Õhtuleht, mis muidu üdini kollane, avaldas artikli, mis räägib sootuks teisest värvist. Palju koledamast värvist.
Nimelt on endas leidnud tahtmist ning jaksu 40+ isa randasid rämpsust puhastada. Paraku on rämps suurem kui mees. Ja ühel hetkel sai mehe ramm otsa. link
Ma pean siinjuures olema aus nii enda laste, kui teiste samavanuste noorte suhtes - jah, mina olen olnud osaline teie keskkonna täis pasandamises. Vabanduseks võin üksnes seda ütelda, et ma ei adunud ega teadnud, mis tagajärgi minu tegevus või selle puudumine endaga kaasa toob. Või, olgem korrektsed - mind ei huvitanud kah väga.
Sinna perioodi mahub ka aeg, mil nii mina kui mitmed mu usukaaslased uskusime, et jah, maailm lähebki hukka, aga siis tuleb Jeesus tagasi ja kõik õiged võetakse taevasse. Ja kõik uskmatud jäävad siia oma patu tagajärgi nautima. Kõlab nagu plaan.
Üks kahest: kas on Jeesusel äratuskell katki, või on Taevasel Isal veel suurem ja ägedam plaan. Andke tuld pühaisad, andke tuld.
Kujutad sa ette, et oled riigi ühe tähtsaima ameti peadirektor, nonii, ütleme politsei ja piirivalve peadirektor. Ja siis ühel päeval astub su uksest sisse pizzakuller. Esitab sulle paberi, millel on kirjas, et 'jah, olen nõus, et homme hukatakse mind avalikult ja võimalikult suure häbi saatel'. Ja palutakse sinu allkirja.
Ja siis, kui sa viisakalt ütled sellest imelisest hetkest ära, esitatakse sulle teine paber, milles kinnitatakse, et hukkamine toimub niiehknaa. Aga seal on juba tähtsa tegelase allkiri - virtuaalne. Tähendab.. nagu oleks, aga tegelikult pole.
Ehk siis, pizzakuller.. tähtis nägu peas, nagu arvaks, et teebki oma tööd, loobib sind printerist pool tundi tagasi välja lastud pahnaga. Ja et seda venda peaks nagu tõsiselt võtma?
Aga Elmar Vaher võttis. Ma saan temast isegi aru - tema ametivanne ja värk nõuab, et ka kodanikud teaksid, mis toimumas on. Jaa, Elmar, ma saan aru, aga pea nüüd hoogu. Selle asemel, et paberid otsemat teed paberihunti saata, tulid sa nendest suuremale ilmale rääkima. No ei ole vaja, saa aru, ei ole vaja.
Vähe veel puuduks, kui Vaher hakkaks ette kandma, et temale tundmatu kodanik Ajuvaaba Tumbaumba maalt saatis emaili, et Vaher nüüd kohe miljonär, juhul kui aitab paar pisiasja pangas korda saata.
Ausõna Elmar, sa langesid lõksu, lausa haledalt. Sellegi poolest, ma toetan sind :)
pmst tegin otsuse, et sõltumata sellest, mida perekond Helme ka suust välja ei ajaks, vaikib minu blogi nende tegemistest vähemalt pooleks aastaks.
Jah just, ei heakskiitu, ei vastuväidet, ei midagi, lihtsalt vaikus. Mõistan, et 'vabal' ajakirjandusel sedavõrd suurt vabadust pole. Ma mõtlen, et kui president ütleb, et tahab rääkida Eesti rahvaga, siis ilmselt seda tal võimaldataks. Aga minister, kes ei viitsi isegi tööl käia, no kuulge.
Siinkohal üleskutse kõigile vabadele ja vähem vabadele; kui olud just ei sunni, siis ju ei pea. Nimetatud perekonnal, madisonil ja perede viimasel tõsisel kaitsjal on olemas kõik võimalused oma häält kuuldavaks teha, nõnda nagu minulgi.
Ma mõtlen ja meenutan, et vaid vähekest aega tagasi oli meil kodanikuühiskond. Ohjah, neid on päris palju, Delfi kommentaariumites lausa ülemäära palju. Aga tehkem eksperiment, kus järgmine kuu ei avaldata perekond Helme suust muid, kui ametlikke teadaandeid, ja üksnes juhuse valitud kodaniku arvamus ja selle analüüs. Ma eeldan, et kodanik ise jääb puutumata ja vaidlusse läheb üksnes tema idee ja seda toetavad argumendid.
Enne kui Helmed proteste esitavad - teil on müriaad sotsiaal meediat oma ideede levitamiseks; keegi pole mulle kätt ette seadnud ja ma loodan, et teilegi mitte. Seega, enne kui uksi paugutama hakkate, et 'mina olen ometigi minister', meenutan teile, et 'mina olen ometigi kodanik'.
Mulle võib mõni Helme idee täna meeldida ja teine mitte meeldida. Ja homme võib täitsa vastupidi olla. Ja olgu see veel kord ja valjult rõhutatud - ma pole allutatud partei sisekorrale. Ma olen vaba kodanik.
Mõistet gurmaanlus seostatakse esimese hooga ilmselt toiduga. Jah, seda see on ka, ent siiski märksa laiem ja sügavam.
Gurmaan on inimene, kes otsib ja leiab halliseguse pakutava hulgast selle erilise, selle aahhh.. kogemuse ja naudib seda, nagu oleks käes viimnepäev, lootuses, et see kestab igaviku.
Gurmaan pöördub tihti tagasi seni kogetu juurde, ent ei rahuldu sellega siiski; talle on avanenud uus maailm - meeleliste naudingute maailm. Talle on omane lootus ja usk, et leidub vähemasti veel üks maitse, veel üks heli, veel üks vaade, mis ületab kõik senised. Gurmaan langeb masendusse, kui pole seda leidnud päevade, kuude ega aastate otsingute kestel. Ta hakkab mõtlema, et kas see oligi kõik, kas see oligi parim maitse, parim muusikapala, parim kirjatükk. Peab ju olema rohkem.
See on koht, kus gurmaan kadestab lihtsat inimest, kes naudib siiamaani Meie Meest. Või seda, kes ahmib kahe suupoolega kartulit hakklihakastmes, leides, et see ongi inimkonna tippsaavutus.
Sestap me kohtamegi huvitavat vastuolu gurmaani ja lihtsa inimese vahel. Kui gurmaan istub laua taha, maitseb sööki ja kirtsutab nina, et liiga palju seda ja liiga vähe toda ja üldse, seda ma olen juba söönud, siis lihtne inimene samal ajal matsutab ja luristab, heites hukkamõistvaid pilke - 'raisk sa virised, buhhenwaldis söödi rotte'.
Füüsika, vibratsioon ja võnked
Lubage mul nüüd pisut lammutada romantikat gurmaanluse teemal. Asi on selles, et nii maitse, heli kui visuaal on kõik füüsikaliste parameetrite järgi seletatavad. Alustagem helist, kui kõige mõistetavamast.
Heli on ehee.. helivõnkumine. Trummid, kidrad, särkvärk, on kõik üks helivõngete kombinatsioon. Ja kui see võnkumine ühtib sinu sisemisega, siis tunned sa seda kui oma ning naudid seda. Ning sinu aju, mis on evolutsiooni käigus arenenud ennustamaks järgmisena juhtuvat, saab premeeritud, kui ennustatu tõeks osutub. Ning sinu organism tervikuna, soolikad ja kõik kokku, premeerivad aju juba ette, et nüüd tuleb midagi head. Sestap polegi sul vaja Onu Bellat kuulda, piisab teadmisest, et see on järgmine lugu. Ja rõõmuhormoonid juba voolavad.
Või võtame siis toidu. Sinu nina püüab kinni küpse maasika lõhna. See pole muud kui lõhnamolekulide vibreerimine sinu ninas asuvate sensorite vastu. Ja see maasikamaitse on samuti üksnes molekulide vibratsioon, mida siis sinu aju tõlgendab kui eriti hea ja kasuliku ja kindlapeale nauditavana.
Kolmandaks siis visuaal, mis pole muud kui eri sagedustel levivad elektromagnetlained. Sinu aju annab sagedustele tõlgenduse, et see on punane, see roheline ja see eriliselt ilus sinine. Ja kuigi looduses värve tegelikult pole, oleme omistanud neilt peegelduva värvi neile olemuslikuks. Et rohi on roheline ja taevas sinine.. no ei ole ju, tegelikult. Tegelikult on kõik hall.
Cypher'i kiusatus
Kes on vaadanud filmi 'The Matrix', mäletab kindlasti tüüpi nimega Cypher, kes reetis Morpheus'e. Lõunatades restoranis koos Agendiga, ütles Cypher, et ta teab, et see välimuselt ahvatlev ja hästi lõhnav lihatükk pole tõeline, ent ometigi oli ta valmis hülgama tõelisuse, et nautida seda näilist. Tema tõeline maailm oli oluliselt maitsetum kui Matrixi pakutu ning ta oli kaotanud lootuse ja usu, et tõelisus midagi paremat pakub. Ma ei saa teda milleski süüdistada.
Prohveti ülesanne
Minu, kui prohveti ülesanne, on pakkuda vaadet erinevate valikute ja nende tulemuste suhtes. Ja mis ma saan lubada, on see, et ei lõpe head maitsed, ei lõpe hea muusika, ei lõpe kaunid vaated. Ära sule veel silmi, ära kata kõrvu, elul on sulle üllatus.
Kirss koogil
Kirsiks koogil pakun mõned muusikapalad, mis ma just täna avastasin ja kuulsin. Ja mind rõõmustab, kui vähemasti üks neist ka sinu elu ilusamaks teeb.