14 november 2017

imelike inimeste ühiskond


Sattusin hiljuti vaatama seriaali 'The Good Doctor'. Peaosas noor mees, kirurg, kellel juba lapsepõlves diagnoositud autismi 'tõbi'. See noor mees oli lõpetanud kiituskirjadega kooli, ent seisis vastamisi raskustega, et olla vastuvõetud kõrgelthinnatud haiglas. Nagu üks tema tulevastest kolleegidest püstitas küsimuse - kuidas me saame kindlad olla kirurgis, kes ei oska suhelda. Seriaal tuletas mulle meelde filmi 'Ben X' ja seriaali 'The Pretender' (Kameeleon). 

Jutuks olevas seriaalis peategelane omab hämmastavat analüüsivõimet ja sellega koos langetada kriitilistel hetkedel parimat võimalikku otsust. Noh, peaaegu, eksib ka temagi. 

Kaasosatäitjad, ütleme siis konkurendid, on vastikult hollywoodilikult vastikud tegelased. Ülbed, ennast täis, üllatavalt lühinägelikud. Muidugimõista, klassi parimad, sätitud soengute ja sirge seljaga. Paraku, läbi juhuste ja haigla presidendi (kes juhtumisi tunneb seda tegelast noorest põlvest peale) tahtmiste tõttu, on nad sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Ikka kole raske kui mingi frrr.. popim.

Ja see seriaal tuletas mulle värskemalt meelde meie ühiskonnaseisundit. Seniks, kuni mina või keegi teine/kolmas näiteks Levika baaris või Woodstockis meeleolukalt halleluuja karjub, me aplodeerime. Ja tõesti, seal pole vahet - kui tahad, oled hall hiir; kui tahad, oled seltskonna staar; kui tahad, käid ohutult närvidele. Märksa keerulisem on olukord reaalsetel töökohtadel. Sinult ei oodata staaritsemist, vaid töö ära tegemist.  

Et siis imelikud, erivajadustega. Lubage mul märkida tõsiasja, et kokkupuude selliste inimestega on pigem meie normaalne ühiskond. Ja mitte imelikel pole erivajadus, vaid normaalsetel on erivajadus. Oskust suhelda, võimet taluda. Meil pole vaja rohkem 'normaalselt' käituvaid inimesi, meil jagub neid. Meil on vaja erilisi, katuseid maha sõitvaid inimesi. See tähendab rohkem väljakutseid, ent ka rohkem ja paremaid tulemusi.


03 oktoober 2017

päev, mil rahvas vabaks tahtis


Vahemere ääres asub piirkond, mida nimetatakse Katalooniaks. Seal elavad katalaanid, nii umbes 7 miljonit. Räägivad oma keelt, teevad tublilt tööd, elavad hästi. Maad ja metsa ja mereranda neil on, nälga ei jää. Kuid üht neil pole - iseseisvust. Iseseisvuse nimel on nad korraldanud streike, ülestõuse, hääletusi ja isegi inimketi; kuid ei, sellest pole piisanud. Hispaania ei luba, ütleb, et polevat õigust ja asja aetagu ikka seaduse järgi. Seadus paraku, õigust ei anna. Nagu vanakooli abielu - kuniks surm neid lahutab.

ÜRO seisukoht on samuti 'huvitav'. Katalaanidel on nimelt õigus omas keeles õppida, asju ajada ja isegi mõtelda; seega, mis vabadust te tahate, teil juba on see. Räägitakse veel, et Kataloonia pole kunagi iseseisev olnud, isegi vallutatud mitte. Ajalugu paraku selles teemas nii klaar pole.


Euroopa Liit ja suurriigid üldse, on väiksemate rahvusriikide tekkimise teemal valusad. Kae kus separatiste, lõhuvad meie ilusa ja suure asja ära. Nii ei julgeta ka Kataloonia teemal seisukohta võtta, äkki veel Hispaania solvub ja läheb üldse ära. Ja seda me ju keegi ei taha. Ning kui mõtelda, et teisedki väikerahvad eeskuju järgivad, hakates samuti iseseisvust tahtma, mis siis küll saab. No mis siis saab? Saab see, et elu läheb edasi, asju ja äri aetakse vabal tahtel ja omal soovil.


Mis siin lõpetuseks öelda - vabadus, iseseisvus ja omariiklus pole odavad asjad. Meile eestlastele, tuli vabadus tagasi veretult, lauldes. Ometigi, ärge unustage, selle eest on siiski krõbe hind makstud. Selles valguses ei saa ka katalaanidele (ning teistele iseseisvust ihkavatele rahvastele) lubada, et ihaldatu ilma verehinnata tuleks. Ent üht võin öelda, elan vabas riigis vaba kodanikuna ning mulle meeldib see. Iga kopsutäis mis hingan, ma tunnen vabadust.
On's see hinda väärt? Jah on.



08 september 2017

Appi, vandaalid Linnahalli kallal

Ajastul, mil suvalisi tühikargajaid staarideks nimetatakse, võime Märt Sultsi südamerahuga staarvandaaliks ristida. Millega ta siis hakkama sai? Sodis pundi noortega räämas Linnahalli ära. Õigupoolest pole sodimine just kõige õigem sõna; uus taies meenutab pigem kunsti. Aga ta tegi seda ilma loata, ilma Muinsuskaitseameti loata - mõtelge.


Muinsuskaitseameti eesmärk ja tegevus on üldiselt tänuväärne; ilma selleta oleks ilmselt juba pool Vanalinna üles küntud ning betoonist ja klaasist monstrumeid täis ehitatud. Kuid aeg on tegevusele hinnang anda; ehk vajaks mõni vana otsus üle vaatamist.

Muinsuskaitseameti tegevus Linnahalli juures meenutab mulle üht muinaslugu kuningast, kes oli hädas riigi majandusliku olukorraga. Selles riigis leidus üks tark tüdruk, kelle soovitus kuningale oli sedavõrd radikaalne, et kuningas laskis tal läbida võimatuna näiva katse, kus ta käskis 'tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel'. Tüdruk läbis loos katse nii hästi, et kuningas ta endale suisa naiseks võttis.

Erinevalt sellest kuningast, on meie Muinsuskaitseamet kaunikesti põikpäine; ei taha ta soovitusi kuulda võtta, rääkimata tüdruku naiseks võtmisest. Mis kord otsustatud, nii see peab ka jääma. Otsused näikse olevat õigustatud üksipäini sellepärast, et ta ise olemas on.

Miks siis Linnahall kaitse all on? Olla ainulaadne. Sakala keskus oli samuti ainulaadne, nägi uhke välja. Paraku oli suur osa hoonest kasutu, et mitte öelda kahjumlik. Teenis omal ajal võõra võimu huve, ent uuemal ajal otsekui ristiks kaelas oli. Asemele ehitati Solarise keskus, mis küll palju kriitikat tõi, aga ometigi kasutust leidis. Mina igatahes vana Sakala keskust taga ei nuta.


Linnahall, ainulaadne küll, aga otsekui Ziguli, omal ajal uhke värk, praegugi põnev vaadata, ent koledasti ebamugav sõita. Miks muidu selle hoone saatus on nagu on. Monumendina kulukam kui vabadussõja võidusammas. Tänan ei.

Üks võimalusi patiseisust välja tulla, on hoone vabastamine muinsuskaitse alt. See võimaldaks märksa paindlikumalt teostada ümberehitusi sedasi, et seal tunneksid end hästi nii esinejad kui publikum. Vähemasti on kuulda olnud paljude kodanike suust, et see oleks väärt mõte. Võrreldes Vanalinna hoonetega, mis ehitati läbimõeldult kestmaks sajandeid, kerkis Linnahall kiirustades, välisilmale mulje avaldamiseks ja et oleks mingigi koht, kus loenguid pidada. Kes siis tollal oskas ette näha tehnilisi nüansse, mida uus aeg endaga kaasa toob. Seda viga on võimalik nüüd parandada. Ehk aitaks kaasa petitsiooni algatamine.

Teatavaid seoseid juhtunuga leiab kultusfilmist 'Pleasantville'. Selles filmis sattusid õde ja vend müstilistel asjaoludel televiisoris esitatavasse seriaali. Nende üllatuseks kõige muu kõrval oli see, et kogu maailm seal oli must-valge, nii nagu see seriaal oligi. Sündmuste arenedes hakkasid sinna maailma tekkima värvid, mis sealse rahva väga ärevusse ajasid. Et värvid silmale ilusad vaadata on, otsustasid peategelased ühe seina peale pildi joonistada. See teguviis leidis hukkamõistu, mille tulemusena keelati värvide kasutamine üldse ära. Ja siinjuures pakungi vaatamiseks seda klippi.


Loodan ise taiest täies hiilguses enne mahapesemist oma silmaga näha ja mälestuseks mõne pildi kõvakettalegi salvestada. Olen poolt, et kavandatud taies lõpuni tehtaks, sest vahet pole, sein on ju nagunii täis soditud; pole tarvis selle pesemisega kiirustada midagi - siiamaani kõlbas see peldikusein ilmarahvale vaadata küll, nüüd siis silmale ilus pilt enam mitte. See, kuidas ametid ja ametnikud oma jäärapäisusega tekitatud pleki maha pesevad, on juba nende mure.


30 august 2017

kommunism ja mulgipuder*


Taaskord on meie ajakirjanduses lahvatanud tuline vaidlus kommunismi üle. Avapauk tuli seekord Oudekki Loone käest, kes kiitis Kreeka justiitsministrit, et too kommunismikuritegude konverentsil osalemast keeldus. Käis välja mõtte, et kui sa kommunismi ja kuriteo ühte lausesse paned, siis oled sa kindlapeale nats. Nagu arvata võis, tõi seesugune teguviis endaga kaasa tuld ja tõrva.

Nähes võimalust olukorras targa jutuga särada, tõttas talle appi Ahto Lobjakas. Võttis endale raske koorma selgitada, mis asi on kommunism ja mis asi natsism. Õhkas unistavalt, et seda õiget, head ja üllast kommunismi me veel näinud polegi.

