23 november 2010

Laine Jänes vs Neeme Järvi

foto: Peeter LangovitsLausa hämmastav, millise meelekindlusega Jänes oma rida edasi ajab. Ainus, mida ta senimaani enda süüks on võtnud, on liigne õhinasse minek Järvi plaanidega. Ülejäänus tema kael ega keel painduma ei kipu, endiselt püstipäi ja naeratus ees.

Aga näib, et Jänesel on ministriks saamise ja olemise käigus enesehinnang ülemäära kõrgele roninud. Kellel siis keda õigupoolest vaja on, Järvil Jänest või vastupidi, Järvil ERSOt või vastupidi. Neeme Järvi on lihtsalt pisut teisest kaalukategooriast.

Mõistlik minister oleks antud olukorras kasvõi lepituse märgiks ennast tagasi tõmmanud. Aga ei, Jänes ei saa ju eksida, minister ei saa ju eksida. Praeguseks muidugi enam suurt vahet pole, Järvi on läinud ja niisama ta tagasi ei tule. Läinud on ka suur osa toetusprotsentidest reformierakonnale.

Aga rahva hääl pidavat meie riigis kõrgeim võim olema, laskem sellel siis kosta. Kui sa leiad, et Laine Jänes peaks tagasi astuma, siis anna oma hääl siia: http://petitsioon.ee/kultuuriinimeste-umbusaldusavaldus.

18 november 2010

Nüüd on Ansip plindris

No ikka selle ERSO teema pärast. Astus ministri kaitseks välja, heakene küll, aga liiga vara. Ootamata ära dialoogist tulenevat selgust, võttis Ansip kinni faktist, et Siitan tõepoolest raha just ülemäära hoolikalt ei lugenud, ning tormas kohe kaitsesse - ei mingit ministri mahavõttu. Päeva kulgedes on järjest tulnud uut infot ja uusi vaatenurke, mis võivad Ansipi olukorra piinlikuks muuta.

Laine Jänes ütles, et kogu segadust tekitanud Eesti filharmoonia reformiidee on pärit Neeme Järvilt. Väga lahe, nüüd siis hakkab see jonn juba selgemaid piire näitama. Neeme Järvi rääkis ministeeriumile oma ideest, Laine Jänes plaksutas selle peale käsi ja hakati ideed ellu viima. Neeme Järvi hakkas tegutsema. Esitas arveid ja eelarveid. Sedasama tegi ka Siitan, olles rahadega toimetamisele saanud õnnistuse Neeme Järvilt endalt.

Või oli ehk asi selles, et algselt joonistatud idee oli lihtsalt liiga kallis? Või siis, teine võimalus, Laine Jänes, kes pidi ministeeriumi tasemel asja juhtima, ei saanud Neeme Järvi ideest lihtsalt aru ja solkis kogu reformi. Ja nüüd siis Jänese jõuvõte, võtta maha Siitan. Asja tõehetk on see, et Laine Jänes on lihtsalt käpard. Siitan jääb süüdi nagunii, rikkus distsipliini, rikkus. Neeme Järvi tundub mulle miskipärast lapsikuna, a la mina sinu liivakasti enam ei pissi. Aga las ta olla, suurtel kunstiinimestel ongi see hingeosa pisut teisem.

Mis aga hakkab Ansip kõige selle juures peale. Loodab, et asi vaibub? See ei vaibu, inimestel on veel meeles ka Laulupidu. Kuna ministri tagasiastumine on Ansipi sõnul välistatud, siis ainuke veelvähegi toimiv liigutus oleks ministri vabanduse ja selgituste kõne. Laine Jänes, kui sina ei suuda tunnistada avalikkuse ees, et ka sina oled vigu teinud, ei kõlba sa ministriks, kultuuriministriks kõige vähem.

10 november 2010

Ivo Rull ja Riigimehed

Minule kui poliitikahuvilisele, oli saade Riigimehed üks neist, mida lihtsalt peab vaatama. Sai vaadatud, naerdud, ent kommenteerimiseks nappis mõtteid. Õnneks lisandus peale teist saadet kommentaatorite ridadesse ka Ivo Rull, millest alates läks asi lõbusamaks; ei saa ju tavakodanikuna loobuda sellest magusast ärapanemisest. Teised ju kaa, kus siis minagi.

Kõigepealt saatest; esimene osa oli päris hea. Päris mitmed situatsioonid tulid rõõmsa äratundmise saatel tuttavad ette, a la vaata neid jobusid, sellised nad ju ongi. Hõisked valimistulemuste selginemisel, mille juures oli mul ootus, et viimasel hetkel jäädakse käputäie häältega ilma sellest, miks šampanjapudel lahti korgiti. Aga ei, seda ei pakutud, polnudki ilkumine Keskerakonna aadressil.

