25 detsember 2010

vastuseks Kadri Simsonile

Moment of The TruthVastuseks Kadri Simsoni küsimusele, mille ta esitas oma blogis. Palute fakte, mitte hinnanguid - hästi, te saate selle. Kuidas oleks selle faktiga, et Edgar on kaotanud suurema osa eestlaste usalduse.

Või kuidas oleks faktiga meediauuringust, et Edgari enda nimega seostub kordades rohkem negatiivseid uudiseid kui Keskerakonna nimega. Aga sellisel juhul matemaatiliselt väljendades kahjustab Edgari maine Keskerakonna mainet. Juht peaks ju ikkagi mainet paremaks tegema, mitte halvemaks.

Saage aru, te ei pea sedasi kogu aeg tule all olema, saab ka teisiti. Te ei pea isiklikult võtma Edgari vastu suunatud süüdistusi. Ja uskuge, see ei ole kõik üks suur Ansipi isiklik salaorganisatsioon, mis teie kui rahu ja õnne toojate vastu võitleb, vaid see ongi rahva arvamus. Rahvas ei taha enam Edgarit. Fakt, et ka Ansip Edgarit valitsuses näha ei taha, on otseselt seotud sellega, et Ansip on samuti osa rahvast.

Vahetage juht ja te näete ka meediauurigu numbrites olulisi muutusi. Näidake, kas teie tegude aluseks on partei põhikiri või võimuahnus.

24 detsember 2010

Jõulutegu - anneta sendid vaesematele

Kutsun ülesse annetama aastate jooksul kogunenud sendid heategevusele. Nii mitmeski kohas võib märgata toidupanga tünne, kuhu saab sente poetada. Lisaks sellele osalevad mitmed kaubandusketid erinevates heategevuslikes kampaaniates.

Kui need sendid sul kuhugi purki aastate jooksul kogunenud on, tähendab, et tegelikult sul neid niiväga vaja ju polegi. Anna neile, kes neid rohkem vajavad ning sa saad ka ise sellest midagi. Et vähemasti jõulude ajal tunned ennast inimesena, kasulikuna, heana.

07 detsember 2010

Kas homo tohib jõule tähistada?

Mis siis kui sinu naaber on gei ja usklik pealekauba? Ja võtab endale veel ka vabaduse jõule tähistada. Tõeline vähemuste grupp, võiks lausa looduskaitse alla panna.

Pahased on nende peale nii kristlased kui heterod. Pahandumise asemel võiks pigem üritada mõista; vaesed vähemused, ei saagi aru mille pärast neid rohkem taga kiusatakse, kas usu või seksuaalse orientatsiooni pärast. Kuulutuses võrdsustavad nad ennast Jeesusega, polnud ju temalgi kohta ega asu, hüljatud ja põlatud. Olgu selle seksuaalse orientatsiooni ja usutunnistusega kuidas on, aga selline ennast märtriks tegemine ei tekita minus ei kaastunnet ega põlgust. Pigem saadaks nad psühholoogi juurde enesehinnangut parandama.

Mis aga puutub teemasse, siis jõulud pole õnneks kellegi poolt patenteeritud. Ei usklikud ega uskmatud ei oma (ainu)sõnaõigust, kes ja kuidas jõule tähistada tohib.

Peace and Be Cool

23 november 2010

Laine Jänes vs Neeme Järvi

foto: Peeter LangovitsLausa hämmastav, millise meelekindlusega Jänes oma rida edasi ajab. Ainus, mida ta senimaani enda süüks on võtnud, on liigne õhinasse minek Järvi plaanidega. Ülejäänus tema kael ega keel painduma ei kipu, endiselt püstipäi ja naeratus ees.

Aga näib, et Jänesel on ministriks saamise ja olemise käigus enesehinnang ülemäära kõrgele roninud. Kellel siis keda õigupoolest vaja on, Järvil Jänest või vastupidi, Järvil ERSOt või vastupidi. Neeme Järvi on lihtsalt pisut teisest kaalukategooriast.

Mõistlik minister oleks antud olukorras kasvõi lepituse märgiks ennast tagasi tõmmanud. Aga ei, Jänes ei saa ju eksida, minister ei saa ju eksida. Praeguseks muidugi enam suurt vahet pole, Järvi on läinud ja niisama ta tagasi ei tule. Läinud on ka suur osa toetusprotsentidest reformierakonnale.

Aga rahva hääl pidavat meie riigis kõrgeim võim olema, laskem sellel siis kosta. Kui sa leiad, et Laine Jänes peaks tagasi astuma, siis anna oma hääl siia: http://petitsioon.ee/kultuuriinimeste-umbusaldusavaldus.

18 november 2010

Nüüd on Ansip plindris

No ikka selle ERSO teema pärast. Astus ministri kaitseks välja, heakene küll, aga liiga vara. Ootamata ära dialoogist tulenevat selgust, võttis Ansip kinni faktist, et Siitan tõepoolest raha just ülemäära hoolikalt ei lugenud, ning tormas kohe kaitsesse - ei mingit ministri mahavõttu. Päeva kulgedes on järjest tulnud uut infot ja uusi vaatenurke, mis võivad Ansipi olukorra piinlikuks muuta.

Laine Jänes ütles, et kogu segadust tekitanud Eesti filharmoonia reformiidee on pärit Neeme Järvilt. Väga lahe, nüüd siis hakkab see jonn juba selgemaid piire näitama. Neeme Järvi rääkis ministeeriumile oma ideest, Laine Jänes plaksutas selle peale käsi ja hakati ideed ellu viima. Neeme Järvi hakkas tegutsema. Esitas arveid ja eelarveid. Sedasama tegi ka Siitan, olles rahadega toimetamisele saanud õnnistuse Neeme Järvilt endalt.

Või oli ehk asi selles, et algselt joonistatud idee oli lihtsalt liiga kallis? Või siis, teine võimalus, Laine Jänes, kes pidi ministeeriumi tasemel asja juhtima, ei saanud Neeme Järvi ideest lihtsalt aru ja solkis kogu reformi. Ja nüüd siis Jänese jõuvõte, võtta maha Siitan. Asja tõehetk on see, et Laine Jänes on lihtsalt käpard. Siitan jääb süüdi nagunii, rikkus distsipliini, rikkus. Neeme Järvi tundub mulle miskipärast lapsikuna, a la mina sinu liivakasti enam ei pissi. Aga las ta olla, suurtel kunstiinimestel ongi see hingeosa pisut teisem.

Mis aga hakkab Ansip kõige selle juures peale. Loodab, et asi vaibub? See ei vaibu, inimestel on veel meeles ka Laulupidu. Kuna ministri tagasiastumine on Ansipi sõnul välistatud, siis ainuke veelvähegi toimiv liigutus oleks ministri vabanduse ja selgituste kõne. Laine Jänes, kui sina ei suuda tunnistada avalikkuse ees, et ka sina oled vigu teinud, ei kõlba sa ministriks, kultuuriministriks kõige vähem.

10 november 2010

Ivo Rull ja Riigimehed

Minule kui poliitikahuvilisele, oli saade Riigimehed üks neist, mida lihtsalt peab vaatama. Sai vaadatud, naerdud, ent kommenteerimiseks nappis mõtteid. Õnneks lisandus peale teist saadet kommentaatorite ridadesse ka Ivo Rull, millest alates läks asi lõbusamaks; ei saa ju tavakodanikuna loobuda sellest magusast ärapanemisest. Teised ju kaa, kus siis minagi.

Kõigepealt saatest; esimene osa oli päris hea. Päris mitmed situatsioonid tulid rõõmsa äratundmise saatel tuttavad ette, a la vaata neid jobusid, sellised nad ju ongi. Hõisked valimistulemuste selginemisel, mille juures oli mul ootus, et viimasel hetkel jäädakse käputäie häältega ilma sellest, miks šampanjapudel lahti korgiti. Aga ei, seda ei pakutud, polnudki ilkumine Keskerakonna aadressil.

Ja siis see jopski, tõusik, Sotsiaalse Sidususe Minister, muffigi taipamata oma positsioonist või erakonna suunast või mõttest - ei, pole temagi kesk või sots. Nemad ju päris nii jaburat teksti ei ajaks, eriti veel sellest, mis lausa põhikirja rasvaselt sisse kirjutatud.

Üllatus oli aga see, et terve teine saade oli pühendatud sellesamale jopskile. Kas siis esimene saade ei kirjeldanud teda juba piisavalt värvikalt? Kipsplaadist lossi kuningas, tilli pikenduseks liisitud auto, ennast täis kurvakuju rüütel. Täielik feil ma ütlen; isegi erakonna võidu peolt ei saanud ta ühtegi naist endale koju kaasa. Ebareaalne, ülepingutatud ja väljavenitatud ärapanija. Ühesõnaga pettumus.

Teist saadet saatis otsast lõpuni küsimus - milleks? Milleks kedrata situatsioon situatsiooni järel sedasama veendumust, et tegu on jopskiga. Umbes nagu Oskar Lutsu aastaajad. Mida raamat edasi, seda sagedamini võis lugeda sellest, kuidas Kiir oma püksid täis tegi ja sellevõrra vähem muud sisukat. Ja nüüd siis samas stiilis ka see paljutõotavalt alanud saade. Loodan, et vähemasti kolmandas osas leitakse uus tegelane ja et sarja tegijatele ka mõni positiivne tegelane silme ette on jäänud.

Aga nüüd siis Ivo Rullist. Mis valu küll peab mehel olema, et seda saadet nõnda pikalt analüüsida. Res Publika, mainis ta. Ehk tõesti tuli tal mõni asi liigagi tuttav ette; oli ta ju ise selle erakonna üks asutajaliikmetest. Meenub artikkel, kus ta räägib esimesena kommenteerimise vajadusest - nime andmisest, defineerimisest. Pole vist vaja mainidagi kohandumisest avaliku arvamusega, tule kõrvale juhtimisest ning selle juures veel targa näo tegemisest. Thank God for Google; ei lase ta meie sotsiaalsel mälul kustuda, ükskõik kui palju Ivo neid uusi arvamusartikleid ka juurde ei trükiks.

Res Publika, Rahvaliit, Rohelised; feil after feil. Ohjah, loomulikult ei saa ega olegi Ivo süüdi kõigis neis jamades, ent ometigi, miks küll see ämbrikolin temaga kaasas käib. Las ma ütlen, milles viga - ametis, just nimelt ametis. Mis siis PR suuremalt jaolt on? Näitamaks asju teisiti kui nad on, massidele sobivas variandis. See on mask, mille taga puudub sisu ja hing. Egas ilmaasjata sind Ühtse Eesti Suurkogul pimedasse ja haisvasse kohta saadetud. Sinu koht pole poliitikas, kuna sind ei huvita asja sisu, vaid kuidas see välja näeb. Tee oma tööd äriilmas, aga jumala pärast, hoia eemale poliitikast. See saade räägib ju sinust, juhtmest.

05 november 2010

Eesti krooni monument

Foto: Ardi HallismaaKahju, kui Eesti kroon kõige täiega lihtsalt prügikasti lendaks. Nii otseses mõttes kui sümbolina. Välja on käidud juba mitmeid ideid, nii krooni taaskasutamiseks, kui sellele mäletsusmärgi või pargi rajamiseks. Lisaksin omalt poolt veel ühe idee.

Mis oleks, kui teeks kroonist, õigemini selle purust endast mälestusmärgi. Sellest rahapurust saaks pressida paneelid, umbes nii nagu puitlaastplaadid ning katta see kas lakikihi, plasti või klaasiga. Umbes sarnane tehnika, mida on kasutatud meie vabadussõja võidusamba juures.