Vestlusesse sekkus Mihhail Lotman. Andis otsesõnu mõista, et Lobjaka väited ja järeldused pehmelt öeldes võhiklikud on. Lobjakas, nähes, et teda ära kuulatud, ent kahjuks mitte mõistetud, võttis vaevaks selgitusi jagada. Arutles pikemalt natsismi ja kommunismi erinevuste üle, kuid tunnistab lõpuks - olgugi kommunism ilus mõte, on see Marxi juhiste järgi kaunikesti teostamatu.

Mis mind kogu selle arutelu juures käigus häirima hakkas, oli see, et ma ei saanud enam aru, millest jutt. Täpsemalt siis mõisted. Mis vahe on kommunismil ja sotsialismil. Kus lõpeb natsism ja algab fashism, või ongi need samad asjad. Kasvõi näiteks tuua Loone jutt, kus justkui nagu räägiks kommunismist, ent siis äkki juba sotsialismist. Saa nüüd siis aru, millest jutt. Loone puhul küll tõesti, paremat loota oleks palju tahetud, ent samasugust puterdamist kohtab ka haritumate juures.

Nüüd aga sellest, mis veel rohkem muret teeb. Parasjagu käimas olev valimiskampaania on küllastunud jõulistest, suisa vägivaldsetest sõnumitest:
- anname tuld
- keelame ära
- kahjurite tõrje

Sarjatakse kommunismi, ent samal ajal toidetakse mõtet, mille järgi on üllaste ideede teostamine võimalik üksnes jõudu kasutades. Sel moel pole me üritus parem ei natsismist ega kommunismist. Nõnda solgiti omal ajal isegi kristlus ära. Usust, mis oli alalhoidlik, vägivallatu ja ligimest armastav, muutus 'eesmärk pühitseb abinõud' ideed kasutades üheks jõhkramaks asjaks üldse. Või vaadakem kasvõi USA 'edusamme' Iraagis. On's nüüd seal siis demokraatia. Seegi on läbi kukkunud.

Olgu see meile õpetuseks ja hoiatuseks, et mistahes ilusat ja uut maailmakorda me ka ei taotleks, jõuga seda peale suruda pole võimalik. 



*mulgipuder - maamehe toit, kuhu on kokku segatud kartul, odratang ja mingi ollus, mida mõned sealihaks nimetavad

21 august 2017

aga miks mind ei kutsutud

20. august, roosiaed, president, kõned ja oh seda skandaali, Helmet ei kutsutudki. Järeldused lihtsad ning sirgjoonelised: 'president ei käitunud riikliku institutsiooni esindajana, vaid pigem erapeo korraldajana, kes sekkus isiklikest vaadetest lähtudes päevapoliitikasse'.

Helme puhul meenub mulle kes.. ahjah.. mu puberteedist/teismelisest tütar/õde (andestage mulle), jutuga, et keegi ei armasta mind. Kujutage ette, isegi president ei kutsunud mind külla. Ja mina olen.. mina olen.. mina olen ju Helme.. rahva valitud.

Saa üle Helme. Kui sa nii ütled, et sind on rahvas valinud ja presidenti mitte, siis mida sa nutad.

Aga nüüd analüüs.
Mis vaadetest peaks president lähtuma.
Kas ta peaks sekkuma.
Kas päevapoliitika on liiga madal või hoopis kõrge.

Ja kes sina Helme üldse oled. Ma ei tunne sind, ma pole sind valinud. Mida sa lärmad.

25 juuli 2017

kodanik Pärnitsa nägemus

Üks meie kodanikest, nimega Mikk Pärnits, avaldas emotsionaalse teksti eestlusest, meie riigist ja üleüldse. Et kõik on kehvasti, valesti, hukka minemas. Ohtralt väiteid, kasinalt argumente. 

Meie intellektuaalne eliit tampis poisi mutta, ent oodake üks hetk. Üks vana ütelus sõnastab, et ärge visake last koos pesuveega välja. Mul on kartus, et see on just juhtunud. Kodanik meie hulgast, eestlane, nagu tekstist mõista, on ärritunud laulupeost, rahvusluse upitamisest ja muust sellesugusest. Nagu ma ühest sotsiaalmeedia arutelust võisin lugeda, leidub kodanikke, kes tahaksid tegelasele lausa füüsilist õppetundi teha, kuidas oma suuvärki vaos hoida. Ka nii võib. Ent taas, 'hold your horses'.

Olen mitmel pool ja mitmel korral avalikult ning valju häälega kinnitanud, et 'noor veri peab olema vihane'. Seisan siiani selle seisukoha taga. Olen kaitsnud Yana Toomi, kaitsen ka Mikk Pärnitsat. Mõlemad on Eesti kodanikud, võrdse sõnaõigusega. Et siis, enne kui me Miku sodiks trambime, kuulakem, mis tal ütelda, ehkki see vaeva nõuab.

