USA presidendivalimised 2016 - kindad käest

Lõpuks ometi, finaal USA presidendivalimistes.

Ja finalistid on: Donald John Trump vs. Hillary Rodham Clinton. Kandidaate presidendiks on ka teistest parteidest, aga praktikas vähemasti praegu, on nende mõju marginaalne.

Donald Trump sai enda parteis sisuliselt seljavõidu, hoolimata vahepealsetest ennustustest. Tõesti hämmastav, et vabariiklastel polnud talle võrdväärset vastast välja panna; üksnes juhmid, kuivad ja igavad. Või näitab see tõsiasi hoopis seda, et sealses süsteemis karjääri tippu, ehk kõrgeima ameti kandidaadiks pole võimalik saada säravatel, isikupärastel tüüpidel. Sellised tüübid on ju ohtlikud, hakkavad siin veel oma peaga mõtlema, et mis ja kuidas asju korraldada. Donald Trumpil see siiski õnnestus, ainult tänu sellele, et tal endal oli piisavalt paks rahakott ja oskus meediat odavalt ära kasutada. Mees tuli, nägi ja võitis - respekt.

Hillary Clintoni võit demokraatide seas polnud samas üldsegi nii veenev. Avalik saladus, et Clintoni selja taga oli kogu partei, mis peaks õigupoolest erapooletu olema, tuli nüüd emailide lekitamise läbi ilmsiks. Clintonile on panustanud suur osa ärieliidist ja meediast. Kindel ja turvaline kandidaat; kuldsed käerauad on tõhusad, tuleb tõdeda. Lisaks sekkus valimistesse ka istuv president, Barack Obama, andes juba mõnda aega tagasi, keset eelvalimisi enesekindlalt mõista, kes saab olema järgmine president. Samuti mitte just tavaline ega hea maitsega kokkusobiv liigutus. Vajadusel ostetakse ära ka uurimisorganid, mis Clintoni puhul üsnagi ilmne on. Kõlagu see paranoiliselt, aga paralleelid Putini ja Medvedeviga on kerged tekkima.

Meedias üldiselt, sealhulgas ka meie omas, kõlavad Trumpi suhtes valjud hoiatused - see mees on ohtlik kogu maailmale, ta tuleb peatada. Poliitikas sisuliselt kollanokk, välismaailmast ei tea just palju. Jämedad ütlemised, hullumeelsed ideed, ameerika ühtsust lõhkuvad seisukohad.. hmm, miskit veel nimekirja lisada? Mis puudutab tema vähest kogemust poliitikas, siis minul oleks vastuküsimus: kui paljud USA praegused tipppoliitikud omavad selget pilti ameeriklaste igapäevaelust? Kui sa oled ikka aastakümneid sisuliselt ainult eliidi hulgas elanud, kaotad sa lõpuks kontakti (liht)rahvaga, keda esindad. Trumpi edu suuresti selles seisnebki, et temal on teatav kontakt olemas ja võime rahvast kõnetada.

Trumpi suhtes liigub ka veel teatav kuvand, et tegu on rumala inimesega. Vaatasin läbi mõned vanemad, ammu enne valimisi tehtud videod, kus Trump räägib asjadest mis talle muret teeb ja mis korda läheb. Ei, rumal see mees pole, kohe kindlasti mitte; oskab rääkida täiesti loogilist ja mõistuslikku juttu. Teab mis toimub rohujuure tasandil, ei puudu vaade ka laiemalt. Selles mõttes ma lausa ootan tema debatte Clintoniga. Kammitsatest vaba, ütleb mis tahab vs. rangelt parteidistsipliini järgiv tädi.. jaahh, see saab olema lõbus. Mingi olnud debati käigus mõtlesin, et huvitav, mis juhtuks, kui Trump Clintonit pepust näpistaks. Kahjuks jääb see vist siiski nägemata.

Trumpi puhul kardetakse meie konnatiigis, et mis siis saab kui ta tõmbabki NATO euroopast tagasi. Eurooplased teatavasti ei taha väga kaitsejõududesse raha panna - milleks, meil on ju NATO, küllap USA meid kaitseb. Et Clinton on meile turvalisem, tema lubab kindlalt meid kaitsta. Ärgake ülesse, pole midagi kindlamat selles, et miski pole kindel. Kui USA enda sisepoliitika, majandus ja muutuv jõudude vahekord maailmas peale sunnib, näeme parimal juhul Clintoni keskmist sõrme, kui sedagi. Ja muutused on tulekul, see on vältimatu; ajalool on kombeks korduda. Selles mõttes oleks Trump presidendina, koos lahkuva NATO'ga meile suisa kingituseks, kuna see sunniks euroopat sisuliselt ise enda kaitsmist tõsiselt võtma.

