Ivo Rull ja Riigimehed

Minule kui poliitikahuvilisele, oli saade Riigimehed üks neist, mida lihtsalt peab vaatama. Sai vaadatud, naerdud, ent kommenteerimiseks nappis mõtteid. Õnneks lisandus peale teist saadet kommentaatorite ridadesse ka Ivo Rull, millest alates läks asi lõbusamaks; ei saa ju tavakodanikuna loobuda sellest magusast ärapanemisest. Teised ju kaa, kus siis minagi.

Kõigepealt saatest; esimene osa oli päris hea. Päris mitmed situatsioonid tulid rõõmsa äratundmise saatel tuttavad ette, a la vaata neid jobusid, sellised nad ju ongi. Hõisked valimistulemuste selginemisel, mille juures oli mul ootus, et viimasel hetkel jäädakse käputäie häältega ilma sellest, miks šampanjapudel lahti korgiti. Aga ei, seda ei pakutud, polnudki ilkumine Keskerakonna aadressil.

Ja siis see jopski, tõusik, Sotsiaalse Sidususe Minister, muffigi taipamata oma positsioonist või erakonna suunast või mõttest - ei, pole temagi kesk või sots. Nemad ju päris nii jaburat teksti ei ajaks, eriti veel sellest, mis lausa põhikirja rasvaselt sisse kirjutatud.

Üllatus oli aga see, et terve teine saade oli pühendatud sellesamale jopskile. Kas siis esimene saade ei kirjeldanud teda juba piisavalt värvikalt? Kipsplaadist lossi kuningas, tilli pikenduseks liisitud auto, ennast täis kurvakuju rüütel. Täielik feil ma ütlen; isegi erakonna võidu peolt ei saanud ta ühtegi naist endale koju kaasa. Ebareaalne, ülepingutatud ja väljavenitatud ärapanija. Ühesõnaga pettumus.

Teist saadet saatis otsast lõpuni küsimus - milleks? Milleks kedrata situatsioon situatsiooni järel sedasama veendumust, et tegu on jopskiga. Umbes nagu Oskar Lutsu aastaajad. Mida raamat edasi, seda sagedamini võis lugeda sellest, kuidas Kiir oma püksid täis tegi ja sellevõrra vähem muud sisukat. Ja nüüd siis samas stiilis ka see paljutõotavalt alanud saade. Loodan, et vähemasti kolmandas osas leitakse uus tegelane ja et sarja tegijatele ka mõni positiivne tegelane silme ette on jäänud.

Aga nüüd siis Ivo Rullist. Mis valu küll peab mehel olema, et seda saadet nõnda pikalt analüüsida. Res Publika, mainis ta. Ehk tõesti tuli tal mõni asi liigagi tuttav ette; oli ta ju ise selle erakonna üks asutajaliikmetest. Meenub artikkel, kus ta räägib esimesena kommenteerimise vajadusest - nime andmisest, defineerimisest. Pole vist vaja mainidagi kohandumisest avaliku arvamusega, tule kõrvale juhtimisest ning selle juures veel targa näo tegemisest. Thank God for Google; ei lase ta meie sotsiaalsel mälul kustuda, ükskõik kui palju Ivo neid uusi arvamusartikleid ka juurde ei trükiks.

Res Publika, Rahvaliit, Rohelised; feil after feil. Ohjah, loomulikult ei saa ega olegi Ivo süüdi kõigis neis jamades, ent ometigi, miks küll see ämbrikolin temaga kaasas käib. Las ma ütlen, milles viga - ametis, just nimelt ametis. Mis siis PR suuremalt jaolt on? Näitamaks asju teisiti kui nad on, massidele sobivas variandis. See on mask, mille taga puudub sisu ja hing. Egas ilmaasjata sind Ühtse Eesti Suurkogul pimedasse ja haisvasse kohta saadetud. Sinu koht pole poliitikas, kuna sind ei huvita asja sisu, vaid kuidas see välja näeb. Tee oma tööd äriilmas, aga jumala pärast, hoia eemale poliitikast. See saade räägib ju sinust, juhtmest.