas ülesse. Selles taustas paneb endiselt imeks mitmete firmade ponnistused leida töötajaid tasuga 3.50/h. Vabandage väga, töö võib küll olla lihtne ja kerge, ent aeg maksab kah midagi.

Jaksu.



18 august 2016

Brexit - ainult lollidele

Demokraatlikus riigis peab ju valitsema demokraatia, lihtne, kas pole. Inglismaal, demokraatlikus riigis hakkasid mingi aeg kostuma hääled, et rahvas ehk ei tahagi Euroopa Liidus olla. Mis siis ikka, korraldame hääletuse. Küll nad tahavad, näete kohe ise; nutavad ja tahavad.

Oh seda pohmelli järgmise päeva hommikul, kui selgus, et rahvas ei taha Euroopa Liitu jääda, hoopis iseseisvust nõuavad. Mis juhtus, kes on süüdi, kuidas nii võis minna? Leppisime ju kokku, et tahame liitu jääda.

Statistikutel oli kiirelt ütelda, et süüdi olid vanurid, kes siis noorte eest nende tuleviku ära valis. Mõtelda vaid, kus oli jultumust, ise ühe jalaga hauas, aga vaat noortel elada ei lase, hääletavad mingit jama kokku. Neid vanureid ei tohiks üldse hääletuskasti juurde lasta, võimule kah mitte. Kui 30 täis, siis pensionile, seesugused ei kõlba ju otsustama - vanadusest seniilseks jäänud.

Ja ei läinudki pikalt, kui statistikud avastasid seose tarkade ja lollide vahel. Üksnes 29% tarkadest hääletas liidust lahkumise poolt, ning pole üldsegi kindel, kas neilgi kõik kupli all korras oli. Va lollid ja vanurid, keerasid kogu meie elu nüüd tuksi.

Meiegi kohalikud targad teavad rääkida, et liidus on ikka parem kui üksinda olla. Kuid ma küsin vastu - kas see ongi see liit mida me tahtsime? Et müriaad ametnikke lihvivad oma tagumikke ja määrivad pabereid, mis seletavad, kui kõver peab banaan olema? Seletavad kvootidest, tariifidest ja toetustest; oma siseturgu ja majandust peab ju turgutama. Paraku on kogu kaup tarbija jaoks poes 10-20% kallim, kui ta võiks olla. Seletage palun mulle see kasu ära; miks ma pean kallima toidulaua nimel veel neid ametnikke nuumama? Ma tõesti ei mõista.

Brexiti pooldajate argumentidega tutvumiseks asjalik video:


02 august 2016

USA presidendivalimised 2016 - kindad käest



Lõpuks ometi, finaal USA presidendivalimistes.

Ja finalistid on: Donald John Trump vs. Hillary Rodham Clinton. Kandidaate presidendiks on ka teistest parteidest, aga praktikas vähemasti praegu, on nende mõju marginaalne.

Donald Trump sai enda parteis sisuliselt seljavõidu, hoolimata vahepealsetest ennustustest. Tõesti hämmastav, et vabariiklastel polnud talle võrdväärset vastast välja panna; üksnes juhmid, kuivad ja igavad. Või näitab see tõsiasi hoopis seda, et sealses süsteemis karjääri tippu, ehk kõrgeima ameti kandidaadiks pole võimalik saada säravatel, isikupärastel tüüpidel. Sellised tüübid on ju ohtlikud, hakkavad siin veel oma peaga mõtlema, et mis ja kuidas asju korraldada. Donald Trumpil see siiski õnnestus, ainult tänu sellele, et tal endal oli piisavalt paks rahakott ja oskus meediat odavalt ära kasutada. Mees tuli, nägi ja võitis - respekt.

Hillary Clintoni võit demokraatide seas polnud samas üldsegi nii veenev. Avalik saladus, et Clintoni selja taga oli kogu partei, mis peaks õigupoolest erapooletu olema, tuli nüüd emailide lekitamise läbi ilmsiks. Clintonile on panustanud suur osa ärieliidist ja meediast. Kindel ja turvaline kandidaat; kuldsed käerauad on tõhusad, tuleb tõdeda. Lisaks sekkus valimistesse ka istuv president, Barack Obama, andes juba mõnda aega tagasi, keset eelvalimisi enesekindlalt mõista, kes saab olema järgmine president. Samuti mitte just tavaline ega hea maitsega kokkusobiv liigutus. Vajadusel ostetakse ära ka uurimisorganid, mis Clintoni puhul üsnagi ilmne on. Kõlagu see paranoiliselt, aga paralleelid Putini ja Medvedeviga on kerged tekkima.