Clintoni kahjuks räägib ka tõsiasi, mida mitmed poliitikavaatlejad juba mõnda aega tagasi ära märkinud on - Clintoni seisukohad ja põhimõtted on ajas muutuvad, võrdeliselt vajadustega. Mida edasi aeg kulges, sedamööda ka Clinton muutus. Kui ikka Sandersi mõni valimislubadus rahva hulgas suurt vastukaja leidis, võttis Clinton selle üsna ruttu omaks, hoolimata sellest, kui see tema eelmiste lubadustega vastuollu läks. Vaadates tema tänast lubaduste paketti, on raske juba vahet teha, kes räägib, Clinton või Sanders.

Valimiste finaal tõotab tulla üks ägedamaid, mida nähtud. Vajadusel kaevatakse ka laibad hauast välja ning tuuakse poodiumile. Piltlikult on nii ka juba juhtunud. Demokraatide hulgas heideti Trumpile kinnas, et mida teab ta ohvrite toomisest ameerika hüvanguks. Üks muslimist abielupaar oli nimelt kaotanud sõjas Iraagiga oma poja. Nüüd nad siis küsisidki, et mida Trump ohverdanud on. Mainimata tõsiasja, et Clinton oli üks neist, kes hääletas Iraagi ründamise poolt.

Teatavas mõttes tuleb ameeriklastele suisa kaasa tunda; kumbki kandidaatidest pole see, keda enamus sooviks presidendina näha. Pigem vastupidi, enamik ameeriklasi ei soovi kumbagi. Kuidas nad küll sinna jõudnud on, jääb juba ajaloolastele mõistatamiseks. See aga ei tohiks segada meid valimistele kaasa elamast. Show must go on.

Mis muud kui plaksumais kaussi ja teleka ette; läheb andmiseks.

USA presidendivalimised 2016 - revolutsioon? ehk homme

USA presidendivalimised on endiselt käimas ja kirgi üles kütmas. Alles jäänud kandidaatidel pool maratonist joostud, raskem pool siiski veel ees. Hea hetk visata pilk peale, kes on alles jäänud ja analüüsida, mis võib edasi juhtuda. 

Demokraatide leeris jätkab kaks kandidaati:
Hillary Clinton ja Bernie Sanders.

Vabariiklaste poolel on alles jäänud kolm kandidaati:
Donald Trump, Ted Cruz ja John Kasich.

Olukord meenutab mõneti valimisi 8 aastat tagasi, mil üheks favoriidiks oli esmakordselt mustanahaline - suur muutus ameeriklastele tol ajal. Peale seda visati õhku meem, et järgmine võiks vabalt ka naine olla. Ja nii paistabki, et äriringkondade ja peavoolumeedia seekordseks valikuks on naisterahvas, ehk siis Hillary Clinton, kes on siis ühtlasi ka demokraatide partei nö. ametlik presidendikandidaat. Vabariiklaste poolel oli selleks Jeb Bush; ikkagist tuntud nimi koos suurte rahadega, ent see projekt läks üsna peatselt vett vedama. Õigupoolest on vabariiklaste seekordne kandidaatide valik üldiselt üsna niru; võta üks ja viska teist.

Mis aga suuresti teistmoodi on, et mitte ütelda üllatav; mõlemile parteile valmistavad meelehärmi sõltumatud kandidaadid. Olles ennast küll kõiki seadusi ja demokraatiat järgides parteide nimekirja munsterdanud, on nad ometigi sõltumatud. Demokraatide poolel siis Bernie Sanders ja vabariiklastel Donald Trump. Sõltumatuks teeb neid suuresti asjaolu, et nad ei võta annetusi suurfirmade ühendustelt. Sellal kui Sanders korjab raha lihtrahvalt, dollar dollari kaupa, siis Trump on jällegi ise piisavalt rikas. Ja seetõttu ongi nad sarnased - nende suid pole võimalik sulgeda ega nende kampaaniat pidurdada sõnadega, a la 'kui sa jampsi hakkad suust välja ajama, siis rohkem me su kampaaniat ei rahasta'. 

Donald Trump on siinkohal lausa meisterklassi näidanud sellega, et tema kampaania on olnud üks odavamaid. Ta ei pea eetriaega ostma, et TV ekraanile pääseda, ta lihtsalt säutsub twitteris ja peavoolumeedia teeb ülejäänu tema eest ise ära. Pole ka imestada, kui arvestada fakti, et Trump on ise üks nii tõsielusarja loojatest kui staaridest. Valdab oma teemat; on professionaal. Jackpotiks võiks nimetada juhtumit, kus Trump pidi oma kampaaniakoosoleku ära jätma, kuna läks löömaks Trumpi pooldajate ja vastaste vahel. Tulemusena ei pidanud Trump seekord ise mitte midagi tegema, isegi mitte säutsuma, ent ometigi oli ta nimi pommuudisena üle terve riigi.

Kuigi Trumpi edu on suur ja tema populaarsus vaat et fenomenaalne, ei paista tulevik tema jaoks üldsegi roosiline - ta on osanud oma räigete ütlemistega vihale ajada liiga palju tegelasi. Üks tema viimaseid ütlemisi oli, et abort peaks olema keelustatud ja naised kes seda siiski teevad, karistatud. Vähe sellest, et juba niigi oli tal lõpuspurdile vaadates puudus naiste häältest, tegi ta endale sisuliselt karuteene, peletades eemale osa neidki, kes seni tema poole hoidsid. Kuluaarides levivad kõlakad räägivadki nüüd seda juttu, et ehk polegi Trumpi peaeesmärk presidendiks saada. Tema jaoks üks show kõik ja oh, millise hinnaga järgmine võiks müüki minna. Presidendiamet on küll kuulsust, au ja võimu toov amet, ent samas ka täis kohustusi, piiranguid ja vastutust; üldsegi mitte meelakkumine. Täitsa usutav kõlakas selle pilguga vaadates, peaks mainima.

Demokraatide liidri Hillary Clintoni seis on hea, ent mitte väga hea. Ennemalt loodetud kerge sörgi asemel, peab ta juba nüüd täie rauaga rassima ja rahasid kulutama, et üldse lõpusirgele jõuda. Hoolimata sellest, et tema selja taga on suurfirmad, pangad ja meedia, ei ole tal õnnestunud oma rivaali, Bernie Sandersit maha raputada. Kuigi vahepeal juba paistis, et võitlus on läbi, läheneb Sanders koletu kiirusega. Enne Michigani hääletust avaldas Washington Post Sandersi suhtes 16 negatiivset artiklit 16 tunni jooksul. Aga sellest polnud paraku abi, Sanders võitis. Üks viimastest Clintoni meetoditest hoida liidripositsiooni, tuli äraütlemisega debattidest enne New Yorki hääletamist. Clintonit ja tema seisukohti teavad juba kõik, Sanders aga alles kogub tuntust ja populaarsust, ning iga kord kui Sanders sõna saab, läheb Clintoni jaoks lugu järjest hapumaks; hakka või kaasa tundma.

Bernie Sandersi seis on raske, ent sugugi mitte lootusetu, ütleme nii. Viimased 7 osariiki, kus hääletused toimusid, võitis Sanders neist 6. Seejuures tuleb kindlasti ära märkida, et võidud ei tulnud nibin nabin, vaid jõulise ülekaaluga. Lootust lisab ka asjaolu, et suurem hulk osariike, mis ees seisavad, soosivad analüütikute hinnangul just nimelt Sandersit. Sandersi peamine trump on aktiivsed, sotsiaalmeedias sõna võtvad noored. Kui jälgida debatte ning intervjuusid, siis Sanders on suisa rockstaari staatuses; tema sõnavõtte on nauditav kuulata ja vaadata - vanamees on väge täis. Sellal kui Clinton meenutab tüütut põhikooli õppealajuhatajat, siis Sanders on otsekui maailma kõige ägedam vanaisa; teab mis on noorte probleemid ja ka võitleb nende eest. Ning olgem ausad, tema ideedel on mõistetav sisu. Külma sõja ajast pärit hirm kommunismi ees kammitseb küll ameerika vanemat generatsiooni, ent noored teavad uuemast maailmast rohkem. Ahvatlus jõuda järgi põhjamaade sotsiaalsele heaolule, on suur ja üldsegi mitte utoopiline. Punks not dead.

Ted Cruz on vabariiklaste kompromisskandidaat. Pole teab mis tugev kandidaat, ent siiski mitte nii hull kui Trump. Tassib kaasas piiblit ja tahab kõiki korra järgi palvetama panna, aga kuulab siiski sõna. Ega tema kohta suurt midagi kosta oskagi. Suhteliselt laitmatu elukäiguga mees; naine, lapsed, suur toetus protestantlike kristlaste hulgas, peaks nagu ameerikale sobima küll. Clintonile vääriline vastane, ühteviisi igav. 

