15 ema ja ei ühtegi isa

Juttu tuleb teemast, mis on valus paljude jaoks, liigagi paljude jaoks, peab tõdema.  Ehk siis, kus on isad?  Pildil on nad sedavõrd vähe, et lapsega, eriti veel väikelapsega ringi jalutav isa saab pea alati tähelepanu osaliseks.

Meie ühiskond on muutumas, abielusid sõlmitakse järjest vähem ja neidki mis veel alles, lahutatakse usinalt. Mis ei tarvitse iseenesest veel suur katastroof olla, kui kannatajateks ei oleks lapsed.

Pikkade traditsioonidega rahvastel on asi selge, kes millal mida teeb, mis roll tal on. Meil aga on selline segane aeg, kus ühelt poolt oodatakse isadelt peamiselt pere majanduslikku toetamist, ent teisalt pole isad enam isad, nende õigused lapse kasvatamisel sõltuvad pea täiesti emadest. Ei kehti enam ka reegel, et kes maksab, see tellib muusika. Muusika tellijateks on emad, maksjateks isad. Selgitada emadele, mis tundeid see isades tekitab, on reeglina suht mõttetu.

On ka üsna levinud seisukoht, et kui isa alimente ei maksa, pole ta täisväärtuslik isa, ega oma mingeid õigusi lapsega suhtlemisel. Et ka lapsel mingid õigused on, unustatakse seejuures üldse ära. Ja mõttelaad, et las isa tegeleb lapsega, küllap siis ka armastus kasvab, ning seetõttu ka majanduslik tugi, paistab paljude emade jaoks täiesti võõras olevat.

Kes isade seisukohtade ja tunnete vastu rohkemat huvi tunneb, võivad vaadata kasvõi MTÜ Ühendus Isade Eest foorumisse, või siis lugeda Mari-Liis Huule magistritööd ’Lahuselavad isad Eestis’.

Inspiratsiooni pealkirjaks sain portaalist Pere ja Laps. Juhtusin ühel päeval lugema artiklit, kus räägitakse lapse arengust esimesel kolmel eluaastal. Olin kõigega päri, kuni jõudsin kohani, kus oli kirjas, et ’Vaevalt käima õppinud, ei jää laps emast enam sammugi maha. Ta kordab hoolega kõiki ema tegevusi.’. Mitte, et see väide ise vale oleks, aga mida edasi artiklit lugesin, seda enam pani mind imestama, et miks pole isa mainitud. Ja polnudki, kordagi. Ema oli aga nimetatud üheksal korral. 

Heakene küll, mõtlesin, võibolla ei osanud artikli kirjutaja sellele tähelepanu pöörata ja keskendus rohkem just lapse arengule, mitte niivõrd sellele, kelle sabas väikelaps nüüd parasjagu sibab. 

 

Igatahes turgatas mulle pähe üle lugeda Pere ja Laps lehel leiduvad fotod. Täpsemalt siis selles võtmes, mitmel pildil artiklite juures leian kahekesi koos ema ja lapse, või isa ja lapse. Võtsin ette kolm teemat, beebi, väikelaps ja lasteaialaps. Tulemused olid järgmised: ema ja laps  25, 15, 12; isa ja laps seevastu 3, 0, 3. Et siis 15 vs 0, tõsiselt? Pean siia mainima, et peale seda kui ma neile sellest märku andsin, võeti minuga ühendust ning lubati asjasse muutust tuua.

Miks ma selle üle nii palju lärmi löön? Selline jõhkralt emade poole kaldu pildimaterjal toidab ja taastoodab kuvandit, et väikelapsega tegeleb ema, mitte isa. Isa, kes tunnebki huvi artiklite vastu, tajub alateadlikult, et lastega tegelemine on emmede asi. Mäletan, kui jäin töö juurest lapsehoolduspuhkusele, kohtasin nooremate meeste hulgas üsna palju imestavaid seisukohti, et noh, mis siis nüüd, mis sa seal kodus tegema hakkad, last hoidma vä?

Usun, et kui meil õnnestub muuta kuvandit meedias isa rolli kohta, jääb ka vähemaks olukordi, kus isa lapse kasvatamisest kõrvale lükatakse, või, et nad ise lootusetus olukorras oma vaimse tervise huvides lapse lihtsalt hülgavad.

Pean tunnistama, et noore isana ei osanud ka mina väikese lapsega midagi suurt peale hakata. Poja suhtes oli tuleviku mõttes mõned ähmased ettekujutused, tütre puhul ei sedagi. Aeg on möödunud, tarkust juurde tulnud. Viimase lapsega mäletan, et juba ta beebieas nägin, kuidas minu panus lapse arengusse oli lausa igapäevaselt nähtav. Iga nädal õppis jälle mingi uue ’rumaluse’ ära. Puhas rõõm.

Et portaal Pere ja Laps üleliia kriitikat ei saaks, toon sealt esile ka paar asjalikku artiklit, koos mõne tsitaadiga.

Mille poolest isaga koosolemine mõjutab last teisiti, kui emaga koosolemine.
Milleks on lapsele isa vaja?

’Neli aastakümmet uuringuid on tõestanud seda, mis peaks kõigile ilmselge olema: mida rohkem isa oma lapse ellu kaasatud on, seda edukam on ta laps tulevikus.

Isa mõju lapsele hakkab avalduma kohe pärast lapse sündimist. Erinevad uuringud näitavad, et beebid, kes suhtlevad isaga rohkem, on tulevikus suurema tõenäosusega emotsionaalselt stabiilsed, uutes olukordades enesekindlad ja tunnevad elus suuremat avastamisrõõmu. Suuremaks kasvades on need lapsed ka sotsiaalsemad, näitab uuringute kokkuvõte, mille koostas Father Involvement Research Alliance.

 

Isaks olemise heaks uudiseks on see, et sa ei peagi liiga palju pingutama, et oma lapse ellu positiivset eeskuju tuua. Ole lihtsalt tema jaoks olemas.’

Lõpetuseks muusikalugu kõikidele kadunud isadele.