07 detsember 2011

Jeesus, filosoofide kirstunael

Ostsin täna odavmüügist kaks raamatut, mõlemad filosoofia teemal. Raamatud püüavad anda ülevaadet kuulsamatest filosoofidest ja nende ideedest läbi aegade. Sellised lihtsad käsiraamatud, stiilis "Idiots guide to..".

Raamatuid sirvides leidsin peatüki, kus räägitakse ka kristlusest ning selle mõjudest, ent mitte ühtegi tsitaati Jeesuselt endalt. Jäin mõtlema, et huvitav miks. Miks ei taheta tsiteerida tegelast, kelle mõju ühiskonna (viimase 2000 aasta) kujunemisele on olnud üks suurimaid, kui mitte suurim.

Siinkohal tuleks eraldada Jeesuse eluajal öeldud asjad sellest, mis toimus peale tema ristilöömist. Usuline ärkamine, kristlus, läks ju lahti peale seda, kui käputäis tegelasi väitsid Jeesuse elavat. Enne seda oli Jeesus ajusid kruttiv revolutsionäär, ajades segi arusaamad ilmalikule võimule ja Jumalale allumisest.

Esimene vastus oleks arvatavasti, et Jeesus polnud ju filosoof. Ometigi kirjeldas ta nii indiviidi kui ühiskonna toimimist, pakkudes ideid, kuidas oleks parem. Ta rääkis igavikulistest asjadest, rääkis asjade sügavamast olemusest. Radikaal, suure esitähega.

Radikaalsus Jeesuse puhul seisnes kasvõi selles, et ta ei ajanud uinamuina juttu, ei laiutanud käsi, et ka tema ei tea kõike, ei laskunud lõpututesse aruteludesse, kus tõdeda, et asi võib olla nii ja naa ja üldse olemata olla. Aga inimestele ju ei meeldi sellised tarkpead. Eriti veel sellised tarkpead, kes lähevad isiklikuks ja ütlevad otse näkku, mida sa elus valesti teed.

Kristlastelt küsitakse tihti, miks nad usuvad, küsimata endilt, miks ise ei usu. Vastus uskmatusele on muidugi lihtne; näita mulle Jumalat, küll siis usun. Julgen väita, et küsimus pole niivõrd surnuist ülestõusmise ja Jumala olemasolu võimalikkuses, kuivõrd sellele järgnevas. Sest kui peaks reaalsus olema see, et tegelikult kah, täitsa päriselt Jeesus surnuist ülesse tõusis ja siiamaani elab, muutub ju kõik tema öeldu astme võrra tähtsamaks. Et aga meil on vabadus mitte uskuda, ei pea me ka kokku puutuma öelduga; vähemasti nii me mõtleme.

Võrrelgem Jeesust näiteks Buddhaga. Buddha rääkis, et kui sa selles elus suuremat sorti jamadega hakkama oled saanud, ei juhtu sinuga midagi kohutavat, peale selle, et sa järgmises elus mingi satikana sündida võid ning sellga oma karmavõla lunastad. Mismoodi ma küll satikana meeleparanduseni jõuaksin ja seejärel järgmises elutsüklis veelgi parema inimesena sündida saaksin, sellest ma päris hästi aru pole saanud. Igatahes ei kuuluta Buddha midagi fataalset, kõike annab parandada. Ses mõttes ongi Jeesuse sõnum fataalselt radikaalne (või vastupidi).

Võtkem kasvõi see ligimese armastamise teema. Kaua sa jõuad jahuda teemadel: kes on ligimene, mis tähendab "nagu", mis on armastus ja üleüldse kes olen ma ise. Reaalses elus, praktikas, sa tead küll mida umbeski peaks tegema, aga noh, kuulge, oma särk on ikka lähemal.

Ja nii ongi - suured ideed, ent liiga isiklikud.