27 märts 2012

naabrivalve Ameerikas, nagu vesternis

Ameerika ühiskonda, täpsemalt võttes ühte Pärnu mõõtu väikelinna on lõhestamas tragöödia - õhtuhämaruses hukkus kuuli läbi järjekordne nooruk. Relvastamata 17. aastane poiss, Trayvon Martin, oli valel ajal vales kohas. Nimelt teostas üks kodanik naabrivalvet, kelles äratas kapuutsis tegelane kahtlusi. Piirkonna turvamine lõppes konfliktsituatsiooniga, mille käigus kasutas valvur George Zimmerman relva.

Politsei kuulas tulistaja kohapeal üle, võttis tunnistused, laiba ja läks minema. Tulistaja läks koju magama. Juhtunu mahtus enesekaitse piiridesse, kuna seaduses on kirjas õigus mitte taganeda (Stand Your Ground). Ja see õigus kehtib ka väljaspool kodu, avalikus kohas. Tõeline vestern.

Juhtumiga seoses on ülesse kerkinud rida küsimusi. Esiteks on juhtumi üks tunnistajatest surnud. Teiseks on pealtkuuljate/nägijate ütlused vastuolulised. Tulistajat ennast arreteeritud pole, kuna ei leidunud tõendeid, mis oleksid rääkinud enesekaitse ületamisest. Tõenditeks olid tulistaja enda sõnad, ning väidetavalt ka tema prügine selg, verine nina ning kukal.

Nagu arvata, on ülesse kerkinud ka rassiteemad. Sarnaseid juhumisi esineb USA's tihti, nüüd aga tabas see ühiskonna närvi vägagi valusalt. Elu on näidanud, et kui nahavärvid oleks tulistajal ja ohvril teised olnud, ehk siis mustanahaline tulistaja ning valgenahaline ohver, poleks politsei tulistajal niisama koju lasknud minna. Martin Lutheri unistus valgete ja mustade võrdsusest pole veel täitunud, hoolimata sellest, et president Obama ise mustanahaline on.

President Obamast rääkides tuleb mainida, et kõnealune juhtum pälvis tema erilise tähelepanu, heites pressikonverentsil õhku emotsionaalse mõtte, et mis siis, kui see oleks olnud tema poeg?

#OccupyWallStreet infokanalites kutsuti rahvast 21. märtsil Miljoni Pusa Marsile. Kui palju marssijaid kokku tuli, on mul selgusetu, aga, et asi suure kella küljes on, näitab kasvõi internetis allkirjade kogumine tulistaja arreteerimiseks. Praeguseks on allkirju juba üle 2 miljoni.

Habras on turvalisus meilgi, aga päris sedasi mitte, et eliitrajooni sattununa kuuli saad. Ameeriklastele on see aga järjekordne torge personaalse võidurelvastumise mõttekuse kohta. Peaks nagu olema tsiviliseeritud ühiskond, riik, kes ennast kogu maailma eeskujuks seab, aga täristavad relvadega nagu metslased.

Olgu see hoiatuseks, et meie ei läheks pinnapealsuse laiale teele.

Eestikeelset teemakajastust saab lugeda veel siit:
Kas mina olen oht?
ja siit:
Püssi ka ei saa paugutada, ilma et mõni neeger ette ei jääks

05 märts 2012

President on peast lolliks läinud

Just nii kõlavad enamuse (delfiloogide) reaktsioonid pealkirjade "President Ilves õnnitles Putinit" all.

Palun vaadake lähemalt, president Ilves ei õnnitle Putinit mitte poole sõnagagi. Ta ütles kolm lauset:

Soovin Teile jõudu ja edu demokraatliku ja modernse riigi ehitamisel.

Kogu Venemaa rahvale soovin aga rahumeelset ja edukat tulevikku.

Just sellises tulevikus saavad 21. sajandile vääriliselt areneda ka Eesti ja Venemaa suhted, teineteise valikuid aktsepteerivate naabrite suhted.

Esimese lausega ütles ta, et Venemaa on ebademokraatlik ja arhailine riik. Asjaolu, et ta uue riigi ülesehitamiseks jõudu ja edu soovib on puhas suuremeelsus ja härralik viisakus.

Teise lausega eraldab ta Venemaa rahva Putinist, sisuliselt räägib rahvaga otse. Üksnes heasoovlikkus, andes mõista, et ka tema on teadlik, et rahu ja edukusega pole sealmail lood just kõige etemad.

Kolmanda lausega ütleb ta otse - ärge torkige meid ja meie ei torgi teid. Me võime teiega asju ajada ja võime ka mitte. Meelsasti ajaks, aga kui see keeruliseks osutub, ajame asju teistega.

Naerge kui tahate, aga Eestist paremat välisvaenlast Venemaale pole. Pisike Eesti, tema kallal võib lõugu laksutada küll, ega ta ju midagi ei tee. Muhelema võtab fakt, et venelastele endile Eestit nii väetina ei kuvata.

Tulles tagasi pealkirja tekitanud kommentaaride juurde, tekkis mul veel üks (paranoiline?) mõte. Pole ju üldsegi võimatu, et see on Venemaa taktikaline samm, löömaks kiilu Eesti presidendi ja rahva vahele. Otsekui otsapidi reetur. Kuidagi raske on uskuda, et eestlased diplomaatia teemal niivõrd võhikud ja pinnapealsed võiksid olla.

a kes teab, ehk nii ongi