John Kasich võiks olla vabariiklaste eelistatud valik, aga vist on temaga hiljaks jäädud. John Kasich on otseses mõttes mõistliku jutuga mees, oskab pidada läbirääkimisi ja leida kompromisse. Ei ole jäik; teab et lisaks mustale ja valgele on ka halle toone. Võrreldes teda Cruziga, mõjuks ta presidendina märksa usutavamalt, ent paraku näib temas nappivat jõulisust; vähemasti kandideerimist ennast silmas pidades. Analoogiat elust otsides võiks rääkida naiste dilemmast - tulevase lapse isana on eelistatud alfaisane, olemasoleva jaoks aga beeta. Küll sobiks ta ideaalselt asepresidendiks. Kindel mees, kes midagi vussi ei keera ning turvaline variant vajadusel ka presidenti asendama. Kui mitte muud, siis praegu on tal soodus aeg poliitilist kapitali koguda, ning kui ta seekord pukki ei jõua, võime teda nelja aasta pärast uuesti näha. Ehk on selleks ajaks vihasemaks läinud.

Tänaseid valimisi ilmestab seega revolutsiooni hõng; ameerika rahvas, iseäranis noored, tahavad muutusi. Mitte väikseid, 'teeme kõike natuke paremaks', vaid suuri muutusi. American Dream on küll ilus asi unistada, ent reaalsus, kuidas tippu jõudnud trambivad ülejäänud rahva peal, mõjub kainestavalt. Liiga vähe sotsiaalset turvalisust, liiga vähe töökohti ja palka on noorema põlvkonna püsti ajanud. Mõned aastad tagasi alanud #Occupy liikumine pole kuhugi kadunud; vastupidi, nüüdseks on neil lausa reaalne kandidaat presidendi ametisse pakkuda. Ja kui olud ei parane, kui ameerika rahvas seekord ei vali suuri muutusi, ega siis rahulolematus ju kuhugi kao. Ei kao ka ideed.

Ameerikat ootab ees revolutsioon - kui mitte täna, siis homme.

Nüüd siis saadi pätt kätte

Pisiasi ühe jaoks, suur asi teise jaoks. Elmar Vaher eksis reeglite vastu - avaliku teenistuse kulutused peavad olema põhjendatud ja õigeaegsed.

Üdini nõus sellega, et sellised reeglid on olemas ja et neid jälgitakse, kuid pidagem nüüd. Mees, kes teeb tööd nagu loom, vääriks teinekord ka kohtlemist, nagu loom. Pole pühakirjas asjata kirja pandud, et ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab. Ah, et ei tallagi, puhkab hoopis. Kindel?

Veelkord - korrektsus, põhjendatus, õigeaegsus - ilma nendeta oleks mõeldamatu täitsa päris demokraatliku kodanikuühiskonna rajamine. Ei saa nii, et vajaduse tekkides tehakse kulutus ja kantakse see hiljem 'kohtumine valijatega' kategooriasse. Või lihtsalt 'kuluhüvitis'. 

Paraku on meie meedia või poliitikamaastikule tekkinud uus koll, nimega AUDIT. Et oleks pidanud helistama, et 'vaat, mu ülemus, astun nüüd lennuki peale, tarvis hunnik faile läbi kuulata; ehk tohin kõrvaklapid osta'. Ja see kah, et 'pärast mul vaja pisut mudas loperdada, kas tohib, ma ostan kummiksaapad'.

Meenub kunagine kogemus, kus ühes tuntumas arvutifirmas töötades ostsin endale oma raha eest korraliku kruvikeeraja. Isikliku raha eest, erafirmas, jah. Tsekki ei esitanud. Kedagi ei kottinud. Oleks samas olnud elementaarne, et tööandja tegeleb vajalike töövahendite muretsemisega. Aga nii polnud siis ja polnud ka nüüd.

Korrektsus, õigeaegsus ja põhjendatus peab säilima, ent tulge ometi mõistusele; mina kodanikuna ei kobiseks ka selle üle, kui selline mees rahva raha eest Big Tasty Burger'i endale nälja korral ostaks.

Fuck the India

Grupp Eesti kodanikke on sattunud hammasrataste vahele, Indias, täites oma tööülesandeid. Paraku mitte nii tähtsaid, et neid riiklikult tähtsaks pidada. Kannatavad nende perekonnad, kannatab Eesti, kasvõi laekumata raha võrra. Aga Eesti, euroopalik riik, ei saa ju endale lubada kastist välja lahendusi. Viga, suur viga.

Mis meil vastas? Korruptiivne India, kus maksab raha, teisisõnu altkäemaks. Kohveri puhul oldi valmis meeletusteks, kuni 'prison breakin'i', laevakaitsjad on aga jäetud Jumala armu hoolde, India juristide armu hoolde. Saage aru, see ei toimi.

Kes on India??? Et meie, eestlased peame põrmus roomama, kuniks neil leidub aega armuandmiseks? Fuck the India. Tõsiselt.

Tunnen omalt poolt süümekat, et varem pole teemat üles tõstnud, aga nüüd sai villand. Kurat küll.. igasugu ratastel seiklejad sai koju toodud, Indiast nüüd ei. Et meil pole kombeks, me oleme kultuursed, eurooplased.