Paneelidest ehitaks näiteks kaheksatahulise samba, mille iga külje paneel on valmistatud ühe vääringu kroonidest. Ehk siis üks külg ühekroonistest, teine kahe, kolmas viiekroonistest jne. Iga külg tuleks seega oma värvi. Iga külje peal võiks siis olla ka pildid vastavalt rahatähtelt. Müntidest saaks sulatada servaliistud või muud disainielemendid. Kunstnikud oskaksid kindlasti midagi vahvat välja mõtelda.

Kuhu see sammas panna ja muud detailid saab kindlasti veel läbi arutada, aga ideel oleks jumet, või mis? Eesti krooni ausammas kroonist endast, see juba oleks midagi.

28 oktoober 2010

Sotsid, kus on teie munad?

Valimiskampaania on täie rauaga käima lükatud ning tuleb tõdeda, ei midagi uut siin päikese all. Küll aga oleks mul küsida sotsidelt, õigemini Sven Mikserilt, ons teil päriselt kah julgust eristuda ja pooli valida? Või on tegu lihtsalt puudliga, kes eelmisest üksnes heledama häälega klähvib.

Mis mind ärritab, on keskerakonna tülgastust tekitav propaganda, kinni makstud maksumaksja rahaga. Sellest rahast veel vähe, mis erakonnad riigilt saavad, endiselt kulutatakse minu, kui kodaniku maksurahasid poliitpropagandaks, ning seda alatul moel - kuritarvitades võimu. Kusjuures ükski nende praeguse kampaania osa ei paku midagi reaalset ega käegakatsutavat.

Just nii seda üksnes nimetada saab, vähemasti on see asja sisu. Seega siis, Sven Mikser, näita värvi, see pull ja jama peab ära lõppema. Ütle selgelt välja, kas sinu arvates on selline labane propaganda ok või mitte. Ära keeruta ega nihverda, vaid näita, mis tähendab noor ja vemmeldav veri. Jah, just täpselt nii, nagu üteldi Ühtse Eesti etendusel - te noored peaksite olema noored ja vihased, mitte nagu teie vanemad.

Kusjuures mul on isegi usku, et see jama lõpeb. Keskerakonna toetusnumbrid on vabalanguses, mis seab vanapaksu toetajad tõsise dilemma ette - kui kaua veel. Jajah, keda panna uueks juhiks, kas senine soe istekoht säilib; ma mõistan teid, olete teiegi inimesed. Aga need kaks klouni riigikogus, Heimar Lenk ja Evelin Sepp, kelledel puudub reaalne rahva mandaat, kas nad ongi riigikogus selle eesmärgiga, et teistel südant pahaks ajada?

Töötuse leevendamine on pikk protsess, mille võtmesõnaks on kohandumine, ümberõpe ja ettevõtluse toetamine. Kas valitsus selles suunas parimaid valikuid on teinud, on iseasi, aga suund on õige. Igatahes pole ma nõus sellega, et minu lapsed peavad kinni maksma "hea tsaari" võetud laenusid.

Astmelisest tulumaksust ja presidendi otsevalimistest ma ei hakka rääkimagi, te teate ju isegi, et need ei lähe läbi. Populistlikud sisutühjad hõiked, kõditades ning ärgitades eestlaslikku kadedust ja rahvustunnet. Alatu, lame, nõme. Solvav.

08 september 2010

Pankade uued kägistamisvõtted

http://jerseycoins.com/bank_notes/StSaviour_1.jpgSwedbank tuli välja uue teenusega - laen muutuvate tingimustega. Lihtsustatult hakkab see laenuleping praktikas välja nägema nii: kui sa oled sattunud raskustesse (kuna riik on sattunud raskustesse), aga oled siiski tasunud regulaarselt oma kuumaksed, äsab pank sulle vajadusel veel lisaks.

Ehk siis veelgi lihtsamalt väljendudes: nad ei pea enam su pankrotti ootama, nad saavad suurema vabaduse selle tekkimisele kaasa aidata, kiirendada. Garanteerides samas muidugi selle, et järgmise masu ajal nemad enam nii palju ei hävi, kui seekord. Neil on suurem vabadus valida, keda pankrotti lasta, keda hingitseda lasta, keda õnnistada.

Jutt on neil ilus, "kas me siis ei usu oma riiki", jättes mainimata, et majandus on tsükliline ja et usk ei maksa intresse.

tsiteerin:
Aga kui olukord läheb halvemaks, kas siis kuumakse suureneb? „Jah, siis tuleb kliendil maksta rohkem, kuid kinnitan, et me usume Eesti majanduse heasse käekäiku ja arvame, et suurema osa laenuperioodist on majandusega siiski kõik korras,“ vastas Tukk.

Kindel on see, et sina maksad, aga kuspool on panga garantiid? "Me usume ja loodame, et Eestis majandus õitseb ajast aega ". Hahah.. samasuguse positiivse sõnumiga esineti kõigest neli aastat tagasi. Nüüd siis uuesti, aga märksa kõrgema riskimarginaaliga, mis võib muutuda ka üleöö. Mängivad messiat, et sellise arvestusega võidavad kõik, nii kliendid kui pank. Maitea, olen vist liiga palju (või äkki liiga vähe) koolis käinud, et sellise matemaatika vigaseks tunnistan.

Samas on see ka laenuvõtja vaba valik ja kui tal tõesti on usk Eesti stabiilsesse heaolusse, siis müts maha visionääride ees, aga päris udulendur ei maksaks kah olla.


Take all you can, give nothing back.http://www.builderonline.com/Images/Mortgage%20Lending_tcm10-93225.jpg

16 juuli 2010

Ansip peab jääma ja Ilves peab jääma

Foto: RAUNO VOLMAR, EPLIstusin eile õhtul rõdul, vaatasin loojuvat päikest, nautisin mahedat tuult ja jäin mõtlema, et elu on vist käima läinud. Sellised suveilmad nagu praegu, on kui Issanda õnnistus, lepituseks raskete aegade eest. Vaadates linnas toimuvat siblimist ja sagimist, rahva tsillimist, maasikamüüjaid jne. võin ütelda, et just nüüdsama oligi see põhi. Ehk siis, well done Eesti - me läbisime põhja!

