26 september 2018

Töötegija Manifest ehk Eesti 2072

Sissejuhatus

Aastal 2072 saan ma 100 aastaseks. Sinna on veel 54 aastat minna, ehk siis 8 aastat rohkem, kui ma senini elanud olen. See oleks tõeliselt lahe näha Eestit aastal 2072, näha oma töö vilju, näha oma järeltulijate käekäiku. 

'Eesti 200' on avanud uue peatüki Eesti arengu pikemas kaugvaates; sedavõrd pikemas, et selle algatajad ei oma lootustki näha selle tulemit. Rääkige nüüd eestlaste usuleigusest või usu puudumisest. Kui me suudame näha Eestit kaugemale, kui me endi loodetav/oodatav eluaeg selleks vähematki põhjust annab, siis saame endid lugeda vägagi usklikuks rahvaks. 

Sedavõrd väikese rahva jaoks nagu me oleme, on suureks luksuseks omada omaenda riiki, oma seadust, meie endi valitud valitsust, eesti keelt ja kultuuri. Ja kõige selle juures nautida elatustaset, kuhu kuuluvad vähem kui 10% rahvastest või riikidest. Me oleme või sees, kallid eestlased, kuigi jah, paljud meist tänasel päeval seda veel ei koge. Ja see on ka üks põhjustest, miks seesinane kirjatükk sündinud on.

Teemaarendus

Viimased 5 aastat minu tööelust on olnud arendavad, huvitavad, ja kuidas seda nüüd väljendatakse - väljakutseid pakkuvad. 'Huvitavad' oleks ehk pisuke liialdus, pigem tõestada iseendale, et suudan teha nüri tööd kauem kui seadusega paikapandud prooviaeg seda nõuab. Ma tegin seda, ma sain hakkama - ma tean kuidas kasvab muru, ma tean kuhu kaob prügi ja mismoodi maitseb higi. 

Mis mind juba mõnda aega häirinud on, on see higi teema. Tubli aga loll. Ja kui ülemus veel takka kiidab, et sa oled ikka eriti tegija, siis kuidas sa teda kuivale jätad - higistad ju. Annad endast kõik. Paraku ütleb minu üle 40 vanune ihu, et kuule mees, pane pidurit, kui sa lapselapsi näha tahad.

Point (see mis ma nüüd tahtsingi ütelda)

Higi valamine jäägu neile, kes seda tõeliselt naudivad. Olgu siis tööd tehes, saunatades või trenni tehes. Higi ei pea valama selleks, et väärikalt elu elada, et oleks katus pea kohal, et oleks riie selga panna, et oleks maitsev söök laual. Higi valagu robotid, mitte inimesed. Me suudame enamat, me suudame seda, et teeme mis hingele hea, nii, et ihul pole nurisemiseks põhjust kurta.


Lahendus

Lahendus õnneliku Eesti tulevikus peitub suuresti töötajates. Nendes, kes tööd täitsa päriselt teevad. Nendes, kes hoolitsevad selle eest, et muru kasvaks ja prügi kaoks. Nendes, kes teavad higi maitset. Nad teavad lahendusi üsna paljudele küsimustele, et kuidas teha asju nii, et kergem oleks. 

Paraku sumbuvad nende ettepanekud kurtide keskastmejuhtide kõrvade vahel. Sest nendelgi on omad mured - täita ülesanded etteantud võimalusi mööda. Mitte, et nad poleks nõus alluvate ettepanekutega aga lihtsalt pole aega maha istuda, mõtelda ja arutada. Töö tahab tegemist; pole aega mõtlemiseks. 

Mäletan värvikalt hetke, kus hakkasin korduva probleemi ajal katsetama lahendusi, mis edaspidi asjategemisi lihtsustaks, kui mu otsene juht andis korralduse, et nüüd pole aeg mõtlemiseks vaid tegutsemiseks. Sest minu mõtlemine tekitas viivituse töö kulgu. Hoolimata sellest, et minu lahendus oleks edaspidi märgatavalt vähendanud aega ja vaeva, polnud mõtlemine lubatud. Töö oli vaja ära teha kohe ja nii nagu senini tehtud. Kuuletudes otsesele juhile, tegin ma töö ära, nii nagu senini tehtud, kuid trots jäi alles. Mind polnud kuulda võetud, minu panust ei hinnatud, mind alavääristati.

Probleem

Neetud on see, kes ristil ripub ja 
loll on see, kelle käes on labidas

Kristluse üks müsteeriume on see, kuidas sai süütule Jeesusele kaela väänata kogu maailma patud. Loogika ütleb, et kui mees on süüdi, siis kannatab ka oma pattude eest. Ja kui pole süüdi, siis ei saa. Aga Jeesus sai süüdlaseks, olgugi ta süütuna elanud. Sel lihtsal põhjusel, et kuskil varem oli kirja pandud, et kes ripub ristil, see ka neetud on. Ristile ta jõudis ja neetuks sai.