Meedias üldiselt, sealhulgas ka meie omas, kõlavad Trumpi suhtes valjud hoiatused - see mees on ohtlik kogu maailmale, ta tuleb peatada. Poliitikas sisuliselt kollanokk, välismaailmast ei tea just palju. Jämedad ütlemised, hullumeelsed ideed, ameerika ühtsust lõhkuvad seisukohad.. hmm, miskit veel nimekirja lisada? Mis puudutab tema vähest kogemust poliitikas, siis minul oleks vastuküsimus: kui paljud USA praegused tipppoliitikud omavad selget pilti ameeriklaste igapäevaelust? Kui sa oled ikka aastakümneid sisuliselt ainult eliidi hulgas elanud, kaotad sa lõpuks kontakti (liht)rahvaga, keda esindad. Trumpi edu suuresti selles seisnebki, et temal on teatav kontakt olemas ja võime rahvast kõnetada.

Trumpi suhtes liigub ka veel teatav kuvand, et tegu on rumala inimesega. Vaatasin läbi mõned vanemad, ammu enne valimisi tehtud videod, kus Trump räägib asjadest mis talle muret teeb ja mis korda läheb. Ei, rumal see mees pole, kohe kindlasti mitte; oskab rääkida täiesti loogilist ja mõistuslikku juttu. Teab mis toimub rohujuure tasandil, ei puudu vaade ka laiemalt. Selles mõttes ma lausa ootan tema debatte Clintoniga. Kammitsatest vaba, ütleb mis tahab vs. rangelt parteidistsipliini järgiv tädi.. jaahh, see saab olema lõbus. Mingi olnud debati käigus mõtlesin, et huvitav, mis juhtuks, kui Trump Clintonit pepust näpistaks. Kahjuks jääb see vist siiski nägemata.



Trumpi puhul kardetakse meie konnatiigis, et mis siis saab kui ta tõmbabki NATO euroopast tagasi. Eurooplased teatavasti ei taha väga kaitsejõududesse raha panna - milleks, meil on ju NATO, küllap USA meid kaitseb. Et Clinton on meile turvalisem, tema lubab kindlalt meid kaitsta. Ärgake ülesse, pole midagi kindlamat selles, et miski pole kindel. Kui USA enda sisepoliitika, majandus ja muutuv jõudude vahekord maailmas peale sunnib, näeme parimal juhul Clintoni keskmist sõrme, kui sedagi. Ja muutused on tulekul, see on vältimatu; ajalool on kombeks korduda. Selles mõttes oleks Trump presidendina, koos lahkuva NATO'ga meile suisa kingituseks, kuna see sunniks euroopat sisuliselt ise enda kaitsmist tõsiselt võtma.

Clintoni kahjuks räägib ka tõsiasi, mida mitmed poliitikavaatlejad juba mõnda aega tagasi ära märkinud on - Clintoni seisukohad ja põhimõtted on ajas muutuvad, võrdeliselt vajadustega. Mida edasi aeg kulges, sedamööda ka Clinton muutus. Kui ikka Sandersi mõni valimislubadus rahva hulgas suurt vastukaja leidis, võttis Clinton selle üsna ruttu omaks, hoolimata sellest, kui see tema eelmiste lubadustega vastuollu läks. Vaadates tema tänast lubaduste paketti, on raske juba vahet teha, kes räägib, Clinton või Sanders.

Valimiste finaal tõotab tulla üks ägedamaid, mida nähtud. Vajadusel kaevatakse ka laibad hauast välja ning tuuakse poodiumile. Piltlikult on nii ka juba juhtunud. Demokraatide hulgas heideti Trumpile kinnas, et mida teab ta ohvrite toomisest ameerika hüvanguks. Üks muslimist abielupaar oli nimelt kaotanud sõjas Iraagiga oma poja. Nüüd nad siis küsisidki, et mida Trump ohverdanud on. Mainimata tõsiasja, et Clinton oli üks neist, kes hääletas Iraagi ründamise poolt.

Teatavas mõttes tuleb ameeriklastele suisa kaasa tunda; kumbki kandidaatidest pole see, keda enamus sooviks presidendina näha. Pigem vastupidi, enamik ameeriklasi ei soovi kumbagi. Kuidas nad küll sinna jõudnud on, jääb juba ajaloolastele mõistatamiseks. See aga ei tohiks segada meid valimistele kaasa elamast. Show must go on.