Pakun siinsamas välja ka uue tunnuslause Eesti promomiseks : "Estonia, well done :)". Ma mõtlen selle "welcome to estonia" asemele.

Ansipi ja Ilvese rolli tänases Eestis, selle positsioonis, kursis ja helgema elu ootuses, oleks keeruline alahinnata. Ansip pole varasemalt sugugi minu fännlistis olnud ja ka reformierakonna toimetamised ja osalised punktid nende põhikirjas ei klapi minu arusaamistega, aga ma pean teda siiski kiitma ja tunnustama. Ansipi kõned on nauditavad ja intelligentsed. Infotundi jälgides olen vahest tabanud end mõttelt, et miks küll Ansipi parimad ütlemised kukuvad kõrvadele, millede suhtes on juba ammu ilmne, et ega sinna mõistlik jutt kuidagi ära taha mahtuda.

Ilves vist kommentaare ei vaja. Muutused, mis on toimunud tema enda ja ta abikaasaga, rahva kaitsja, ülishikk Eesti esindaja; no kuulge, väliseestlane ei tähenda, et ta pole eestlane.

Kui nüüd küsida eneses, kui rahvas seda eneses küsiks, et kas me tunneme, et kuulume euroopasse, kas oleme väärilised, kas me ise oleme eurooplased, siis jah, päris kindlasti jah. Me ei ole veel päral, on peaminister ja president korduvalt toonitanud, aga me oleme teel parema Eesti suunas, meist on saamas respekteeritud euroopa riik.

Ja sellepärast ma ütlengi, et nii Ansip kui Ilves peavad jätkama, kumbki siis ühe ametiaja veel. Peale seda on meil juba teised olud ja võib järgmise reformi ära teha. Ma mõtlen siinkohal sotsiaalteemasid, iive, lapsed, noored pered jm. Siis võiks ütelda midagi sellist, et nüüd sai vaevanägemisest küll, võiks nagu elama hakata. Aga las see ülehomne Eesti veel oodata, täna me vaatame silma homsele.

Loodetavasti ei jää need kaks meest ainukesteks staarideks, vaid lisandub ka ohtralt värsket verd. Ahjah, värskest verest rääkides, Keskerakond, ma annan teile idee, kuidas oma partei jälle popiks saada. Lükake see paks oma kohalt minema ja pange Rainer Vakra asemele. Tegelt kah :)

21 mai 2010

Rahvas vs. Kommertspangad

Euro tulemisega on teatavaks saanud, et pangaautomaadid ei hakka väljastama 10 eurost pisemaid rahatähti. Tehnilised särgidvärgid..

Aga ilmneb, et need tehnilised raskused on ületatavad, vähemasti Sloveenias ja Portugalis saadi sellega hakkama. Mis ütleb meile seda, et asi ei seisa mitte tehniliste asjade, vaid pankade suhtumise, et mitte öelda laiskuse taga.

Päevalehes ilmunud artiklis kirjutatakse, et facebookis olla lausa tuhandepealine survegrupp, kes siis nüüd nõuab pankadelt võimalust automaatidest 5 euroseid kätte saada. Ja põhjus väga lihtne - kannatajateks jääksid asjade praeguse seisu puhul vanurid ja lapsed, kelle pangaarved on sedavõrd väikesed, et neil poleks kuu lõpus pangaautomaadiga midagi peale hakata.

On's siis tõesti kõige selle taga pankade ülim soov sularaha üldse kasutusest kaotada, et kõik oleks kontrolli all? IT ja tehnoloogia, mis meile vabaduse pidi tooma, on pankade kätes orjastamise tööriistaks saanud.

Ühinen oma blogiga samuti surve avaldamiseks; suurpangad peavad mõistma, et selline "käi jala" suhtumine ei lähe mitte. Kui rahvas ei kaitse ennast, kui rahvas ei kaitse oma nõrgemaid liikmeid, siis tõrguks mu keel küll seda kooslust kodanikuühiskonnaks nimetamast.

Aga nagu ma olen, lootusetu optimist ja kodanikuühiskonna ideoloog, usun, et sotsiaalmeedia hääl ei jää tulemusteta. Kui tunned, et see sulle korda läheb, levita sõnumit ja anna oma hääl.

07 mai 2010

Kes meist on pädev, üleüldse?

Täna õhtul see sünnib, aga mis täpselt, ei tea vist keegi veel, isegi mitte teatrirahvas ise. Kui kõik hästi läheb, istun täna Saku Suurhallis pealtvaatajate ridades, teatri NO99 etendust vaatamas. Ootused on mul kõrged, aga isegi kui etendus lahjaks jääb, on head teatrit nähtud juba omajagu. Päris kindlalt võib öelda, et mitmed muutused on juba toimunud, ning neid tuleb veelgi - nii see lihtsalt ei jää.

Etenduse vaatajatel ja teistel huvilistel tasuks lugeda Delfis ilmunud spekulatsioonide loetelu. Üsnagi üheselt on tegelikult seal välja öeldud, et tuleb, jah tuleb, uus erakond. Kas täna, ma ei tea, kahtlen selles millegipärast. Kas enne eelolevaid valimisi, pole samuti kindel, aga ta tuleb. Rahvas on valmis, vajadus olemas, edasine on juba lihtne tulem.

Pealkirja kribasin inspireerituna Lauri Vahtre hinnangust näitlejate pädevuse, õigemini selle puudumise kohta poliitika teemadel sõna võtta. Mina jäin jälle mõtlema, kas Vahtre ise on piisavalt pädev arvustamaks teatritükki? Kes meist üldse on pädev nö. pehmetes teemades. Ei ole poliitika, ega teater, ega ühiskonna areng täppisteadused. On neid, kes jagavad matsu teistest rohkem ja ka neid kes teistest vähem, aga ärgem unustagem, kodanikena on meil igaühel oma arvamus, omad kogemused ja nägemus. Omad valikud ja soovid, kodaniku vabadus ja vastutus mingi seisukoht võtta.

