17 november 2020

Haritlasdemokraatia võlud ja valud

Tänase postitusega tahan esile tõsta Tõnis Saartsi artiklit: 'haritlasdemokraatia, tänan, ei! See on populismi pesavooderdaja ja loob uusaristokraatiat'.

Kui küsida kodanikelt, et kes peaks juhtima riiki, kas haritud või harimata inimesed, siis vaevalt, et keegi pooldaks harimata tegelasi. Ometigi, kuigi meie valitsus on suurelt osalt kõrgelt haritud, pole me tulemusega rahul. Milles siis probleem?

Ilmneb, et haritud inimestel on kalduvus moodustada omaette klubi, kus riigi juhtimise ja majandusega kaasneb haritud inimeste eluolu parendamine, jättes vähem haritud kuhugi taha lohisema. Millest selline ving, ütlevad nad: minge kooli ja õppige, kõrgharidus meil ju tasuta. 

Heakene küll, läheme siis kõik ülikooli. Mis edasi? Iga Eesti kodanik hakkab eriala spetsialistiks, firmajuhiks või ministriks. Päriselt või? Kes siis odavama töö ära teevad? Ega ometi n...

Praegune opositsioon valitsuses näeb kurja vaeva sellega, et EKRE kõrvaldada, mõistmata, et nad ise selle monstrumi sünnitasid. EKRE võib ju kukutada, ent probleem sellega ei kao - tarvis on riiki, kus kodanikud saaksid osaleda enama, kui linnukese joonistamisega iga paari aasta tagant. Kodanikul on vaja teadmist ja tunnet, et teda on kuulda võetud. 

Lõpetuseks tsitaat artiklist:

"(haritlasdemokraatia) Tulemuseks pole mitte demokraatia kvaliteedi parenemine, vaid populismi tõus, usalduskriis, võõrandumine ja polariseerumine – teisisõnu, ohtlikult kreeni vajuda ähvardav riigilaev. Brexit, Donald Trump ja EKRE Eestis pole midagi muud kui alumiste tekkide mässu väljendus. Kui mõnede äratuskell pole veel helisenud, siis mida veel on vaja?"


1 kommentaar:

  1. Jah. Jagasin ise sama artiklit. Saarts on kirjutavatest ühiskonna-teadlastest kõige teravama sulega.

    VastaKustuta