15 august 2019

viga, mille tegi Elmar Vaher

Kujutad sa ette, et oled riigi ühe tähtsaima ameti peadirektor, nonii, ütleme politsei ja piirivalve peadirektor. Ja siis ühel päeval astub su uksest sisse pizzakuller. Esitab sulle paberi, millel on kirjas, et 'jah, olen nõus, et homme hukatakse mind avalikult ja võimalikult suure häbi saatel'. Ja palutakse sinu allkirja.

Ja siis, kui sa viisakalt ütled sellest imelisest hetkest ära, esitatakse sulle teine paber, milles kinnitatakse, et hukkamine toimub niiehknaa. Aga seal on juba tähtsa tegelase allkiri - virtuaalne. Tähendab.. nagu oleks, aga tegelikult pole. 

Ehk siis, pizzakuller.. tähtis nägu peas, nagu arvaks, et teebki oma tööd, loobib sind printerist pool tundi tagasi välja lastud pahnaga. Ja et seda venda peaks nagu tõsiselt võtma? 

Aga Elmar Vaher võttis. Ma saan temast isegi aru - tema ametivanne ja värk nõuab, et ka kodanikud teaksid, mis toimumas on. Jaa, Elmar, ma saan aru, aga pea nüüd hoogu. Selle asemel, et paberid otsemat teed paberihunti saata, tulid sa nendest suuremale ilmale rääkima. No ei ole vaja, saa aru, ei ole vaja. 

Vähe veel puuduks, kui Vaher hakkaks ette kandma, et temale tundmatu kodanik Ajuvaaba Tumbaumba maalt saatis emaili, et Vaher nüüd kohe miljonär, juhul kui aitab paar pisiasja pangas korda saata. 

Ausõna Elmar, sa langesid lõksu, lausa haledalt. Sellegi poolest, ma toetan sind :)

07 august 2019

mis nüüd juhtuma hakkab..

pmst tegin otsuse, et sõltumata sellest, mida perekond Helme ka suust välja ei ajaks, vaikib minu blogi nende tegemistest vähemalt pooleks aastaks.

Jah just, ei heakskiitu, ei vastuväidet, ei midagi, lihtsalt vaikus. Mõistan, et 'vabal' ajakirjandusel sedavõrd suurt vabadust pole. Ma mõtlen, et kui president ütleb, et tahab rääkida Eesti rahvaga, siis ilmselt seda tal võimaldataks. Aga minister, kes ei viitsi isegi tööl käia, no kuulge.

Siinkohal üleskutse kõigile vabadele ja vähem vabadele; kui olud just ei sunni, siis ju ei pea. Nimetatud perekonnal, madisonil ja perede viimasel tõsisel kaitsjal on olemas kõik võimalused oma häält kuuldavaks teha, nõnda nagu minulgi. 

Ma mõtlen ja meenutan, et vaid vähekest aega tagasi oli meil kodanikuühiskond. Ohjah, neid on päris palju, Delfi kommentaariumites lausa ülemäära palju. Aga tehkem eksperiment, kus järgmine kuu ei avaldata perekond Helme suust muid, kui ametlikke teadaandeid, ja üksnes juhuse valitud kodaniku arvamus ja selle analüüs. Ma eeldan, et kodanik ise jääb puutumata ja vaidlusse läheb üksnes tema idee ja seda toetavad argumendid.

Enne kui Helmed proteste esitavad - teil on müriaad sotsiaal meediat oma ideede levitamiseks; keegi pole mulle kätt ette seadnud ja ma loodan, et teilegi mitte. Seega, enne kui uksi paugutama hakkate, et 'mina olen ometigi minister', meenutan teile, et 'mina olen ometigi kodanik'.

Mulle võib mõni Helme idee täna meeldida ja teine mitte meeldida. Ja homme võib täitsa vastupidi olla. Ja olgu see veel kord ja valjult rõhutatud - ma pole allutatud partei sisekorrale. Ma olen vaba kodanik.

Gurmaanidele, eriti

Gurmaanluse olemus

Mõistet gurmaanlus seostatakse esimese hooga ilmselt toiduga. Jah, seda see on ka, ent siiski märksa laiem ja sügavam. 

Gurmaan on inimene, kes otsib ja leiab halliseguse pakutava hulgast selle erilise, selle aahhh.. kogemuse ja naudib seda, nagu oleks käes viimnepäev, lootuses, et see kestab igaviku.

Gurmaan pöördub tihti tagasi seni kogetu juurde, ent ei rahuldu sellega siiski; talle on avanenud uus maailm - meeleliste naudingute maailm. Talle on omane lootus ja usk, et leidub vähemasti veel üks maitse, veel üks heli, veel üks vaade, mis ületab kõik senised. Gurmaan langeb masendusse, kui pole seda leidnud päevade, kuude ega aastate otsingute kestel. Ta hakkab mõtlema, et kas see oligi kõik, kas see oligi parim maitse, parim muusikapala, parim kirjatükk. Peab ju olema rohkem.

See on koht, kus gurmaan kadestab lihtsat inimest, kes naudib siiamaani Meie Meest. Või seda, kes ahmib kahe suupoolega kartulit hakklihakastmes, leides, et see ongi inimkonna tippsaavutus.

Sestap me kohtamegi huvitavat vastuolu gurmaani ja lihtsa inimese vahel. Kui gurmaan istub laua taha, maitseb sööki ja kirtsutab nina, et liiga palju seda ja liiga vähe toda ja üldse, seda ma olen juba söönud, siis lihtne inimene samal ajal matsutab ja luristab, heites hukkamõistvaid pilke - 'raisk sa virised, buhhenwaldis söödi rotte'. 


Füüsika, vibratsioon ja võnked

Lubage mul nüüd pisut lammutada romantikat gurmaanluse teemal. Asi on selles, et nii maitse, heli kui visuaal on kõik füüsikaliste parameetrite järgi seletatavad. Alustagem helist, kui kõige mõistetavamast.

Heli on ehee.. helivõnkumine. Trummid, kidrad, särkvärk, on kõik üks helivõngete kombinatsioon. Ja kui see võnkumine ühtib sinu sisemisega, siis tunned sa seda kui oma ning naudid seda. Ning sinu aju, mis on evolutsiooni käigus arenenud ennustamaks järgmisena juhtuvat, saab premeeritud, kui ennustatu tõeks osutub. Ning sinu organism tervikuna, soolikad ja kõik kokku, premeerivad aju juba ette, et nüüd tuleb midagi head. Sestap polegi sul vaja Onu Bellat kuulda, piisab teadmisest, et see on järgmine lugu. Ja rõõmuhormoonid juba voolavad.

Või võtame siis toidu. Sinu nina püüab kinni küpse maasika lõhna. See pole muud kui lõhnamolekulide vibreerimine sinu ninas asuvate sensorite vastu. Ja see maasikamaitse on samuti üksnes molekulide vibratsioon, mida siis sinu aju tõlgendab kui eriti hea ja kasuliku ja kindlapeale nauditavana.

Kolmandaks siis visuaal, mis pole muud kui eri sagedustel levivad elektromagnetlained. Sinu aju annab sagedustele tõlgenduse, et see on punane, see roheline ja see eriliselt ilus sinine. Ja kuigi looduses värve tegelikult pole, oleme omistanud neilt peegelduva värvi neile olemuslikuks. Et rohi on roheline ja taevas sinine.. no ei ole ju, tegelikult. Tegelikult on kõik hall.