Kui jõuan, kriban juba täna õhtul oma värsketest muljetest.

lefalefa :)

04 mai 2010

Eesti kroon suveniiriks või saepuruks?

Eesti Pank kavatseb kõik kroonid paberihundile sööta, et vahetatud raha enam ringlusesse ei läheks. Aga kuulge, miks mitte need vastavalt ära märgistada ja suveniiridena maha müüa. Mitte kõik, aga mingi osa neist. Kindlasti on pangakeldris veel uusi, kasutamata rahatähti, mida nii mõnigi eestlane raamituna seina peale, lastelastele näitamiseks paneks. Mõtelge mingisugune hind, mis märgistamise ja muud bürokraatia kulud kataks - küll kaubaks läheks.

Eesti kroon on ju ikkagi osa meie kultuurist, riigi taassünnist jne. Kui riigiisad tunnevad muret selle üle, kas eestlane ennast ikka eestlasena tunneb, mitte ei taha üle mere putku pista, siis see oleks üks väike liigutus, ent oluline paljudele. Päris kindlasti annab seda korraldada, vajab vaid otsust ja veidi asjaajamist.

Tehke seda palun. Ei tea ju me, mis elu on siin euroopas 10, veel vähem 50 või 100 aasta pärast. Kes teab, võibolla läheb neid seinale raamitud kroone, kunagi jälle rahva moraalile tarvis. Igatahes on hiljem palju vingem neid rahatähti näpuga katsuda, kui raamatust piltidelt vaadata.

30 aprill 2010

Teeme ära! 1. mai, üle-eestiline talgupäev

Kutsun siis samuti rahvast osalema selle aasta talgutel. Olen ise eelmistel aastatel käinud ja ütlemata hea enesetundega õhtul magama heitnud. Kui sul midagi mõistlikku homme teha pole, siis tule talgutele. Võta kaasa sõbrad, pereliikmed, või tule üksi, ükski töökäsi üleliiast pole.

Teeme Ära kodulehelt leiad hõlpsasti oma kodukoha lähedalt midagi, mis tegemist tahab. Vajalik info on olemas, kus, mis kell, kontaktid, mis kaasa võtta - ei midagi keerulist. Isegi kui sa registreeruda ei jõua või ei soovi, tule ikka, küllap sulle tegevust leitakse.

Teeme Eesti paremaks :)


26 aprill 2010

Priit Pullerits vs. Ühtne Eesti

Pullerits tahtis intervjuud, seda õite magusat. Värskeim liikumine, teistmoodi, viimase aja suurematest, küsimusi tekitav projekt; veidral kombel siiamaani ikka veel korraliku analüüsiva arvamusartikli ja intervjuuta. Nagu Pullerits tunnistas, mitte üks tont ei saa veel aru, mis värk käib ja millega see lõppeda võiks.

Intervjuu ilmus Postimehes, pealkirja "Ühtse Eesti ema-isa lubavad elu õppetundi" all. Et intervjueeritavatel üldiselt omapoolseid tingimusi on, pole üllatav, ent antud juhtumil, antud olukorras, oli vähemasti üks tingimustest ärevust tekitav. Nimelt nõuti, et kogu intervjuu saaks videosse võtta (suurkogul näitamiseks) ja et küsimused oleksid ette teada. Kogenud ajakirjanikuna eiras Pullerits küsimuste nõuet, aga kaamerast ta ei pääsenud. Ehk siis, ei mingit kärpimist, ega ajalehele sobivamaks toimetamist. Kõlab huvitavalt :)

Pulleritsu avakäik seisnes nõudes, et teda ei tohi filmida selja tagant; mis muidu võiks jääda tähelepanuta, kui sellega poleks kaasnenud vägagi kummalist põhjendust. Nimelt meenutas ta Katõni ajalugu, kus keegi kedagi kuklalasuga elimineeris. Mis see nüüd siis oli; solvumine, et teda ei usaldata, või lihtsalt otsitult jabur põhjendus? Karmid naljad teil, herr Pullerits.

Intervjuu üldine toon oli ründav, küsimustele küsimustega vastamine, sildistamine, hinnangu veel toimumata sündmustele andmine, spekuleerimine. Päris korralik kätš, mis mitmete kommentaatorite meelest Pulleritsu kahjuks, seisuga 1:0 lõppes. Ja kahju oli ka minul. See intervjuu võinuks olla märksa sisukam, kui tunnustatud ajakirjanik õigema jalaga päeva oleks alustanud.

Tõepoolest, milleks need mõttetud küsimused tulevikuplaanide kohta, kui juba ette oli teada, et midagi sealt välja ei pigista, etenduse lõppvaatust ei reedeta. Järgmisele ajakirjanikule pisike vihje, esita küsimusi pigem selle kohta, kuidas kõik alguse sai, mida huvitavat lihtsurelikud teatrirahvale rääkinud on. Sedaviisi toimides saaks märksa rohkem aimu sellest, mis ja miks toimub. Inspiratsioon ja materjal etenduse tarvis on ju saadud rohujuure tasandilt ning "suitsunurga" vestlustest.

Pärleid ja tähelepanekuid veel. Pulleritsu väitel pole tal poliitilisi huve, ent ometigi näib ta kinni hoidvat otsekui enesestmõistetavast eesõigusest poliitilistel teemadel sõna võtta. Ja nüüd siis teater, kultuuriinimesed poliitikas? Kuhu see kõlbab, kultuur peaks olema ju puhas, puutumata poliitilistest räpamängudest. "Teater ei tee kunagi ainult teatrit", kõlas Tiit Ojasoo vastus. See peaks olema "wake up call" ajakirjanikele; pisut veel sellist kemplemist ja teid ei võta enam keegi tõsiselt.

