Kutsun siis samuti rahvast osalema selle aasta talgutel. Olen ise eelmistel aastatel käinud ja ütlemata hea enesetundega õhtul magama heitnud. Kui sul midagi mõistlikku homme teha pole, siis tule talgutele. Võta kaasa sõbrad, pereliikmed, või tule üksi, ükski töökäsi üleliiast pole.
Teeme Ära kodulehelt leiad hõlpsasti oma kodukoha lähedalt midagi, mis tegemist tahab. Vajalik info on olemas, kus, mis kell, kontaktid, mis kaasa võtta - ei midagi keerulist. Isegi kui sa registreeruda ei jõua või ei soovi, tule ikka, küllap sulle tegevust leitakse.
Pullerits tahtis intervjuud, seda õite magusat. Värskeim liikumine, teistmoodi, viimase aja suurematest, küsimusi tekitav projekt; veidral kombel siiamaani ikka veel korraliku analüüsiva arvamusartikli ja intervjuuta. Nagu Pullerits tunnistas, mitte üks tont ei saa veel aru, mis värk käib ja millega see lõppeda võiks.
Intervjuu ilmus Postimehes, pealkirja "Ühtse Eesti ema-isa lubavad elu õppetundi" all. Et intervjueeritavatel üldiselt omapoolseid tingimusi on, pole üllatav, ent antud juhtumil, antud olukorras, oli vähemasti üks tingimustest ärevust tekitav. Nimelt nõuti, et kogu intervjuu saaks videosse võtta (suurkogul näitamiseks) ja et küsimused oleksid ette teada. Kogenud ajakirjanikuna eiras Pullerits küsimuste nõuet, aga kaamerast ta ei pääsenud. Ehk siis, ei mingit kärpimist, ega ajalehele sobivamaks toimetamist. Kõlab huvitavalt :)
Pulleritsu avakäik seisnes nõudes, et teda ei tohi filmida selja tagant; mis muidu võiks jääda tähelepanuta, kui sellega poleks kaasnenud vägagi kummalist põhjendust. Nimelt meenutas ta Katõni ajalugu, kus keegi kedagi kuklalasuga elimineeris. Mis see nüüd siis oli; solvumine, et teda ei usaldata, või lihtsalt otsitult jabur põhjendus? Karmid naljad teil, herr Pullerits.
Intervjuu üldine toon oli ründav, küsimustele küsimustega vastamine, sildistamine, hinnangu veel toimumata sündmustele andmine, spekuleerimine. Päris korralik kätš, mis mitmete kommentaatorite meelest Pulleritsu kahjuks, seisuga 1:0 lõppes. Ja kahju oli ka minul. See intervjuu võinuks olla märksa sisukam, kui tunnustatud ajakirjanik õigema jalaga päeva oleks alustanud.
Tõepoolest, milleks need mõttetud küsimused tulevikuplaanide kohta, kui juba ette oli teada, et midagi sealt välja ei pigista, etenduse lõppvaatust ei reedeta. Järgmisele ajakirjanikule pisike vihje, esita küsimusi pigem selle kohta, kuidas kõik alguse sai, mida huvitavat lihtsurelikud teatrirahvale rääkinud on. Sedaviisi toimides saaks märksa rohkem aimu sellest, mis ja miks toimub. Inspiratsioon ja materjal etenduse tarvis on ju saadud rohujuure tasandilt ning "suitsunurga" vestlustest.
Pärleid ja tähelepanekuid veel. Pulleritsu väitel pole tal poliitilisi huve, ent ometigi näib ta kinni hoidvat otsekui enesestmõistetavast eesõigusest poliitilistel teemadel sõna võtta. Ja nüüd siis teater, kultuuriinimesed poliitikas? Kuhu see kõlbab, kultuur peaks olema ju puhas, puutumata poliitilistest räpamängudest. "Teater ei tee kunagi ainult teatrit", kõlas Tiit Ojasoo vastus. See peaks olema "wake up call" ajakirjanikele; pisut veel sellist kemplemist ja teid ei võta enam keegi tõsiselt.