Cypher'i kiusatus

Kes on vaadanud filmi 'The Matrix', mäletab kindlasti tüüpi nimega Cypher, kes reetis Morpheus'e. Lõunatades restoranis koos Agendiga, ütles Cypher, et ta teab, et see välimuselt ahvatlev ja hästi lõhnav lihatükk pole tõeline, ent ometigi oli ta valmis hülgama tõelisuse, et nautida seda näilist. Tema tõeline maailm oli oluliselt maitsetum kui Matrixi pakutu ning ta oli kaotanud lootuse ja usu, et tõelisus midagi paremat pakub. Ma ei saa teda milleski süüdistada.


Prohveti ülesanne

Minu, kui prohveti ülesanne, on pakkuda vaadet erinevate valikute ja nende tulemuste suhtes. Ja mis ma saan lubada, on see, et ei lõpe head maitsed, ei lõpe hea muusika, ei lõpe kaunid vaated. Ära sule veel silmi, ära kata kõrvu, elul on sulle üllatus.


Kirss koogil

Kirsiks koogil pakun mõned muusikapalad, mis ma just täna avastasin ja kuulsin. Ja mind rõõmustab, kui vähemasti üks neist ka sinu elu ilusamaks teeb.


Imagine Dragons - Thunder



Savages - You're My Chocolate



Rag'n'Bone Man - Human



Sahalé - Magharibi



Kled Mone - Hit the road Jack



The Architect - Les Pensées



The Skatalites - Guns of Navarone



The Sound Defects - Angels


26 juuli 2019

Robert Muelleri raport, vol. 2 - haamer ootab

Alustuseks ja lühidalt sissejuhatuseks korrates - kes on Robert Mueller ja millest tema raport räägib.

Peale 2016 aasta USA presidendivalimisi, tekkis kahtlusi, et valimised polnud nii vabad ja õiglased ja läbipaistvad, kui seda võiks oodata demokraatia lippu hoidvalt suurriigilt. Uurimine usaldati tollal juba pensionile jäänud prokurörile, Robert Muellerile. Et sedavõrd tähtis ja suur ülesanne ületas kõik tema senised tegemised, oli tal seda raskem ei ütelda.

Kaks aastat hiljem avaldas Robert Mueller raporti, mis ütles kolme asja:

1. Venemaa sekkus ja mõjutas USA presidendivalimisi.
2. Ei tuvastatud koostööd Trumpi meeskonna ja Venemaa vahel.
3. Donald Trump tegi pingutusi, et takistada uurimist.

Mueller lisas raporti avaldamisel vaid seda, et raportis on kõik vajalik info, ja et tema ei kavatse sellele midagi lisada ega kommenteerida; tema töö on tehtud.

Paha lugu on see, et uurimise, või siis õigusemõistmise takistamine on USA's väga tõsine kuritegu. Kas tõesti pani Donald Trump toime kuriteo? Mueller vastas, et seadusest tulenevalt ei saa ametis olevat presidenti süüdistada. Saab küll tagandada kongressi otsusega, aga mitte kohtulikult süüdi mõista.

Siinkohal tekitab paljudes segadust süütuse presumptsioon, mis ütleb, et kuni pole süüdi mõistetud, on isik süütu. Robert Mueller kehtestas aga raporti kokkuvõttes uuelaadse olukorra - Donald Trump, ametis olev president, ei ole süü(distuse)st vabastatud. Teisisõnu, süüdistada ei saa, aga õigeks kah mitte, kuna tõendid seaduse rikkumise kohta ripuvad endiselt pea kohal ja nende tühistamiseks puudub seaduslik alus. Või siis pisut lihtsam selgitus - süüdistamisega saab edasi minna alles siis, kui Donald Trump ei ole enam ametis. Süüdistusi ja tõendeid ei saa eirata ega kustutada, nendega tuleb lihtsalt oodata.

Niisiis, Robert Mueller, tuntud kui vastumeelse lobisejana, oli siiski sunnitud kommentaare andma, ent seda üksnes kongressi käsul. 24 juulil, 2019 (olgu see ajaloo ürikutesse märgitud), vastas Mueller kokku 7 tunni jooksul kestnud ristküsitlusel sadadele küsimustele. Tema vastused olid kas 'jah', 'ei', 'ei kommenteeri', 'see on raportis kirjas'. Vaid üksikute küsimuste puhul päädis tema vastus paari lühilausega. Jõhker vend ma ütlen; iga teine ameeriklane oleks sellest võtnud riigipöörde, ent mitte Robert Mueller. Tegemist siiski mehega, kellel doktori kraad juuras ja kes pigem sureb kui ise seadust rikub. Kui ameeriklased otsivad, kelle ees mütsi maha võtta, siis palun, seal ta on.

Aga liigume edasi, mis toimus kongressi ristküsitlusel, ja mis järeldusi võime sellest teha. Vabariiklaste leer üritas kogu uurimist ja selle tulemust näidata ebausaldusväärsena. Esitas kahtlusi nii Muelleri kui tema allikate suhtes. See oli nende õigus ja nii peakski tegema - ilma vaidlemata ei saa selguda ka tõde. Demokraatide leer aga üritas kätte saada kasvõi ühte sõna, mille alusel käivitada presidendi tagandamist. Püssirohtu justkui oleks, aga pisut vähe ja pisut niiske. Mueller ei aidanud neid sugugi, peale meeldetuletuse, et tema ei ole kongress, tema on üksnes prokurör, kes on kohustatud järgima seadust. Lõppkokkuvõttes pettusid ülekuulamise tulemustes nii Demokraadid, kui Vabariiklased.

Kurval kombel jäi selles spektaaklis kaotajaks kogu Ameerika rahvas. Ja olgugi see irvitamist vääriv, on see siiski kainusele kutsuv. Lubage ma selgitan.

Kogu Ameerika rahvas maadleb kahtlusega, kas Trump tegi koostööd Venemaaga või mitte. Mueller seda tuvastanud ei suutnud. Kui seda ei suutnud tuvastada Mueller, ei suuda seda keegi. Niisiis, on's Trump selles asjas süütu? Jah on.

Aga mis sellest järeldub? Järeldub see, et Venemaa mängib Ameerika rahvaga nagu käpiknukuga. Rahvas, kes enda sõnutsi kõige vabam ja sõltumatum üldse, järgib Venemaa tahtmist sellele lausa takka kiites. Ja just see, ma rõhutan, just see käib kõige valusamalt 'vaba ameeriklase' pihta. Et ta pole oma otsustes olnud sugugi nii vaba kui ta arvab. Jah, ta tahtis Trumpi ja sai selle. Aga mitte selle pärast, et tema tahtis, vaid, et Venemaa tahtis.

Kui Mueller oleks tuvastanud, et Trump tegi koostööd Venemaaga, oleks Ameeriklastel (eriti Vabariiklastel) veel vähemasti see pääs, et 'eesmärk pühendab abinõu'. Aga kurva küll, ei mingit eesmärki ega abinõud, lihtsalt loll rahvas.

18 juuli 2019

Tere Mart Helme, paar sõna sulle

Tere Mart Helme

Sinu sõnavõtud on olnud juba mõnda aega tähelepanu väärivad. Viimatised valimiste tulemused üksnes kinnitavad seda, et - sinuga tuleb arvestada. Kuid nüüd, tuleb sul arvestada Kodaniku arvamusega.

Sa võtsid sõna Tallinna Ülikooli tulemuste suhtes, esitades kahtluse, kas seesugune ülikool kraadi väärilisi lõpetajaid väljutada suudab. Ning lõpetad sellega, et kogu Eesti teaduskond peab selle pärast püksirihma koomale tõmbama. 

Ja veel, siis kui sulle esitatakse avalik ühispöördumine, ütled sa, et 'kes nad omast arust on, mingid ametiühingud ja mingid nolgid teadlased, pähh'. Ja sa leiadki, et nii on kohane käituda liidrile, rahva valitule. Ma tõesti lootsin, et võimuvastutus kainestab sind, ent ei, sa sõdid maitea mis asja nimel. 

Paar sõna vahelduseks võimust ja selle vaakumist. Savisaar on mängust väljas, Ansip toimetab mujal, selge võimuvaakum. Nüüd tuled sina ja tahad seda kohta täita, said isegi ministriks. Üksnes Ratas on su teel ees - 'no sellest vennast sõidame ju üle'. 

Luba ma tutvustan sulle sinu konkurenti - Mihhail Kõlvart. See on vend, kes kaalub ja valib sõnu, ei rapsi ja saab asjad tehtud. Ja on ühtlasi oodatud ja loodetud ühenduseks venelaste ja eestlaste vahel. 

Ma küll pooldan Isamaalaste ideed, et Eesti on eestlaste oma ja särkivärki, ent tead, elan keskkonnas, kus on ka venelasi. Ka nemad käivad tööl ja maksavad maksusid, täpselt nagu mina. Ja kujutad sa ette, me saame omavahel hästi läbi; ma olen nende sõnade järgi lausa lugupeetud. Minu naabrist venelane esitas kahtlusi teiste naabritest Ukrainast tulnud tööliste suhtes; ütlesin, et ma ei karda seda - jäi hetkeks mõtlema, tegi ilmselt omad järeldused.

Aga sina, vend, oled odav. Ja labane. Mul on piinlik kodanikuna ministrile ütelda, aga tõesti, sa oled labane. Ehk siis, tuleme tagasi teaduse juurde. 

Et siis asi, millest kohe kasu on, rakenduslik teadus. Kas sa Mart tead, et rakenduslikule teadusele eelneb teoreetiline teadus? Teed sa neil üldse vahet? Luba ma tutvustan. Oli aeg, mil keemiat nimetati alkeemiaks. See oli pöörane aeg, mil usuti, et kui tina kuses keeta, siis saab kulda. No ei saanud, kehva küll. Ometigi, vaata, kuhu me oleme jõudnud.

Teaduses on vaja teooriaid, hulle mõtteid ja julgeid ettevõtmisi. Enamus neist lõpevad samamoodi nagu tina kuses keetmine, ent siiski, mõni eksperiment võib lõppeda teemantiga. Me ju tegelikult ei tea, mis ja kuidas ja kas asjad omavahel töötavad; sellegi poolest siiamaani katsetame. Ja sina tahad sellele lõpu teha, et jätke see alkeemia.

Ma ei ütle, et astu tagasi ja ole vait. Ma ei saa, ega ole alust seda teha. Aga mis teadusesse puutub, oled sa minu jaoks haritud loll. Võta koomale, vähem piinlik.


ps. täitsa kõrvalteema..


26 juuni 2019

Filosoofia lühikursus: Platon vs. Frege

Kuna minu fännid juba korduvalt ja tuhandete kaupa on nõutanud, et ma väljastaksin lihtsustatud ja lühendatud filosoofia kokkuvõtte, siis seda ma nüüd ka teen. Algatuseks siis Platon vs Frege.















19 juuni 2019

Google is dead, Android is dead, Trump is dead

Lugu algas siis millest? Mingi Hiina firma, nimega Huawei, hakkas tootma taskukohasema hinnaga nutitelefone. Samal ajal Ameerikas, näeb presidendiks valitud Donald Trump vaeva tõestamaks, et just tema kaitseb Ameerikat. Suurt Ameerikat ohustavad teadagi mitmed vaenlased.

Esmalt kindlasti mehhiklased, kes tutvustavad Ameeriklastele narkootikumide võlu, mille käigus näpatakse Ameeriklaste käest kõige magusamad töökohad - koristaja ning nõudepesija ametikohad.

Mehhiklaste rünnakut on õnneks lihtne tagasi lüüa - tuleb lihtsalt ehitada piisavalt kõrge müür. Ameeriklased olla selle plaaniga täitsa päri, sestap nad ju Donald Trumpi presidendiks valisid.

