Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

Ukrainat päästab sõjast üksnes sõda

Ukraina seis on niru, et mitte öelda väga niru. Venelane on nahaalselt sisse marssinud, ega kavatsegi ilma pauguta lahkuda. Neil, kes Krimmi vältimatust kaotamisest Venemaale räägivad, on ilmselt õigus. Kuid oodakem, päev pole veel õhtus.

Putini tegutsemise kohta leiab kõige tabavamaid termineid ilmselt pokkerimängust. Male jääb olukorra kirjeldamisel kahjuks jänni, kuna päris elus ei alustata võrdsetelt positsioonidelt võrdsete jõududega. Igatahes on Putin panused sedavõrd kõrgele tõstnud, et kaheldav, kas keegi julgeb sellele vastata.

Kuid on üks tont, mis koputab Putini õlale, ega anna rahu - see on tema enda loodud süsteem. Kui NSVL lagunes, oli Venemaal inimestel probleem sellega, et ei teatud, kellele ja kui palju tuleb obrokit maksta. Selle vea on Putin nüüdseks edukalt parandanud - raha kaob nagu mutiauku. Paraku on selline tee vältimatu huku tee. Jääb vaid oletada, kui palju on Putin veel valmis panuseid tõstma, kui palju tal raha alles on.

Kui sõjaline konflikt tõsisemad pöörded võtab, ootab Putinit järgmine lahing, seekord ta enda rahvaga. Ei ole võimalik lõputult naaberriikides suguvendi päästmas käia, kui kodumaal rahvas näljas on. Nii nagu Ukrainas ootavad kõik hirmuga esimest pauku, nii on ka Venemaal - kõigest üks mõttetu ohver võib vallandada kontrollimatu kaose. Infosõja lahingud mängivad siin samuti rolli, järjest keerukam on varjata tõde, kui kõrval on alternatiivseid, kontrollimatuid kanaleid.

Olukorrale võib otsa vaadata ka pessimisti/optimisti vaatevinklist. Kui üks ütleb, et Venemaa on suur ja läheb veel suuremaks, siis teine ütleb, et oodakem ära järgmine revolutsioon. Revolutsioone on Venemaal olnud, ning vaevalt, et me rohkem neid ei näe; küsimus on pigem millal.

Veerpalu vs Gäng

 

Alustuseks õnnesoovid Veerpalule, tema kaitsemeeskonnale ja lähedastele - pea kaks aastat kestnud maraton on võidetud! Mune meite meestel on, kuid mitte üksnes, ka ajusid jagub.

Kui WADA ikka lõpuni läbi töötamata testiga laiama tuleb, siis pole mul põrmugi kahju nende kaotusest. Heh, teadlased, maiäss. FIS käigu kah kukele, nüüd nad siis üritavad teha nägu, nagu nemad ei teaks midagi, et see olla kivi WADA kapsaaeda. Eriti kuri olen ma Kristjan Porti peale, kui ta ütleb, et 'moraalne süü jääb Veerpalule siiski alles'. Sa mees oled sassis või? Teie gängi testi tulemuste põhjal võib parimal juhul Bingo lotot mängida, mis kuradi moraalset süüd sa Veerpalule kaela määrid? Kui keegi üldse tõestama peab, et ta kaamel pole, oled see sina ja su gäng.

Igatahes on FIS ja WADA nüüd plindris - kui nad soovivad uute meetoditega proovid üle vaadata, tunnistavad sellega isegi, et vana meetod polnud täpne, ning see seab kahtluse alla kõik senised testitulemused, hoolimata sellest, kas sportlane protestis või mitte. Senine praktika, et igaks juhuks mõistame süüdi, ei mahu meite meeste hinge, siinmail on usk tõesse ja õigusesse veel alles.

Ilusat kevadet ja pikka priiust.

Su üle 'piiks' valvaku, mu armas Isamaa!

Martin Vällik, üks portaali skeptik.ee vedajatest, kutsub ülesse vaikima Eesti hümni kolmanda salmi ajal - see olla ebateaduslik.

Kuidas küll on meie hümni sattunud sõnad, mis räägivad sedavõrd udusest ja ebateaduslikust asjast nagu Jumal? Ah õigus, see oli ju hallil kiviajal, mil inimesed olid rumalad ja arvasid, et kui välku lööb, siis on see Jumal, kelle hammas parasjagu valutab. Meie aga elame 21. sajandis, meile niisugused lapsikused ei sobi. 21. sajandi inimene pole enam ullike, vaid on iga kivi tagurpidi pööranud, uurinud maad ja taevast ning leidnud, et ei ole, ei ole Jumalat olemas.

Ka mina kutsun ülesse vaikima, aga mitte kolmanda salmi ajal, vaid teise salmi ajal. Isamaa on küll nii mõnegi näljase suu ära toitnud, aga noh, tulge mõistusele, ta ei sünnita ju kedagi. Ja üleüldse, kas keegi (peale maausuliste) kujutab reaalselt ette, kuidas Isamaa hardunult tema laulu kuulab? Sihuke ebateaduslik jamps tuleks üldse ära keelata.

ps. Persona in fieri kirjutab nii:

Portaali skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik kurvastas ilmselt Saalomon Vesipruuli aurahast ilmajäämise pärast ning tegi jõulise avalduse 2013.a. auraha poole. Võitlus sõnadega ja mõistetega meenutab kahekordse auraha laureaadi sm Mari-Liis Sepperi võitluskaaslasi, kes tõrjuvad poliitilise korrektsuse lipu all Astrid Lindgreni raamatutest neegrikuningaid välja.

 

Yana Toom ei ole riigireetur

No mis hüsteeria nüüd siis lahti on, närv ei pidand vastu? Mingi venemaa ajakirjanik sai hakkama soperdisega ja nüüd ei saa eestlased enam rahulikult magada; kujutage ette, meie riik on hädaohus, rahvavaenlane on vabaduses.

Võtan endale rolli kaitsta antud juhtumis Yana Toomi - jah, istud ikka veel tooli peal või kukkusid pikali. Rahunegem maha, mäletamist mööda elame õigusriigis, mida juhib kainelt kaalutlev eesti rahvas.

Vaadakem asi üle; Yana Toom annab intervjuu, see segatakse kokku muu mulaga, millest nopitakse välja paar lauset ning rahvas läheb peast lolliks. Peakangelane väidab, et tema sõnu on valesti tõlgendatud, kontekstist välja rebitud, aga see ei huvita kedagi. 

Esiteks, kes oli kirjatüki autor? Venemaa ajakirjanik.
Kas on võimalik, et kirjatükk on kallutatud? Jah.
Kas on võimalik, et tsitaadid pole täpsed? Jah.

Loodan, et seda ei võeta solvanguna, aga kuulge, Yana Toom ei ole just teravaim pliiats karbis. Ta on samasugune lapsesuu nagu Priit Toobal. Ta on vene keelt kõnelev eesti kodanik, seaduslikul teel rahva poolt valitud, ajab siiralt oma asja.

Tõele au andes, on eestindamine pisut rabe olnud. Ei ole mõistlik, et me lihtsalt viskame mingid tähtajad ülesse ning ütleme, et olgu keel selgeks õpitud. Nii palju kui ma Tallinnas elades olen venelastega kokku puutunud, näen, et noored suhtlevad eesti keeles vastumeelsuseta. Olukord on aga tuntavalt raskem neil, kes peavad seda tegema keskkonnas, kus eesti keelt märksa vähem kuulda ja praktiseerida saab. Ehk siis ka mina, eestlane, näen puudujääke selles teemas.

Et mulle Savisaar persoonina pehmelt öeldes vastumeelne on, et ma ei saa nõustuda kõigega mida Yana Toom või Mihhail Kõlvart ütlevad või teevad, ei tähenda, et ma peaks peast lolliks minema. Ehk oleks aeg kasutusele võtta mõiste 'jagatud vastutus', Me ei saa laskuda tasemele, kus me enam ei diskuteeri, kus me lihtsalt paugutame omi nõudmisi, Ei ole see asi nii lihtne, et vat teie okupandid olete kõiges meie hädades süüdi, Saagem täiskasvanuks, ka rahvusena, Lõpetagem see nõiajaht ning vaenu õhutamine rahvuslikul pinnal,

Esitagem kasvõi järgmine küsimus - kui me eestlased pole isegi rahul oma valitsuse ja riigi käekäiguga, kui meie endi sugulased ja tuttavad klopivad teisel pool lahte saabastelt maha kodumaa tolmu, lubades siia mitte enam kunagi naasta, kas pole siis veider nõuda teistest rahvustest kodanikelt jäägitut kuuletumist ja vaikiolemist. Kusjuures venelasi pisut tundes, võib mõnikord olukorra lahendada kasvõi see, et me kuulame nad ära.

IRL. see susimine ei tee teile au ja minu häält te valimistel sel moel ei võida,

Kodanik

Olla eestlane on halb?

Aasta 2012 lõpp pakkus meile mitu meeleolukat ja hingeülendavat sündmust ja seda meedias, muusikamaastikul. Paar videot, mis on kõnetanud mingil hetkel paljusid. Minus tekitasid need tunde, et me eestlased oleme ikka veel üks. Et me saame naljast aru ja et ka meie oskame siestat pidada.

Alustuseks tahan ära märkida Põhja-Tallinna video: 'Meil on aega veel'.

Vahel vaatame taevasse, 

kas meil on aega veel

Sundimatud ja rõõmsad lapsenäod, ei kiirustagi kuhugi, ei ponnista end segi. Räpp on seejuures butafooria, sisu heietamine, luuletamine, nagu Mart Sander ära märkis. Ja hoolimata sellest, et Mart Sander räpi (üldise) taseme küsimärgi alla seadis on tegu minu hinnangul siiski originaalse looga. Ja loo kõige parem osa on muidugi see lastekoor, vastandumas suurte inimeste igapäevamöllule. Hea töö, kindel koht Eesti kullavaramus. Ning sõnadest rääkides, jah, ka mina vaatan vahest taevasse..

Teine märkimist vääriv teos on ilmunud 'Catapult Films' käe alt; nimelt:

'Tujurikkuja - Olla eestlane on halb (kannatame ära)'.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada

Rõõmustavat on selle loo juures see, et me siiski oskame veel naerda, ka enda üle. Ja vist hakkab ka Eesti riik teismeeast välja tulema; nutulaulu asemel asemel saab ka tegutseda. Ja tõsi ta on, ei huvita eriti kedagi, kui halba elu me elame, ei ole meil kellegi najal halada. Aastasadade pikkused rahva kannatused ei peaks meil koormana kaasas käima, meil ei ole tarvis seda ängi uuesti ja uuesti läbi elada. Rahune maha (shut up), vaata taevasse ja mõtle elu üle järgi - nende kahe video sõnum ehk.

Eraldi märgiksin selle loo räpiosa ära. Ott Sepp oskab räppida ikka krdi hästi. Isegi Mart Sander peab tunnistama, et tase on siiski olemas.

Vastates esitatud küsimusele, ütleksin, et mina ei saa nuriseda ühegi asja üle, välja arvatud mu enda lollused ja laiskused. Nendega saan tegeleda ise ja ainult ise. Sealt edasi aga, võiks minupoolest kasvõi revolutsiooni ära korraldada.

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat

päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta

vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!

Harta 12 - restart riigile?

Nüüd kus suurem kisakära möödunud on, vaataks selle veelkord üle. Ma mõtlen Harta 12.

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all.

Ei saa nõus olla. Eesti demokraatia on arenemas. Tõestuseks pakun kodanikuühiskonna tajutavat olemasolu.

Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

 Ei saa nõus olla, et on lakanud toimimast. Suhtlemine võiks olla parem küll, mõlemal.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu.

 Spekulatiivne, rõhub emotsioonidele. Ja kust sina tead, mida keegi teine arvab või tunneb?

Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.

 Klišee. Tsitaadid ja hüüdlaused, revolutsionääride keel; ahjah, poliitikute oma samuti.

Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid. 

 Ja kus need normid kirjas on; kes need kirjutas?

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. 

 Kokkulepet on meil tõesti vaja, ent jällegi spekulatsioon kellegi teise tunnete ja tahtmiste üle. Ja mis tähendab "pole ilmutanud soovi"?

Jaaniiedasi.

No kuulge, kes sellise jama kokku kirjutas. Harta tegelased, võtke nüüd aeg maha, vaadake oma tekst üle. Kui teil on sinna midagi ka sisulist panna siis tehke seda. Praegusel kujul näeb see välja nagu algaja poliitiku maailma vallutav kõne, või noh, vähemasti tema enda kujutlustes. 

Et te selle teksti peale nõnna palju allkirju saite, ei ole üllatav. Rahval on vaja ventiile ja kanaleid, mille kaudu olla osaline riigi toimimise protsessis. Patriootilised pöördumised lähevad korda, rahvast on võimalik kaasata ka märksa lühema ja sisuvaesema tekstiga. Peaasi, et oleks Suur Eesmärk. Suur Eesmärk pole seejuures naerualune teema, küsimus on selle sisus.

 Aga Ansipile oleks mul küll üks küsimus: kuidas edeneb projekt "maa tuleb täita lastega"?

eduka poliitiku abc - ei mäleta

No mis sa teed, ei mäleta, no mitte ei mäleta. Eriti lolli seisu võib jääda, kui enam ei mäleta, et mida ei mäleta. Noh näiteks läheb mõni nimi meelest, siis sa ikkagist tead, kelle nime ei mäleta. Aga kui ei mäleta enam isegi seda mida ei mäleta, pole midagi parata - diagnoosiks on nakkuslik amneesia. 