Tagumine aeg on tuua poliitika rahvani ja rahvas poliitika juurde. Rahva enda näoga poliitika, kus ka väikseim mutter tajub enda, küll ehk pisikest, ent ometigi oma panust; enda, oma lähedaste ja oma riigi tulevikku. Kodanikuühiskond, seda ma tahtsin ütelda.
Täpsustaksin mõningaid Kadri Simsoni poolt esitatud väiteid, seoses Keskerakonna viimase valimiskampaaniaga. Nimelt väitis Kadri Simson oma blogis sedasi:
Andrus Ansip aga peaministrina on rahul sellega, et majandusprognoos lubab 80 000 inimese töötuks jäämist aastateks. http://kadrisimson.blogspot.com
Palusin linki vastavasisulisele tsitaadile, mille peale toodi ära Ansipi kuulsad sõnad:
Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahakski elada.
Et linki ei toodud, asusin ise otsingutele. Ja mis selgub; Ansip on öelnud sarnased sõnad hoopiski 2007 detsember, mitte 2008 detsember (http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=258771). Jah, hiljem on Ansip neid sõnu korranud, ent viitega tagasi, et tõepoolest, kui toonast olukorda kriisiks nimetada, siis sellise kriisi vastu poleks tal midagi.
Milline oli olukord Eestis 2007 a. detsembris? * majanduskasv 6,4% * töötuid 14 000
Umbes tollal kasvas ka mu enda palk umbes 50% (mida küll hiljem jälle kärpida tuli); ja majanduslik seis oli sel hetkel kaugel kriisist. Aeglustunud oli üksnes majanduskasv, 11% pealt 6,4% peale; mida ei saa kuidagi kriisiks nimetada. Aasta hiljem, 2008 detsember oli töötute arv kasvanud 30 000 peale, mis jääb samuti kaugele numbritest, mida Kadri nimetas. 80 000 juurde jõuti alles 2009 oktoober. Kas Kadril on kodutöö tegemata, või peksab ta lihtsalt segast?
Kui hästi või halvasti Ansip olukorda ette nägi, on omaette teema. Pidi ta isegi hiljem tunnistama, et sellist jama ta ette ei näinud. Mis puutub riigi reservidesse ja eelarve kärbetesse, siis kas mitte juba aastal 2005 ei hoiatanud Ansip kriisi eest, mille peale reageeriti ajakirjanduses artikliga, et Ansip külvab paanikat? Ja kui Ansip asus reserve täiendama, leiti, et milleks raha seisma panna, vaja ikka kohe investeerida.
Küllap ma Ansipi kottimise kah kunagi käsile võtan, olge mureta, aga sellised ebatäpsused, et mitte öelda lausvaled, on lubamatud. Sellise räpase poliitikaga on üks suurparteidest astunud järjekordse sammu, et rahvas veel enam võõranduks sellest kõigest ja see võib talle kalliks maksma minna.
Keskerakondlased, kas te siis tõesti enam muud võimalust võimu juures püsimiseks ei näe, kui valetamine? Eesti on vaja ülesse ehitada, konkreetseid konstruktiivseid lahendusi pakkuda, aga mitte sedasi, lolli mängida. Tulge mõistusele, saatke oma boss pensionile ja las noored võtta juhtimine üle. Küllap siis näete, et rahva armastus ja lugupidamine pole veel täienisti kadunud.
Mõnda aega tagasi, kui masu me maad tabas, oli savikal hea näidata oravate suunas: nemad on süüdi. Nüüd aga näib, et valimiste ajaks võib majanduslik olukord enneaegu paremaks minna. Ja kuda sa siis sellise iganenud uudisega, et kõik on halvasti ja veel halvemaks minemas, nüüd lagedale tuled? No ei saa ju materjalil lasta raisku minna.
Aeg on mänginud oma mängu. Nüüd, kus põhi on käes (ja mõnda aega veel), on nii mõnigi Ansipis pettunu aru hakanud saama, et ka mujal on halvasti. Jajah, muidugi, Ansip on kah süüdi, aga masu oleks tulnud niiehknaa. Aga seda, et Ansip kõiges süüdi, enam müüa ei saa. Kuhu edasi oma kampaaniaga?
Sõnum peab olema igal juhul emotsionaalne, peab puudutama inimese tundeid. Ja mis saaks olla hävitavam ühele poliitikule, kui see, et valija ei näe temas hoolimist. Jah, ta võib tark ja asjalik olla ja.. aga kui teda tegelt ei huvita minu tavakodaniku mured, no siis ma küll teda ei vali.
See kampaania oleks pidanud toimuma hiljem, aga olude sunnil toimus see nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi. Braavo Keskerakonna turundusmeeskonnale. Ma tahaks ütelda, et te olete saavutanud täiuse demagoogias, aga jätan selle tiitli siiski veel andmata. Te suudate veel enam, olen selles raudpolt kindel.
Vahva näha, kuidas ajakirjandus endiselt filtreerib teater NO99 projekti "Ühtne Eesti" edenemist. Skeptikute ridadesse on astunud Peeter Oja isiklikult, nimetades seda liivakastimänguks ja tuuletallamiseks. Valge laev, mille vilksatust paljud juba arvasid nägevat, on osutunud lainetel hulpivaks kulunud sõnumiga kilekotiks. Lisaks veel ropult kallis ja üldse kahtlase taustaga.
FAIL?
Jätkan oma mõtet sellest, et Ühtne Eesti pole millegi uue algus, vaid osa protsessist, vaheetapp. Ma leian, et ka seekord, on puude taga päris korralik mets. Mis on siis need puud, mida me vahime ja mis meile pettumust valmistab. 1. Ühtne Eesti - sarnaneb ühe teise partei nimega 2. Eesti eest - kaaperdatud kaubamärk või IRL'i salaprojekt? 3. Kes siis veel - hoopiski Savisaare salaprojekt? 4. jaburad loosungid ja reklaamiklipid 5. kelle rahade eest? - pole vahet, mis vastus; igatepidi on paha ..ja mõned puud veel
Aga seda, mis toimub näiteks rahvameedias, ehk siis blogides; seda miks ja kui paljud sellest õhinas on, sellest ajakirjandus vaikib. Üllaülla, seal see mets ongi. Milleks lasta ennast ülesse kütta ajakirjandusest ja õhulossidest, kui selle asemel süveneda ja näha, mis on puude taga. Ei maksa lasta ennast häirida siltidest ja teatraalsusest. Etendus käib ja lõppvaatus on nägemata, ning teatrietenduse puhul teatraalsuse puudumine oleks kui Kroonika ilma Anu Saagimita. Harjuge ära.
Peeter Ojalt tahaks küsida, kus on su usk, mees? Tunnistad, et Eesti on tohutult muutunud, aga samas ei usu, et poliitika võiks muutuda, üldse kunagi. No mida sa ullike siis ootasid; et rahvas oleks tulnud barrikaadidele kutsuda ning parteid ja poliitikud oleks selle peale põlvili laskunud. Et täna teeme teatrit ja homme on meil uus Eesti? Heh, naljatilk.
Eesti on kodanikuühiskonnana aina paremaks läinud, leian mina; uus põlvkond on peale kasvamas. Või olen ma tõesti mingi udulendur? Aidake mind, peatage maa, ma tahan maha minna. Silmini sinna vanasse mõnusasse sopalompi, turvalise teadmisega, et paremaks ei lähe midagi, milleks erutuda.
Et ma sellele oma blogis promo olin teinud, pidasin enda pühaks kohustuseks ka kohale ilmuda. Mõtlesin, et vaatan eemalt, naudin oma tavalist vaatleja positsiooni.
