Sattusin kuulama vikerraadiost saadet "Räägivad". Lingi leidsin Ühtne Eesti kodulehelt. Stuudios nimelt Tiit Ojasoo, Tiit Pruuli ja saatejuht Ignar Fjuk, ning teemaks käesolev NO99 projekt.http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1032503
Üsna pea tabasin, et oi, see paistab päris huvitav jutt olevat. Alustati sellest, et juba praegu on kihlveokontorites panused tehtud, et kas tuleb etendusest erakond, või tuleb hiljem selle mõjul (mitte tingimata erakond), või siis ei tule üldse midagi. Kuigi me pole näinud veel etenduse lõppu, veel vähem suve ja sügise lõppu, võin ma juba praegu ütelda - muutus tuleb, sest see on juba toimunud. Ehk siis, need kes on panustanud sellele, et midagi ei toimu, võivad end juba praegu kaotajateks lugeda.
Aga, et mis siis tuleb? A kust mina tean. Ma ei tea, mida Eesti rahvas otsustab. Aga ma tean, et selle otsuse tegemiseks on tagumine aeg, ja ma näen ka paljusid, kes muutust soovivad. Alles hetk tagasi, oleme otsekui unest üles ärganud, ja taasavastanud oma riigi, oma rahvuse. Avastanud, et me oleme kodanikud ja et me tahame sõna sekka öelda. Aastatepikkused kogemused, teemal, et midagi ei muutu, vali keda tahad, on rahva viinud sellise frustratsiooni äärele, et ta on valmis midagi täiesti radikaalset tegema, et sellest tardumusest lahti murda.
Sattusin oma mõttelõnga arenedes Orkuti ühte foorumisse, kus noored üliemotsionaalselt kiitsid mingit üritust. Selle ürituse nimi oli Märkamisaeg. Alles täiskasvanuks saades, pole need noored oma silmaga kunagi venemaa võimu näinud. Ja meie vanemad mõtleme, et "ah, ei saa nemad täienisti eestlust mõistma, nad pole ise seda (iseseisvumisaega) kogenud". Ja ometigi olid nad sel üritusel täiesti sillas, juubeldamas ja uhked, et on eestlased. Mitte muidugi kõik noored, tõsi küll. Aga oluline osa neist päris kindlasti. Meenub veel ka tantsu- ja laulupidu. Teeme Ära. Tarand.
NO99 projekt Ühtne Eesti, on seega rahva eritellimus. Tollal, kui Nõlvak keeldus erakonna loomisest ja Tarand kah ütles, et Brüsselisse tema kandideerib ja sinna ka läheb, oli see korraks paljudele pettumuse hetk küll. Aga juba natukese aja pärast hakati mõistma, et ega me siis Nõlvaku, või mõne muu staari sabas pea jooksma; meie endi käes on võim, et muuta oma maa. Võtku see siis kaua aega võtab, kaua tehtud kaunikene, aga vähemasti minu panus on seal sees. Peab muidugi jälle möönma, et mitte kõik ei hakanud sedasi mõtlema.
Aga nüüd, kus surve on suureks läinud, ja katlale lahe ventiil leitud, annaks ikka mõnuga signaali küll. Või kuidas?
ps. ahjah.. peeaaegu unustasin.. meeldetuletus: flash-mob, see on juba täna, õhtul kell poolseitse kuus (17:30), Vabaduse väljakul. http://www.facebook.com/pages/Uhtne-Eesti-Suurkogu/103263113044019
Inspiratsiooniks see:
Üsna pea tabasin, et oi, see paistab päris huvitav jutt olevat. Alustati sellest, et juba praegu on kihlveokontorites panused tehtud, et kas tuleb etendusest erakond, või tuleb hiljem selle mõjul (mitte tingimata erakond), või siis ei tule üldse midagi. Kuigi me pole näinud veel etenduse lõppu, veel vähem suve ja sügise lõppu, võin ma juba praegu ütelda - muutus tuleb, sest see on juba toimunud. Ehk siis, need kes on panustanud sellele, et midagi ei toimu, võivad end juba praegu kaotajateks lugeda.
Aga, et mis siis tuleb? A kust mina tean. Ma ei tea, mida Eesti rahvas otsustab. Aga ma tean, et selle otsuse tegemiseks on tagumine aeg, ja ma näen ka paljusid, kes muutust soovivad. Alles hetk tagasi, oleme otsekui unest üles ärganud, ja taasavastanud oma riigi, oma rahvuse. Avastanud, et me oleme kodanikud ja et me tahame sõna sekka öelda. Aastatepikkused kogemused, teemal, et midagi ei muutu, vali keda tahad, on rahva viinud sellise frustratsiooni äärele, et ta on valmis midagi täiesti radikaalset tegema, et sellest tardumusest lahti murda.
Sattusin oma mõttelõnga arenedes Orkuti ühte foorumisse, kus noored üliemotsionaalselt kiitsid mingit üritust. Selle ürituse nimi oli Märkamisaeg. Alles täiskasvanuks saades, pole need noored oma silmaga kunagi venemaa võimu näinud. Ja meie vanemad mõtleme, et "ah, ei saa nemad täienisti eestlust mõistma, nad pole ise seda (iseseisvumisaega) kogenud". Ja ometigi olid nad sel üritusel täiesti sillas, juubeldamas ja uhked, et on eestlased. Mitte muidugi kõik noored, tõsi küll. Aga oluline osa neist päris kindlasti. Meenub veel ka tantsu- ja laulupidu. Teeme Ära. Tarand.
NO99 projekt Ühtne Eesti, on seega rahva eritellimus. Tollal, kui Nõlvak keeldus erakonna loomisest ja Tarand kah ütles, et Brüsselisse tema kandideerib ja sinna ka läheb, oli see korraks paljudele pettumuse hetk küll. Aga juba natukese aja pärast hakati mõistma, et ega me siis Nõlvaku, või mõne muu staari sabas pea jooksma; meie endi käes on võim, et muuta oma maa. Võtku see siis kaua aega võtab, kaua tehtud kaunikene, aga vähemasti minu panus on seal sees. Peab muidugi jälle möönma, et mitte kõik ei hakanud sedasi mõtlema.
Aga nüüd, kus surve on suureks läinud, ja katlale lahe ventiil leitud, annaks ikka mõnuga signaali küll. Või kuidas?
§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.---
ps. ahjah.. peeaaegu unustasin.. meeldetuletus: flash-mob, see on juba täna, õhtul kell pool
Inspiratsiooniks see:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar