22 september 2017

pange nad kinni; raisk

Meie riigis on üks kool, kus ei õpi tavalised lapsed. Kooli nimeks Kaagvere. Mäletan nooruse aegadest, et see oli koht kuhu tüdrukud sattuda ei tahtnud. Kui mõni korralikum tüdruk pahandustesse sattus, ähvardati teda kõige hullemaga - sa lähed Kaagverre.

Nonii, nüüd siis poisid kah seal, kõik koos, sotsialiseerumas. Ja nagu me kuulnud oleme, juhid seal kaua vastu ei pea. Ei pea vastu ka kasvatajad. Ja terve küla on hädas.

Mida me teeme nende noortega. Üksikkongidesse?

Meil on segu lastest, kel palju valu, palju hooletusse jätmist, palju testostserooni (dääm kui keeruline sõna). Ja kuhjaga hormoone.

See asutus vajab tõesti võimekat juhti. Aga mitte kindralit, kes allumatu oma isiklikust püstolist kõhklematult maha laseb. Meil on tarvis inimest, kelle süda on suurem kui meil kõigil. Tal on tarvis tarkust, tal on tarvis tuge. Meil on vaja juhti noortele, keda nad ise tunnustavad. 

Jah, meil on selliseid inimesi.

Ja ühest asjast on veel vaja aru saada. Me võime küll süüdistada laste vanemaid, või nende puudumist.. aga ülesanne nende noorte toomisesse ühiskonda, jääb meile kõigile. Kasvõi pisut, aga siiski.

Mingid pagulased, nagu üks meie hulgast mainis, mahuvad vabalt väiksemasse korterelamusse, ei kaalu ülesse kuidagi neid hüljatud ja põlatud noori, meie oma veri ja liha, kes peaksid olema meie tulevik (vat see oli nüüd jõhker kiillause).

Et mis mina pean siis nüüd tegema? Hea et küsid. Asi seegi. Proovi esialgu kuulata, see on suur asi.

Lõpetan positiivselt. Usun, et nii paljudki neist noortest, kes täna meelehärmi valmistavad, osutuvad kaaslasteks, keda sa mingil juhul välja ei vahetaks, kui tarvis luurele minna.


08 september 2017

Appi, vandaalid Linnahalli kallal

Ajastul, mil suvalisi tühikargajaid staarideks nimetatakse, võime Märt Sultsi südamerahuga staarvandaaliks ristida. Millega ta siis hakkama sai? Sodis pundi noortega räämas Linnahalli ära. Õigupoolest pole sodimine just kõige õigem sõna; uus taies meenutab pigem kunsti. Aga ta tegi seda ilma loata, ilma Muinsuskaitseameti loata - mõtelge.


Muinsuskaitseameti eesmärk ja tegevus on üldiselt tänuväärne; ilma selleta oleks ilmselt juba pool Vanalinna üles küntud ning betoonist ja klaasist monstrumeid täis ehitatud. Kuid aeg on tegevusele hinnang anda; ehk vajaks mõni vana otsus üle vaatamist.

Muinsuskaitseameti tegevus Linnahalli juures meenutab mulle üht muinaslugu kuningast, kes oli hädas riigi majandusliku olukorraga. Selles riigis leidus üks tark tüdruk, kelle soovitus kuningale oli sedavõrd radikaalne, et kuningas laskis tal läbida võimatuna näiva katse, kus ta käskis 'tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel'. Tüdruk läbis loos katse nii hästi, et kuningas ta endale suisa naiseks võttis.

Erinevalt sellest kuningast, on meie Muinsuskaitseamet kaunikesti põikpäine; ei taha ta soovitusi kuulda võtta, rääkimata tüdruku naiseks võtmisest. Mis kord otsustatud, nii see peab ka jääma. Otsused näikse olevat õigustatud üksipäini sellepärast, et ta ise olemas on.

Miks siis Linnahall kaitse all on? Olla ainulaadne. Sakala keskus oli samuti ainulaadne, nägi uhke välja. Paraku oli suur osa hoonest kasutu, et mitte öelda kahjumlik. Teenis omal ajal võõra võimu huve, ent uuemal ajal otsekui ristiks kaelas oli. Asemele ehitati Solarise keskus, mis küll palju kriitikat tõi, aga ometigi kasutust leidis. Mina igatahes vana Sakala keskust taga ei nuta.


Linnahall, ainulaadne küll, aga otsekui Ziguli, omal ajal uhke värk, praegugi põnev vaadata, ent koledasti ebamugav sõita. Miks muidu selle hoone saatus on nagu on. Monumendina kulukam kui vabadussõja võidusammas. Tänan ei.

Üks võimalusi patiseisust välja tulla, on hoone vabastamine muinsuskaitse alt. See võimaldaks märksa paindlikumalt teostada ümberehitusi sedasi, et seal tunneksid end hästi nii esinejad kui publikum. Vähemasti on kuulda olnud paljude kodanike suust, et see oleks väärt mõte. Võrreldes Vanalinna hoonetega, mis ehitati läbimõeldult kestmaks sajandeid, kerkis Linnahall kiirustades, välisilmale mulje avaldamiseks ja et oleks mingigi koht, kus loenguid pidada. Kes siis tollal oskas ette näha tehnilisi nüansse, mida uus aeg endaga kaasa toob. Seda viga on võimalik nüüd parandada. Ehk aitaks kaasa petitsiooni algatamine.

Teatavaid seoseid juhtunuga leiab kultusfilmist 'Pleasantville'. Selles filmis sattusid õde ja vend müstilistel asjaoludel televiisoris esitatavasse seriaali. Nende üllatuseks kõige muu kõrval oli see, et kogu maailm seal oli must-valge, nii nagu see seriaal oligi. Sündmuste arenedes hakkasid sinna maailma tekkima värvid, mis sealse rahva väga ärevusse ajasid. Et värvid silmale ilusad vaadata on, otsustasid peategelased ühe seina peale pildi joonistada. See teguviis leidis hukkamõistu, mille tulemusena keelati värvide kasutamine üldse ära. Ja siinjuures pakungi vaatamiseks seda klippi.


Loodan ise taiest täies hiilguses enne mahapesemist oma silmaga näha ja mälestuseks mõne pildi kõvakettalegi salvestada. Olen poolt, et kavandatud taies lõpuni tehtaks, sest vahet pole, sein on ju nagunii täis soditud; pole tarvis selle pesemisega kiirustada midagi - siiamaani kõlbas see peldikusein ilmarahvale vaadata küll, nüüd siis silmale ilus pilt enam mitte. See, kuidas ametid ja ametnikud oma jäärapäisusega tekitatud pleki maha pesevad, on juba nende mure.