27 juuli 2011

Ka Sina, Brutus (Jüri Ratas)!

Just nõnda hüüatas Priit Toobal temaga tehtud intervjuus. Esimese hooga lõi selline toon mind pahviks, teisalt aga sai pilt jällegi klaarimaks. Demokraatlik Fair Play Keskerakonnas kehtib vaid teatud tingimustel. Kasutades näitena jalgpalli, paistavad mängureeglid keelavat Savisaare vastastel kasutada väravavahti või siis vähemasti ei tohi nad palli lüüa. Väljakul niisama ringi siblida võivad, seda ei keelata.

Toobali sõnadest kostub ehedalt mõttelaad, et kui Savisaar on sind kuhugi edutanud, ei tohi sina mitte enamat nõuda. Juba Savisaare vastaskandidaadiks olemine ise on taunitav, saati siis veel vihjamine, justkui oleks midagi valesti senise poliitkultuuriga. Isegi kui Savisaar milleskis eksinud on, pole hea toon sellest rääkida; tegu on messiaga, kelle ees me kõik tänuvõlglased oleme.

Toobal ise tundub nägevat märksa suuremat pilti, nimelt on oht, et Toomas Hendrik Ilves saab edasi oma soojal toolil istuda, mis teatavasti on suureks ohuks kogu Eestile. On ju Ilves see, kes seisab risti vastu Savisaare võimalustele suurde poliitikasse pääsemisel ja kuristiku servalt Eesti päästmisele. Kõige selle vandenõu taga seisab muidugi Ansip & Co koos kurja meedia ning teiste põrgusigitistega. Palju ei puudu, et vabamüürlased loosse segatud oleks.

Taktika ning sõjaplaan koonduda Savisaare kaitsele tundub aga seejuures suht mõttetu ettevõtmine, kui see neil Toobali sõnade kohaselt "ei võimalda pidada kampaaniat Tarandi toetuseks". Kas tõesti on Toobalil nii suur hirm naha vahel, et presidendivalimised on lükkunud tahaplaanile ning esimesel kohal on totaalkaitse Savisaare ümber. Et kui Jüri Ratas võidab, on kõik hukas.

Hea kokkuvõtte toimuvast on teinud Kreitzberg. Tema sõnade järgi pole Savisaare pärast vaja muretseda; kui tema juba kandideerib, siis ka võidab. Selle pildi järgi võib ennustada, et edasi läheb nagu on olnud, midagi ei muutu; nii Ilves kui Savisaar istuvad oma kohtadel edasi ja kõik on (peaaegu) õnnelikud. Seega Toobal sahmerdab, kuna "näeb siin oma tähetundi". Lihtne nagu seebivesi.

04 juuli 2011

Laulupidu päästis Kultuuripealinna

Laulupeol käidud ja tunne on vägev. Nagu lootuse ja usu laadimine järgnevateks aegadeks, et me oleme ikka üks, et me oleme milleskis olulises kokku leppinud. Eesti rahvas hoiab siiski ühte; vähemasti need tuhanded noored küll. Ja mulle miskipärast tundub, et see uus põlvkond, kes vabana sündind, ei kanna kaasas mineviku taaka, sel lihtsal põhjusel, et neil lihtsalt pole seda.

Mis aga puutub Kultuuripealinna, siis noh, läks vussi siis läks, meil oli igal juhul üle küla pidu, laulupidu. Väike paranoia muidugi on, et Kultuuripealinn üritab seda üritust enda arvele kanda. Aga las nad olla, olgu neilgi ilus päev; selle pooliku Kultuurikatlaga ju esinema ei tule.

Laulupeost veel niipalju, et väga vahva oli rahvaga lainetamine ja "Liivimaa pastoraal". Tehniliselt pisut keerukas laulupeo tarvis (kohati oli ikka väga kole kakofoonia), või siis vähene julgus intrepreteerimisel. Aga igal juhul pooldan vana ja uue põimimist, uute stiilide ja võtete otsimist, edasiarendust. Kui me jääme traditsioonide külge kinni, ainsa põhjendusega, et "me oleme sedasi teinud juba 100 aastat", siis me mandumegi kultuuriliselt. Andke noortele vabadust katsetada ja vabadust ka vahest eksida; sealt on kindlasti nii mõndagi head ja huvitavat tulemas.

Miks mitte võttagi edaspidi eri stiilidest asju sisse, näiteks nagu Punk Laulupidu? Võimaitea, hiphop räpi kastmes. Küllap see vaim, mis eestlastele esimesed laulud on andnud, annab ka teised ja kolmandad.

03 juuli 2011

"Peaminister" (Mein Kampf) - written by Edgar Savisaar

Paistab, et Edgar Savisaare raamat "Peaminister" ootab järge. Võitlused pole veel läbi, rääkida oleks mõndagi nii aastatepikkusest opositsioonis olemisest kui ka pealinna valitseja staatusest. On olnud nii võite kui kaotusi ja kindel on see, et Eesti ajalukku on ta kindlalt jälje jätnud. Meenutatakse teda veel pikalt; kes muidugi kuidas.

Tulevaste presidendivalimistega seoses ühtaegu hädavariandina, teisalt taevaliku kingituse, Tarandi ümber, käib selline möll, et järeldada saab vaid üht - Keskerakond on agoonias. Miks siis muidu lükatakse julmalt tanki igasugu toobalid, kotkad ja kutserid; rahvast vihale ajama ja soppa loopima. Ega siis ju Edgaril endal kõlba nii madalale langeda, tema nime leiab sealt sopalompidest harvem, kuna rahvas on parasjagu tegelemas näiteks kutseri lintsimisega.

Seda, et Tarand võib olla kahe teraga kirves, nad juba mõistavad; neil tuleb lihtsalt programmiga edasi minna, Ilvese renomeed omapoolsete hinnangutega täiendama. Mis omakorda peaks koalitsioonis vibratsioone tekitama ja ehk midagi ka kasu tooma. Kuidas nad aga selle tõsiasja alla neelavad, et venelaste silmis võttis Edgari presidendiks mittekandideerimine ta pikkusest tollijagu maha, ma ei tea. Või siis ei ole nad seda veel adunuki?

Tarandi teema juurde tõmbas tagasi mu mõtted Siret Kotka blogi "Tarandist saaks kogu Eesti rahva president, Ilvesest mitte". Põhiline loogika käib seda rada, et "Ilvest toetab vaid (niijaniipalju)", Tarandit aga juba (niijaniipalju)". Ning lisab veel lõppu, et Tarandi puhul on toetus venelaste ja eestlaste seas suhteliselt võrdne. Seda kõige suuremat numbrit, et eestlaste hulgas on toetus Ilvesele üle 60% , pole loomulikult blogis mainitud.

Samas kipub "Tarandikäigu" juures meedias ka muid teemasid aktuaalseks muutuma; mida teha Laanetiga? No ei jagu ju enam pehmeid toole igasuguste vingujate vaigistamiseks ja palju sa neid uksest välja jõuad loopida, muudkui tekib aga juurde. Kord on käest ära.

Ja et teosel ka hing sees oleks, võiks sinna lisada romantikat, võidud ja kaotused naiste rindel. Tee mis sa tahad, endal tekib juba mõte, et ma tahaks kah olla samasugune paks mölakas ja endiselt naeratavatest näitsikutest ümbritsetuna.

Üks tähelepanek veel - viimasel ajal on Savisaare hääl porgandlikum kui kunagi varem.