Mis muud kui plaksumais kaussi ja teleka ette; läheb andmiseks.



14 jaanuar 2016

USA presidendivalimised 2016

Presidendivalimised USA's on minu jaoks alati põnevust pakkunud. Hoolimata sellest, et nii suure riigi presidendist sõltub vähem kui valimiste ajal paista lastakse, on see siiski märgilise tähendusega. Probleem paistab olevat selles, et lubadused, mis antakse valimiste ajal, pole asjad, mis peale valimisi kohe juhtuvad, vaid nende eest tuleb alles võitlema hakata. USA on suurriik, mille kursi muutmine on aeglane ja vaevaline, ent seda ulatuslikumad on ka tagajärjed.

Seniste kogemuste põhjal on jäänud USA presidendivalimistest mulje, otsekui oleks tegu nende rahvusspordi, ameerika jalgpalliga. Finaal on võimas, fännid pooleks, ühed ühe, teised teise kandidaadi poolt ja sõnavõtud stiilis, et kui me nüüd kaotame, siis on ka lõpp, homme tuleb Jeesus.

Järgnevalt siis kandidaadid, kel lootust lõpetada finaalis. Meediakajastuse poolest on alles jäänud kaks kandidaati, Hillary Clinton ja Donald Trump.

Hillary Rodham Clinton - demokraat.

Laiema tuntuse saavutas tänu oma eksabikaasa, Bill Clintoni ulakuste pärast. Ometigi pole ta loorberitele puhkama jäänud, et vorpida elulooraamatuid stiilis 'Billi räpased saladused'. Selle asemel on ta kaasanud Billi ka enda valimiskampaaniasse, justkui öeldes, et vana arm ei kustu ja et tegemist on tugeva naisega, kes suudab solvumised üle elada. Külma kalkuleerimist näitab ka see, et ta ei taha oma neiupõlvenime valimistel kõlada lasta. Kaubamärk 'Clinton' lihtsalt maksab rohkem.

Lubab siis mida - teeme kõike paremaks; samas ei midagi radikaalset. Abordid - jah, samasooliste abielu - jah, Iraan - olgem diplomaadid, maksud - teeme väiksemaks, kanep - vaatame ja mõtleme. Seisukohtades paraku stabiilsust vähevõitu, domineerib vaatame, mõtleme, arutame; kui tulevad uued tuuled, muutub ka tema arvamus. Harju keskmine liberaal, ohutu demokraat, paati ülemäära ei kõiguta.


Donald Trump - vabariiklane.

Ärimees, ajab raha kokku. Hoolimata sellest, et mitmed tema ärid on pankrotti läinud, paistab tal ikka jaksu ja raha jaguvat, niisama paigal ei istu. Paljude ameeriklaste jaoks on tegemist otsekui elava legendiga, 'American Dream' kehastusega. Teda lihtsalt ei koti probleemid, tema tegutseb, teeb äri. Naistest pole tal puudust olnud, kui ikka mõni kena modell ripakil, siis tuleb ära võtta. Lapsi on samuti mitu, teadaolevalt 5 last ja 7 lapselast; pole midagi kobiseda, mees teeb ja jõuab.

Valimiskampaanias paistab silma radikaalsusega, mida pole ammu nähtud. Käitumiselt ja ütlemiselt äärmiselt bravuurikas, paljude arvates lausa klounilik. Samas saab ta seda endale lubada, kuna maksab ise kinni oma kampaaniakulud; kel raha, sel võim. Ja fännidest tal puudus pole, ilmselt midagi stiilis - kui mul endal raha oleks, teeks sedasama. 

Radikaalseim lubadus oleks vast ehitada müür Mehhiko piirile, sealt tulevad ju immigrandid, kriminaalid, narkootikumid ja üldse kõik muu mis ameerika elu kehvemaks teeb. Müür püsti ja las Mehhiko maksab selle kinni kah veel (tormiline aplaus auditooriumist). Relvade koha pealt arvab, et igal ameeriklasel võiks olla relv; kui ikka pättidel on relvad, siis miks tavakodanikul ei tohiks olla. 

Nüüd aga kolmandast tegelasest, keda meedias kordades vähem näha võib, ent siiski üllatavat suurt toetust kogunud on. Tegemist nimelt ameeriklaste õudusunenäoga - sotsialistiga. Nimetab ta ennast sotsiaaldemokraadiks, aga see võrdub ju vaat et kommunistiga. 


