14 detsember 2018

Odini sõdurite ristiretk lapsevankrite vastu

Korraldati meeleavaldus. Tore. Kodanikel peab alati olema võimalus oma meelt avaldada; nõus.

Aga vaat, mingid jorsid tulevad meeleavaldusele lapsevankriga. Ja vähe sellest, seletavad, et nemad pole üldsegi nõus käimasoleva meele avaldamisega. 'Tõmmake uttu, tõmmake nahui. Meie regasime ju selle ürituse. Bljääd, on siin demokraatia või ei ole.'

Täitsa prsses, nagu Võru linna klubid, kus iga laua peal silt, et see on reserveeritud. Seltskonda pole, aga reserveeritud. Mingid külaklannide pesad. Et tuleks viisaka inimesena, prooviks lauda istuda - ei reserveeritud. Meil siin kohe külaossid tulevad, hakkavad jalgu hargutama, küünarnukke laiutama. Arbusõ propali.

Ja teie, kes te selle lollimänguga kaasa lähete, ei näe, et hr Helmede eesmärk pole muud kui hästitasuvale tööle saada. Tarvis ainult sinu häält.

Et neegrite hordid ründavad Eestit? Tulge mõistusele, nad põgenevad siit, ja mitte EKRE vaid kliima pärast. Muttafakka te kardate? Mis hüsteeria? Viimane reede, mil ma väljas ennast tuulutamas käisin, ei käperdanud mind ükski neeger. Küll aga valget värvi eesti keelt kõnelevad inimesed, kes seletasid, et parasjagu baarinurgas oimetuna lebav neiu pole minu mure. Et tõmmaku ma uttu. Võeti lausa kahelt poolt käevangu, et mind kui ülemäära muretsejat eemale toimetada. 

Et see ongi siis valge inimese komme - uimasta noor neiu ja kepi ta läbi? Valgel on lubatud, neegril mitte. 

Või tahamegi, et kogu Eestist saaks Võru?




19 november 2018

siis, kui kõik on hästi



Juba mõnda aega vaevlen inspiratsiooni puuduse küüsis. Kas seda just vaevaks saab nimetada, aga siiski, häirib, justnagu oleks miskit valesti, või puudu. Oli aegu, mil postitasin blogisse vaat et ülepäeviti, nüüd näen vaeva, et nädalaski miskit kirja panna. 

Loen mina uudiseid, et on valitsuskriis. Ja mind ei koti, üldse mitte. Ei muretse kah. Isegi EKRE pärast ei muretse. Nagunii on valimiste tulemuseks 'keskmiselt loll eestlane'. Demokraatia üks paradokse.

Ehk peaksin sagedamini külastama Levikat. Paraku on alkohinnad sedavõrd rõiged (rõlged, räiged vms), et uueks parooliks on saanud: 'õlu on rikaste inimeste jook'. 'Ära joo, mine kainena Levikasse', ütled sina. Proovisin, masendav.

Millega ma siis tegelen nädalavahetustel? Hoian last, kui ma juhtumisi kinni ei istu. Ja kinni ma viimane nädalavahetus istusin. Ehk sellest räägikski (vihje: mõned blogid tagasi). Näet, tuligi teema :)

Kohus otsustas, et ma pean oma süütegude eest kartsa minema. 2x2 päeva, vabalt valitud ajal. Põdesin, mis ma põdesin, aga ühel päeval oli vaim valmis - pestud, kustud, raamatud kaenlas, seisin kartsa ukse taga. Sisse ei lastud. Üteldi, et kella kümnest on öörahu. Nojah, vantsisin koju tagasi.

Järgmisel korral olin targem, sain õigel ajal sisse. Esimese asjana sain ametnikult verbaalse koosa teemal 'ma ju ütlesin, et KOHE PAREMALE'. Mina loll läksin uitama ei tea kuhu. Lisaks vestlesin selle ametnikuga, et miks ta esitab küsimusi, kui ta ei usu mind (nii ta ise ütles). Selgitas, et tema täidab ankeeti. Üritas mind veenda, et ma olen sündinud Nõukogude Liidus. Ütlesin, et mina ei mäleta sellist asja. Üldse ei mäleta kus sündisin.

Kartsa siseelu.. hmm.. ütleme nii, et see pole nõrkadele. Esimene küsimus mis esitati - mille eest ja kui kaua? Küsija selgitas, et tema näiteks istub peksmise eest. Minul nii vägevat põhjust polnud. Sellegi poolest tehti peatselt selgeks, millal kusta tohib (mitte siis kui süüa tuuakse) ja millal käsi peab pesema (enne kui süüa tuuakse). Täitsa ok, ütlesin, et õpin. See hädade tegemine on üldse üks piinlikumaid hetki, kuna pott on poolavalik. Kannatad, kuniks näed, kuidas vanad olijad asju lahendavad, siis teed nende järgi.

Hotelliga seda kindlasti võrrelda ei saa. Aegajalt mõni naaberkartsa tegelane leiab, et temale on nüüd ülekohtust küll ja kukub prõmmima ja lõugama. Kui ta selle juures piisavalt püsiv on, tuleb ametnik ja hakkab vastu lõugama. Muul ajal pead valmis olema kambrikaaslaste tundidepikkusele valjuhäälsetele heietustele, kuidas elu neid halvasti kohelnud on. Ja seda keeles, mis ei ole sinu emakeel. Ja proovi sel ajal raamatut lugeda. Umbes sama raske, nagu lugeda hommikul raamatut ühistranspordis. Loksutab pisut vähem, seda küll.

Teagi, kuidas lõpetada seda blogi. Ahjah, kõik on hästi. Sain töökoha kodu lähedal. Kollektiiv ok, ülemus ok. Töö ise kah ok. Isegi kass on eluga rahul. Mis sa hing veel tahad.


26 oktoober 2018

Laine Hüvitis

'Tahaks ametit vahetada, aga mitte kohe.'

Laine Randjärv, endise nimega Laine Jänes otsustas, et aitab küll poliitiku tööst, tahaks midagi asisemat teha. Et nagu päriselt, kultuuri juhtida. Ja juhtumisi osutuski peagi vabanevaks kohaks 'Eesti Kontserdi' juhi koht. Auväärne amet, näitamaks, et mitte kõik poliitikud ei lõpeta oma karjääri lihtlabase nõukogu liikmena.

Rääkis oma iluloo komisjonile ära, mispeale viimased selili maas ja ühehäälselt talle toetuse andsid. Paraku tööle asumise aeg liiga kähku - kõigest kolm kuud, et senised kohustused üle anda ning uuematesse süveneda. 'Ehk saaks mõne kuu veel aega juurde, saate vast hakkama küll.'

Õigupoolest ma väga ei pahandagi. Nii võiks kogu Eesti tööhõive toimida. Et kandideerin, ja kui osutun valituks, räägin murejuttu, et kartul veel vaja üles võtta, millalgi. 'Oodake mind, küllap ma tulen. Vaadake, ma pole meeleheitel tööotsija; ma tulen, millal saan.'

Jõudu tiibadesse, Laine Kotkas.

19 oktoober 2018

aga mis siis, kui maa ongi lapik?


Lapiku maa teooria ümber käib üks kummaline trall. Või mis kummaline, pigem lihtsameelsete naeruvääristamine, et kuidas nad ometi veenvate tõendite valguses miskit jampsi usuvad. Aga milleks ärrituda, sellest ma aru ei saa. Või on see valgustatute viimane võimalus tõestada, et 'mina küll nii loll ei ole'.

Süüvigem teemasse, te valgustatud. Ütlete, et kui raketi või lennukiga maast piisavalt kaugele lennata, siis paistab maa ümmargusena. Nõus teiega, nii see tõesti paistab.

Oli kord aeg, mil kogu maailmapilt oli paigas; lõpuks. Newton pani seadused kirja. Enam polnud midagi vaielda, kõik oli valemite järgi tõestatav - kuniks tuli Einstein. Hakkas rääkima, et ruum on kõver sealtkohast, kus gravitatsioon seda sunnib. Et lausa valgus ja aeg ise saavad uued väärtused gravitatsiooni mõju all. Olgugi, et esialgu tegelase vaimse tervise suhtes paljudel kahtlusi oli, kannavad tänasel päeval tuhanded särki valemiga e=mc2. Isegi need, kes ei usu, et maa lapik on.

Füüsikud on siiamaani hädas küsimusega, kas universum on lõpmatu või mitte. Ühe teooria kohaselt oli universum enne paisumist (Suurt Pauku) koondatud lõpmata väikesesse punkti, singulaarusesse. Et nagu õhupall enne täis puhumist. See eeldab seda, et oli ruum, kuhu paisuda. Aga, et enne ruumi polnud ja nüüd see siis lõpmata on, käib meie kujutlusvõimele üle jõu.

Einstein rääkis meile nii ruumist kui ajast. Aeg kulgeb, aga ruum paistab püsivat paigal. Või vähemasti muutub vastavalt koos ajaga. Tahaks kontrollida, aga ei saa. Kui oleks võimalus kella tagasi keerata 10 aastat tagasi, et kas tõesti oli kõik nii, nagu ajalooürikud räägivad. Ei saa ju.

Küllap oled kuulnud väidet, et sa ei saa kaks korda astuda samasse jõkke. Et selleks ajaks, mil sa teist korda 'samasse' jõkke astud, pole see enam seesama jõgi. Esiteks on vesi muutunud - vana vesi on ära voolanud ja uus asemel. Ka jõesäng ja kallas on muutunud, olgugi suures pildis me suurt muutust ei tarvitse märgata. Ja sa ise oled kah muutunud - nii sinu keha kui vaim. Täiesti teaduslikult tõestatav, kusjuures.

Aga mis siis, kui maa ongi lapik - ja lõpmatu. Tahad tõestust? Jah palun; hakka ükskõik mis suunas sirgjooneliselt liikuma, piiri ette ei tule. Ütled peale oma maailmareisi, et jõudsid samasse kohta tagasi - oot, on see ikka see sama koht? Ei ole ju. Üksnes mõtteline koht, laius- ja pikkuskraadidega seletatav, aga see koht pole enam sama, see on muutunud. Ruum on muutunud, aeg on muutunud ja sa isegi oled muutunud. Tagasi minna pole võimalik. Üksnes sinu mälestused, mis ei tarvitse kattuda ajaloolaste kirjapanekutega.

Ja selle kõige juures kulutada ohtralt närvirakke, tõestamaks, et maa on tegelikult ümar? Ja kui ongi, mida see muudab. Et näed asju teisiti? Ehk lased emme koos lapse ja vankriga enne bussi; ei kirtsuta nina, kui parm sult 20 senti palub; ootad liikluses, millal sinu kord, et tänad teenindajat; ei aja õlgu laiemale, kui need tegelikult on.

cheers

04 oktoober 2018

avalik kiri kohtule ja politseile

Teisipäeva õhtul, kell 23:20 kuulsin prõmmimist uksele. Küsimuse peale, kes on, vastati, et politsei. Tegin ukse lahti ja mulle torgati nina alla paber, kus oli kirjas sundtoomise korraldus. Et pane nüüd riidesse ja lähme. Et mul sellises olukorras vaidlemiseks palju ruumi polnud, panin riidesse ja läksin politseiga kaasa.

Et miks siis? Sellepärast, et ma polnud kuuletunud kohtu korraldusele ilmuda kohtuistungile. Selle korralduse leidsin ma enda postkastist, paraku kaks nädalat hiljem kui istung toimus. Ma tõepoolest ei vaata oma postkasti sagedamini kui korra kuus; peamiselt selleks, et kokku korjata sinna kogunenud reklaambrozüürid. Korralduses oli ka kirjas, et kui mul pole võimalik istungile ilmuda, annaksin sellest ka teada. Et istungist oli möödunud juba kaks nädalat, ei näinud ma teatamisel enam mõtet.

Et miks siis kohtunik mind näha tahtis? Üks trahv, 160€, tasumata. Ja politsei poolne vastutulek, et ehk sobib mulle alternatiivne karistus - töö või arest. 

Et ma nii mõnegi pahandusega hakkama olen saanud ja minu trahvide sissenõudmine kohtutäituritele oli usaldatud, elasin ma oma elu rahumeeli edasi. Iga kuu läks minu palgast mingi summa kohtutäiturile, nii nagu seadus ette näeb. Et vähemasti üritan endale jalgu alla saada ja lunastan oma patud ausa tööga.

