28 oktoober 2020

Eesti 200 - uue põlvkonna erakond

Selguse huvides pean ära õiendama ühe uudise - astusin erakonna Eesti 200 liikmeks. Miks ma seda tegin ja mis edasi juhtuma hakkab, sellest nüüd lähemalt.

Mingi erakonnaga liitumise vajadust tundsin juba ammu, ent ükski ei tundunud piisavalt kodune. Peamiseks tõrkeks oli soov säilitada vaba kodaniku staatus, mis minu silmis on väärtus omaette. 

Eesti 200 erakonna näol leidsin kodanike ühenduse, kelle suhtumine ja eesmärgid ühtisid parimal võimalikul moel minu omadega. Kirsiks koogil - ma ei tunne ennast ahistatuna ega piiratuna, ma olen endiselt vaba kodanik.

---

Tulevik ei ole lihtsalt see mis juhtub, vaid see, milles sina osaled. Mõistagi, paljugi juhtub sõltumata sinu toimetamistest. Mina teen omalt poolt panuse sellele, et teen mis võimalik, tulgu siis mis tuleb. Küsimus ette - kumbal juhul on kahetsus suurem, kas siis kui tegid mis suutsid ja kõik nurjus, või siis kui ei teinud midagi, kuniks tekib kahtlus, et oleks saanud paremini kui oleks teinud. Veelkord, mina panustan tegutsemisele.

Meie noored on sündinud riigis, mis on vaba ja avatud maailmale. Jäägu meist kaugele pärsitus, mis jälitab meid siiani 'õndsa' Nõukogude võimu ajast. Las noored õitsegu, las nad tegutsegu - või mis, et pigem olgu nad nagu meie, vanad kännud, kohitsetud algatusvõimest ja julgusest?

Tulevik on see, mis sünnib järgmine aasta, samuti see mis sünnib 10 aasta pärast, samuti see mis sünnib 100 aasta pärast. Jah, ka mina tahaks juba järgmine aasta rohkem hüvesid ja vähem maksusid. See on võimalik, võtkem vaid laenu. Aga tulevik on ka meie noortel, kes peavad vähema tööjõuga üleval pidama suuremat hulka pensionäre kui täna. Millise soovituse me neile jätame?

Meie riigi ja rahvuse püsima jäämiseks on parimaks võimaluseks haridus, täpsemini selle kvaliteet. Üksnes nii suudavad tänased noored täita neile pandud ootuse. Lisaks peavad noored igal sammul tunnetama, et kogu riik, kogu rahvas on neid toetamas, neid ja nende isiklikke eesmärke oluliseks pidades.

 ---

Blogi tuleviku seisukohalt pole mul vähimatki kavatsust seda muuta erakonna häälekandjaks. See oli ja jääb minu kui eraisiku, kui kodaniku arvamuse viimaseks kantsiks. Kui ma ka peaks mõnda erakonnaga seotud teemat kajastama, siis on see erandlik ja kaaluka põhjusega.

 

20 oktoober 2020

väärikus vs eneseväärikus

 Väärikus

Kujutame ette, et sulle räägitakse kellestki keda sa pole varem kohanud ja öeldakse, et ta on väga väärikas inimene. Mis pilt sul silme ees jooksma hakkab?

Ilmselt keegi, kelle riietuse ega käitumise kohta pole ühtegi paha sõna ütelda. Riided on tal puhtad ja triigitud; ei tarvitse olla silmapaistvalt kallid aga odavad kah mitte. Käitumine on tal rahulik, ei rapsi ega tõmble, ei sülita avalikus kohas maha. Suheldes kuulab, lisab mhmh, et väljendada aktiivsust kuulamisega. Vastamisega viivitab, lisades ette oma avaldusele, et 'väga huvitav'.

Väärikus kaaskodanike silmis on väärtuslik valuuta, raskem võita kui kaotada. Väärikus kaaskodanike silmis tähendab kummardusi, võimalik, et ka majanduslikke võite.

Väärikusele lisavad punkte sinu taust: sinu perekond, suguvõsa, haridus, amet, positsioon.

Eneseväärikus

Ent mis on eneseväärikus? Millest see toitub, millest elab? Kuigi meil on kaks erinevat sõna, näikse olevat segi aetud ja segaseks aetud väärikuse mõiste üldse. Eneseväärikus - see peaks ju olema midagi isiklikumat, sõltumata ühiskonnast üldisemast. Eneseväärikus, ma kujutan ette, peaks olema miskit, mida ei kõiguta tormid ei tuul. Eneseväärikus ei pea sõltuma riietest, kuuluvusest ega isegi ühiskonnast.

Eneseväärikus on sisemine pühendumus, otsus, et mina ei ole nagu rõhuv enamus. Otsus, et mina ei vihka ega põlga teistsugust inimest, vähemasti mitte tegudes. Otsus, et mina hoolin endast nõrgematest ja rumalamatest. Otsus, et mina ei tösta ennast kõrgemaks, vaid osutun osaks ühiskonnast. Minu väärikust ei mõjuta see, kui ma suhtlen sundimatult kehvasti lehkava asotsiaaliga.

Eneseväärikus on ja võiks olla miskit sellist, mida ei mõjuta muutused sotsiaalses elus. Üleeile sa suhtlesid professoritega, eile tunnustatud ärimeestega, täna aga märsilohistajatega. Kas see peaks mõjutama sinu eneseväärikust? Ma väga kahtlen.

Võiks olla vähegi ..

Olgugi, et väärikus või eneseväärikus näikse olevat isiklikud teemad, paistame neid võtvat isiklikumana kui tarvis. Näiteks, kui keegi seltskonnas käitub matsina, tavatseme ütelda, et "kas tal pole üldse eneseväärikust?".

Miks meid häirib kui keegi seltskonnast käitub vääritult? Ilmselt heidab see varju meile endilegi. Et miks ometi sa selliste tegelastega üldse tegemist teed. Tõepoolest, sinu seltskond ütleb mõndagi ka sinu kohta. Paraku ja võimalik, me mõtleme asju üle.

Kutsun siinkohal üles kaaskodanikke märkama, hindama ja kasvatama eneseväärikust. Eneseväärikus ei sõltu sinu kuuluvusest, haridusest, tutvustest, ametist ega muust sarnasest. Sinu eneseväärikus sõltub otsustest mida keegi teine peale sinu muuta ei saa. Ja sina tead, et nendel otsustel on väärtus. Ja see lisab ka sinu silmi pilgu, mis pole ülbe ega üleolev, ent siiski vallutamatu.


sina oled eneseväärikas