Sedavõrd väikesel rahvusriigil, nagu Eesti, on eksisteerimine ja püsimajäämine juba omaette saavutus. Me oleme sellega hakkama saanud.
Noor, teismeliseeas Eesti valis enda juhiks Ansipi, perfektse isakuju. Ta on karm, ta on jäik, suhtkoht õiglane aga ta pole rumal. Sa ei pea tema pärast häbenema näiteks võõrmaaliste ees. Ta ei tõmble, on kindel ja rahulik. Kampaania: "võid kindel olla", tõestab ennast praktikas; võid kindel olla, et midagi ei muutu.
Võimalik, et Ansipi meelest on toimunud ja muutunud palju. Jah, statistika on 'politicans best friend'. Ometigi näevad eestlased täna tuttavat situatsiooni - stagnatsiooni.
Eestisugune riik vajab eluspüsimiseks paindlikkust, kohanemisvõimet. Ei ole loogiline, et olukorras, kus meie väikest riiki paisatakse ühelt tormilainelt teisele, oleme valmis kõigeks, ka kartulikoorte söömiseks, ent meie riigi valitsus on tardunud vaid ühte majandusmudelisse.
Ansip, aeg on muutusteks. Respekt sulle saavutatu ees, ent tõesti, ära muutu Savisaare duplikaadiks. Ja veel, kui reformierakond tahab oma nime kõrgel hoida, olgu ta valmis reformima raskeimat - iseennast.
ps. tunnistan, kasutasin blogile lisatud fotot ilma loata
Minu lugupidamine teile õigete hinnangute andmise eest nii Savisaare kui Ansipi kohta, rahvas arvab just nii (kes mind ümbritsevad), aga kahjuks midagi ei muutu, mõlemad hoiavad kõvasti kinni oma kohtadest.
VastaKustutaaustusega
Mina küll ei näe perfektset isakuju kusagil. Minu isa näiteks oli suhteliselt kõrge IQ'ga, ei demagoogitsenud ega olnud agresiivne kommunist.
VastaKustutaMina näen ideelise kommunisti kuju, keda üleminekuaegadel ei suudetud maha hääletada. Kes karjeristina ja NLKP's hea ettevalmistuse saanuna tormas uutes oludes võitlusse ja saavutas isegi teatavat edu.
Usun, et jõuame Ansipit mõnede aastate pärast veel kiita ja tänada. Paljude tema otsuste mõju me saame tunda alles aastate pärast. Eks seal ootavad meid kõiki üllatused. Küllap oskame siis paremini võrrelda, meie vs. nemad. Meie vs. soomlased, rootslased, norrakad jne.
VastaKustutaAga jah, Ansipi aeg on läbi.
Või võib ka teisiti ütelda: me oleme oma eesmärgi saavutanud, me oleme kõige tublim, kõige edukam Euroopa Liidus. Sellel lahingul oli oma hind. Nüüd aga oleks aeg maha rahuneda ja haavu parandada. Rahvast ei tohi välja kurnata.