Koos minuga olid arestikambris kohtuniku juurde viimist ootamas veel kaks noormeest, vanuses 25-27. Üks neist teenis elatist rikšana (need kes kolmerattalise jalgrattaga vanalinnas turiste sõidutavad), teine oli ehitusmees, plaatija vms. Enda sõnutsi oli ta muuhulgas ka tööl olnud uue kohtumaja ehitamise juures. Mõlemad kinnitasid seda, et nemad pole korraldust kohtuistungile ilmuda kätte saanud. Kohtunik vastas ühele neist, et 'nii väidate teie'. 

Kohtuistungil oli ka muud rahvast - need kes kutse peale kohale olid ilmunud ja need kes sunniviisiliselt kohale toodi. Neile, kes ise kohale ilmusid, anti valida: raha, arest või töö. Neile, kes enda sõnutsi polnud teadet kätte saanud ja siis sunniviisiliselt kohale toodi, anti valida raha või arest. 40€ tähendab ööpäeva arestis. Kui maksad kohe, saad vabaks, kui ei, istud kinni. Ühel noormehel oli trahv 120€, teisel pisut üle 200€. Minu peale kohtunik halastas, kuna selgitasin, et mul on kodus kassipojad, kelle jaoks neli päeva söömata oleks pisut ränk. Jupitas mu aresti nii, et sain ise valida millal oma karistust kannan. Paraku pean oma 6 aastasele tütrele selgitama, et kahjuks issi sinuga järgmised kaks nädalavahetust tegeleda ei saa - issi läheb vangi, issi on kriminaal.

Nüüd siis kurtmine politseile. Mis oli selle progrommi eesmärk? Et lahendame need väikesed trahvid tööga, et saab vähemasti lahendatud ja sügisesed puulehed riibutud? Aga milleks selline käte väänamine, millest selline kärsitus?

Ja kurtmine kohtule - kui kohus pole saanud kinnitust, et kodanik on kutse kohtuistungile kätte saanud, siis järelikult ei ole. Ja järelikult ei saa teda ka kohelda kriminaalina. 

Seoses minu trahviga on mul veel üks kaebus politseile; nimelt selles, et politsei rikkus protseduurireegleid. Kui ma sellest politseiametnikule suusõnalise kaebuse esitasin, vastati, et aga näe, me ometigi tõestasime, et sa oled süüdi. Nimelt oli politseile tulnud anonüümne vihje, et mina kanepit müün. Tõendeid neil polnud, ega saanudki olla, kuna ma pole kanepit kellelegi müünud. Aga läbi mind otsiti ja leiti ~2 grammi kanepit. Tõestus käes, süüdi, järelikult oli ka politsei poolne teguviis õigustatud.

Kuhu me sedasi jõuame, kus nii politsei kui kohus rikuvad seadust, ent mina pean olema seejuures seaduskuulekas? Kuhu me jõuame sedasi, et kodanikku karistatakse tema eksimuse eest topelt, ülekohut tehes. Kannab oma karistuse; hästi, ent lisaks määratud karistusele jäi kodanikul ka tööl käimata, ehk lausa kaotas töökoha.

Selle kirja sisu on edastatud kohtule, politseile ja ajakirjanikele. Näeb mis saab. Mina näen siin võimalust ühishagiks toimunud ülekohtu vastu.

26 september 2018

Töötegija Manifest ehk Eesti 2072

Sissejuhatus

Aastal 2072 saan ma 100 aastaseks. Sinna on veel 54 aastat minna, ehk siis 8 aastat rohkem, kui ma senini elanud olen. See oleks tõeliselt lahe näha Eestit aastal 2072, näha oma töö vilju, näha oma järeltulijate käekäiku. 

'Eesti 200' on avanud uue peatüki Eesti arengu pikemas kaugvaates; sedavõrd pikemas, et selle algatajad ei oma lootustki näha selle tulemit. Rääkige nüüd eestlaste usuleigusest või usu puudumisest. Kui me suudame näha Eestit kaugemale, kui me endi loodetav/oodatav eluaeg selleks vähematki põhjust annab, siis saame endid lugeda vägagi usklikuks rahvaks. 

Sedavõrd väikese rahva jaoks nagu me oleme, on suureks luksuseks omada omaenda riiki, oma seadust, meie endi valitud valitsust, eesti keelt ja kultuuri. Ja kõige selle juures nautida elatustaset, kuhu kuuluvad vähem kui 10% rahvastest või riikidest. Me oleme või sees, kallid eestlased, kuigi jah, paljud meist tänasel päeval seda veel ei koge. Ja see on ka üks põhjustest, miks seesinane kirjatükk sündinud on.

Teemaarendus

Viimased 5 aastat minu tööelust on olnud arendavad, huvitavad, ja kuidas seda nüüd väljendatakse - väljakutseid pakkuvad. 'Huvitavad' oleks ehk pisuke liialdus, pigem tõestada iseendale, et suudan teha nüri tööd kauem kui seadusega paikapandud prooviaeg seda nõuab. Ma tegin seda, ma sain hakkama - ma tean kuidas kasvab muru, ma tean kuhu kaob prügi ja mismoodi maitseb higi. 

Mis mind juba mõnda aega häirinud on, on see higi teema. Tubli aga loll. Ja kui ülemus veel takka kiidab, et sa oled ikka eriti tegija, siis kuidas sa teda kuivale jätad - higistad ju. Annad endast kõik. Paraku ütleb minu üle 40 vanune ihu, et kuule mees, pane pidurit, kui sa lapselapsi näha tahad.

Point (see mis ma nüüd tahtsingi ütelda)

Higi valamine jäägu neile, kes seda tõeliselt naudivad. Olgu siis tööd tehes, saunatades või trenni tehes. Higi ei pea valama selleks, et väärikalt elu elada, et oleks katus pea kohal, et oleks riie selga panna, et oleks maitsev söök laual. Higi valagu robotid, mitte inimesed. Me suudame enamat, me suudame seda, et teeme mis hingele hea, nii, et ihul pole nurisemiseks põhjust kurta.


Lahendus

Lahendus õnneliku Eesti tulevikus peitub suuresti töötajates. Nendes, kes tööd täitsa päriselt teevad. Nendes, kes hoolitsevad selle eest, et muru kasvaks ja prügi kaoks. Nendes, kes teavad higi maitset. Nad teavad lahendusi üsna paljudele küsimustele, et kuidas teha asju nii, et kergem oleks. 

Paraku sumbuvad nende ettepanekud kurtide keskastmejuhtide kõrvade vahel. Sest nendelgi on omad mured - täita ülesanded etteantud võimalusi mööda. Mitte, et nad poleks nõus alluvate ettepanekutega aga lihtsalt pole aega maha istuda, mõtelda ja arutada. Töö tahab tegemist; pole aega mõtlemiseks. 

Mäletan värvikalt hetke, kus hakkasin korduva probleemi ajal katsetama lahendusi, mis edaspidi asjategemisi lihtsustaks, kui mu otsene juht andis korralduse, et nüüd pole aeg mõtlemiseks vaid tegutsemiseks. Sest minu mõtlemine tekitas viivituse töö kulgu. Hoolimata sellest, et minu lahendus oleks edaspidi märgatavalt vähendanud aega ja vaeva, polnud mõtlemine lubatud. Töö oli vaja ära teha kohe ja nii nagu senini tehtud. Kuuletudes otsesele juhile, tegin ma töö ära, nii nagu senini tehtud, kuid trots jäi alles. Mind polnud kuulda võetud, minu panust ei hinnatud, mind alavääristati.

Probleem

Neetud on see, kes ristil ripub ja 
loll on see, kelle käes on labidas

Kristluse üks müsteeriume on see, kuidas sai süütule Jeesusele kaela väänata kogu maailma patud. Loogika ütleb, et kui mees on süüdi, siis kannatab ka oma pattude eest. Ja kui pole süüdi, siis ei saa. Aga Jeesus sai süüdlaseks, olgugi ta süütuna elanud. Sel lihtsal põhjusel, et kuskil varem oli kirja pandud, et kes ripub ristil, see ka neetud on. Ristile ta jõudis ja neetuks sai.

Labidas lihttöötaja käes kannab sarnast  märki. Kui sa juba oled labida kätte võtnud, tähendab, et sa oled loll, ega oma väärilist alust tähtsamate otsuste tegemisel. Sa oleks pidanud sisenema teisest uksest, viigipüksid jalas, heitmas põlglikku pilku labidale ja selle hoidjatele. 

