Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.
Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.
Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.
Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.
Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.
Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.
Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.
Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.
Oot, mis labidamehed?
VastaKustutaTuleks öelda: "Kui meil on näiteks 10 sotsioloogi..." (publitsisti, psühholoogi, spordikommentaatorit, kultuurikorraldajat, kinnisvaramaaklerit, kirjanikku, analüütikut, režissööri, toitumisnõustajat jne)
'Labidamehed' on lihtsustatud näide, kuidas tehnoloogia võimaldab vähema tööjõuga saavutada rohkem. Nagu sai ka mainitud, on mitmed elukutsed, mis üleüldse ära kaovad, vältimatult. Selles mõttes oleme ikkagist fakti ees, et tuleb uusi ameteid õppima hakkama, ka selliseid, millel pole hetkel veel nimegi. Ja on ka ameteid, mida ei saa robotitele teha anda, ent efektiivsemaks peavad needki muutuma.
KustutaEesti väiksus võib olla nii nõrkus, kui ka tugevus. Vaadakem kasvõi meie internetiseerumisasja; meil õnnestus see suuresti tänu väiksusele ja sellest tulenevast paindlikkusest.
Väga vahva blogi ;)
VastaKustuta