Bernie Sanders - sotsiaaldemokraat.

Sarnaselt Donald Trumpile, on tegemist sõltumatu kandidaadiga. Erinevust nii palju, et Donalt Trump kasutab enda raha, Bernie Sanders aga lihtsurelike annetusi. Põhjus, miks nad mõlemad sõltumatud on, seisab asjaolus, et kumbki ei kasuta suurfirmade rahasid, kumbki pole selles mõttes suure raha poolt seotud, keegi ei dikteeri neile, mida ja millal ütelda või ütlemata jätta. 

Aga radikaal on Bernie Sanders sellegipoolest. Kuigi Clinton ja Trump mõlemad räägivad keskklassi sissetulekute suurendamisest, on Sanders osanud teema ääretult teravaks ajada. Kui esimesed kaks räägivad maksude vähendamisest, siis Sanders räägib astmelisest tulumaksust. Üks tema loosungitest kõlab nii, et 'inimene, kes töötab 40 tundi nädalas, ei peaks elama vaesuses'. 

Väga palju räägib ta eruoopa riikidest, kus haridus, arstiabi ja üleüldine sotsiaalne heaolu on tunduvalt paremas seisukorras kui ameerikas. Väga teravalt on ta toonud esile ka fakti, et ameerika rahvas on jõukuse poolest langenud tasemele, kus oldi aastakümneid tagasi, ebavõrdsus on suurenenud läveni, mis pole enam talutav. Ilmekaks näiteks toob ta Wal-Marti töötajad. Olukord, kus Wal-Marti omanikest perekond on riigi rikkaim perekond, ent töötajad (2,1 milj.) elavad sotsiaaltoetuste najal (mille siis peavad kinni maksma teised, rohkem teenivad ameeriklased), on lihtsalt ebanormaalne.

Kui demokraatide seas on selgelt jäänud alles kaks kandidaati, Clinton ja Sanders, siis vabariiklaste leeris kandidaate veel jagub. Ted Cruz, Marco Rubio, Ben Carson ja Jeb Bush alles jagavad maid, kes siis jääb Trumpile konkurentsi pakkuma. Põnevust peaks seega veel jaguma.

Isiklikult hoian pöialt Sandersile - see oleks revolutsioon, see oleks möll.

Meenutusi neli aastat tagasi toimunud sündmusest :)

11 november 2015

Kas kuu peale saab? Jah, kohe saadame.


Oh häda ja õnnetust, ohus on meie riigi edu ja õnn - enam ei saagi 'oma' lennukiga Brüsselisse. 

Või ikka saab? Jah saab, aga lennuk ei oota sind kell 7 hommikul ukse ees ja on pisut kallim kah. Ja soojale maale puhkama minnes, peab kah kalendrisse kirja panema; ei saagi enam nii, et jalutad lennujaama ja siis vaatad kuhu tuju viib.

Olles kuulanud terveid seeriaid argumente rahvusliku lennufirma vajalikkusest, jääb sellest kõigest paratamatult mekk, et tegu on lihtsalt mugavusteenusega meie eliidile. Peaasi, et takso ukse ees oleks ja tähtsaid tegelasi sutsti edasitagasi toimetaks. 

Väide, et kasum rahvusliku lennufirma olemasolust, kaalub üles isegi selle tekitatud kahjumid, vajab veel tõestamist. Jääb siis äri nüüd tõesti seisma, kui ei saa külalisi oma lennukiga külla kutsuda? Nõrk argument, arvan mina. Ja huvitav, kuhu veergu me turismireisid soojale maale paneme. Investeering päevitunud jumesse?

Lisagem siia juurde tööta jäänud pilootidele kaasa nutmine - see mõjub silmakirjalikkusena. Et peavad nüüd ühe võõrkeele ära õppima, et tööd saada? Hah.

Ehk teeks hoopiski riiklikuks prioriteediks inimeste toimetamine ühistranspordiga, ilma ümberistumiseta, Nõmmelt Lasnamäele. Näiteks.

30 jaanuar 2015

Kui me ükskord rikkaks saame

Üks sõnum, üks nägemus on minus podisenud juba mõnda aega, otsinud kuju, otsinud sõnu. Usun, et olen selle nüüd leidnud. Räägin Eestimaa tulevikust, püsimajäämisest ja rikkaks saamisest. Ühte lausesse panduna kõlab see järgmiselt:

Järgmise viie aasta jooksul, saab iga Eestis sündinud laps riigipoolse garantii toidule, ihukattele ja peavarjule; kuni täiskasvanuks saamiseni.

