07 veebruar 2017

ka Donald Trumpid nutavad

Vanem generatsioon peaks mäletama seebiseriaali 'Ka rikkad nutavad'. Seriaal võimaldas pilku heita rikaste ja ilusate igapäevaellu, neile kaasa elada ja parastada, kui mõnel bastardil kehvasti läks. Saada rikkaks ja ilusaks, oli me kõigi unistus. Aga samastuda nendega oli raske. Juba see, et keegi on rikas ja ilus, omab justkui süüdistust, et sina seda pole. Õnnetu, saamatu ja mis kõik veel. Ent iha samuti jõukas ja edukas olla, ei jätnud meid maha; unistada ju võis, ning kui pakuti võimalust sinivereliste eraellu piiluda, siis vähestel oli südikust mitte keerata õigel ajal õigele kanalile. Ja leida seejärel lohutust, et ega neilgi kõik nii hästi lähe - vähemasti on minu elus olemas tõeline armastus ja tõeline õnn - ongi hea, et mina pole nende olukorras.


Ajakirjanikel paistab käivat praegu samasugune seriaal. Üks ajakirjanik on teinud lausa põhjaliku uurimustöö teemal, kui stressirohke on Donald Trumpi tööpäev. Et mis kell alustab päeva, millal ja kui palju säutsub, kuidas küll ta ise, kui ka tema modellist naine rahuldamata olemisega üksi aega peab veetma.

Bastard nutab, ajakirjanik rahul. Tänamatu jõhkard, ära unustanud, et tänu ajakirjanikele ta presidendiks üldse sai. No mis sest, et ajakirjanike poolt harva peale kottimise ja ilkumise midagi kosta oli. Ikkagist ju, reklaami sai, ja tasuta veel pealegi.

Seda aga, et ajakirjandus endiselt Donald Trumpi konksu otsas vingerdab, nad endile hästi tunnistada ei taha. No proovi sa ühtegi numbrit maha müüa, kui seal pole sõnagi Trumpi tegemistest. Ja proovi sa midagi hästi ütelda, satud sa teiste ajakirjanike põlu alla. Meenub nähtus kanakarjast, kus üht kana hakatakse nokkima, kuna tal mingi märk küljes. Ja ega enne ei jäeta, kui see ebard surnud on.

Vaadake endid ometi, saage solvumisest üle. Ja nähke oma viletsust - teie 'neljas' võim on pöördvõrdeline määraga, mis te suudate toota ilkuvaid artikleid mehest, kes on suutnud ennast presidendiks võidelda. Mis küll kõik naljakas ei tundu; soeng, miimika, kõnemaneer ja lühikesed näpud. Eredaimaks näiteks oleks ehk Stephen Colbert'i saated (hmm.. jah, võib ju vaielda, kas tegemist üldse ajakirjandusega).

Pean tunnistama, et teema paelub ka mind. Seetõttu klikin ja loen ka mina teie paskville. Aga pisut üksluiseks kisub. Palun, üllatage mind.

1 kommentaar: