President on peast lolliks läinud

Just nii kõlavad enamuse (delfiloogide) reaktsioonid pealkirjade "President Ilves õnnitles Putinit" all.

Palun vaadake lähemalt, president Ilves ei õnnitle Putinit mitte poole sõnagagi. Ta ütles kolm lauset:

Soovin Teile jõudu ja edu demokraatliku ja modernse riigi ehitamisel.

Kogu Venemaa rahvale soovin aga rahumeelset ja edukat tulevikku.

Just sellises tulevikus saavad 21. sajandile vääriliselt areneda ka Eesti ja Venemaa suhted, teineteise valikuid aktsepteerivate naabrite suhted.

Esimese lausega ütles ta, et Venemaa on ebademokraatlik ja arhailine riik. Asjaolu, et ta uue riigi ülesehitamiseks jõudu ja edu soovib on puhas suuremeelsus ja härralik viisakus.

Teise lausega eraldab ta Venemaa rahva Putinist, sisuliselt räägib rahvaga otse. Üksnes heasoovlikkus, andes mõista, et ka tema on teadlik, et rahu ja edukusega pole sealmail lood just kõige etemad.

Kolmanda lausega ütleb ta otse - ärge torkige meid ja meie ei torgi teid. Me võime teiega asju ajada ja võime ka mitte. Meelsasti ajaks, aga kui see keeruliseks osutub, ajame asju teistega.

Naerge kui tahate, aga Eestist paremat välisvaenlast Venemaale pole. Pisike Eesti, tema kallal võib lõugu laksutada küll, ega ta ju midagi ei tee. Muhelema võtab fakt, et venelastele endile Eestit nii väetina ei kuvata.

Tulles tagasi pealkirja tekitanud kommentaaride juurde, tekkis mul veel üks (paranoiline?) mõte. Pole ju üldsegi võimatu, et see on Venemaa taktikaline samm, löömaks kiilu Eesti presidendi ja rahva vahele. Otsekui otsapidi reetur. Kuidagi raske on uskuda, et eestlased diplomaatia teemal niivõrd võhikud ja pinnapealsed võiksid olla.

a kes teab, ehk nii ongi