23 september 2014

15 ema ja ei ühtegi isa



Juttu tuleb teemast, mis on valus paljude jaoks, liigagi paljude jaoks, peab tõdema.  Ehk siis, kus on isad?  Pildil on nad sedavõrd vähe, et lapsega, eriti veel väikelapsega ringi jalutav isa saab pea alati tähelepanu osaliseks.

Meie ühiskond on muutumas, abielusid sõlmitakse järjest vähem ja neidki mis veel alles, lahutatakse usinalt. Mis ei tarvitse iseenesest veel suur katastroof olla, kui kannatajateks ei oleks lapsed.

Pikkade traditsioonidega rahvastel on asi selge, kes millal mida teeb, mis roll tal on. Meil aga on selline segane aeg, kus ühelt poolt oodatakse isadelt peamiselt pere majanduslikku toetamist, ent teisalt pole isad enam isad, nende õigused lapse kasvatamisel sõltuvad pea täiesti emadest. Ei kehti enam ka reegel, et kes maksab, see tellib muusika. Muusika tellijateks on emad, maksjateks isad. Selgitada emadele, mis tundeid see isades tekitab, on reeglina suht mõttetu.

On ka üsna levinud seisukoht, et kui isa alimente ei maksa, pole ta täisväärtuslik isa, ega oma mingeid õigusi lapsega suhtlemisel. Et ka lapsel mingid õigused on, unustatakse seejuures üldse ära. Ja mõttelaad, et las isa tegeleb lapsega, küllap siis ka armastus kasvab, ning seetõttu ka majanduslik tugi, paistab paljude emade jaoks täiesti võõras olevat.



Kes isade seisukohtade ja tunnete vastu rohkemat huvi tunneb, võivad vaadata kasvõi MTÜ Ühendus Isade Eest foorumisse, või siis lugeda Mari-Liis Huule magistritööd ’Lahuselavad isad Eestis’.

Inspiratsiooni pealkirjaks sain portaalist Pere ja Laps. Juhtusin ühel päeval lugema artiklit, kus räägitakse lapse arengust esimesel kolmel eluaastal. Olin kõigega päri, kuni jõudsin kohani, kus oli kirjas, et ’Vaevalt käima õppinud, ei jää laps emast enam sammugi maha. Ta kordab hoolega kõiki ema tegevusi.’. Mitte, et see väide ise vale oleks, aga mida edasi artiklit lugesin, seda enam pani mind imestama, et miks pole isa mainitud. Ja polnudki, kordagi. Ema oli aga nimetatud üheksal korral. 

Heakene küll, mõtlesin, võibolla ei osanud artikli kirjutaja sellele tähelepanu pöörata ja keskendus rohkem just lapse arengule, mitte niivõrd sellele, kelle sabas väikelaps nüüd parasjagu sibab. 
 
Igatahes turgatas mulle pähe üle lugeda Pere ja Laps lehel leiduvad fotod. Täpsemalt siis selles võtmes, mitmel pildil artiklite juures leian kahekesi koos ema ja lapse, või isa ja lapse. Võtsin ette kolm teemat, beebi, väikelaps ja lasteaialaps. Tulemused olid järgmised: ema ja laps  25, 15, 12; isa ja laps seevastu 3, 0, 3. Et siis 15 vs 0, tõsiselt? Pean siia mainima, et peale seda kui ma neile sellest märku andsin, võeti minuga ühendust ning lubati asjasse muutust tuua.

Miks ma selle üle nii palju lärmi löön? Selline jõhkralt emade poole kaldu pildimaterjal toidab ja taastoodab kuvandit, et väikelapsega tegeleb ema, mitte isa. Isa, kes tunnebki huvi artiklite vastu, tajub alateadlikult, et lastega tegelemine on emmede asi. Mäletan, kui jäin töö juurest lapsehoolduspuhkusele, kohtasin nooremate meeste hulgas üsna palju imestavaid seisukohti, et noh, mis siis nüüd, mis sa seal kodus tegema hakkad, last hoidma vä?

Usun, et kui meil õnnestub muuta kuvandit meedias isa rolli kohta, jääb ka vähemaks olukordi, kus isa lapse kasvatamisest kõrvale lükatakse, või, et nad ise lootusetus olukorras oma vaimse tervise huvides lapse lihtsalt hülgavad.

Pean tunnistama, et noore isana ei osanud ka mina väikese lapsega midagi suurt peale hakata. Poja suhtes oli tuleviku mõttes mõned ähmased ettekujutused, tütre puhul ei sedagi. Aeg on möödunud, tarkust juurde tulnud. Viimase lapsega mäletan, et juba ta beebieas nägin, kuidas minu panus lapse arengusse oli lausa igapäevaselt nähtav. Iga nädal õppis jälle mingi uue ’rumaluse’ ära. Puhas rõõm.

Et portaal Pere ja Laps üleliia kriitikat ei saaks, toon sealt esile ka paar asjalikku artiklit, koos mõne tsitaadiga.

Neli aastakümmet uuringuid on tõestanud seda, mis peaks kõigile ilmselge olema: mida rohkem isa oma lapse ellu kaasatud on, seda edukam on ta laps tulevikus.

Isa mõju lapsele hakkab avalduma kohe pärast lapse sündimist. Erinevad uuringud näitavad, et beebid, kes suhtlevad isaga rohkem, on tulevikus suurema tõenäosusega emotsionaalselt stabiilsed, uutes olukordades enesekindlad ja tunnevad elus suuremat avastamisrõõmu. Suuremaks kasvades on need lapsed ka sotsiaalsemad, näitab uuringute kokkuvõte, mille koostas Father Involvement Research Alliance.
 
