Kujutad sa ette, et oled riigi ühe tähtsaima ameti peadirektor, nonii, ütleme politsei ja piirivalve peadirektor. Ja siis ühel päeval astub su uksest sisse pizzakuller. Esitab sulle paberi, millel on kirjas, et 'jah, olen nõus, et homme hukatakse mind avalikult ja võimalikult suure häbi saatel'. Ja palutakse sinu allkirja.
Ja siis, kui sa viisakalt ütled sellest imelisest hetkest ära, esitatakse sulle teine paber, milles kinnitatakse, et hukkamine toimub niiehknaa. Aga seal on juba tähtsa tegelase allkiri - virtuaalne. Tähendab.. nagu oleks, aga tegelikult pole.
Ehk siis, pizzakuller.. tähtis nägu peas, nagu arvaks, et teebki oma tööd, loobib sind printerist pool tundi tagasi välja lastud pahnaga. Ja et seda venda peaks nagu tõsiselt võtma?
Aga Elmar Vaher võttis. Ma saan temast isegi aru - tema ametivanne ja värk nõuab, et ka kodanikud teaksid, mis toimumas on. Jaa, Elmar, ma saan aru, aga pea nüüd hoogu. Selle asemel, et paberid otsemat teed paberihunti saata, tulid sa nendest suuremale ilmale rääkima. No ei ole vaja, saa aru, ei ole vaja.
Vähe veel puuduks, kui Vaher hakkaks ette kandma, et temale tundmatu kodanik Ajuvaaba Tumbaumba maalt saatis emaili, et Vaher nüüd kohe miljonär, juhul kui aitab paar pisiasja pangas korda saata.
Ausõna Elmar, sa langesid lõksu, lausa haledalt. Sellegi poolest, ma toetan sind :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar