24 mai 2012

Meikar Meikar, mida sa teed?


Silver Meikari avaldus rahade liikumisest erakonnas oleks pidanud idee poolest plahvatama pommina, kuid ilmselt ei tule sealt peale valju susina suurt midagi. Ajakirjandus on samas korralikult kihama läinud; ei ole just igapäevane, kus kõige kõvema partei saladused avalikuks tulevad. Tööst ja leivast ju ära ei ütle.

Priit Toobali kommentaar oli üllatavalt tagasihoidlik, mis kinnitab veendumust, et kõik on ühtviisi patused, kedagi risti lööma ei tormata. Ehk siis teisisõnu, midagi olulist ei muutu. Tulevikus tehakse ilmselt mõned seadused ümber, et tagada puhtam ja selgem rahastamine aga probleem jääb endiselt alles.

Probleemi nimi on huvide konflikt. Ühest küljest tahab avalikkus teada mis toimub, kes on tellinud muusika ja mis muusikast edasi saab. Teisalt ei taha kodanikud kuulda partei rahalistest probleemidest, kus maksumaksja raha näiteks teede hooldusest või lasteaedade arvelt partei kassasse kanditakse.

Siia lisanduvad veel ka annetajate huvid; mitte kõik ei soovi, et äripartner, tööandja või kasvõi sugulased teaksid, kellele sa pöialt hoiad. Meikari poolt mustaks nimetatud raha ei tarvitse nii must ollagi. Kui ärimees toetab mõnda parteid, ei tähenda see tingimata mingi varjatud hanget, vaid lihtsalt seda, et neile meeldib selle partei poliitika ning sellest tulenev ärikeskkond. Jah, 'money talks', ent selge on ka see, et raha ei armasta äpusid; raha armastab raha.

Tulles Meikari personaalküsimuse juurde, et miks ta sellise avaldusega lagedale tuli on mitu versiooni. Olgu öeldud, et temas tärganud aususepuhang ei ole veenev. Kindlasti on seal teatav kogus idealismi, ent seegi pole väga veenev. Mis selles loos hapu on, viinamarjad või miski muu, teab Meikar ise kindlasti kõige paremini.

Mina pakun välja versiooni, et kuna Meikar jäi ilma riigikogulase ametist, muutus ka tema sotsiaalne staatus astme võrra madalamaks. Usun, et vastu ei vaielda ka tõsiasjale, et Kristen Michal on Meikarist omajagu seksikam ning näitsikute tähelepanu Meikari suhtes jääb suht kesiseks ja sellises olukorras on kibestumine kerge tekkima. Teisisõnu lõi Michal Meikarilt lihtsalt naised üle.

Enda au ja väärikuse tõstmiseks näikse puhtsüdamlik ülestunnistus toimivat hästi. Aga mitte minu silmis selles loos; Meikar ei ole veenev ja julge poliitik, pigem äpu, kelle priginast ei sõltu suurt midagi. Soovitan Meikaril uus töö otsida, kasvõi kullerfirmas, kus on selgelt kirjas, kes ja kuhu ja mida. Nii leiaks ta oma võimetele vastavat rakendust ja südametunnistus jääks kah puhtaks.