Mulle on juba noorest peast meeldinud jälgida inimesi ja masse. Olla ise selle juures, näha ja kuulda, tajuda, tunda. Aga endist viisi vaatleja rollis. Pean ütlema, et mu kogemused on suht rikkalikud.. no ma vähemasti ise mõtlen niimodi. Mäletan tundeid balti keti ajal, mil hingamine läks raskeks, ihukarvade püstiolekust rääkimata; mäletan pronkssõdurit, kus rahvas oleks vähimagi märguande peale tänavatele tormanud; mäletan Teeme Ära üritusi, mis kõik usu ja visiooni peale ülesse on ehitatud, jne. Alati sündmuse juures, vaatlemas. Tegelt ma ikka Teeme Ära üritustel panin oma käe kah külge :)
Nüüd siis juhtus nii, et minust kui vaatlejast, sai osaline. Ma läksin kaasa. No ma võin vabanduseks öelda, et kaugemale laul hästi ei kostunud, läksin lähemale kuulama. Trepist alla tulles põlv värises, tegelt kah. Mingil tol hetkel, kui sisemine otsus tehtud, et ma lähen, ma teen, käib kui kohutavalt mõnus ja hea elektrivärin üle keha. Igatahes, kaif.
Ja see ühtsuse tunne, see käis kah läbi, täitsa reaalselt. On grupp inimesi, kes mõtlevad täitsa tõsiselt, et tahavad ja suudavad Eesti elu paremaks muuta. Ka selle teatrietenduse abil saavad need inimesed esile tulla, ehk siis peidetud talente esile tuua.
Kui nüüd väga aus olla, lootsin näha märksa suuremat rahvamassi. Mitte, et see mis oli, oleks lahja olnud, ei seda mitte; vaid, et oleks lihtsalt oodanud..
Päris kindlasti polnud see läbikukkumine; see oli samm rahva ja riigi muutumise teel.
Sattusin kuulama vikerraadiost saadet "Räägivad". Lingi leidsin Ühtne Eesti kodulehelt. Stuudios nimelt Tiit Ojasoo, Tiit Pruuli ja saatejuht Ignar Fjuk, ning teemaks käesolev NO99 projekt.
Üsna pea tabasin, et oi, see paistab päris huvitav jutt olevat. Alustati sellest, et juba praegu on kihlveokontorites panused tehtud, et kas tuleb etendusest erakond, või tuleb hiljem selle mõjul (mitte tingimata erakond), või siis ei tule üldse midagi. Kuigi me pole näinud veel etenduse lõppu, veel vähem suve ja sügise lõppu, võin ma juba praegu ütelda - muutus tuleb, sest see on juba toimunud. Ehk siis, need kes on panustanud sellele, et midagi ei toimu, võivad end juba praegu kaotajateks lugeda.
Aga, et mis siis tuleb? A kust mina tean. Ma ei tea, mida Eesti rahvas otsustab. Aga ma tean, et selle otsuse tegemiseks on tagumine aeg, ja ma näen ka paljusid, kes muutust soovivad. Alles hetk tagasi, oleme otsekui unest üles ärganud, ja taasavastanud oma riigi, oma rahvuse. Avastanud, et me oleme kodanikud ja et me tahame sõna sekka öelda. Aastatepikkused kogemused, teemal, et midagi ei muutu, vali keda tahad, on rahva viinud sellise frustratsiooni äärele, et ta on valmis midagi täiesti radikaalset tegema, et sellest tardumusest lahti murda.
Sattusin oma mõttelõnga arenedes Orkuti ühte foorumisse, kus noored üliemotsionaalselt kiitsid mingit üritust. Selle ürituse nimi oli Märkamisaeg. Alles täiskasvanuks saades, pole need noored oma silmaga kunagi venemaa võimu näinud. Ja meie vanemad mõtleme, et "ah, ei saa nemad täienisti eestlust mõistma, nad pole ise seda (iseseisvumisaega) kogenud". Ja ometigi olid nad sel üritusel täiesti sillas, juubeldamas ja uhked, et on eestlased. Mitte muidugi kõik noored, tõsi küll. Aga oluline osa neist päris kindlasti. Meenub veel ka tantsu- ja laulupidu. Teeme Ära. Tarand.
NO99 projekt Ühtne Eesti, on seega rahva eritellimus. Tollal, kui Nõlvak keeldus erakonna loomisest ja Tarand kah ütles, et Brüsselisse tema kandideerib ja sinna ka läheb, oli see korraks paljudele pettumuse hetk küll. Aga juba natukese aja pärast hakati mõistma, et ega me siis Nõlvaku, või mõne muu staari sabas pea jooksma; meie endi käes on võim, et muuta oma maa. Võtku see siis kaua aega võtab, kaua tehtud kaunikene, aga vähemasti minu panus on seal sees. Peab muidugi jälle möönma, et mitte kõik ei hakanud sedasi mõtlema.
Aga nüüd, kus surve on suureks läinud, ja katlale lahe ventiil leitud, annaks ikka mõnuga signaali küll. Või kuidas?
§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Nagu olete isegi aru saanud, kulub mu põhiaur praegu Ühtse Eesti ja selle ümber toimuva kajastamiseks.
Mul nagu sedasorti avalik pöördumine või küsimus neile: miks te pole oma kodulehel meedia sektsioonis ära toonud kümnete temaatiliste blogipostituste linke? Ei taha sellega kellegile probleeme tekitada? Ei taha, et keegi teie vaevast kasu võtab ja populaarseks pürgib? Või see, et selle üle puudub kontroll?
Ausõna, delfi kommentaariumi kaudu rahva meeleolust ülevaadet saada, on kaunikesti tragikoomiline. Kui (äri)meedia vaikib, siis rahvameedia mitte kunagi ja elu käib ka mujal kui facebookis.
Päris lahe on jälgida kõikvõimalike vandenäoterooriate levimist. Kõigepealt, kes seisab selle teatrietenduse taga, mis erakond?
Otse ja lihtsalt - mitte ükski seniolevatest. Isegi mitte Keskerakond, kes küll muidu on põnevil sogasest veest, ent teist tarandit nad enam ei taha. Ka mitte reformikad.
IRL? Ei!
Tegu on teatrietendusega, mille missioon on harida rahvast poliitika teemal. Mida rahvas selle haridusega peale hakkab, on juba iseasi. Või äkki ongi see erakondadele probleemiks, et senised kampaaniad on suunatud harimata rahvale, nüüd aga tarvis kampaaniaid ümber tegema hakata. Kulukaks lähep rsk.
Veel eelmisele lisaks.. Savisaare meelest olid mõttetalgud läbikukkumine, kuna ei suudetud parteid luua. Mille kõige juures suudan meenutada seda, et Nõlvak nii enne kui pärast üritust mitu korda kinnitas, et parteid tema tegema ei hakka. Kui Nõlvak oleks tahtnud, oleks ta selle ka lõdva randmega ära teinud.
Sealt edasi, meenutan irooniaga ühte mõttetalgute populaarsemat teemat: Valitsemiskultuur. Siinkohal toon ära kolm näidisena üleval olnud küsimust.
Kuidas saaks parandada valitsemiskultuuri?Kas saame ise muuta valitsemiskultuuri sellega, et oleme rohkem kursis sellega, mis toimub ja räägime kaasa? Peaksime saama uskuda, valimistel antud hääled on olulised ja toovad kaasa muutuse.
Kuidas teha inimestele seadused arusaadavaks?
Kuidas inimesed kaasata valitsemisse?
Kas sai teatrigrupp sealt tõuget ja ideid? Arvan, et üsnagi.
Ehk siis.. mõttetalgud on tõestanud ennast juba aastaga. Tere tulemast kodanikuühiskonna sündimise ja kasvamise juurde.