10 märts 2014

Ukrainat päästab sõjast üksnes sõda


Ukraina seis on niru, et mitte öelda väga niru. Venelane on nahaalselt sisse marssinud, ega kavatsegi ilma pauguta lahkuda. Neil, kes Krimmi vältimatust kaotamisest Venemaale räägivad, on ilmselt õigus. Kuid oodakem, päev pole veel õhtus.

Putini tegutsemise kohta leiab kõige tabavamaid termineid ilmselt pokkerimängust. Male jääb olukorra kirjeldamisel kahjuks jänni, kuna päris elus ei alustata võrdsetelt positsioonidelt võrdsete jõududega. Igatahes on Putin panused sedavõrd kõrgele tõstnud, et kaheldav, kas keegi julgeb sellele vastata.

Kuid on üks tont, mis koputab Putini õlale, ega anna rahu - see on tema enda loodud süsteem. Kui NSVL lagunes, oli Venemaal inimestel probleem sellega, et ei teatud, kellele ja kui palju tuleb obrokit maksta. Selle vea on Putin nüüdseks edukalt parandanud - raha kaob nagu mutiauku. Paraku on selline tee vältimatu huku tee. Jääb vaid oletada, kui palju on Putin veel valmis panuseid tõstma, kui palju tal raha alles on.

Kui sõjaline konflikt tõsisemad pöörded võtab, ootab Putinit järgmine lahing, seekord ta enda rahvaga. Ei ole võimalik lõputult naaberriikides suguvendi päästmas käia, kui kodumaal rahvas näljas on. Nii nagu Ukrainas ootavad kõik hirmuga esimest pauku, nii on ka Venemaal - kõigest üks mõttetu ohver võib vallandada kontrollimatu kaose. Infosõja lahingud mängivad siin samuti rolli, järjest keerukam on varjata tõde, kui kõrval on alternatiivseid, kontrollimatuid kanaleid.

Olukorrale võib otsa vaadata ka pessimisti/optimisti vaatevinklist. Kui üks ütleb, et Venemaa on suur ja läheb veel suuremaks, siis teine ütleb, et oodakem ära järgmine revolutsioon. Revolutsioone on Venemaal olnud, ning vaevalt, et me rohkem neid ei näe; küsimus on pigem millal.