Et kustkohast raha võtta? Pangast loomulikult. Ja hästi palju, räigelt palju. Lubage ma selgitan. Oli aeg, mil hakkasin mõtlema pere loomisele, et võtaks naise ja teeks lapsi ja et oleks kodu. Ma olin paljas kui püksinööp. Kuidagi läbi ime sain laenu, ostsin kodu. Sugulased ja tuttavad panid oma korterid panti, minul polnud muud kui munad. Ja nööp.

Ma küsin nüüd riigiisadelt, kas teie tahate tuleviku Eestit näha, kus oleksid lapsed, kus oleks jõukus ja heaolu. Kui jah, siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Võtame laenu, 30 aastaks. Nimetagem seda projektiks 'uus põlvkond'. Et läheb kalliks maksma? Jah läheb. Sünnitusmaju tuleb ehitama hakata, koole, lasteaedu. Aga kuulge, see on meie riik, meie perekond, meie tulevik.

Et toetusele mõeldud raha tuulde ei loobitaks, on ju võimalik asju korraldada. Ei peagi raha kätte andma. Saab ka nii, et riik maksab üürist mingi kindla summa, toidupakid pannakse valmis, riided pannakse valmis. Lihtsalt sünnita ja sa ei pea muretsema, et laps nälga või külma peaks kannatama. Detailide ja korralduse üle saab ja peab arutlema, ent võtkem see nägemus ja tehkem teoks. See jutt, mis senimaani käinud on, et kui me rikkaks saame, siis võib palku tõsta, siis saab penssi maksta, siis saab toetust maksta, on jamps, suletud mõttering.

Julgen ennustada, et kui järgmine valitsus julgeb sellise projekti ellu viia, näeme siin Eestimaal plahvatust, mida pole maailmas varem veel nähtud. Ja selleks ajaks, mil lapsed on suureks kasvatatud, välja koolitatud ja tööle saadetud, võime oma rahadega siin Tallinn-Tartu vahel ehitada kasvõi 10 rida teid, kui vaja. Saab Saaremaa oma silla, saab tunnel mere alla. Saab Eestist uus Singapur, uus Abu Dhabi.

Julgust unistamisel ja selle täide viimisel. 
Me suudame seda, me tahame seda ja me ka teeme selle ära.


07 juuni 2014

Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

03 jaanuar 2013

Olla eestlane on halb?


Aasta 2012 lõpp pakkus meile mitu meeleolukat ja hingeülendavat sündmust ja seda meedias, muusikamaastikul. Paar videot, mis on kõnetanud mingil hetkel paljusid. Minus tekitasid need tunde, et me eestlased oleme ikka veel üks. Et me saame naljast aru ja et ka meie oskame siestat pidada.

Alustuseks tahan ära märkida Põhja-Tallinna video: 'Meil on aega veel'.

Vahel vaatame taevasse, 
kas meil on aega veel



Sundimatud ja rõõmsad lapsenäod, ei kiirustagi kuhugi, ei ponnista end segi. Räpp on seejuures butafooria, sisu heietamine, luuletamine, nagu Mart Sander ära märkis. Ja hoolimata sellest, et Mart Sander räpi (üldise) taseme küsimärgi alla seadis on tegu minu hinnangul siiski originaalse looga. Ja loo kõige parem osa on muidugi see lastekoor, vastandumas suurte inimeste igapäevamöllule. Hea töö, kindel koht Eesti kullavaramus. Ning sõnadest rääkides, jah, ka mina vaatan vahest taevasse..

Teine märkimist vääriv teos on ilmunud 'Catapult Films' käe alt; nimelt:

'Tujurikkuja - Olla eestlane on halb (kannatame ära)'.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada



Rõõmustavat on selle loo juures see, et me siiski oskame veel naerda, ka enda üle. Ja vist hakkab ka Eesti riik teismeeast välja tulema; nutulaulu asemel asemel saab ka tegutseda. Ja tõsi ta on, ei huvita eriti kedagi, kui halba elu me elame, ei ole meil kellegi najal halada. Aastasadade pikkused rahva kannatused ei peaks meil koormana kaasas käima, meil ei ole tarvis seda ängi uuesti ja uuesti läbi elada. Rahune maha (shut up), vaata taevasse ja mõtle elu üle järgi - nende kahe video sõnum ehk.

Eraldi märgiksin selle loo räpiosa ära. Ott Sepp oskab räppida ikka krdi hästi. Isegi Mart Sander peab tunnistama, et tase on siiski olemas.

Vastates esitatud küsimusele, ütleksin, et mina ei saa nuriseda ühegi asja üle, välja arvatud mu enda lollused ja laiskused. Nendega saan tegeleda ise ja ainult ise. Sealt edasi aga, võiks minupoolest kasvõi revolutsiooni ära korraldada.

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat
päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta
vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!


27 november 2012

Harta 12 - restart riigile?




Nüüd kus suurem kisakära möödunud on, vaataks selle veelkord üle. Ma mõtlen Harta 12.

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all.
Ei saa nõus olla. Eesti demokraatia on arenemas. Tõestuseks pakun kodanikuühiskonna tajutavat olemasolu.

Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.
 Ei saa nõus olla, et on lakanud toimimast. Suhtlemine võiks olla parem küll, mõlemal.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu.
 Spekulatiivne, rõhub emotsioonidele. Ja kust sina tead, mida keegi teine arvab või tunneb?

Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.
 Klišee. Tsitaadid ja hüüdlaused, revolutsionääride keel; ahjah, poliitikute oma samuti.

Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid. 
 Ja kus need normid kirjas on; kes need kirjutas?

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. 
 Kokkulepet on meil tõesti vaja, ent jällegi spekulatsioon kellegi teise tunnete ja tahtmiste üle. Ja mis tähendab "pole ilmutanud soovi"?

Jaaniiedasi.

No kuulge, kes sellise jama kokku kirjutas. Harta tegelased, võtke nüüd aeg maha, vaadake oma tekst üle. Kui teil on sinna midagi ka sisulist panna siis tehke seda. Praegusel kujul näeb see välja nagu algaja poliitiku maailma vallutav kõne, või noh, vähemasti tema enda kujutlustes. 

Et te selle teksti peale nõnna palju allkirju saite, ei ole üllatav. Rahval on vaja ventiile ja kanaleid, mille kaudu olla osaline riigi toimimise protsessis. Patriootilised pöördumised lähevad korda, rahvast on võimalik kaasata ka märksa lühema ja sisuvaesema tekstiga. Peaasi, et oleks Suur Eesmärk. Suur Eesmärk pole seejuures naerualune teema, küsimus on selle sisus.

 Aga Ansipile oleks mul küll üks küsimus: kuidas edeneb projekt "maa tuleb täita lastega"?



22 oktoober 2012

eduka poliitiku abc - ei mäleta



No mis sa teed, ei mäleta, no mitte ei mäleta. Eriti lolli seisu võib jääda, kui enam ei mäleta, et mida ei mäleta. Noh näiteks läheb mõni nimi meelest, siis sa ikkagist tead, kelle nime ei mäleta. Aga kui ei mäleta enam isegi seda mida ei mäleta, pole midagi parata - diagnoosiks on nakkuslik amneesia. 

Nimelt on Kalev Lillo väidetavalt käinud USA's poliitika tegemist õppimas. Jälgides käimasolevat USA presidendi valimisi, näen seal samu sümptomeid - ei mäleta. Meikar samas mäletab väga hästi, aga tema ei ole ka poliitikat õppinud.. vist.


16 oktoober 2012

Minu avalik kiri peaminister Ansipile

Olen sinu fänn. Teflonmees krt.

Sa oled teinud kõvat tööd, head tööd. Sa oled elav legend. Sina ja Jürgen Ligi, paras paar.

Teil on kindlasti veel projekte käsil, tehke need ära. Ma ei nõua, et valitsus maha või..

Ma pigem ootaks, et nüüd kus me oleme Euroopa Priimulad, tuleks nägu pöörata Rahva poole. Ehk jätaks mõne HIIIGELasjanduse ootele, monumentidega pole meil kiiret.

Valitsus kurat, toida oma rahvast.

 Kodanik

24 mai 2012

Meikar Meikar, mida sa teed?


Silver Meikari avaldus rahade liikumisest erakonnas oleks pidanud idee poolest plahvatama pommina, kuid ilmselt ei tule sealt peale valju susina suurt midagi. Ajakirjandus on samas korralikult kihama läinud; ei ole just igapäevane, kus kõige kõvema partei saladused avalikuks tulevad. Tööst ja leivast ju ära ei ütle.