Aga nüüd on veelgi suurem ja ettenägematum oht ilmunud - Hiina. Need va pilusilmad, kes varemalt riisikausi eest olid valmis päevatöö ära tegema, on endale suisa oma firma ehitanud. Nimetavad seda firmat.. hmm.. noh, vene keeles kõlaks see vist ropusti. Ja päris kindlasti on nad täis püha viha, et häkkida Ameerika lehmapidaja nutitelefoni, et sealt kaudu mustata Ameerika Päästjat, Donald Trumpi.

Loomulikult te kõik nõustute minuga, et seesugune üleannetus ei jää mitte karistuseta. Ja karistuseks määras Donald Trump keelu USA firmadel igasugune läbikäimine firmaga Huawei. Mis tähendab muuhulgas seda, et Huawei on ära lõigatud Google toetusest ja et ta ei saa enam kasutada värskeimat lahkelt antud ja tasuta jagatud Android operatsioonisüsteemi. 

Kes nüüd arvab, et Huawei on sellest otsusest nagu peata kana, siis ta eksib rängalt. Hiinlaste ajalugu on kordades pikem kui Ameerikal, ning nad on näidanud korduvalt, et oskavad ette mõtelda. Muuhulgas on nad ehitanud müüri, mis kaugelt ületab Trumpi kõige metsikumad unistused ja lubadused. Seega, USA on ajast maha jäänud, juba üleeile.

USA on harjunud, et nemad tellivad ja nemad müüvad. Disainerid kuskil Manhattanil kritseldavad uue mudeli, ning nimetavad selle enda loominguks. Aga kust tulevad muldmetallid, kes need protsessorid valmistab, kes jupid kokku paneb, kes tarkvara tööle paneb - see ju kõik Hiina. Muidugi, hulga teadustööd on enne tehtud USA's, ent kuulu järgi lebatakse seal loorberitel juba mõnda aega; see ei tõota head.

Ehk siis, mis te arvate, kas tõesti tõmbab Hiina pea õlgade vahele, et paneme selle Huawei kinni, peaasi, et Ameeriklased rahul oleksid. Nalja teete või? 

Paraku on Hiinal võimalusi kraanide kinni keeramiseks oluliselt rohkem kui USA'l. Muuhulgas ka mainitud muldmetallide müük. Sestap on Ameerikal kiusatus enda kontrolli alla saada needki maavarad. Aga tulge ometi mõistusele - Hiina ei ole Iraak, Hiina ei ole Afganistaan. Hiina on 4000 aastat vana impeerium.

Aga nüüd siis mis juhtuma hakkab: Hiina loob uue operatsioonisüsteemi, uue otsingumootori, uue 'hmail'i, uue hutube, ja saadab Ameerika kukele. Ja need, kes Hiinaga õigel ajal sõbralikult kaubelda ei oska, saavad rängalt kannatada. 

III maailmasõda on alanud; have a nice day.


11 juuni 2019

Pangem kasvama Eesti rahapuu - tarkuseõpetus

Tarkuseõpetus, ehk filosoofia on kahetsusväärselt alahinnatud. Mis ta siis õigupoolest on; targutamisõpetus või siiski midagi enamat? 19. ja 20. sajand tuli teadusrevolutsiooniga. Kõige ees kandis lippu matemaatika, mis kuulutas, et 2+2=4. Vastuvaidlejaid küll leidus, ent matemaatika siiski võitis. Matemaatika kannul astusid üles füüsika ning keemia. Kõik oli paigas, kõik oli kontrollitud või ootas kontrollimist (mis oli samuti kontrollitud). Aga me teadsime, millega see lõpeb, või vähemasti teame siiamaani, millega see lõpeb. Meil on usk teadusesse, õigupoolest teaduse meetoditesse ja suhtumisse, et olgugi teooriaid erinevaid, jõuab teadus lõpuks tõeni välja. Proovib, katsetab, testib, muudab oma esialgseid arvamusi, aga lõpuks jõuab ikkagist tõeni.