Oli aeg ja siiamaani on - lihtsalt makske sellele vastikule rahh ära. Ja edaspidi lihtsalt turism sinna omal vastutusel. Teine võimalus, pisut ehk hiljaks jäänd, aga ehk antakse võimalus.. lihtsalt tooge mehed ära; neid dokumente saame ju siin uuesti trükkida; jäägu neil mälestuseks.

Fuck the India.

USA presidendivalimised 2016

Presidendivalimised USA's on minu jaoks alati põnevust pakkunud. Hoolimata sellest, et nii suure riigi presidendist sõltub vähem kui valimiste ajal paista lastakse, on see siiski märgilise tähendusega. Probleem paistab olevat selles, et lubadused, mis antakse valimiste ajal, pole asjad, mis peale valimisi kohe juhtuvad, vaid nende eest tuleb alles võitlema hakata. USA on suurriik, mille kursi muutmine on aeglane ja vaevaline, ent seda ulatuslikumad on ka tagajärjed.

Seniste kogemuste põhjal on jäänud USA presidendivalimistest mulje, otsekui oleks tegu nende rahvusspordi, ameerika jalgpalliga. Finaal on võimas, fännid pooleks, ühed ühe, teised teise kandidaadi poolt ja sõnavõtud stiilis, et kui me nüüd kaotame, siis on ka lõpp, homme tuleb Jeesus.

Järgnevalt siis kandidaadid, kel lootust lõpetada finaalis. Meediakajastuse poolest on alles jäänud kaks kandidaati, Hillary Clinton ja Donald Trump.

Hillary Rodham Clinton - demokraat.

Laiema tuntuse saavutas tänu oma eksabikaasa, Bill Clintoni ulakuste pärast. Ometigi pole ta loorberitele puhkama jäänud, et vorpida elulooraamatuid stiilis 'Billi räpased saladused'. Selle asemel on ta kaasanud Billi ka enda valimiskampaaniasse, justkui öeldes, et vana arm ei kustu ja et tegemist on tugeva naisega, kes suudab solvumised üle elada. Külma kalkuleerimist näitab ka see, et ta ei taha oma neiupõlvenime valimistel kõlada lasta. Kaubamärk 'Clinton' lihtsalt maksab rohkem.

Lubab siis mida - teeme kõike paremaks; samas ei midagi radikaalset. Abordid - jah, samasooliste abielu - jah, Iraan - olgem diplomaadid, maksud - teeme väiksemaks, kanep - vaatame ja mõtleme. Seisukohtades paraku stabiilsust vähevõitu, domineerib vaatame, mõtleme, arutame; kui tulevad uued tuuled, muutub ka tema arvamus. Harju keskmine liberaal, ohutu demokraat, paati ülemäära ei kõiguta.

Donald Trump - vabariiklane.

Ärimees, ajab raha kokku. Hoolimata sellest, et mitmed tema ärid on pankrotti läinud, paistab tal ikka jaksu ja raha jaguvat, niisama paigal ei istu. Paljude ameeriklaste jaoks on tegemist otsekui elava legendiga, 'American Dream' kehastusega. Teda lihtsalt ei koti probleemid, tema tegutseb, teeb äri. Naistest pole tal puudust olnud, kui ikka mõni kena modell ripakil, siis tuleb ära võtta. Lapsi on samuti mitu, teadaolevalt 5 last ja 7 lapselast; pole midagi kobiseda, mees teeb ja jõuab.

Valimiskampaanias paistab silma radikaalsusega, mida pole ammu nähtud. Käitumiselt ja ütlemiselt äärmiselt bravuurikas, paljude arvates lausa klounilik. Samas saab ta seda endale lubada, kuna maksab ise kinni oma kampaaniakulud; kel raha, sel võim. Ja fännidest tal puudus pole, ilmselt midagi stiilis - kui mul endal raha oleks, teeks sedasama. 

Radikaalseim lubadus oleks vast ehitada müür Mehhiko piirile, sealt tulevad ju immigrandid, kriminaalid, narkootikumid ja üldse kõik muu mis ameerika elu kehvemaks teeb. Müür püsti ja las Mehhiko maksab selle kinni kah veel (tormiline aplaus auditooriumist). Relvade koha pealt arvab, et igal ameeriklasel võiks olla relv; kui ikka pättidel on relvad, siis miks tavakodanikul ei tohiks olla. 

Nüüd aga kolmandast tegelasest, keda meedias kordades vähem näha võib, ent siiski üllatavat suurt toetust kogunud on. Tegemist nimelt ameeriklaste õudusunenäoga - sotsialistiga. Nimetab ta ennast sotsiaaldemokraadiks, aga see võrdub ju vaat et kommunistiga. 

Bernie Sanders - sotsiaaldemokraat.