Priit Toobali kommentaar oli üllatavalt tagasihoidlik, mis kinnitab veendumust, et kõik on ühtviisi patused, kedagi risti lööma ei tormata. Ehk siis teisisõnu, midagi olulist ei muutu. Tulevikus tehakse ilmselt mõned seadused ümber, et tagada puhtam ja selgem rahastamine aga probleem jääb endiselt alles.

Probleemi nimi on huvide konflikt. Ühest küljest tahab avalikkus teada mis toimub, kes on tellinud muusika ja mis muusikast edasi saab. Teisalt ei taha kodanikud kuulda partei rahalistest probleemidest, kus maksumaksja raha näiteks teede hooldusest või lasteaedade arvelt partei kassasse kanditakse.

Siia lisanduvad veel ka annetajate huvid; mitte kõik ei soovi, et äripartner, tööandja või kasvõi sugulased teaksid, kellele sa pöialt hoiad. Meikari poolt mustaks nimetatud raha ei tarvitse nii must ollagi. Kui ärimees toetab mõnda parteid, ei tähenda see tingimata mingi varjatud hanget, vaid lihtsalt seda, et neile meeldib selle partei poliitika ning sellest tulenev ärikeskkond. Jah, 'money talks', ent selge on ka see, et raha ei armasta äpusid; raha armastab raha.

Tulles Meikari personaalküsimuse juurde, et miks ta sellise avaldusega lagedale tuli on mitu versiooni. Olgu öeldud, et temas tärganud aususepuhang ei ole veenev. Kindlasti on seal teatav kogus idealismi, ent seegi pole väga veenev. Mis selles loos hapu on, viinamarjad või miski muu, teab Meikar ise kindlasti kõige paremini.

Mina pakun välja versiooni, et kuna Meikar jäi ilma riigikogulase ametist, muutus ka tema sotsiaalne staatus astme võrra madalamaks. Usun, et vastu ei vaielda ka tõsiasjale, et Kristen Michal on Meikarist omajagu seksikam ning näitsikute tähelepanu Meikari suhtes jääb suht kesiseks ja sellises olukorras on kibestumine kerge tekkima. Teisisõnu lõi Michal Meikarilt lihtsalt naised üle.

Enda au ja väärikuse tõstmiseks näikse puhtsüdamlik ülestunnistus toimivat hästi. Aga mitte minu silmis selles loos; Meikar ei ole veenev ja julge poliitik, pigem äpu, kelle priginast ei sõltu suurt midagi. Soovitan Meikaril uus töö otsida, kasvõi kullerfirmas, kus on selgelt kirjas, kes ja kuhu ja mida. Nii leiaks ta oma võimetele vastavat rakendust ja südametunnistus jääks kah puhtaks.


23 november 2011

#OWS | The Empire Strikes Back ' 1% vs 99%


New Yorki miljonärist linnapeal sai okupeerijatest villand, kaua võib, mida nad lällavad siin, segavad elamist ja olemist. Liberty Plazat okupeerinud kamp peksti laiali ning hävitati tekkinud infrastruktuur. Iseasi, palju sellest tolku on, mina oleks linnapea asemel sinna supiköögi organiseerinud.

Et rahatuusad asja tõsiselt võtavad, näitavad nende viimased liigutused üsnagi selgelt. Eks neil ole ka põhjust, liikumine on tekitanud tõsiseid rahalisi kahjusid. Tõhustamaks kasumi kaitsmist, annetas J.P. Morgan New Yorki politseile $4,6 miljonit. Ja see pole Morganile kulu, vaid taktikaline käik, et vältida halvimat.

Veelgi huvitavamat kraami leiab hiljuti lekkinud dokumendist. Nimelt saatis üks lobifirma pankurite ühendusele kirja, kus nad analüüsivad tekkinud olukorda tulevaste presidendivalimiste taustal. Leitakse, et positsioonide kindlustamiseks tuleb alustada meediasõda. Kuna lobifirma ei ela õhust ja armastusest, siis on sellel teenusel ka hind - $850 000. Selle raha eest toetataks poliitikuid, kes toimetavad osariikides, milled nad viimasel korral Obamale kaotasid. Otsitakse Demokraatide sidemeid #Occupy Wall Street liikumisega ja võimalust seostada neid liikumise jooksul toimunud negatiivsete eksessidega.

Males meenutab see olukorda, kus sundseisu peataoleku puhul valitakse agressiivne rünnak, eelistatavalt tuli kuningale. Reeglina tehakse seda aja võitmiseks. Paraku pole #OWS-il kuningat; Fox News on juba mõnda aega üritanud liikumist maha tampida, tulemusteta. Oodata võib seega veelgi räpasemaid võtteid.

Kas pankurite ühendus konkreetse hinnapakkumise ka vastu võttis, pole teada, ent peaks pisut aimu andma teema tõsidusest - Money talks, #OWS walks; hinnapakkumisi liigub teisigi.


Adbusters kutsub samal ajal protestante taktikalisele taganemisele. Peamiseks põhjuseks lähenev talv, kuid mitte ainult. Sedasi edasi telkides elades ja päevad läbi koosolekuid pidades kaotaks liikumine oma momentumi, teravuse, vajuks uudisväärtuse puudumisel lihtsalt ära. Debatid sel teemal on #OWS-i kommuunides suht tulised.

Samas pole see taganemine allaandmine, vaid sisenemine järgmisse etappi; töö jätkuks ja areneks edasi põhiliselt internetis, seal kommuune arendades ja ajurünnakuid korraldades, et kevadel uue jõuga välja tulla. No see võtab ikka aega, kus miljon inimest tahab isiklikult sõna sekka ütelda.

Ideel on jumet aga kas see ka läbi läheb? Seda ei tea kahjuks keegi. Nii nagu liikumise plahvatuslik kasv oli ennustamatu, on ennustamatu ka selle edasine kulg. Liikumise suur trump - liidrite puudumine - võib osutuda Achilleuse kannaks. Liikumine vajab mingisugustki suunda, mingit eesmärki, taktikat ja koordineeritud tegevust. Mitte, et see kõik puuduks aga sellel on oht hägustuda ja killustuda.

Võtsin vaevaks tutvuda liikumise ajalooga, õigemini sellele eelnenud ajaga. Ilmneb, et Adbusters on erinevaid kampaaniaid korraldades oma rida ajanud juba aastaid. See, et #OWS sedavõrd suureks paisus ja täiesti oma elu hakkas elama, oli üllatuseks neile endilegi, ent samas polnud see pauk luuavarrest. Juba kümmekond aastat tagasi oli Adbustersi tegelastel visioon ja lootus näha uue tõeliselt suure liikumise algust. See aga ootas oma aega ja kedagi, kes sädet annaks.


Ma mõtlen, et kui mina oleks oma blogis välja hõiganud idee okupeerida Wall Street, oleks ma paremal juhul saanud kommentaari minu vaimse seisundi kohta, halvemal juhul ei sedagi. Adbustersi eeltöö on kestnud 15 aastat, kogudes oma ajakirjale sadu tuhandeid lugejaid ja nüüd alles lõigati selle vilju.

Nii et selles mõttes on liikumise sünni põhjuseks siiski mingid nimed, mitte tingimata konkreetsed isikud, vaid pigem ühendused. Ja mida edasi, seda rohkem võib näha erinevate "töö"gruppide populaarsuse erinevat kasvu. Ilma autoriteetide, eeskujudeta ja ajaloo suurkujudeta poleks ka sellel liikumisel praeguseks saavutatud edu. Kes see ütleski, et seisab oma hiiglastest eelkäijate õlgadel?

Pealkirja juurde tagasi tulles peab tõdema, et mitte sugugi kõik rahatuusad ei võitle #OWS-i vastu. Leidub ka neid, kes on annetuste näol okupante suurel määral toetanud, ostes neile telke, sööki ja muud vajalikku. Lisaks sellele on märke ka Tea Party sulamisest. Memphises asuv grupp kutsus endale külla mõned aktivistid, kes siis rahvale omi seisukohti jagasid. Kõiges küll ei nõustutud, ent suhete soojenemist võis märgata.

Teemale lisaks soovitan kuulata Raadio 1-s toimunud arutelu toimuva üle. Stuudios on Tarmo Jüristo, kes käis isiklikult liikumise sünnikohas, elas seal nädal aega ning kirjutas sellest oma blogis (memokraat.ee). Ning nii mõnegi asise postituse leiab vabameelse blogist (vabameelne.wordpress.com).

Lõpetuseks video liikumise 2. kuu sünnipäeva tähistamiselt, kus kell 6 hommikul oli 20 000 inimest okupeerimas Wall Streeti. Väga hästi tehtud video, musaga kokku miksitud. Kes mäletab meie öölaulupidusid, siis midagi sinnakanti toimub praegu seal, Ameerikas.