Tõsi, enamus neist, kes pole suutelised väärikalt riietuma ja lipsu ette siduma, ei oma tõesti arusaamist suuremast mängust. Ent siin peitubki suur ülbus, suur viga ja veel suurem rumalus. 

Viitsimatus süveneda pisiasjadesse, argus ülemuste ees, oma naha hoidmine, lihtsam alluvatele pähe istuda, kui enda ülemustega raksu minna, tõdeda, et sa ise oled lõpuks see saamatum ja kasutum.

Grand Finale

Igas ettevõttes olgu tööl inimene, kes siis aegajalt, või alaliselt, vaatab üle kõik toimuva, kuulab töötajaid, süveneb pisiasjadesse, võtab vahest isegi labida kätte, et tunnet tunda. Ja et siis tema kogemust ja arvamust hinnataks vääriliselt, ehk siis võetaks arvesse ja tehtaks vastavad muudatused.

Siis võib juhtuda see, et kaob hala tööjõupuuduse järgi. Võib juhtuda see, et leiame spetsialistid endi hulgast. Võib juhtuda see, et Eesti majandusmudel saab eeskujuks kogu maailmale. Et labidaga mees pole loll, vaid oma eriala ekspert. 



18 september 2018

päev, mil eestlased ajalugu tegid (15.09.2018)

See päev, mil eestlased ajalugu tegid, oli 15. september 2018. Sel päeval suutsid eestlased kaasata tavakodaniku aktsiooni rohkem kui 10 korda, kui neid endid on. 13 miljonit vabatahtlikku prügikoristajat üle maailma, üldsegi mitte paha tulemus. Kui palju mahult või kaalult nüüd prügi reaalselt ära koristati ja likvideerimisse jõuab, selgub lähemate kuude jooksul. Ent juba praegu on selge see, et mitte ühelgi rahval ega riigil pole väärilist ette näidata. Me tegime selle ära, me koristasime ära tuhandeid tonne prügi.

Et mis edasi, on's sellest kasu, ikka tekib ju prügi. Las ma nüüd räägin. See suvi (2018), mil ma oma lapsega ühes Eesti mererannas, RMK telkimisalal suvitasin, sain tuttavaks grupi sakslastega. Et nad lahkelt pakkusid maitsmiseks veepudelis olevat metsakohinat, läksid meie mõlemate keelepaelad valla. Muuhulgas märkisid nad, et kuidas küll, Eestis, peale seda kui mõni telkkond oma asjad kokku on pakkinud ja minema sõitnud, üldse prügi pole maha jäänud. Et Saksamaal nii pole.

Eksole, majanduslikult ja kultuuriliselt oluliselt rikkam riik näib Eesti kõrval välja nagu hooletu prükkar.

Ja ma mäletan erinevust. Kümme aastat tagasi, kui me koristasime, oli palju neid, kes koristamise asemel portaalide kommentaariumites seletasid, et sellest pole midagi kasu. Et teised ikka prügistavad edasi. Ja et mis sellest prügist edasi saab ja kas üldse saab. Ma ei tea mis sinust ja sinu suguseltsist saab, ent minu laps teab praeguseks ilma sunduseta, et prügi ei sobi põõsa alla, vaid prügikasti. 

Et kas mul oli 10 aastat tagasi lootust, et nüüd enam ei kunagi ei keegi ei prügista loodust? Hah, olgugi ma naiivne, nii siiski mitte. Selge on, et see kõik võtab vähemalt ühe põlvkonna jagu aega. Vanad peavad lihtsalt eest ära surema, kõlagu see kui dramaatiliselt tahes.

Igatahes on riikide valitsuste tasemel käimas arutelud, kuidas üldse vältida olukorda, kus kodanikul võib tekkida kiusatus kergemat teed minna ja oma prügi, olgugi see kasvõi jäätisepaber, poetada kuhugi.. 

Ühes vanas ja targas raamatus räägitakse, et 'hea mees jätab pärandi ka oma lastelastele'. Üsna mõnda aega mõtlesin, et see tähendab raha. Et kui kord mina suren, on minu järeltulijad majanduslikult kindlustatud. Majad, autod, ärid.. Nüüd olen hakanud mõistma, et ehk see tähendab ka seda, et nemad ei pea minu sitta koristama, kõlagu see kui vulgaarselt tahes. Aga korda see mul läheb.




