Kindlasti oled kuulnud ütelust, et 'õppida tuleb teiste, mitte omaenda vigadest'.
Sedasorti postulaat kuulub kuulub gruppi sarnaste nõuannetega, a la 'ära katsu keelega külmunud ukselinki'. Kõlab esmalt ütlemata targalt, ent on samas samavõrra sisutühi.
Elu paraku ei paku üksnes tuttavlikke 'külmunud ukselinkide' olukordi. Ehk siis, millest või kelle käest õpime siis, kui olukord on uus ja tundmata.
Kui oleme elu üles ehitanud selliselt, et jälgime teisi, kuidas nemad teevad ja hakkama saavad, võime ühel hetkel jänni jääda, sest olukord on sedavõrd uus, et ühtegi õpetlikku näidet pole saadaval. Mis nüüd siis teha? Traditsioon aitaks, kui seda vaid oleks.
Appi tuleb nooruslik piiride katsetamine - kas senised piirid ikka päriselt toimivad ja mis üldse seal teisel pool toimub?
Elukogenute tarkus ütleb, et seal väljas on viirus, mis tapab sinu sõbrad ja sinu ema ja vanaema ja vanaisa ja isa ja kõik ja lõpuks sinu enda kah. Sina noor ja loll istu kodus, suu kinni ja värise. Ja õpi. E-koolis.
Mida kuradit???
Tagasi tulles pealkirja juurde. Kas olemegi võimelised õppima üksnes siis, kui miski väga raske ja valus asi vastu pead laksab? Ehk õpiks ka 'mitte-vigadest', ehk õpiks, põhimõtteliselt, nagu üks inimeseks arenenud imetaja selleks üldse suuteline. Õpiks ehk kõigest, õpiks kogu aeg, iga päev, järjepidevalt.
Newtoni avastused ühest küljest avasid inimeste meeli mõistmaks ilmaelu, ent samas kammitsesid seda. Hakkas domineerima meelsus, et kõik on kindel, kõik on püsiv, kõik on ennustatav. Vähemasti minu füüsikaõpetaja asju just nii seletab, et kui 1 kg raskune asi 1 meetri kõrguselt alla kukutada siis juhtub järgnev asi. Kõik valemitega kindel ja paigas.
Aga see viirus, palun valemit? Istu kodus! äitäh
Ma usun, et meil on midagi paremat pakkuda. Mis oleks kui tõesti harjutaks ümber kõik oma hügieeniharjumused; peseks käsi, kannaks maski jne.
Mis te mõtlete, et kõik need miljonid ja miljardid mis praegu abina majandusse voolavad, jäävad tagastamatuks laenuks? Need võlad tuleb tagasi maksta meie lastel. Ühtlasi peavad meie lapsed kinni maksma meie laiutamise, meie fafa elu; tahan reisin itaaliasse, tahan käin kanaaridel, tahan kannan guccit.
Prohvet, keda paljud meist oodanud, mõned ehk kartnud, on lõpuks ennast avalikuks teinud - jah, saage tuttavaks, kõige väiksem meie seas, surub põlvili ka suurima.