maskivastaste kaitseks

Nagu tänaseks teada, korraldas grupp inimesi meeleavalduse maskide kohustusliku kandmise vastu. Nende tegevusele anti hinnanguid enne üritust ja ka pärast seda. Mina antud hetkel, annan hinnanguid hinnangute andjatele. Ärge solvuge, ma palun - aga hellitama see kord ei hakka.

Et oleks kohe algusest teada minu isiklik seisukoht maskide tõhususse, siis olen minule teada oleva teabe alusel veendunud, et mitte ükski mask ei kaitse meid 100%. Küll aga pidurdavad maskid piisknakkuse levikut vastavalt maski omadustele ja muudele selle kasutamisega seotud asjaoludele. Elik, ma ise kasutan maski ühistranspordis, poes ja teistes avalikes kohtades, kus on oht sisse hingata kellegi teise poolt välja hingatud piisakest. Ühtlasi kasutan maski, kuna olen teadlik, et võin olla nakkusohtlik ise seda teadmata. Töö juures, kus kaastöötajad on loetavad ühe käe sõrmedel, ma maski ei kasuta. Seda kahel põhjusel: esiteks töö iseloom ei võimalda seda (füüsiline töö), teiseks usaldan töökaaslasi, et ka nemad väljaspool tööd käituvad vastutustundlikult.

Nonii, hakkame siis pihta. 

Hädaolukorra juht Urmas Sule ütles, et 'demokraatia lubab olla keskmisest rumalam'. Ahah, ahsoo, et kui mina protesteerin kohustusliku maskikandmise vastu, kuna see on seadusetu, siis olen keskmisest rumalam? Aitäh hinnangu eest. Lubage vastanduda: võin olla küll saamatu meditsiinis, ent kodanike õiguste ja õigusriigi põhimõtetes teen sulle pika puuga ära.

Järgmine tegelane, kelle kallal ma võtta kavatsen, on nii vanuse kui positsiooni võrra mitme astme võrra eelnevast madalamal. Vanuse tõttu ma ise andestaks talle ehk kõik, ent positsioon ei anna selleks võimalust. 

Tegelaseks Taavi Libe, kes meeleavaldusel osalejatele tähenduslikke küsimusi esitas, et kust nad oma teabe omandasid. Ah, et Popov polegi sinu autoriteet? Mingi SinuToru hoopis. 

Taavi Libe, endale teada oleva info kohaselt käitus nagu pühak ennemuiste - mina pole milleski süüdi. Päriselt või? Mis siis kui pereisa nakatub. Ja sina tahtsid lihtsalt põrutavat uudisnuppu. Mis siis kui lapse isa nakatub; mis siis kui lapse isa sureb. Jääd sa siis endale kindlaks, et mina teda ometi ei nakatanud? Olgu selle Taaviga kuidas on, küllap on elul talle mõndagi varuks. 

Mis ma tahan öelda: meie inforuumid on erinevad, meie järeldused on erinevad. Mind sügavalt puudutab hinnang 'rumalad', inimeste kohta, kes päevast päeva tööd rügavad ja makse maksavad. Ütelda nende kohta 'rumalad', kuna nad pole kursis, või pole nõus Popovi seisukohtadega, on rumalus.

talent vs higi

Mis on see, mis määrab meie edukuse? On see talent, omandatud teadmised, või vaev ja higi? Tuntuim tsitaat selles teemas kuulub kahtlemata Thomas Edisonile, kes ütles, et 'geniaalsus on 1% inspiratsiooni ja 99% higi'.

Sattusin ETV2 kanalilt vaatama saadet 'The Curious Mind' aju kohta, mis ühelt poolt üllatas, ent samas kinnitas seniseid kahtlusi - edukus sõltub suuremalt jaolt vaevast ja higist. 

Põhikooli lastele anti lahendada mõned matemaatika ülesanded: kerge, raske ja valikvariant. Lapsed olid jagatud kahte gruppi: mõlemad lahendasid lihtsama ja jäid jänni raskemaga. Kolmanda, valikvariandi puhul, valis üks grupp kergema, teine aga raskema ülesande. Millest tekkis selline valikute erinevus? 

