27 oktoober 2011

#Occupy Wall Street - phase two - #Robin Hood


Adbustersi algatatud #Occupy Wall Street on sisenemas järgmisse faasi - uueks ürituseks on #Robin Hood (tax); juba sel laupäeval (29.10.2011). Robin Hoodi maksu võib kokku võtta ühe lausega:

"So now we are telling you what we want: a radical transformation of casino capitalism… we want you to slow down fast money with a 1% #ROBINHOOD tax on all financial transactions and currency trades."

Pikema ja põhjalikuma tutvustuse leiab lehelt http://robinhoodtax.org. Kannatamatutel soovitan läbi vaadata see video, 3 minutit andeka näitleja Billy Nighy esituses, priceless.



Ehk siis sisuliselt midagi sellist nagu (meil) on käibemaks; aga mitte päris sama. Maks rakenduks finantssektorile, finantstehingutele ja valuutakaubandusele. Ehk siis sedasorti rahade liigutamine, mida kasvõi börsil näha võib. Uus maks ei ole ka astmeline tulumaks, selle põhirõhk oleks just rahade liigutamisel, mitte teenitud kasumil.

Idee on alles arenemisjärgus ja konsensuse otsingul, pisut veel toores, et mitte ütelda vastuoluline. Aga selles on radikaalsust, mida üks tõeliselt uudne idee peab omama.

Seda 1% kasutataks põhiasjalikult vaesuse vastu võitlemiseks, kasvõi sellega, et saadame kõik maamuna peal elavad lapsed kooli. Kui haridus pole õng, siis mis üldse? Või siis tervishoiu parendamiseks, peaks ju seegi olukorda parandama. Vähem põduraid ja enneaegselt surijaid tähendab rohkemat hulka toimivaid töökäsi ning ajusid, mis peaks omakorda majandusele positiivselt mõjuma - vähemasti Vanas Maailmas, Euroopas.

Haritud ja hea tervise juures olev inimene pole sõltuv planeetide seisust ega kehvast suusailmast, ta oskab endaga hakkama saada. Omaette teema on muidugi hariduse kvaliteet, selle sisu ja praktilisus, aga sedagi annaks lisaraha näol parendada. Asjaolu, et meie endigi õpetajaskonda on tabanud noorte ja meeste põud, peaks midagi tähendama ja ennustama.

Millega uus liikumine jätkub, on vara ütelda, kuid kindel saab olla selles, et mõjuta see pole ja niisama ei jää. Seda revolutsiooni on algusest peale toitnud kasvav ebavõrdsus ja lihtrahva vaesumine. Seniks kuni olud ei muutu, ei näe ma ka põhjust, miks peaksid inimesed rahumeeli koju tagasi minema. Kui neil üldse sedagi on.

Mõistetamatu on, miks pidi rahumeelsete meeleavaldajate kallale saatma täisrelvastuses märulipolitsei, pisargaasi, kummikuulide ja flashbang granaatidega. Justkui oleks tegemist olnud molotovi kokteile loopinud märatsejatega. Fox News lasi asjal paista just nii, pannes juba pealkirjaks More Violence From The Occupiers. Lisaks leiti mingi tegelane, kes kogu maailma hädades juute süüdistas. Ja nii saigi lisada, et okupeerijad antisemitismi armastavad. See aga on ju surmapatt, mis õigustab ja vabandab politsei jõulisemadki võtted.

Jääb mulje, nagu üritataks okupeeriaid just nimelt üles kütta, et nad mingigi vägivaldse liigutusega esineks. See annaks politseile õiguse kasutada oma täit võimu ning rahu maa peale tuua. Mitte, et komandanditund lahendaks inimeste probleemid, aga vähemasti taastab see öörahu.

Revolutsioon on õhus, annaks vaid jumal armu, hoides meid kõige hullemast. Mitte igal pool ei teostata revolutsioone nagu meil, lauluga.

16 oktoober 2011

REVOLUTSIOON #Occupy Wall Street


Pisut rohkem kui kuu aega tagasi tulid Adbustersi tegelased (kelledest üks on väliseestlane Kalle Lasn) ideele korraldada üks meeleavaldus. Kutsuti ülesse okupeerima Wall Street, meenutati Tahririt (Mubaraki kukutamine), esitati küsimus "What is our one demand?" ning tungiv soovitus telk kaasa võtta.