Tagumine aeg on tuua poliitika rahvani ja rahvas poliitika juurde. Rahva enda näoga poliitika, kus ka väikseim mutter tajub enda, küll ehk pisikest, ent ometigi oma panust; enda, oma lähedaste ja oma riigi tulevikku. Kodanikuühiskond, seda ma tahtsin ütelda.

20 aprill 2010

Kadri Simson valetas?

Täpsustaksin mõningaid Kadri Simsoni poolt esitatud väiteid, seoses Keskerakonna viimase valimiskampaaniaga. Nimelt väitis Kadri Simson oma blogis sedasi:
Andrus Ansip aga peaministrina on rahul sellega, et majandusprognoos lubab 80 000 inimese töötuks jäämist aastateks. http://kadrisimson.blogspot.com

Palusin linki vastavasisulisele tsitaadile, mille peale toodi ära Ansipi kuulsad sõnad:
Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahakski elada.

Et linki ei toodud, asusin ise otsingutele. Ja mis selgub; Ansip on öelnud sarnased sõnad hoopiski 2007 detsember, mitte 2008 detsember (http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=258771). Jah, hiljem on Ansip neid sõnu korranud, ent viitega tagasi, et tõepoolest, kui toonast olukorda kriisiks nimetada, siis sellise kriisi vastu poleks tal midagi.

Milline oli olukord Eestis 2007 a. detsembris?
* majanduskasv 6,4%
* töötuid 14 000

Umbes tollal kasvas ka mu enda palk umbes 50% (mida küll hiljem jälle kärpida tuli); ja majanduslik seis oli sel hetkel kaugel kriisist. Aeglustunud oli üksnes majanduskasv, 11% pealt 6,4% peale; mida ei saa kuidagi kriisiks nimetada. Aasta hiljem, 2008 detsember oli töötute arv kasvanud 30 000 peale, mis jääb samuti kaugele numbritest, mida Kadri nimetas. 80 000 juurde jõuti alles 2009 oktoober. Kas Kadril on kodutöö tegemata, või peksab ta lihtsalt segast?

Kui hästi või halvasti Ansip olukorda ette nägi, on omaette teema. Pidi ta isegi hiljem tunnistama, et sellist jama ta ette ei näinud. Mis puutub riigi reservidesse ja eelarve kärbetesse, siis kas mitte juba aastal 2005 ei hoiatanud Ansip kriisi eest, mille peale reageeriti ajakirjanduses artikliga, et Ansip külvab paanikat? Ja kui Ansip asus reserve täiendama, leiti, et milleks raha seisma panna, vaja ikka kohe investeerida.

Küllap ma Ansipi kottimise kah kunagi käsile võtan, olge mureta, aga sellised ebatäpsused, et mitte öelda lausvaled, on lubamatud. Sellise räpase poliitikaga on üks suurparteidest astunud järjekordse sammu, et rahvas veel enam võõranduks sellest kõigest ja see võib talle kalliks maksma minna.

Keskerakondlased, kas te siis tõesti enam muud võimalust võimu juures püsimiseks ei näe, kui valetamine? Eesti on vaja ülesse ehitada, konkreetseid konstruktiivseid lahendusi pakkuda, aga mitte sedasi, lolli mängida. Tulge mõistusele, saatke oma boss pensionile ja las noored võtta juhtimine üle. Küllap siis näete, et rahva armastus ja lugupidamine pole veel täienisti kadunud.

18 aprill 2010

Ta pole süüdi, aga ta ka ei hooli

Mõnda aega tagasi, kui masu me maad tabas, oli savikal hea näidata oravate suunas: nemad on süüdi. Nüüd aga näib, et valimiste ajaks võib majanduslik olukord enneaegu paremaks minna. Ja kuda sa siis sellise iganenud uudisega, et kõik on halvasti ja veel halvemaks minemas, nüüd lagedale tuled? No ei saa ju materjalil lasta raisku minna.

Aeg on mänginud oma mängu. Nüüd, kus põhi on käes (ja mõnda aega veel), on nii mõnigi Ansipis pettunu aru hakanud saama, et ka mujal on halvasti. Jajah, muidugi, Ansip on kah süüdi, aga masu oleks tulnud niiehknaa. Aga seda, et Ansip kõiges süüdi, enam müüa ei saa. Kuhu edasi oma kampaaniaga?

Sõnum peab olema igal juhul emotsionaalne, peab puudutama inimese tundeid. Ja mis saaks olla hävitavam ühele poliitikule, kui see, et valija ei näe temas hoolimist. Jah, ta võib tark ja asjalik olla ja.. aga kui teda tegelt ei huvita minu tavakodaniku mured, no siis ma küll teda ei vali.

See kampaania oleks pidanud toimuma hiljem, aga olude sunnil toimus see nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi. Braavo Keskerakonna turundusmeeskonnale. Ma tahaks ütelda, et te olete saavutanud täiuse demagoogias, aga jätan selle tiitli siiski veel andmata. Te suudate veel enam, olen selles raudpolt kindel.

16 aprill 2010

Puude taga on tavaliselt mets

Vahva näha, kuidas ajakirjandus endiselt filtreerib teater NO99 projekti "Ühtne Eesti" edenemist. Skeptikute ridadesse on astunud Peeter Oja isiklikult, nimetades seda liivakastimänguks ja tuuletallamiseks. Valge laev, mille vilksatust paljud juba arvasid nägevat, on osutunud lainetel hulpivaks kulunud sõnumiga kilekotiks. Lisaks veel ropult kallis ja üldse kahtlase taustaga.

FAIL?