Sarnaselt Donald Trumpile, on tegemist sõltumatu kandidaadiga. Erinevust nii palju, et Donalt Trump kasutab enda raha, Bernie Sanders aga lihtsurelike annetusi. Põhjus, miks nad mõlemad sõltumatud on, seisab asjaolus, et kumbki ei kasuta suurfirmade rahasid, kumbki pole selles mõttes suure raha poolt seotud, keegi ei dikteeri neile, mida ja millal ütelda või ütlemata jätta. 

Aga radikaal on Bernie Sanders sellegipoolest. Kuigi Clinton ja Trump mõlemad räägivad keskklassi sissetulekute suurendamisest, on Sanders osanud teema ääretult teravaks ajada. Kui esimesed kaks räägivad maksude vähendamisest, siis Sanders räägib astmelisest tulumaksust. Üks tema loosungitest kõlab nii, et 'inimene, kes töötab 40 tundi nädalas, ei peaks elama vaesuses'. 

Väga palju räägib ta eruoopa riikidest, kus haridus, arstiabi ja üleüldine sotsiaalne heaolu on tunduvalt paremas seisukorras kui ameerikas. Väga teravalt on ta toonud esile ka fakti, et ameerika rahvas on jõukuse poolest langenud tasemele, kus oldi aastakümneid tagasi, ebavõrdsus on suurenenud läveni, mis pole enam talutav. Ilmekaks näiteks toob ta Wal-Marti töötajad. Olukord, kus Wal-Marti omanikest perekond on riigi rikkaim perekond, ent töötajad (2,1 milj.) elavad sotsiaaltoetuste najal (mille siis peavad kinni maksma teised, rohkem teenivad ameeriklased), on lihtsalt ebanormaalne.

Kui demokraatide seas on selgelt jäänud alles kaks kandidaati, Clinton ja Sanders, siis vabariiklaste leeris kandidaate veel jagub. Ted Cruz, Marco Rubio, Ben Carson ja Jeb Bush alles jagavad maid, kes siis jääb Trumpile konkurentsi pakkuma. Põnevust peaks seega veel jaguma.

Isiklikult hoian pöialt Sandersile - see oleks revolutsioon, see oleks möll.

Meenutusi neli aastat tagasi toimunud sündmusest :)

ISIS't Kölniööl ei näe

Nüüd see siis juhtus, tuli ära. Saksamaal, Kölni raudteejaamas, leidis uusaastaööl aset massiline grupiviisiline naisterahvaste ahistamine ja röövimine. Tegutsejateks olid tegelased kuskilt soojemalt maalt, vähemasti nahavärvi järgi otsustades. Kohale tulnud politseil oli aga tõsiseid raskusi olukorra lahendamisega - seltskond ei allunud korraldustele ja neid oli liiga palju. Umbes viis korda rohkem kui politseinikke. Ei mingit kuulekust ega mundri austamist.

Juhtum on sedavõrd jabur ja arusaamatu, et ei oska seisukohta võtta. Mismoodi on see võimalik, et tuhandepealine purjus murjamite mass lihtsalt tuleb ja hakkab laiama?

Et kes nad olid? Pagulased, nagu kõigest loogikast järeldub. Politseile isikutunnistusi ei näidatud, küll aga dokumente, mis välja antud varjupaigataotluspunktides. Dokumendid olid küll varustatud fotoga, kuid kahtlane on, kas nende dokumentidega ikka kõik korras oli. Siinkohal tahakski rahulikult toimunut analüüsida.

Mõneti sarnane sündmus on meil endil lähiajaloost võtta - pronksiöö nimelt. Ka siis kogunes justkui pooljuhuslikult suur mass valdavalt vene rahvusest tegelasi Tõnismäele, takistamaks tundmatu sõduri kuju teisaldamist. Uurimine selgitas välja, et aktsiooni ettevalmistamisega oli tehtud algust juba pea aasta varem. Rahutuste põhjus ja eesmärk oli ilmne - Venemaa oli kaotamas mõjuvõimu Eesti üle, ning saadaval oli lihtsalt hea võimalus see tagasi võtta. Meie õnneks kukkus see üritus läbi.

Et tuhatkond tegelast samal ajal, samas kohas ja sama tegevust harrastavad, tekitab tugeva kahtluse, et asi oli organiseeritud. Lihtsalt niisama kogemata sellist asja ei juhtu. Niisiis, kes korraldas ja miks. Sõelal on kolm kandidaati ja umbes samapalju põhjuseid. Kõigepealt tuleb vaadata, mis on sellise juhtumi tulemus, mis hakkab juhtuma peale seda, või vähemasti, mis peaks juhtuma.

Esitan siin kolm võimalikku organiseerijat ja nende eesmärgid.

