Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.

Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.