Jätkan oma mõtet sellest, et Ühtne Eesti pole millegi uue algus, vaid osa protsessist, vaheetapp. Ma leian, et ka seekord, on puude taga päris korralik mets. Mis on siis need puud, mida me vahime ja mis meile pettumust valmistab.
1. Ühtne Eesti - sarnaneb ühe teise partei nimega
2. Eesti eest - kaaperdatud kaubamärk või IRL'i salaprojekt?
3. Kes siis veel - hoopiski Savisaare salaprojekt?
4. jaburad loosungid ja reklaamiklipid
5. kelle rahade eest? - pole vahet, mis vastus; igatepidi on paha
..ja mõned puud veel

Aga seda, mis toimub näiteks rahvameedias, ehk siis blogides; seda miks ja kui paljud sellest õhinas on, sellest ajakirjandus vaikib. Üllaülla, seal see mets ongi. Milleks lasta ennast ülesse kütta ajakirjandusest ja õhulossidest, kui selle asemel süveneda ja näha, mis on puude taga. Ei maksa lasta ennast häirida siltidest ja teatraalsusest. Etendus käib ja lõppvaatus on nägemata, ning teatrietenduse puhul teatraalsuse puudumine oleks kui Kroonika ilma Anu Saagimita. Harjuge ära.

Peeter Ojalt tahaks küsida, kus on su usk, mees? Tunnistad, et Eesti on tohutult muutunud, aga samas ei usu, et poliitika võiks muutuda, üldse kunagi. No mida sa ullike siis ootasid; et rahvas oleks tulnud barrikaadidele kutsuda ning parteid ja poliitikud oleks selle peale põlvili laskunud. Et täna teeme teatrit ja homme on meil uus Eesti? Heh, naljatilk.

Eesti on kodanikuühiskonnana aina paremaks läinud, leian mina; uus põlvkond on peale kasvamas. Või olen ma tõesti mingi udulendur? Aidake mind, peatage maa, ma tahan maha minna. Silmini sinna vanasse mõnusasse sopalompi, turvalise teadmisega, et paremaks ei lähe midagi, milleks erutuda.

või oodake, ma veel mõtlen..

13 aprill 2010

Elu esimene flash-mob kogemus

Jutt siis teater NO99 flash-mobist.

Et ma sellele oma blogis promo olin teinud, pidasin enda pühaks kohustuseks ka kohale ilmuda. Mõtlesin, et vaatan eemalt, naudin oma tavalist vaatleja positsiooni.

Mulle on juba noorest peast meeldinud jälgida inimesi ja masse. Olla ise selle juures, näha ja kuulda, tajuda, tunda. Aga endist viisi vaatleja rollis. Pean ütlema, et mu kogemused on suht rikkalikud.. no ma vähemasti ise mõtlen niimodi. Mäletan tundeid balti keti ajal, mil hingamine läks raskeks, ihukarvade püstiolekust rääkimata; mäletan pronkssõdurit, kus rahvas oleks vähimagi märguande peale tänavatele tormanud; mäletan Teeme Ära üritusi, mis kõik usu ja visiooni peale ülesse on ehitatud, jne. Alati sündmuse juures, vaatlemas. Tegelt ma ikka Teeme Ära üritustel panin oma käe kah külge :)

Nüüd siis juhtus nii, et minust kui vaatlejast, sai osaline. Ma läksin kaasa. No ma võin vabanduseks öelda, et kaugemale laul hästi ei kostunud, läksin lähemale kuulama. Trepist alla tulles põlv värises, tegelt kah. Mingil tol hetkel, kui sisemine otsus tehtud, et ma lähen, ma teen, käib kui kohutavalt mõnus ja hea elektrivärin üle keha. Igatahes, kaif.

Ja see ühtsuse tunne, see käis kah läbi, täitsa reaalselt. On grupp inimesi, kes mõtlevad täitsa tõsiselt, et tahavad ja suudavad Eesti elu paremaks muuta. Ka selle teatrietenduse abil saavad need inimesed esile tulla, ehk siis peidetud talente esile tuua.

Kui nüüd väga aus olla, lootsin näha märksa suuremat rahvamassi. Mitte, et see mis oli, oleks lahja olnud, ei seda mitte; vaid, et oleks lihtsalt oodanud..

Päris kindlasti polnud see läbikukkumine; see oli samm rahva ja riigi muutumise teel.

12 aprill 2010

Ühtne Eesti on ise osa protsessist, mitte algataja

Sattusin kuulama vikerraadiost saadet "Räägivad". Lingi leidsin Ühtne Eesti kodulehelt. Stuudios nimelt Tiit Ojasoo, Tiit Pruuli ja saatejuht Ignar Fjuk, ning teemaks käesolev NO99 projekt.
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1032503

Üsna pea tabasin, et oi, see paistab päris huvitav jutt olevat. Alustati sellest, et juba praegu on kihlveokontorites panused tehtud, et kas tuleb etendusest erakond, või tuleb hiljem selle mõjul (mitte tingimata erakond), või siis ei tule üldse midagi. Kuigi me pole näinud veel etenduse lõppu, veel vähem suve ja sügise lõppu, võin ma juba praegu ütelda - muutus tuleb, sest see on juba toimunud. Ehk siis, need kes on panustanud sellele, et midagi ei toimu, võivad end juba praegu kaotajateks lugeda.

Aga, et mis siis tuleb? A kust mina tean. Ma ei tea, mida Eesti rahvas otsustab. Aga ma tean, et selle otsuse tegemiseks on tagumine aeg, ja ma näen ka paljusid, kes muutust soovivad. Alles hetk tagasi, oleme otsekui unest üles ärganud, ja taasavastanud oma riigi, oma rahvuse. Avastanud, et me oleme kodanikud ja et me tahame sõna sekka öelda. Aastatepikkused kogemused, teemal, et midagi ei muutu, vali keda tahad, on rahva viinud sellise frustratsiooni äärele, et ta on valmis midagi täiesti radikaalset tegema, et sellest tardumusest lahti murda.

Sattusin oma mõttelõnga arenedes Orkuti ühte foorumisse, kus noored üliemotsionaalselt kiitsid mingit üritust. Selle ürituse nimi oli Märkamisaeg. Alles täiskasvanuks saades, pole need noored oma silmaga kunagi venemaa võimu näinud. Ja meie vanemad mõtleme, et "ah, ei saa nemad täienisti eestlust mõistma, nad pole ise seda (iseseisvumisaega) kogenud". Ja ometigi olid nad sel üritusel täiesti sillas, juubeldamas ja uhked, et on eestlased. Mitte muidugi kõik noored, tõsi küll. Aga oluline osa neist päris kindlasti. Meenub veel ka tantsu- ja laulupidu. Teeme Ära. Tarand.

NO99 projekt Ühtne Eesti, on seega rahva eritellimus. Tollal, kui Nõlvak keeldus erakonna loomisest ja Tarand kah ütles, et Brüsselisse tema kandideerib ja sinna ka läheb, oli see korraks paljudele pettumuse hetk küll. Aga juba natukese aja pärast hakati mõistma, et ega me siis Nõlvaku, või mõne muu staari sabas pea jooksma; meie endi käes on võim, et muuta oma maa. Võtku see siis kaua aega võtab, kaua tehtud kaunikene, aga vähemasti minu panus on seal sees. Peab muidugi jälle möönma, et mitte kõik ei hakanud sedasi mõtlema.

Aga nüüd, kus surve on suureks läinud, ja katlale lahe ventiil leitud, annaks ikka mõnuga signaali küll. Või kuidas?

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
---

ps. ahjah.. peeaaegu unustasin.. meeldetuletus: flash-mob, see on juba täna, õhtul kell pool seitse kuus (17:30), Vabaduse väljakul. http://www.facebook.com/pages/Uhtne-Eesti-Suurkogu/103263113044019

Inspiratsiooniks see:

06 aprill 2010

Rahvameedia, kui kahe teraga mõõk

Nagu olete isegi aru saanud, kulub mu põhiaur praegu Ühtse Eesti ja selle ümber toimuva kajastamiseks.

Mul nagu sedasorti avalik pöördumine või küsimus neile: miks te pole oma kodulehel meedia sektsioonis ära toonud kümnete temaatiliste blogipostituste linke? Ei taha sellega kellegile probleeme tekitada? Ei taha, et keegi teie vaevast kasu võtab ja populaarseks pürgib? Või see, et selle üle puudub kontroll?

Ausõna, delfi kommentaariumi kaudu rahva meeleolust ülevaadet saada, on kaunikesti tragikoomiline. Kui (äri)meedia vaikib, siis rahvameedia mitte kunagi ja elu käib ka mujal kui facebookis.

05 aprill 2010

Ühtne Eesti destabiliseerib Eestit

Nii võiks vist kokku võtta Ivo Rulli sõnavõtud.

Päris lahe on jälgida kõikvõimalike vandenäoterooriate levimist. Kõigepealt, kes seisab selle teatrietenduse taga, mis erakond?

Otse ja lihtsalt - mitte ükski seniolevatest. Isegi mitte Keskerakond, kes küll muidu on põnevil sogasest veest, ent teist tarandit nad enam ei taha. Ka mitte reformikad.

IRL? Ei!

Tegu on teatrietendusega, mille missioon on harida rahvast poliitika teemal. Mida rahvas selle haridusega peale hakkab, on juba iseasi. Või äkki ongi see erakondadele probleemiks, et senised kampaaniad on suunatud harimata rahvale, nüüd aga tarvis kampaaniaid ümber tegema hakata. Kulukaks lähep rsk.

Veel eelmisele lisaks.. Savisaare meelest olid mõttetalgud läbikukkumine, kuna ei suudetud parteid luua. Mille kõige juures suudan meenutada seda, et Nõlvak nii enne kui pärast üritust mitu korda kinnitas, et parteid tema tegema ei hakka. Kui Nõlvak oleks tahtnud, oleks ta selle ka lõdva randmega ära teinud.

Sealt edasi, meenutan irooniaga ühte mõttetalgute populaarsemat teemat: Valitsemiskultuur. Siinkohal toon ära kolm näidisena üleval olnud küsimust.
  1. Kuidas saaks parandada valitsemiskultuuri? Kas saame ise muuta valitsemiskultuuri sellega, et oleme rohkem kursis sellega, mis toimub ja räägime kaasa? Peaksime saama uskuda, valimistel antud hääled on olulised ja toovad kaasa muutuse.
  2. Kuidas teha inimestele seadused arusaadavaks?
  3. Kuidas inimesed kaasata valitsemisse?

Kas sai teatrigrupp sealt tõuget ja ideid? Arvan, et üsnagi.

Ehk siis.. mõttetalgud on tõestanud ennast juba aastaga. Tere tulemast kodanikuühiskonna sündimise ja kasvamise juurde.

High five to Nõlvak :)

30 märts 2010

Kas nüüd tahetakse ka Eesti riik pankrotti viia???

Just nii hüüatas üks Eestimaa tuleviku pärast südant valutav kommentaator. Jutt siis saatest Vabariigi Kodanikud, kus peakülalisena Ene-Liis Semper sõna võttis. Mis kõige lahedam, ei ühtegi rida peakülaliselt endalt kogu artiklis!? Vot see on juba ajakirjanduslik tase.
http://www.postimees.ee/?id=243718

Aga ma tsiteerin natuke pikemalt selle kommentaatori (Pärnakas) teksti:
Hoidku jumal, et meil on veel erakonnad olemas ja et on erakondlikud valimised, mitte ei valita üksikisikuid. Kui selline seadusemuudatus ette võetakse, siis on riigikogu neid naljamehi täis, ja polegi kedagi, kes tööd teeks.
/../
Ja KES siis vastutab selle jama eest, kui oleme kaotanud sellegi, mis oleme saavutanud?
/../
Kas nüüd tahetakse ka Eesti riik pankrotti viia???


Ma küsiks vastu, olete te puhta segi peast või; üks teatritükk viib Eesti riigi põhja.. kaputt?

Ja vastan ka ise: kui nii lähebki, so what; ilmselt me polegi paremaks võimelised, kui riigi lõpetamiseks komöödiaetendusega.