Mõlemat gruppi kiideti esimese ülesande lahendamise puhul, ent pisut erinevalt. Üht kiideti, et nad lahendasid ülesande, kuna nad on andekad, teist kiideti nende ponnistuse pärast. Seejuures, ülesannete lahendamise kogemus oli mõlemal sama: esimene lahendati, teine mitte. 

Tuleb välja, et see, mida me peame enda õnnestumise või läbikukkumise põhjuseks, määrab ka meie edasise käitumise. Kui tulemus sõltus meie teadmistest, oskustest ja talendist, oleme teada saanud oma ülemise piiri, samas, kui tulemus sõltus meie pingutusest, jääb kuklasse kummitama mõte, et ehk oleks pingutanud rohkem...

Aga mitte laste kasvatamisest või harimisest ei tahtnud ma rääkida. Ma räägin riigist, rahvast ja ühiskonnast. 

Kahtlemata kirjutavad geenid, olud ja ajad paljugi ette, ent siiski mitte kõike. Ajalugu teab rääkida rahvastest, kelledel olid kõik eeldused, ent hävisid oma rumaluse või laiskuse või ülbuse tõttu. Ja on rahvaid, keda ei peaks olemaski olema, ometigi, siin nad on, meie ühes nendega.

Tänu rikastatud geenidele, ent veelgi rohkem tulistele südametele, võitsime Vabadussõja, tegime tiigrihüppe, tutvustasime maailmale digitaalset asjaajamist ja prügi koristamist. Me oleme teinud ennast vaimult sadu kordi suuremaks kui meie rahvaarv üldse on. Kas see ongi kõik, mida suudame? Jah, kui loorberitele puhkama jääme. Ei, kui taas leiame jõudu vastuolude ja väljakutsete ületamiseks.

Nüüd, jumalakeeli ma palun, et me ei hakkaks ennast pidama eriliseks valitud rahvaks või rassiks, kelle püha kohus on kõiki teisi püha tõe juurde lohistada. Jäägu see hullus meid puutmata. 

Pigem tehkem enda elu ja olemine paremaks, unustamata nõrgemaid, kartmata suuri ja vägevaid. Saagu siis eesti keelest ja kultuurist mis, aga, et mäletataks rahvast, keda kiitsid tuhanded teised.

Haritlasdemokraatia võlud ja valud

Tänase postitusega tahan esile tõsta Tõnis Saartsi artiklit: 'haritlasdemokraatia, tänan, ei! See on populismi pesavooderdaja ja loob uusaristokraatiat'.

Kui küsida kodanikelt, et kes peaks juhtima riiki, kas haritud või harimata inimesed, siis vaevalt, et keegi pooldaks harimata tegelasi. Ometigi, kuigi meie valitsus on suurelt osalt kõrgelt haritud, pole me tulemusega rahul. Milles siis probleem?

Ilmneb, et haritud inimestel on kalduvus moodustada omaette klubi, kus riigi juhtimise ja majandusega kaasneb haritud inimeste eluolu parendamine, jättes vähem haritud kuhugi taha lohisema. Millest selline ving, ütlevad nad: minge kooli ja õppige, kõrgharidus meil ju tasuta. 

Heakene küll, läheme siis kõik ülikooli. Mis edasi? Iga Eesti kodanik hakkab eriala spetsialistiks, firmajuhiks või ministriks. Päriselt või? Kes siis odavama töö ära teevad? Ega ometi n...

Praegune opositsioon valitsuses näeb kurja vaeva sellega, et EKRE kõrvaldada, mõistmata, et nad ise selle monstrumi sünnitasid. EKRE võib ju kukutada, ent probleem sellega ei kao - tarvis on riiki, kus kodanikud saaksid osaleda enama, kui linnukese joonistamisega iga paari aasta tagant. Kodanikul on vaja teadmist ja tunnet, et teda on kuulda võetud. 

Lõpetuseks tsitaat artiklist:

"(haritlasdemokraatia) Tulemuseks pole mitte demokraatia kvaliteedi parenemine, vaid populismi tõus, usalduskriis, võõrandumine ja polariseerumine – teisisõnu, ohtlikult kreeni vajuda ähvardav riigilaev. Brexit, Donald Trump ja EKRE Eestis pole midagi muud kui alumiste tekkide mässu väljendus. Kui mõnede äratuskell pole veel helisenud, siis mida veel on vaja?"