1. ISIS

Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Süürias läheb juba igavaks, suur osa rahvast on põgenenud ja naftat kah viimasel ajal vähevõitu. Lisaks häirivaks asjaoluks piiri valvavad politseinikud - jah just need keda raudteejaamas nappis. Ja miks mitte tuua lisapõhjusena lihtsat kadedust tõeliste põgenike vastu, kes abi ja varju saanud.

2. Venemaa

Eesmärk - tuua sõda Euroopa pinnale. Vastikud eurooplased, mida nad siis topivad oma nina Venemaa siseasjadesse. Nafta hind vaja ju kah kuidagi ülesse saada, muidu hakkab oma rahvas mässama. Venemaa tegevus Süürias on üldse kahtlane; rakendatakse Stalinlikku põhimõtet - kui langetatakse metsa, lendavad ka laastud. Mille muuga seletada sõgedat lauspommitamist, kus kannatajateks on tsiviilid. Kuidas ometi nüüd ühe rätipeast liitlase abistamine on tähtsam kui Krimmis külmetavad vennad.

3. Natsid

Eesmärk - pagulased välja, mis muud. Vint vaja üle keerata, ega enne midagi ei juhtu ju. Ja ehk saab järgmistel valimistel võimulegi lähemale.

Kölni juhtum pole samas oma lõppu veel näinud, valemis on puudu tundmatud muutujad. Piltlikult võib olukorda ette kujutada kui palli, millele on antud obadus, tugev vint sees ja siis puudutab maad - kuhu suunas see pall edasi põrkab, on kaunikesti raske ennustada, otse igatahes enam mitte.

Loodan siinjuures, et Eesti rahvas pimeda viha ja mõtlematu emotsiooniga kaasa ei lähe. Rassiviha ja suletud piirid on viimased, mida vajame. Pagulaste masse ei soovi siin keegi, isegi mitte need kes põgenikke aidata soovivad. Ses mõttes poliitiline võitlus ei tea kellega, masside vastu, on justkui tuule peksmine - vastast pole, vähemasti mitte meie endi hulgas. Ja nagu selgeks on saanud, nad ka ei tule siia, oleme liiga vaesed. Kui meil peaks soov tekkima tara ehitada, siis mitte selle pärast, et keegi väga siia tahab tulla - pigem selle pärast, et eestlased välja ei saaks.

Kutsun Eesti rahvast ülesse pöörama pilku üksteisele, toetama teineteist, lapsi ja vaeseid. Teeme lõpu ettevõttele AS Estonia, rajagem pigem pere. Maailmas on nii palju vihkamist ja egoismi, et selle kätte võib ära lämbuda. Las elada unistus, et siin maanurgas elab kokkuhoidev ja üksteist armastav rahvas; mõneti kehvake ja vaene, ent siiski oma, oma armas kodu ja rahvas. Usun, et see täidaks ka Jakob Hurda kutse saada suureks, suureks vaimult. Vihata on lihtne, selleks ei pea olema suur ega tugev. Armastus, hoolivus ja kaastunne on väljakutsed, mis oleksid kohased küll.

Õnnistust ja hoidku Jumal Maarjamaad.


ps. nagu päris eestlastele viimasel ajal kohane - pisut kohatut huumorit :P

Kas kuu peale saab? Jah, kohe saadame.

Oh häda ja õnnetust, ohus on meie riigi edu ja õnn - enam ei saagi 'oma' lennukiga Brüsselisse. 

Või ikka saab? Jah saab, aga lennuk ei oota sind kell 7 hommikul ukse ees ja on pisut kallim kah. Ja soojale maale puhkama minnes, peab kah kalendrisse kirja panema; ei saagi enam nii, et jalutad lennujaama ja siis vaatad kuhu tuju viib.

Olles kuulanud terveid seeriaid argumente rahvusliku lennufirma vajalikkusest, jääb sellest kõigest paratamatult mekk, et tegu on lihtsalt mugavusteenusega meie eliidile. Peaasi, et takso ukse ees oleks ja tähtsaid tegelasi sutsti edasitagasi toimetaks. 

Väide, et kasum rahvusliku lennufirma olemasolust, kaalub üles isegi selle tekitatud kahjumid, vajab veel tõestamist. Jääb siis äri nüüd tõesti seisma, kui ei saa külalisi oma lennukiga külla kutsuda? Nõrk argument, arvan mina. Ja huvitav, kuhu veergu me turismireisid soojale maale paneme. Investeering päevitunud jumesse?

Lisagem siia juurde tööta jäänud pilootidele kaasa nutmine - see mõjub silmakirjalikkusena. Et peavad nüüd ühe võõrkeele ära õppima, et tööd saada? Hah.

Ehk teeks hoopiski riiklikuks prioriteediks inimeste toimetamine ühistranspordiga, ilma ümberistumiseta, Nõmmelt Lasnamäele. Näiteks.

Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.

Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.

Sina ei pea mitte herjama

Nonii, uksed pauguvad, ei meeldind meile see kõne. Mis ta siis ütleb, selliseid asju ja meile, kes me ajame õiget Eesti asja. Ja kes ta selline üldse on, mingi mikimaus, arvab, et kikilips teeb temast nüüd mehe?

Jutt siis sellest, kuidas EKRE Nestori ja Ilvese kõne peale riigikogu saalist välja marssis. Mis siis nüüd juhtus, oli valesti midagi? Pakun, et tegu oli eesli sündroomiga. Lubage ma selgitan.

Üks jutluse teema, mida kirikus aegajalt kuulda võib, räägib eeslist, kes asjadest pisut omamoodi aru sai. Tuleb tema linna, rahvas kõik sillas, hüüavad hoosiannat, et kuningas on saabunud. Mõte siis selles, et eesel ärgu arvaku endast rohkem, kui ta tegelikult on, mõistku oma rolli ja leppigu sellega. Nii nagu kiituse, nii ka laitmisega, ei maksa ennast teha maailma patuoinaks, suurimaks kannatajaks.

A vaat kus president ise ütles, otse kantslist, mulle, mõtelge. Ju ma siis ikka olen miskit erilist, mitte tühipaljas haukuja. Jaajah, oledoled.

See öeldud, tervitan uue tegelase sündi karikatuurimaailmas - kodanik Dorvits. Ütleb mis mõtleb, harjuge ära.

* herjama - tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu

Püssirohu retsept: 1 osa pagulast, 2 osa eestlast

Võttis aega mis võttis, aga hakkama ta sai; Putinil nimelt, Eesti rahva omavahel tülli ajamisega. Kuigi vaevalt, et see tema eesmärkides eraldi punktina rasvaselt kirja oleks pandud; lugu käib ikka üle meie peade ja suuremas plaanis kui meie armas konnatiik. Tülist ja õudusest on haaratud terve Euroopa.

Asjast nüüd lähemalt. Venemaa on viimasel ajal märgatavalt suurendanud "humanitaarabi" saadetiste mahtu Süüriasse. Jah, just sinna, kust põgenikud pärit. Muuhulgas muidugi ka sõjalist abi võitluseks ISIS'ega. Revolutsiooni leek ei tohi ju vaibuda, lisagem kütet. Et Venemaa ka varem silma on paistnud "rahu ja õnne" toovate projektidega, pole see sugugi üllatus. Etteantud vastuste juures pälvib preemia pigem parima küsimuse esitaja - eeldatavasti algab see küsimus sõnaga MIKS. Või kes teab, ehk sellest piisabki.

Nüüd, kus Venemaa rahaline seis järjest nirumaks läheb ja Ukrainagi projekt ettenähtud kulutusi kordades ületab, otsustatakse saata resursse kaugesse sõjakoldesse puhtalt sellepärast, et ikkagi partner ja lepingud seda eeldavad? Asi on rohkem kui kahtlane. Et Venemaa tunneb kaasa sõjapõgenikele ja soovib Euroopale head? Kas Venemaa sõnu saab uskuda, on ta siiras? Lubage naerda.

Loodan, et seesinane kirjutis aitab meil tõsta oma pilgud nabast kõrgemale ja näha kus meie tegelik vaenlane on - ikka piiri taga, mitte siin, mitte meie oma rahvas. Narr oleks, kui juba enne pagulaste saabumist eestlased teineteist maha on nottind. Ärgem laskugem nii madalale, et hakkame taas koostama nimekirju rahvavaenlastest, meie oma vendadest ja õdedest. Pealegi pole meil Siberit, kuhu need tülikad elemendid saata.

Mis aga puutub pagulastesse, siis lahendusena pakuksin välja selle, et me ei võta neid vastu - maksame trahvi ja lisame omalt poolt hea tahte märgina ka pisut peale. Leiame neile saarekese, kus nad saavad karmimad ajad üle elada, et siis sõja lõppedes kodumaale naasta. Et nad päris lolliks seal saare peal ei läheks, õpetagem nad kasvõi käpikuid kuduma, kui muud paremat pähe ei tule. Või lugema ja kirjutama, asi seegi. Eesti rahvas ei ole pagulaste vastuvõtuks valmis, mitte sellisel moel, mitte praegu. Kuigi mina isiklikult lepiksin nii mõnegi mustanahalise lisandumisega tänavapilti, näen ma, et paljud mu sõbrad ja tuttavad pole sugugi sama meelt; konsensust pole. Kodumaa on - ühine ning jagamatu.

Head, ja ainult head.