Isaks olemise heaks uudiseks on see, et sa ei peagi liiga palju pingutama, et oma lapse ellu positiivset eeskuju tuua. Ole lihtsalt tema jaoks olemas.

Lõpetuseks muusikalugu kõikidele kadunud isadele.

 

14 september 2014

Putin on ikka odav vend küll


Ärkan mina ülesse, viskan pilgu uudisteportaalile ja üks uudistest on, et kellegi kohver on pihta pandud, lausa vägivaldselt. Aega süvenemiseks polnud, mõtlesin vaid, et miks küll mingi kohvri röövimine esilehe uudis on. Hiljem sain muidugi teada, et tegu oli Eston Kohveriga, mitte kohvriga ja et kohvrit ennast polnudki; kõigest püstol, mobla ja pisut sulli.

Mida edasi uudiseid ja infot laekus, seda enam pani kogu see sündmus kukalt kratsima. Et miks see juhtus ja just nüüd ja miks see nii suure kella külge on pandud. Lisaks mannetu raev ja viha, kui jõudis kohale tõdemus, et Putin lihtsalt irvitab näkku, tulge ja päästke nüüd oma mees. Ta ei viitsi telefonigi vastu võtta, rääkimata mingist mõistlikust läbirääkimisest.

Ah, et miks? No kuulge, kui enne seda mitu nädalat jutti kuulutati, et meile tuleb nüüd külla Obama, maailma suurima ja võimsaima riigi president. Ja Putinit ega Venemaad polnud selles võtmes olemaski. Ajab ikka närvi küll, või mis. Ja siis tehtigi see teoks, jõudemonstratsioon; sähke teile Obamat ja NATO't.

Teise riigi kodaniku röövimine on muidugi kole lugu, aga miks sellest nüüd nii suur number on tehtud. Keda siis õigupoolest rööviti? See oli ju kõigest kuller, viis raha, sai asju. Selles mõttes oli see Venemaa poolt lati alt läbi jooksmine, samas nägu endil selline peas, nagu oleks Stirlitsi kätte saanud, aga ei, lihtne ametnik, kuller. Jah Putin, pead veidi veel pingutama, äkki tahad mu vanatädi kah pihta panna.


Tulles tagasi miks küsimuse juurde, saame järjekordselt tõdeda, et venelasele meeldib, kui teda kardetakse. Ja saame sedagi tõdeda, et meie oleme selle sööda alla neelanud koos kogu euroopaga; kardamegi Venemaad. Ning vähe sellest, ogara innukusega levitame Putini propagandat edasi. Viimane näide sellest oleks Putini endise majandusnõuniku Andrei Illarionovi tsiteerimine. Mis see muud on, kui hirmu sisendamine: kartke meid, meil on suur isu ja me alles alustasime.


Venemaal pole võimekust mitmel rindel sõdida, ei ole. Ei ole ka reaalne, et Putin nüüd tuleb ja vallutab Eesti ööpäevaga ära, ei ole. Venemaa on nõrk, rääkigu nad ise mida tahavad.

07 juuni 2014

Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

10 märts 2014

Ukrainat päästab sõjast üksnes sõda


Ukraina seis on niru, et mitte öelda väga niru. Venelane on nahaalselt sisse marssinud, ega kavatsegi ilma pauguta lahkuda. Neil, kes Krimmi vältimatust kaotamisest Venemaale räägivad, on ilmselt õigus. Kuid oodakem, päev pole veel õhtus.

Putini tegutsemise kohta leiab kõige tabavamaid termineid ilmselt pokkerimängust. Male jääb olukorra kirjeldamisel kahjuks jänni, kuna päris elus ei alustata võrdsetelt positsioonidelt võrdsete jõududega. Igatahes on Putin panused sedavõrd kõrgele tõstnud, et kaheldav, kas keegi julgeb sellele vastata.

Kuid on üks tont, mis koputab Putini õlale, ega anna rahu - see on tema enda loodud süsteem. Kui NSVL lagunes, oli Venemaal inimestel probleem sellega, et ei teatud, kellele ja kui palju tuleb obrokit maksta. Selle vea on Putin nüüdseks edukalt parandanud - raha kaob nagu mutiauku. Paraku on selline tee vältimatu huku tee. Jääb vaid oletada, kui palju on Putin veel valmis panuseid tõstma, kui palju tal raha alles on.

Kui sõjaline konflikt tõsisemad pöörded võtab, ootab Putinit järgmine lahing, seekord ta enda rahvaga. Ei ole võimalik lõputult naaberriikides suguvendi päästmas käia, kui kodumaal rahvas näljas on. Nii nagu Ukrainas ootavad kõik hirmuga esimest pauku, nii on ka Venemaal - kõigest üks mõttetu ohver võib vallandada kontrollimatu kaose. Infosõja lahingud mängivad siin samuti rolli, järjest keerukam on varjata tõde, kui kõrval on alternatiivseid, kontrollimatuid kanaleid.

Olukorrale võib otsa vaadata ka pessimisti/optimisti vaatevinklist. Kui üks ütleb, et Venemaa on suur ja läheb veel suuremaks, siis teine ütleb, et oodakem ära järgmine revolutsioon. Revolutsioone on Venemaal olnud, ning vaevalt, et me rohkem neid ei näe; küsimus on pigem millal.