Ja siis see jopski, tõusik, Sotsiaalse Sidususe Minister, muffigi taipamata oma positsioonist või erakonna suunast või mõttest - ei, pole temagi kesk või sots. Nemad ju päris nii jaburat teksti ei ajaks, eriti veel sellest, mis lausa põhikirja rasvaselt sisse kirjutatud.

Üllatus oli aga see, et terve teine saade oli pühendatud sellesamale jopskile. Kas siis esimene saade ei kirjeldanud teda juba piisavalt värvikalt? Kipsplaadist lossi kuningas, tilli pikenduseks liisitud auto, ennast täis kurvakuju rüütel. Täielik feil ma ütlen; isegi erakonna võidu peolt ei saanud ta ühtegi naist endale koju kaasa. Ebareaalne, ülepingutatud ja väljavenitatud ärapanija. Ühesõnaga pettumus.

Teist saadet saatis otsast lõpuni küsimus - milleks? Milleks kedrata situatsioon situatsiooni järel sedasama veendumust, et tegu on jopskiga. Umbes nagu Oskar Lutsu aastaajad. Mida raamat edasi, seda sagedamini võis lugeda sellest, kuidas Kiir oma püksid täis tegi ja sellevõrra vähem muud sisukat. Ja nüüd siis samas stiilis ka see paljutõotavalt alanud saade. Loodan, et vähemasti kolmandas osas leitakse uus tegelane ja et sarja tegijatele ka mõni positiivne tegelane silme ette on jäänud.

Aga nüüd siis Ivo Rullist. Mis valu küll peab mehel olema, et seda saadet nõnda pikalt analüüsida. Res Publika, mainis ta. Ehk tõesti tuli tal mõni asi liigagi tuttav ette; oli ta ju ise selle erakonna üks asutajaliikmetest. Meenub artikkel, kus ta räägib esimesena kommenteerimise vajadusest - nime andmisest, defineerimisest. Pole vist vaja mainidagi kohandumisest avaliku arvamusega, tule kõrvale juhtimisest ning selle juures veel targa näo tegemisest. Thank God for Google; ei lase ta meie sotsiaalsel mälul kustuda, ükskõik kui palju Ivo neid uusi arvamusartikleid ka juurde ei trükiks.

Res Publika, Rahvaliit, Rohelised; feil after feil. Ohjah, loomulikult ei saa ega olegi Ivo süüdi kõigis neis jamades, ent ometigi, miks küll see ämbrikolin temaga kaasas käib. Las ma ütlen, milles viga - ametis, just nimelt ametis. Mis siis PR suuremalt jaolt on? Näitamaks asju teisiti kui nad on, massidele sobivas variandis. See on mask, mille taga puudub sisu ja hing. Egas ilmaasjata sind Ühtse Eesti Suurkogul pimedasse ja haisvasse kohta saadetud. Sinu koht pole poliitikas, kuna sind ei huvita asja sisu, vaid kuidas see välja näeb. Tee oma tööd äriilmas, aga jumala pärast, hoia eemale poliitikast. See saade räägib ju sinust, juhtmest.

05 november 2010

Eesti krooni monument

Foto: Ardi HallismaaKahju, kui Eesti kroon kõige täiega lihtsalt prügikasti lendaks. Nii otseses mõttes kui sümbolina. Välja on käidud juba mitmeid ideid, nii krooni taaskasutamiseks, kui sellele mäletsusmärgi või pargi rajamiseks. Lisaksin omalt poolt veel ühe idee.

Mis oleks, kui teeks kroonist, õigemini selle purust endast mälestusmärgi. Sellest rahapurust saaks pressida paneelid, umbes nii nagu puitlaastplaadid ning katta see kas lakikihi, plasti või klaasiga. Umbes sarnane tehnika, mida on kasutatud meie vabadussõja võidusamba juures.

Paneelidest ehitaks näiteks kaheksatahulise samba, mille iga külje paneel on valmistatud ühe vääringu kroonidest. Ehk siis üks külg ühekroonistest, teine kahe, kolmas viiekroonistest jne. Iga külg tuleks seega oma värvi. Iga külje peal võiks siis olla ka pildid vastavalt rahatähtelt. Müntidest saaks sulatada servaliistud või muud disainielemendid. Kunstnikud oskaksid kindlasti midagi vahvat välja mõtelda.

Kuhu see sammas panna ja muud detailid saab kindlasti veel läbi arutada, aga ideel oleks jumet, või mis? Eesti krooni ausammas kroonist endast, see juba oleks midagi.