Ja ikkagist, enne kui sisu juurde jõuame, pean tunnistama teatavat kadedust. Kudamoodi see pmst tundmatu tüüp esikaantele jõudis. Kas tõesti pean ka mina sajatama eestlust ja meie riiki ja rahvust ühe ja ainsa ja kõikeütleva sõnaga - PERSSE.

Mikk on leidnud uue maailma. Facebook on selle nimi. Mis venemaa, mis ukraina, mis gruusia. Mis või kes meid üldse ohustab, mis asja me siin üldse ajame. Pomme ju pähe ei saja, mis sõjajuttu te ajate.

Mikk Pärnits, kas sa tõesti soovid kuulda pommide vihinat pea kohal, et aimu saada venelase olemusest? Venelane, ajalooliselt, on imperaator. Ja nad ei ole seda unistust maha matnud. Enne kui ma jätkan, pean mainima, et mul pole kana kitkuda ühegi tuttava või vähem tuttava venelasega - ma ei kanna kibedust, ei vaenu. Ja tõepoolest tunnustan neid Eesti kodanikena, vastavat meie seadustele.

Kuid rääkides Gruusiast või Ukrainast, kas sinu kogemuste pagasisse mahub see, et sinu kodu on pommitatud maatasa, sinu lapsed ja lähedased ohus või suisa lennanud nagu laastud puude langetamisel. Et Putin on tegelikult sõber?

Selles on sul õigus, et meie eneseteadvus on seotud tugevalt venelastega. Liig palju meie vendasid ja õdesid ja emasid on surmatud selle rahvuse poolt. Võiks lausa püstitada hüpoteesi, et kui poleks venelasi, poleks ka meid. Kuid siin saab komistuskiviks jällegi ajalugu. Venelane pole olnud ainuke, kes meie maad himustanud. Olid ka sakslased ja ka rootslased. Ehk siis, sinu võrrandite taandamine vastuseisu peale - 'eestlane vs. venelane', ei ole pädev.

Ja mis on üldse sinu lahendus olukorrale? Et unustame eestluse, saagem feisbuuklasteks? Et tehkem laulupeost üks rahvusvaheline 'rave' ja siis ongi hästi.

Siiski, jään ootama argumente. Tõsiselt.

06 juuli 2017

Meeleheitel Yana Toom, ehk esimesed tõelised valimised venelastele

Yana Toom, naasnud suurest euroopast, avastas kohkumisega, et ei tema, ega ta leivaisa polegi enam number 1. Skandaal. Ah, et ei olegi skandaal, teeme skandaali.

Taktika - me läheme minema, sinu liivakasti enamp ei pissi. Peaks nagu piisav ähvardus olema.

Ja jälgib seda draamat terve Eesti - kas Jüri Ratasel on selgroogu või mitte.

Kaotada on palju, venelaste hääled pealinnas. Võita aga..

Selge on vähemasti üks - Yana Toom kogub hääli; vaat kuidas inimene riskib lausa parteist väljaviskamisega, et hoolitseda rahvuskaaslaste eest. Ja hääli ta saab, see on kindel.

Jüri Ratasel on seega valik, kas pealinna jäävad valitsema hallide passide omanikud, või kodanikud. 

Andku Jumal tarkust.


Kui palju maksab EKRE südametunnistus?

Kui palju maksab EKRE südametunnistus?

Nüüd me teame;  100 milli, juhul kui sotsid jalgu ei hakka trampima. Õigupoolest trampisid nad jalgu 500 milli juures, aga see selleks.

Et siis poliitilised kokkulepped. Mõistame.

Poliitikas on asjad lihtsad, meil mõned vaated erinevad, mõned sarnased, teeme kokkuleppe, sina saad mis sina tahad, mina saan mis mina tahan, eriarvamustes teeme kompromissi.

Käesolevaga tahan kukutada müüti, nagu oleks poliitika midagi üle lihtrahva peade käivat. Ei ole.

Kes kasu sai? Mingid omavalitsused, mingite jooksvate kulude või investeeringute tarvis. Mis kasu EKRE sai? Hea, et küsisite, oleks endalgi hea teada.

Kõige selle kino juures häirib mind asjaolu, et hääl on ostetav. Oh, midagi pole lahti, keegi ei pane pahaks, kui sa jääd erapooletuks. Lihtsalt otsusele mitte jõudnud tegelane.

Mina panen pahaks. Jumal paneb pahaks. Kui tarvis, tsiteerin ka pühakirja.

Konstruktiivne koostöö, nii seda nimetati. Lihtsalt sedasi, et teie ei hääleta oma südametunnistuse ega mõistuse järgi, vaid selle järgi, kuidas rahad tiksuvad. 

Vabandage väga, süda läheb pahaks.




02 juuli 2017

Tormide kiuste, #minajään

Käimas on parasjagu Eesti noorte tantsu ja laulupidu. Mis mul öelda, meeleolud ülevad. Pole sellist tunnet olnud mõnda aega. Silm on märg.

Pean tunnustama peo sõnumit - mina jään. Kes siis kuidas seda sõnastab, et jään kohale, või jään südames ja mõtetes. Selgemaks saab see, et Eesti on suurem kui pisike maalapp läänemere ääres.

Olles käinud ka punk laulupeol, tajusin teatavat sarnasust. Ja mulle meeldib see. Pisut vastuhakku, omaette otsustamist, mida enamat ma noortelt üldse oodata saaks. Et mis mõttes, et pidu jääb ära - ei jää.

Pigem näen siin 'päris' laulupeo jätkumise ohtu - noored võtavad asja üle. Kas see just õnnetusena kirja panna, on iseküsimus. 

Mis mul öelda, noored, täna te tantsite ja laulate, homme olete riigikogus, otsustamas tähtsamaid asju. Julgust teile. Lööge need kuivikud ja karjääritädid minema. See on teie aeg.


18 aprill 2017

Schrödingeri Savisaar

Füüsika on üks kindel asi. Kui viskad õuna õhku, võid välja arvutada, millal see maa peale tagasi jõuab. Kuid uus füüsika räägib ka muud juttu. Et kõiges ei saa kindel olla. 

Schrödingeri kass on üks neist asjadest. Paned kassi kasti, mille sees toimuvat sa ei saa teada - ning ootad. Kasti sees on seadeldis, mis kassi tapab, juhul kui toimub üks kindel sündmus. Aga see sündmus ei järgi reegleid. See võib juhtuda, võib ka juhtumata jätta. On üksnes tõenäosus, suurem või väiksem, ent kindel olla ei saa. Ja nii see kass seal kastis istubki, samal ajal elus ja surnud.

Savisaar on meie kass. Selle erinevusega, et Savisaar on elus, ent kas süüdi või süütu, seda me teada ei saagi. Haige on ta küll, see on kindel. Aga las jääbki nii. De jure, kuniks pole süüdi mõistetud, on ta süütu, ent ometigi ühiskonna silmis süüdi. 

Las ta siis istugu seal kastis. Kuniks aeg otsa saab.


13 aprill 2017

ÜRO sakib. Pardon my French

Pirakipõmaki.

USA president Donald Trump üllatas taas. Tegu, millega Obama hakkama ei saanud, Hillary Clinton ehk oleks saanud.. kui vaat seda ÜRO'd poleks.

Jutt siis sellest, et Süürias sattus keemiarünnaku alla tsiviilühiskond; muuhulgas naised ja lapsed. See pidi olema punane joon USA jaoks. Obama seda ületada ei saanud, oli ta ju rahupreemiaga pärjatud mees. Ja ÜRO kah ei lubanud.

Aga mitte Donald Trump. Las ta vahutab, ütlesid paljud. Ja nüüd siis, hele laks; näitas värve. Saatis mõned tosinad raketid Assadile pähe, märkimaks, et keemiarünnak ei lähe mitte. Ehk saab sellest ka lõpp juttudele, otsekui oleks Trump Putini käepikendus.

Stephen Colbert, kellele on antud ülesandeks igal võimalusel Donald Trumpi kallal irvitada, jättis seekord võimaluse miskit ütelda. Ütles kohe saate alguses, et seekord Donald Trumpist ei räägi, küll aga tema pojast. Targa mehe tundemärgiks loetakse võimet vaikida, kui võimalus avaneb; ent seekord oli olukord pisut teisem. Võimalus miskit ütelda oli, kuid mis teha, suu vett täis.

Nalja pakub meile kohalikus konnatiigis Yana Toom, kes arvab, et Assad pole idioot, aga Mikser on kindlasti loll. Protesteerib ta selle vastu, et ÜRO käest luba ei küsitud.

Millega siis ÜRO puhul tegemist - Venemaa poolt pantvangi võetud organisatsiooniga, lubatud üksnes plaastreid ja makarone hädalistele saata. Eriti siis, kui mängus on Venemaa huvid.

Vähetähtis pole muidugi asjaolu, et Trumpil oli parasjagu käsil kohtumine Hiinlastega. Hiinlased tulid uurima, et mis nüüd, teeme äri, või laseme lihtsalt üle. Ülla, ülelaskmine jääb ära.

Vägivald mulle ei meeldi, aga verd tahaks näha. Teeb siis Põhja-Korea miskit, või jääbki klähvivaks koeraks. Tuleb siis Putin Eestisse, või onab niisama seal. 

Hei Putin, we are ready.

If you smart, let you people be free. If you have 'cojones'.

09 märts 2017

Mingi hiinakeelne jutt



Selgitustöö Rail Balticu vajalikkuse ja kasulikkuse kohta jätkub endise hooga. Vaadakem neid. Kokku kümme selgitust. Või siis kolm.. kui nüüd võrrandit taandada.
1. töökohad (neid tuleb juurde)
2. konteinerid (neid tuleb juurde)
3. reisijad (neidki tuleb juurde)

Need kolm selgitust on pika jutu peale kenasti laiali määritud. Küll ühte ja teistmoodi, otsekui TV Shop'is. Kõik puha innovaatiline ja innovaatiline ja.. veelkord innovaatiline. Kokku 6 korda innovaatiline. Võimas. Kamaluga muid võõrsõnu ja majandusmõisteid lisaks. Andke andeks mehed, meie riigikeel on eesti keel. Kui tulete pööblile selgitusi jagama, tehke seda eesti keeles. Juhul kui.. te ise seda oskate.