31 august 2018

Pullerits vs. Nublu

Pullerits avaldas hiljuti esseetaolise kirjutise pealkirjaga 'täiesti mittelahe põlvkond'. Meenutab seal oma noorpõlve kuulsat bändi ja võrdleb seda tänase päevaga. Muuhulgas ütles seda:

'Uue põlvkonna häälekad esindajad /../ omaealiste seas vähemuses, on pidevalt valvel, et rünnata igaüht, kes peaks esinema nende arvates kohatu mõttega, viskama nende arvates nurjatu nalja või saama hakkama millegi sellisega, mis võiks nende arvates riivata kelle tahes enesetunnet.'

Vot, ja mina jäin kinni sinna vähemuses olevate esindajatega. Kes need on? Mida fkki üldse tähendab 'vähemuses olev esindatus'?

Et tänapäeva noored on nagu lambakari, puuduliku ajumahuga, kaasa minemas vähegi kõvema häälega kisaja või rusikamehega? Et mis siis nagu erinevust sinu 'tähelepanuväärse' bändiga? Et sinu põlvkond tegi ilgelt arukaid ja ratsionaalseid otsuseid? Ise kah aru saad.

Vaata, mina ütlen sulle, kui eakohane:
1. esiteks oled sa rongist maha jäänud
2. pole olemas 'vähemuses olevaid esindajaid'
3. sinu esseed on viimasel ajal puhas pask

Aastat 25 tagasi kiitsin ma sind keskkooli õpilastele, et vat sedasi tuleb kirjutada esseed. Mida pergelet ma nüüd kiita saan. Mull ja argus tõelise konflikti ees.

Tänasel päeval on meie ees Nublu, vähemus kui lubate. Kirjutab tekste, mis ei pane kõike paika, ent ometi mõtlema, süüvima. Kritiseerib see midagi? Jah. 

Või paneme siis noortele pahaks, et nad üldse suu lahti tegid?

dääm..

23 august 2018

tõhusa solvangu käsiraamat. pt1

solvama

'kelleski ülekohtu-, alandustunnet tekitama v. tekitada püüdma, kedagi haavama'

Sa solvasid teda. Pinginaabrid solvavad teineteist, kuidas oskavad. Mind ei saa keegi solvata. Märkus, naer solvas. Peep solvab alati teisi. Sõnadega, tahtmatult solvama. Polnud südant teda oma keeldumisega solvata. Karistamine ei tohi last solvata. Solvatud mees. Oli solvatud teise jahedast olekust. Tunneb end sügavalt, rängalt solvatuna. Olin südame-, hingepõhjani solvatud. Solvav hüüdnimi. Ütleb midagi solvavat. Ei jäta teist tõvevoodiski solvamata. Meid solvas see, et üks meie hulgast oli olnud niivõrd silmakirjalik.

'midagi sügavalt puudutama, riivama.'

Ära solva mu usku. Solvatud mõistus, tunded, enesearmastus, uhkus. See solvab peremehe au. Kriisked solvasid kõrva.

17 august 2018

#Dorvits, #viimanetööpäev, #lahkumiskõne

Minul on viisakalt head aega ütlemisega keeruline olnud, mõnikord pole osanud, mõnikord pole tahtnud. Sellegi poolest, minu järjekordne katse:

---

Lahkumiskõne

Lahkun siit ettevõttest rikkamana kui tulin. Omandatud töökogemused ja teadmised süsteemi toimimisest on väga väärtuslikud. Neile on võimalik lausa hinnasilti külge panna.

Vimma ega kibedust ma kaasa ei võta. Need on liiga rasked. Ma ei jõuaks neid kaasas tassida. 

Madis (nimi muudetud) ütles, et tema veel jääb mõneks ajaks; et see on kindel koht. Minu isiklikul hinnangul oleks tal samuti aeg edasi liikuda. Mitte tingimata ettevõttest minema - pigem ameti mõttes. Aga küllap ta teab oma aega ise paremini.

Olin pisut pettunud juhatuse mõningates valikutes, kuid pean samas tõdema, et ma ei tea nende valikute raskust.

Jaksu ja paremat homset.


Teie Dorvits

---




#motivotionletter coming soon