Ja me pole nagu märganudki, et see on kõigest üks paljudest filosoofia koolkondadest. Mantra, et teaduse teed on õiged ja viivad tõeni, niipalju kui üldse võimalik - on filosoofia. Teadusfilosoofiale vastandub teadagi religioon, mis väidab teadvat vastust ilma teaduslike eksperimentideta. Nii nagu on teadusrevolutsiooni lipukandjaks matemaatika, nii on religiooni omaks usk. Aga vaadakem tõele näkku, ei saa ka teadus ilma usuta. Väike erinevus siiski on - sellel kui teadust juhib ja suunab usk, väidab religioon selle juba käes olevat; usk  ja selle olemas olu ise on tõend selle tõest ja tõelisusest.

Mis mind isiklikult on suunanud pilku pöörama filosoofiale, olid mõningad tähele panekud. Võta ette loetelu maailma ajaloo suurimatest tarkadest, olgu nad siis matemaatika, füüsika, keemia, ühiskonna, majanduse jms. teadlased, kelle elutöö on rajanud midagi uut ning kiidetud paljude poolt - suur osa neist on omandanud ülikoolis filosoofia eriala.

Ehk siis, kohtad endale tuttavat füüsikateadlast ja mis tuleb välja - ta õppis filosoofiat. Mõtelda vaid, nii tark mees ja raiskas ülikooliaastad filosoofia peale. Mis oleks veel siis saanud, kui ta oleks füüsikat õppinud. Mingi uus Einstein näiteks. Ma tõesti kahtlen; ma kahtlen, kas ta sedagigi siis oleks saavutanud. 

Heakene küll, saadame lapsed filosoofiat õppima, aga mida võiks tulemusena oodata? Et tulevad ja teavad vastuseid? Nii nagu paljud lähevad õppima psühholoogiat, et aru saada miks nad sassis on, või siis osad õpivad teoloogiat, et saada kinnitust, kas on põrgu või mitte.

Ei, filosoofia ei anna vastuseid. Vastused, mis filosoofial on anda, on juba antud. Filosoofia, parimal juhul, õpetab küsima. Uusi asju ja teistmoodi, kaheldes kõiges seniolevas ja tõeks pidamistes. Andes valmiduse ümber sõnastama, väärtustama või suisa kustutama seniseid tähendusi.

Aga just sellist omadust on vaja meie uuel põlvkonnal, väidan mina. Sellal kui kõik on paigas ja rahvaarvu või selle omanduses oleva naftavarudega ära määratud, on siiski midagi veel peidus, avastamata. 

Toomas Hendrik Ilves toetas ideed, et õpetada noori eestlasi programmeerima. Vastu vaidlemata väärt teema. Programmeerimine eeldab loogika tundmist, mis on samuti üks matemaatika alustest. 

Aga lubage nüüd mind, mitte küll sedavõrd suursugusel kujul, ent ometi ärksal mõistusel pakkuda selle kõrvale uus asi (või noh, mis tas nüüd uus on) - õpetagem lastele filosoofiat. Harjutagem lapsi sellega, et on olemas ka teistsuguseid ilma vaateid; jah, rohkem kui kaks või kolm; rohkem. Et lapsed oleksid valmis kahtlema kõiges mida me neile oleme õpetanud. Kõlab ohtlikuna? Jah on. Aga see on ka ainus võimalus välja murda senise (maailma)korra seatud võimalustest.

Ohud: mõned noored lähevad lolliks, tõmbavad liiga palju savu ja satuvad arstide hoole alla.

Võimalikud kasud: me saame maailma targimaks rahvaks, ületades sveitslasi, jaapanlasi, soomlasi, hiinlasi.. jne. Ja meil on raha ning heaolu. Kartmatu väike rahvas, sest ta on tark. Kohe väga tark.




30 mai 2019

Robert Muelleri raport, Donald Trumpi kirstunael

Kõigepealt, kes on Robert Mueller? Robert Mueller on jurist, doktorikraadiga. Ehk siis, oskab lugeda seadust. Üks kõrgematest ametitest, mis tal olnud, oli FBI direktor. Sellisele kohale keskpärast kõrgharidust omavat ametnikku ei valita. See selleks.

Siis tuli Donald Trump (kes oli rahva tahte järgi valitud USA presidendiks). Robert Mueller käis Trumpi juures töövestlusel, et teda taasvalitaks FBI direktoriks. Paraku ei osutunud ta valituks. 

Töötuks elatanud doktor siiski ei jäänud, talle tehti ettepanek alustada uurimist, mis kas kinnitaks või lükkaks ümber kahtlused, et Venemaa on sekkunud USA 2016 aasta presidendivalimistesse. Mueller võttis töö vastu ning alustas uurimisega. Töö võttis aega kaks aastat. Kogu selle aja keeldus Mueller avalikest ja ka vähem avalikest sõnavõttudest. Küll aga jõudis ta töö käigus saata mõningad pisemad pätid kohtu ette, kus need siis oma teenitud palga kätte said. Filigraanne prokurör, müts maha.

Muelleri raport valmis 2019 aasta märtsis, mil see edastati USA justiitsministrile, William Barrile. William Barr võttis mõned päevad, et tutvuda pea 400 leheküljelise raportiga. Tarvis oli teha kokkuvõte ja välistada võimalikke lekkivaid riigisaladusi avalikkusele. Kokkuvõte oli lühike - Donald Trump ei ole süüdi.

Donald Trump alustas selle najal oma (taas)valimiskampaaniat. Rohkem kui kuu jõudis ta seletada, et tema ei ole süüdi ega seotud ega üldse. Ja et kõik need kaks aastat uurimisi on olnud demokraatide nõiajaht ning vandenõuteooria. 

Robert Mueller paraku, pidas siiski vajalikuks täpsustada ja rõhutada mõningaid asju seoses uurimise ja selle raportiga. Maikuu lõpus, aastal 2019 (olgu see ajalooürikutesse märgitud), esines Mueller lühikese avaliku otsesaate sõnavõtuga. 

Esiteks rõhutas ta seda, et raport räägib iseenda eest, midagi lisada tal sinna pole. Ja et kui ta oleks saanud presidenti süütuks tunnistada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga süüdistada kah ei saanud, kuna see oleks olnud põhikirja vastane. Head õhtut, rohkem kommentaare ei jaga.

Nagu meie oma konnatiigi kangelane - Edkar Savisaar. Õigeks mõista ei saa, süüdi kah mitte. Donald Trumpi puhul kaitseb teda praegu seadus, et ametis olevat presidenti süüdistada ei saa. Üldse mitte, mitte milleski. Isegi siis, kui ta kavatseks püstol käes keset tänavat suvalisi inimesi maha laskma hakata. Jah, selline võim ja õigus on USA presidendil. 

Erinevalt Savisaarest on Trumpil mõlemad jalad veel alles ning tema volituste lõppemisel tabab teda ka kohtu karmim rusikas. Trump on muidugi ka sellele mõtelnud ning sekkunud uute peakohtunike valimisse. Näis, kas õnnestub või mitte.

Ahjah, tagasi meie konnatiiki. Meie vaprad Helmed.. heh.. pole veel tõsist kurjagi korda saatnud, aga juba sätivad kohtunikke paika. 

Või mis, ehk vääriks ka meil alustamist tõsisem uurimine; mil määral on Venemaa sekkunud ja kes temaga koostööd teinud. Minule isiklikult pakub huvi, miks küll kõlavad EKRE trollid üksühele KREMLi trollidega. Ma tõesti loodan, et tegu on kõigest kasulike idiootidega.