Siim Kallas küsib me käest, kas oleme valmis võtma vastutust, et 30 aasta pärast pole konteinereid ega reisijaid. Siim näikse siis jällegi võtvat vastutuse, et on, kindlasti on. Tasuvusuuring küll tegemata, ent see ei kõiguta Siimu usku. Ja mis nüüd mina kobiseda oskan; ei vastavat haridust ega kogemust ega silmaringi.

Jäin siis mõtlema, et mida imet nendes konteinerites vedama hakatakse. Ega ometi põlevkivituhka, seda nagu peaks jaguma jah. Või siis kartuleid Poolast Eestisse. Andke miski kandev mõte ja ma jään vait. Olukorras, kus Eesti tugevuseks ja tulevikuvõimaluseks on meie ajud, hakata konteineritega kruusa edasi tagasi vedama.. hmm.. miskit siin pildis ei klapi.

Oleme ka seda teada saanud, et olemasoleva raudtee uuendamine selle projekti sisse ei mahu, polevat sellist võimalust laualgi olnud. Hei, mehed, miks ei olnud? Kas ikka häält tegite? Ikka kõvasti, või lihtsalt pobisesite habemesse, et võtame mis võtta annab, ärme väga vastu vaidle, muidu jääb sellestki ilma.

Ja nüüd, Siim, ütlen ma sulle täpselt, mis 30 aasta pärast juhtub. Seesama asi, mille pärast ei taheta rahastada olemasolevat raudteed. Remont ja käigus hoidmine on kole kallis. See pole ju mingi külavahetee, kus hoo maha võtad, kui tagumikul liialt valus. 

Sellest raudteest saab samasugune monstrum nagu on Linnahall. Maha lõhkuda ei tohi, remontida ei jaksa, ülal pidada ei jaksa, maha müüa ei õnnestu. Üksnes rist ja viletsus kaelas. Meie rahvuslik uhkus.

Kas tõesti on plaanis hakata riigile ja rahvale raudteemaksuga tulu teenida. Muudkui vuravad siin edasi ja tagasi; pappi jookseb. Olla ka soomlastele kasulik. Või on see lihtsalt tagavaraplaan, juhuks kui lennukid parasjagu ei lenda, et siis vähemasti mingi variant olemas.

Muu jutu vahele torkas Siim Kallas, et praeguse valitsuse maksumuudatused pole teps mitte hea plaan ja et tema jaoks kõlab jutt palgavaesusest nagu miski hiina keel.

Vastan ka sellele. Võta lahti töökuulutused ja mida sa näed - tööd on küll, ole ainult mees ja tee. Ainult, et palk: 400€ kuus kätte, 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, väljakutseid pakkuv, nagu nad ütlevad. Teeks rohkemgi kui saaks, aga laps vaja lasteaiast ära tuua. Olukorras kus üür ja kommunaalid kokku ümmarguselt 300€ maksab; 100€ söögirahaks, seebi ning trussikute ostmiseks jääb, siis see ongi palgavaesus, kulla Siim.

20 veebruar 2017

Kodanik, Maxima vajab sinu abi


Kaubanduskett, Maxima ja Prisma on hädas; pole töötajaid. Pealinnas.

Tuleb järelikult panuseid tõsta.

* tasuta sõit tööle ja koju
* öömaja
* söök
* 400€ puhtalt kätte

Heakene küll, küsija suu pihta ei pidavat löödama, öeldakse.

Ega ma lööma ei kipugi; pigem.. jahmunud. Mis te olete peast segi läinud või? Mis pakkumine see on? Meeleheitel inimestele karjäärivõimaluste pakkumine, a la, et 'vaata, kolkas, kus sa elad, pole üldse tööd, tule tee tööd pealinnas'. Ahjah, eesti keelt pead oskama ja mingi töö tegemise vilumus peab kah olema.

Mis tähendab karjäärivõimalus? Ärata endas psühhopaat ja saa kaupluse juhatajaks?

Teate mis, annan teile idee karjäärivõimaluseks. Nii, nagu pubides, nii ka poes - kassa juures olgu tipipurk (kuhu tänulik klient saab poetada enda valitud summa). See kolme erineva näonupuga pult (teate küll, roheline, kollane, punane), on jõhker. See tuleks ära keelata. Ossinovski käsuga.

Et koogile kirss lisada, käis personalidirektor Kristiina Kangur välja mõtte, et Eesti maksumaksja võiks ülal pidada nende töötajaid. Noh, tänutäheks. Mis see teine sõna oligi.. ei tule meelde.

“Meie ettevõttele oleks sellest suur abi, kui riik kehtestaks soodustused või toetused ka nendele tööandjatele, kes kindlustavad Ida-Virumaa inimesi tööga väljaspool piirkonda. Sest tulemus on ju üks: inimene on tööle rakendatud.”

Ma tõesti ei tea, kas sind sunniti nii ütlema või mõtlesid ise välja, aga asja nimi on FAIL.

Miks kurat ma pean nägema kaubanduses üldse nälginud nägusid. Miks kurat pean mina, kui klient, käima õrnalt kikivarvul, et viisakalt ja kiirelt ja delikaatselt oma ost sooritada.., et mitte jääda silma vaatama teenindajale.. teades kui ränk töö see tegelikult on ja kui närust palka nad saavad.

Kui te oma poliitikat ei muuda, kuulutan välja boikoti.

Ja ärge naerge, Kodanik sai pahaseks.

07 veebruar 2017

ka Donald Trumpid nutavad

Vanem generatsioon peaks mäletama seebiseriaali 'Ka rikkad nutavad'. Seriaal võimaldas pilku heita rikaste ja ilusate igapäevaellu, neile kaasa elada ja parastada, kui mõnel bastardil kehvasti läks. Saada rikkaks ja ilusaks, oli me kõigi unistus. Aga samastuda nendega oli raske. Juba see, et keegi on rikas ja ilus, omab justkui süüdistust, et sina seda pole. Õnnetu, saamatu ja mis kõik veel. Ent iha samuti jõukas ja edukas olla, ei jätnud meid maha; unistada ju võis, ning kui pakuti võimalust sinivereliste eraellu piiluda, siis vähestel oli südikust mitte keerata õigel ajal õigele kanalile. Ja leida seejärel lohutust, et ega neilgi kõik nii hästi lähe - vähemasti on minu elus olemas tõeline armastus ja tõeline õnn - ongi hea, et mina pole nende olukorras.


Ajakirjanikel paistab käivat praegu samasugune seriaal. Üks ajakirjanik on teinud lausa põhjaliku uurimustöö teemal, kui stressirohke on Donald Trumpi tööpäev. Et mis kell alustab päeva, millal ja kui palju säutsub, kuidas küll ta ise, kui ka tema modellist naine rahuldamata olemisega üksi aega peab veetma.

Bastard nutab, ajakirjanik rahul. Tänamatu jõhkard, ära unustanud, et tänu ajakirjanikele ta presidendiks üldse sai. No mis sest, et ajakirjanike poolt harva peale kottimise ja ilkumise midagi kosta oli. Ikkagist ju, reklaami sai, ja tasuta veel pealegi.

Seda aga, et ajakirjandus endiselt Donald Trumpi konksu otsas vingerdab, nad endile hästi tunnistada ei taha. No proovi sa ühtegi numbrit maha müüa, kui seal pole sõnagi Trumpi tegemistest. Ja proovi sa midagi hästi ütelda, satud sa teiste ajakirjanike põlu alla. Meenub nähtus kanakarjast, kus üht kana hakatakse nokkima, kuna tal mingi märk küljes. Ja ega enne ei jäeta, kui see ebard surnud on.

Vaadake endid ometi, saage solvumisest üle. Ja nähke oma viletsust - teie 'neljas' võim on pöördvõrdeline määraga, mis te suudate toota ilkuvaid artikleid mehest, kes on suutnud ennast presidendiks võidelda. Mis küll kõik naljakas ei tundu; soeng, miimika, kõnemaneer ja lühikesed näpud. Eredaimaks näiteks oleks ehk Stephen Colbert'i saated (hmm.. jah, võib ju vaielda, kas tegemist üldse ajakirjandusega).

Pean tunnistama, et teema paelub ka mind. Seetõttu klikin ja loen ka mina teie paskville. Aga pisut üksluiseks kisub. Palun, üllatage mind.

20 jaanuar 2017

Estland Estland, twinkle Star


Jätkame juttu Eesti märgi ja brändi teemal. Jagan 'uut' ideed, võtta Eesti brändinimeks Estland.

EST kontseptsioonist rääkides, kõlab ja on *land kasutatav märksa paremini kui *onia. Pikemalt räägib sellest Peedu Tuisk:

"Hulljulge idee number üks. Sidumaks Eesti Põhja-Euroopaga, võtame inglise keeles nime “Estonia” alternatiivina kasutusele nime “Estland”. Estlandiks kutsuvad meid juba niigi Saksa, Rootsi, Taani, Norra, Madalmaade ja mitme teise germaani keele esindajad, enamik neist just põhjamaalased. See on vana nimi ja Estlandiks nimetati meie maad juba Islandi viikingi saagades.
Estonia ja selle ia-lõpuline nimi seostub tänapäeval pigem Ida-Euroopaga ning uue nime kasutuselevõtt aktsepteeritud alternatiivina aitaks keerata uue lehe meie kuvandis
." 
 
Kui mõni EAS'i tegelane peaks seda lugema sattuma, siis sõnum teile - saatke see Estonia kukele. No näete ju ise, see ei lähe mitte. Ei ole mõtet punnitada ja peenhäälestada asja, mis ei tööta. Pole tarvis ennast märtriks teha, rääkides sellest, et teate mis tunne on olla Taavi Rõivas. Või tahate tõesti jagada tema saatust? Tehke julge kannapööre ja võtke kasutusele Estland. Haarake meeskonda mõni filoloog, luuletaja või muu sarnane sõnasepp.
 