Üsna peatselt liitus üleskutsega Anonymous grupp, NYC General Assembly, U.S. Day of Rage ning mitmed ametiühingud ja ühendused. Enne kui Adbusters arugi sai, oli asi väljunud kontrolli alt. Üleskutse meeleavaldusele päädis paari tuhatkonna protestijaga, kelledest sadakond jäi kogunemiskohta ööseks, mitmed neist arreteeriti. Alanud oli liikumine, millel on sisu, millel on revolutsiooni hõng.


Visad tegelesed jõudsid kolmandaks nädalaks nii kaugele, et ummistasid Brooklyn'i silla, mille peale arreteeriti tervelt 700 aktivisti. Politsei käsutuses oli 10 bussi, mis vurasid ilmselt tihedamini kui Kadrioru tramm tipptunni ajal. Nende kolme nädala sisse mahtus ka mitmeid pisemaid juhtumisi, kes kuskil pisargaasi näkku sai ja kes lihtsalt kolki.


Neljandal nädalal hõigati sotsiaalmeediasse kutse, kõigile, korraldada ülemaailmne meeleavaldus 15. oktoobril. Hõikamisest daatumini jäi vähem kui nädal. New Yorki linnapea oli kuu aega toimunud kärast frustreeritud ning ähvardas rahva pargist minema saata, põhjenduseks toodi sinna kogunenud sodi ja prügi. Aktivistid organiseerisid kiiresti koristusmeeskonnad, plats löödi läikima, üritus oli päästetud.

Tulemus:
Osales üle 1000 linna (nendest üle 100 Ameerikast). Osalejate koguarvu kohta andmed puuduvad; oli linnu, kus osalejaid 200 000, oli linnu kus osalejaid kõigest 200. Lisaks sellele internetis kaasaelajad, kellede arvu üle ma spekuleerima ei hakka. Liikumise sünnikohas oli uueks daatumiks kogunenud kümneid tuhandeid.


CNN kajastas sündmusi omal moel, umbes nii, et mingid järjekordsed protesteerijad rahu rikkumas, kelledest kõige hullemad kiiremas korras pokri pisteti. Mida need protesteerijad nõudsid, kadus üldise melu sisse ära. Tõele au andes, polnudki nendest nõudmistest midagi selget välja lugeda. Liikumisel puudus juht, puudus ühtne sõnum, harilik rahvarahutus. Kahvatuks jäi ka Eesti meedia kajastus, välja arvates ETV saade Välisilm, kus saate tegijatel õnnestus teha lühike intervjuu meeleavalduse algatajaga, Kalle Lasniga.

Liikumisel on siiski sisu, mis praeguses varases etapis paraku veel segane paistab. Põhimass rahvast on inimesed, kes äsja kooli lõpetanud, ent ilma tööta. Selles massis leidub oraatoreid, kelledel on selge sõnum ja visioon tuleviku suhtes. Liikumise sisu kohta saigi kõige paremini infot kõikvõimalikesse kohtadesse ülesse riputatud videotest. Protesteerijatega tehti hulgaliselt intervjuusid, filmiti laagripaikades toimuvat melu ja loomulikult tundlikud kaadrid politsei jõhkrutsemisest. Lisaks sellele tekkisid kümned veebilehed, kust sai üle maailma toimuvat praktiliselt otseülekandena näha.


Võin nähtu ja kuuldu põhjal väita, et rahva nõudmised polnud sugugi nii lihtsad ja labased, nagu seda Silver Meikar oma artiklis kokku võtab. Põhiprobleemiks oli loomulikult kasvav vaesus ja ebavõrdsus, mille juures Wall Streeti tegelased kindlasti olulist rolli mängivad. Tõepoolest, miks peab lihtrahvas kinni maksma pankade lollusi, miks trükitakse meeletus koguses väärtuseta dollareid juurde. Räägiti ka muudest arututest kulutustest, nagu näiteks sõdadest. Meeleolud rahva hulgas meenutasid omaaegset Vietnami sõja protesti ning hipiliikumist.

Liikumine läheb edasi, see on kindel. Ajapikku võib muutuda liikumise nimi, tekkida põhisõnumid ja selged juhid aga lihtsalt niisama see ei vaibu; vähemasti kui arvestada jätkuvat ja süvenevat masu. Oleme uue revolutsiooni lävel, näeme juba selgemalt selle tõusu. Sotsiaalmeedia on näidanud ennast efektiivse vahendina - see mis vanasti kogus tuure nädalaid ja kuid, juhtub nüüd päevadega.

Lõpetuseks video ühest aktivistist, kes oma sõnumit kõval häälel edastab.