Labidas lihttöötaja käes kannab sarnast  märki. Kui sa juba oled labida kätte võtnud, tähendab, et sa oled loll, ega oma väärilist alust tähtsamate otsuste tegemisel. Sa oleks pidanud sisenema teisest uksest, viigipüksid jalas, heitmas põlglikku pilku labidale ja selle hoidjatele. 

Tõsi, enamus neist, kes pole suutelised väärikalt riietuma ja lipsu ette siduma, ei oma tõesti arusaamist suuremast mängust. Ent siin peitubki suur ülbus, suur viga ja veel suurem rumalus. 

Viitsimatus süveneda pisiasjadesse, argus ülemuste ees, oma naha hoidmine, lihtsam alluvatele pähe istuda, kui enda ülemustega raksu minna, tõdeda, et sa ise oled lõpuks see saamatum ja kasutum.

Grand Finale

Igas ettevõttes olgu tööl inimene, kes siis aegajalt, või alaliselt, vaatab üle kõik toimuva, kuulab töötajaid, süveneb pisiasjadesse, võtab vahest isegi labida kätte, et tunnet tunda. Ja et siis tema kogemust ja arvamust hinnataks vääriliselt, ehk siis võetaks arvesse ja tehtaks vastavad muudatused.

Siis võib juhtuda see, et kaob hala tööjõupuuduse järgi. Võib juhtuda see, et leiame spetsialistid endi hulgast. Võib juhtuda see, et Eesti majandusmudel saab eeskujuks kogu maailmale. Et labidaga mees pole loll, vaid oma eriala ekspert. 



18 september 2018

päev, mil eestlased ajalugu tegid (15.09.2018)

See päev, mil eestlased ajalugu tegid, oli 15. september 2018. Sel päeval suutsid eestlased kaasata tavakodaniku aktsiooni rohkem kui 10 korda, kui neid endid on. 13 miljonit vabatahtlikku prügikoristajat üle maailma, üldsegi mitte paha tulemus. Kui palju mahult või kaalult nüüd prügi reaalselt ära koristati ja likvideerimisse jõuab, selgub lähemate kuude jooksul. Ent juba praegu on selge see, et mitte ühelgi rahval ega riigil pole väärilist ette näidata. Me tegime selle ära, me koristasime ära tuhandeid tonne prügi.

Et mis edasi, on's sellest kasu, ikka tekib ju prügi. Las ma nüüd räägin. See suvi (2018), mil ma oma lapsega ühes Eesti mererannas, RMK telkimisalal suvitasin, sain tuttavaks grupi sakslastega. Et nad lahkelt pakkusid maitsmiseks veepudelis olevat metsakohinat, läksid meie mõlemate keelepaelad valla. Muuhulgas märkisid nad, et kuidas küll, Eestis, peale seda kui mõni telkkond oma asjad kokku on pakkinud ja minema sõitnud, üldse prügi pole maha jäänud. Et Saksamaal nii pole.

Eksole, majanduslikult ja kultuuriliselt oluliselt rikkam riik näib Eesti kõrval välja nagu hooletu prükkar.

Ja ma mäletan erinevust. Kümme aastat tagasi, kui me koristasime, oli palju neid, kes koristamise asemel portaalide kommentaariumites seletasid, et sellest pole midagi kasu. Et teised ikka prügistavad edasi. Ja et mis sellest prügist edasi saab ja kas üldse saab. Ma ei tea mis sinust ja sinu suguseltsist saab, ent minu laps teab praeguseks ilma sunduseta, et prügi ei sobi põõsa alla, vaid prügikasti. 

Et kas mul oli 10 aastat tagasi lootust, et nüüd enam ei kunagi ei keegi ei prügista loodust? Hah, olgugi ma naiivne, nii siiski mitte. Selge on, et see kõik võtab vähemalt ühe põlvkonna jagu aega. Vanad peavad lihtsalt eest ära surema, kõlagu see kui dramaatiliselt tahes.

Igatahes on riikide valitsuste tasemel käimas arutelud, kuidas üldse vältida olukorda, kus kodanikul võib tekkida kiusatus kergemat teed minna ja oma prügi, olgugi see kasvõi jäätisepaber, poetada kuhugi.. 

Ühes vanas ja targas raamatus räägitakse, et 'hea mees jätab pärandi ka oma lastelastele'. Üsna mõnda aega mõtlesin, et see tähendab raha. Et kui kord mina suren, on minu järeltulijad majanduslikult kindlustatud. Majad, autod, ärid.. Nüüd olen hakanud mõistma, et ehk see tähendab ka seda, et nemad ei pea minu sitta koristama, kõlagu see kui vulgaarselt tahes. Aga korda see mul läheb.