Nimelt on Kalev Lillo väidetavalt käinud USA's poliitika tegemist õppimas. Jälgides käimasolevat USA presidendi valimisi, näen seal samu sümptomeid - ei mäleta. Meikar samas mäletab väga hästi, aga tema ei ole ka poliitikat õppinud.. vist.

Minu avalik kiri peaminister Ansipile

Olen sinu fänn. Teflonmees krt.

Sa oled teinud kõvat tööd, head tööd. Sa oled elav legend. Sina ja Jürgen Ligi, paras paar.

Teil on kindlasti veel projekte käsil, tehke need ära. Ma ei nõua, et valitsus maha või..

Ma pigem ootaks, et nüüd kus me oleme Euroopa Priimulad, tuleks nägu pöörata Rahva poole. Ehk jätaks mõne HIIIGELasjanduse ootele, monumentidega pole meil kiiret.

Valitsus kurat, toida oma rahvast.

 Kodanik

USA valimised, Mitt Romney vs Barack Obama

Presidendivalimised USA's hakkavad jõudma lõpusirgele, debattide vooru. See teeb aga vabariiklased murelikuks. On ilmseks saanud, et Obama on ikka tuntavalt kõvem tegija kõnepukis; tema vaba ja lahe olek, kontakt rahvaga, positiivsust ning humoorikust omav isiksus on lihtsalt seksikam. 

Romney on uudistes rohkem oma fopaadega silma paistnud. Viimatine neist sai rahvale kättesaadavaks piilukaamera abil. Nimelt oli Romneyl oma rahabossidest toetajatega peolaua taga privaatne koosolek ja nõupidamine. Ja seal ta siis ütles, et 47% valijatest hääletavad Obama poolt niiehknaa, et nad sõltuvad majanduslikult riigi abist, tulumaksu ei maksa ja et tema nende pärast ei muretsegi. See muidugi pahandas ja solvas paljusid ameeriklasi. Ei ole just meeldiv, kui sind kodanikuna maha kantakse ja sildistatakse kui kuluartiklit, muidusööjat.

Numbritest rääkides on edumaa Obama käes, lausa mitmeprotsendiline.. Natuke aega tagasi oli nende toetus võrdne, suurem muutus tuli peale parteide konvente, kus kumbki partei teatas oma ametliku kandidaadi ning peeti kõnesid. Obama leer sai ülesandega hakkama hinde 5+ peale, Romney venitas heal juhul 5- välja.

Et Romney leer pabinas on, näitab ka üks memo, mille saatis laiali Romney kampaaniat nõustav Beth Myers. Memos on korduvalt üteldud, et Obama on debattides kogenud ja tugev vastane, meenutatakse tema varasemaid võite debattidelt, ning arvatakse, et ilmselt keskendub Obama juba esimeses debatis Romney ründamisele. Ehk siis teisisõnu, valmistatakse valijaid ette lahingu kaotamiseks, ühtlasi sooviga debati tähtsust vähendada.

Üllatav on, et ka Obama leeris kahandatakse ootust debattidele. Mõneti mõistetav, Romneyt on küll nähtud erinevates debattides, ent 'selles viimases' veel mitte. Siiski on teatav erinevus - Romney puhul valmistutakse ette hävinguks; Obama puhul ootuste mittetäitumiseks.

Võtan siin vabaduse ennustada, et valimised võidab Obama. Nimelt on Obama suutnud kinnistada suhtumise, et tema on rahva poolt. Isegi siis, kui tema juhitav rahvas peaks nägema näguripäevi, on tema hinge ja südamega rahva poolel. Romney seevastu on ärimees, kes teab kuhu ja kuidas rahasid liigutada. Keda sa siis usaldad, kelle järgi lähed?

Obama on ses suhtes saanud hääle kõlama - tema pakub valikut. Mitte, et seda valikut poleks enne olnud, aga tema pakub seda. Kusjuures ta ei maali maailmalõpu kaadreid puhuks, kui ta ei osutu valituks.

Kokkuvõtvalt iseloomustab tekkinud olukorda peategelaste sõnavahetus. Nimelt ütles Obama, et Washingtoni pole võimalik muuta seestpoolt, üksnes väljast, ehk siis rahvas ise. Romney tuli kiiremas korras ärplema, et tema teeb seda, mida Obama ei suutnud.

Good Luck.