18 september 2015

Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.


Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.


15 september 2015

Sina ei pea mitte herjama

Nonii, uksed pauguvad, ei meeldind meile see kõne. Mis ta siis ütleb, selliseid asju ja meile, kes me ajame õiget Eesti asja. Ja kes ta selline üldse on, mingi mikimaus, arvab, et kikilips teeb temast nüüd mehe?

Jutt siis sellest, kuidas EKRE Nestori ja Ilvese kõne peale riigikogu saalist välja marssis. Mis siis nüüd juhtus, oli valesti midagi? Pakun, et tegu oli eesli sündroomiga. Lubage ma selgitan.

Üks jutluse teema, mida kirikus aegajalt kuulda võib, räägib eeslist, kes asjadest pisut omamoodi aru sai. Tuleb tema linna, rahvas kõik sillas, hüüavad hoosiannat, et kuningas on saabunud. Mõte siis selles, et eesel ärgu arvaku endast rohkem, kui ta tegelikult on, mõistku oma rolli ja leppigu sellega. Nii nagu kiituse, nii ka laitmisega, ei maksa ennast teha maailma patuoinaks, suurimaks kannatajaks.

A vaat kus president ise ütles, otse kantslist, mulle, mõtelge. Ju ma siis ikka olen miskit erilist, mitte tühipaljas haukuja. Jaajah, oledoled.

See öeldud, tervitan uue tegelase sündi karikatuurimaailmas - kodanik Dorvits. Ütleb mis mõtleb, harjuge ära.


* herjama - tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu

14 september 2015

Püssirohu retsept: 1 osa pagulast, 2 osa eestlast


Võttis aega mis võttis, aga hakkama ta sai; Putinil nimelt, Eesti rahva omavahel tülli ajamisega. Kuigi vaevalt, et see tema eesmärkides eraldi punktina rasvaselt kirja oleks pandud; lugu käib ikka üle meie peade ja suuremas plaanis kui meie armas konnatiik. Tülist ja õudusest on haaratud terve Euroopa.

Asjast nüüd lähemalt. Venemaa on viimasel ajal märgatavalt suurendanud "humanitaarabi" saadetiste mahtu Süüriasse. Jah, just sinna, kust põgenikud pärit. Muuhulgas muidugi ka sõjalist abi võitluseks ISIS'ega. Revolutsiooni leek ei tohi ju vaibuda, lisagem kütet. Et Venemaa ka varem silma on paistnud "rahu ja õnne" toovate projektidega, pole see sugugi üllatus. Etteantud vastuste juures pälvib preemia pigem parima küsimuse esitaja - eeldatavasti algab see küsimus sõnaga MIKS. Või kes teab, ehk sellest piisabki.

Nüüd, kus Venemaa rahaline seis järjest nirumaks läheb ja Ukrainagi projekt ettenähtud kulutusi kordades ületab, otsustatakse saata resursse kaugesse sõjakoldesse puhtalt sellepärast, et ikkagi partner ja lepingud seda eeldavad? Asi on rohkem kui kahtlane. Et Venemaa tunneb kaasa sõjapõgenikele ja soovib Euroopale head? Kas Venemaa sõnu saab uskuda, on ta siiras? Lubage naerda.

Loodan, et seesinane kirjutis aitab meil tõsta oma pilgud nabast kõrgemale ja näha kus meie tegelik vaenlane on - ikka piiri taga, mitte siin, mitte meie oma rahvas. Narr oleks, kui juba enne pagulaste saabumist eestlased teineteist maha on nottind. Ärgem laskugem nii madalale, et hakkame taas koostama nimekirju rahvavaenlastest, meie oma vendadest ja õdedest. Pealegi pole meil Siberit, kuhu need tülikad elemendid saata.

Mis aga puutub pagulastesse, siis lahendusena pakuksin välja selle, et me ei võta neid vastu - maksame trahvi ja lisame omalt poolt hea tahte märgina ka pisut peale. Leiame neile saarekese, kus nad saavad karmimad ajad üle elada, et siis sõja lõppedes kodumaale naasta. Et nad päris lolliks seal saare peal ei läheks, õpetagem nad kasvõi käpikuid kuduma, kui muud paremat pähe ei tule. Või lugema ja kirjutama, asi seegi. Eesti rahvas ei ole pagulaste vastuvõtuks valmis, mitte sellisel moel, mitte praegu. Kuigi mina isiklikult lepiksin nii mõnegi mustanahalise lisandumisega tänavapilti, näen ma, et paljud mu sõbrad ja tuttavad pole sugugi sama meelt; konsensust pole. Kodumaa on - ühine ning jagamatu.

Head, ja ainult head.