Omalt poolt lisan panusena brändiotsingusse pealkirjas olevale salmikesele 'Estland Estland, twinkle Star', veel mõtte ka tuletornist. Ehk siis saatke ka see rändrahn kukele. See pole ei seksikas, ei salapärane, ei intrigeeriv.. lihtsalt üks tuim, hall jurakas.. ei liigu (enam) kuhugi, ei tee midagi. Tuletorn ja plinkiv täht aga seevastu, omavad võimsaid sümboleid ja seoseid.
 
 
Inspiratsiooniks lisaks veel paar tuttavat lugu :)

 

 
 
 
 

17 jaanuar 2017

est.onia vol 2: Eesti märk ja bränd


 
EAS'i tegevus, ei kannata suuremat kriitikat, kui nüüd viisakalt väljenduda. Raha kulutamise peale on nad meistrid, aga et mingi korraliku valmis asjaga välja tulla, seda pole. Alles see oli, kui korraldati Eesti märgi konkurss. Kõlasid kahtlused ja hoiatused, et seesugune üritus on puhas raharaiskamine ja läbikukkumisele määratud. Hoiatused olid paraku hiljaks jäänud, konkurss juba käis. Ja läbi ta kukkus.

Aga ega sest midagi, nüüd uus idee, jätame selle märgi kus kurat ja teeme hoopis brändi. 200 000€ peaks ju ometigi miski tulemuse tootma. Tootis tõesti, massidele arusaamatu rohelise läraka.
 
Nüüd, kus suurem osa eestlasi (autor kaasaarvatud) jahmatusest õhu ahmimise lõpetanud on, prooviks tehtule ja toimuvale loovamalt läheneda. Võtaks õige kodanikena ohjad oma kätte ja tehkem asi ise ära. Parimad ideed võitku. Tühja sest EAS'st ja neile veel kuluvast 80 000€'st. Las need kunstnikud elada; kui me kõik meie Lällid hooleta jätame, hakkavad nad lõpuks mässama. Ja kellele seda veel vaja.

Siiski, päris tühja see märgi otsing ei läinud, ideid sealt ju laenati. Võtame kasvõi kirjatüübi. Meie oma kirjatüüp. Märgi konkursil pakutav paraku küll ei sobinud, oli vaja stiilsemat. No tehti ära. Viisakas silmale vaadata, käib kah.

Suitsupääsuke ega rukkilill meie lugu jutustama ei kõlvanud, saime asemele rändrahnu. Vähemasti vabandus kellelegi palka maksta, et see väljamaalastele selgitaks, et vot see laik on rändrahn ja meil on neid rohkem kui mujal. Kõlab nagu sarjast '10 mõttetut fakti, mida sa ei teadnud'.

Mis veel saavutuste hulka lugeda? Kolm märksõna või fraasi, mis kirjeldaks, kui lahedad me oleme. Pakun, et sarnase tulemuse oleks saanud Facebookis levivate generaatorite, 'milline sa oled', abiga.

Siis veel pildid looduskaunitest kohtadest. Mis sest, et väheke lagedad, tuhmid ja üldse kõhedust tekitavad. No mis teha, ju siis selline meie Eesti ongi. Tööriistakast, nagu nad ütlevad. Paraku sealt peale toruteibi ja tellitava mutrivõtme suurt midagi asjalikku ei leia.

Mis puudutab laigudisaini, võivad sellega kaasneda teatavad komplikatsioonid. Firmad on teatavasti nagu naisterahvad, lähevad turri, kui samas ruumis teine naisterahvas sarnaseid rõivaid kannab. Näiteks Solarises juba on üks firma, mis laikusid kasutab.
 
 
Nüüd siis laigust, kivist ja sellest kolmandast asjast, mida ei taha asjata nimetada; üks tegelane on leidnud endale taskuraha teenimiseks humoorika lahenduse. Nimelt graveerib ta kivikestele teksti ja märgi.
 
 
Kivikesed piltide ja tekstiga võivad osutuda tõhusateks loo jutustajateks. Mõningad pildid mis leitud pinterest.com lehelt.
 
 
Miks mitte vorpida selliseid kivikesi riigi sümboolikaga? Firmade logod, aadressid jm selline. Staaride autogrammid ja mis veel. Turistile ning ärikülalisele küll kenake koorem koju kaasa tassida, ent hei, sellega võib lausa kuulsaks saada.
 
Eesti märgi otsing võiks siiski edasi kesta, pole see võimatu ühtigi. Ta on nagu laps, kelle ootamise ja valmistamisega vaeva nähakse. Nii ta jah ei taha tulla, et viskame EKA tudengitele rahapaki näppu, et olgu olla. Teeme ise.
 


 

13 jaanuar 2017

est.onia

Tere kallid lugejad. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel on rõõm teile teatada töövõidust; valmis uus Eesti mark märk. Siin ta on:
Tõestitõesti, sõnu pole.

ps. FB keeras mu konto selle lingi tõttu 'mute' peale. oleks vist pidanud lisama, et 'viewer discretion is advised'.

ps.ps. in latin: vomitare naturalis

pilt kah :)