27 detsember 2019

mõned teadlased ...

Kindlasti oled YouTube videosid vaadates sattunud populaarteaduslikele kanalitele, mis räägivad ajast, ruumist, stringidest ja kindlasti mustast august. Lõviosa neist näitavad sulle slaididena Hubble või mõne teise maineka allika saadud kaadreid galaktikatest. Taustaks tekst, kus pole jäetud võimalust aja raiskamiseks. St. peale punkti tühikut pole, tekst sajab peale, ega lase sul backi ega pausi ega muud nuppu vajutada, sest parasjagu käimasoleva lause mõte on ju pooleli.

Ja keset seda universumit ja galaktikaid ja stringe asuvad loomulikult teadlased ise - neidki peab ju näitama. Ja siin nad on: teadlased!


mõned tähelepanekud

* seletaval teadlasel on käes vildikas (millega ta ühtlasi innukalt vehib)
* teadlased teadupärast ei piirdu üksnes valgenahalistega
* teadlased on pigem noored kui vanad (vanad kuulavad ja teevad mhmm)
* teadlaste hulka kuulub kindlasti ka 'pikksaapaid' ja lühikest seelikut kandev neiu. ütleme praktikant
* teadlastel on kindlasti tumedat värvi püksid; aga kindlasti mitte teksa ega dress
* teadlastel on valge triiksärk ja monocolor lips
* teadlastel on valge kittel
* teadlastel on prillid (või vähemasti kaitseprillid)  'whiteboard magic is dangerous'

Ja selline klipp vältab heal juhul 2 sekundit, mis peaks sind veenma, et räägitud jutu taga on töötanud maa parimad ajud.

04 detsember 2019

karma

Üsna hiljuti lõunalauas kaldus mu töökaaslaste vestlus tavapärasest pisut kõrvale - uuriti, kes mida usub. Jumalasse ei uskunud hetkel keegi; olgugi, üks nendest tunnistas, et usub siis kui vaja.

Teine tunnistas, et usub, et kui teeb head, siis juhtub ka temaga head, ning vastupidi. Esimene, see kes 'vajadusel jumalasse uskuja' oli, lisas, et tema usub karmasse. Ülemus lisas, et on näinud looduses numbreid, aga ei mõista veel nende tähendust.

Kui lubate, avan siinkohal enda usu. 

Alustagem karmast. Karmausk traditsiooniliselt tähendab seda, et kui oled oma eelmises elus pigem häid kui halbu tegusid teinud, siis sinu elujärg tõuseb. Kui varem olid rott, siis nüüd ehk kass. Minul isiklikult puudub selle usuga side - ma ei mäleta, milline oli minu eelmine elu, veel vähem mäletan, mida tegin hästi, mida halvasti. Seega, isegi kui karma peaks osutuma tõeks, pole minul sellega midagi peale hakata. Mind hirmutatakse sellega, et kui ma ülemäära mäkra mängin, sünnin uuesti rotina. Ma tõesti ei oska kommenteerida, ma kas pole kogenud, või ei mäleta.

Teine vestluskaaslane rääkis, et kui teeb head, sünnib temalegi head. Mina tema elu ei tea, seega pole mul poolt- ega vastuargumente. Või siiski, olen näinud, et neid, kes teevad head, koheldakse ka paremini. Aga see pole absoluut, see pole raudkindel. Olen näinud süütuid lapsi, kes pole ühtegi tegu veel teinud, ei head ega halba, ometigi kannatavad karistust, mida minu mõistus tõrgub kujutlemast.

Olen näinud õelaid nautlemas elu, olen näinud ja oodanud, mil ometi kuri karistuse saab. Nii mõnegi puhul piirdub see usuga - 'küll see raisk näeb'. 

Mis ma olen näinud (ütleme, et sa oled hakkama saanud suurema sigadusega); see, kes sinu sigatsemise tõttu kannatanud, on üpris motiveeritud osutama vastuteenet. Aga juhul, kui, sinu positsioon ühiskonnas tähendab suuremat võimu ja raha omamist, jäetakse sind rahule, sest leitakse, et oled juba oma osa kätte saanud.

Seega, seni kuni elad maailmas kus elad, elades elu mis elad, on mõttetu tuua end ohvriks. Enda (praegust) elu sa ju sellega paremaks ei muuda ja tulevasegi suhtes on kahtlused õhus. 

Muutuda küünikuks, muutuda hoolimatuks? Ka see pole minu südames, kaugel sellest. Pigem olla vastuvõtlik mõttele, et elu pole võrdne. Mõned meist sünnivad miljonäridena ja surevad autuna. Teised jällegi kannatavad palju, ent mäletatakse palju. Olulisim siiski on, mis sünnib sinu endaga, just nüüd ja praegu. Parafraseerides Jeesust - sinu särk on sulle kõige lähemal. 

Ohjah, ja siit veel miljon küsimust agnostikutele. Et kui Jumal on kõikvõimas ja kõikjalviibiv ja hea, et kuidas ta lubaks seda kõike kurjust. Aga mis siis, kui Jumal polegi see 'kõik'. Mis siis, kui tegemist on loomisvõime saanud psühhopaadiga, keda mitte üks põrm ei morjenda kannatus.

Olgu selle kujutletava Jumalaga kuidas on (mina tema häält kuulnud ega nägu näinud pole), jätkaks ehk inimlikul tasandil. Lihtsalt pakun välja, kui võimaluse.


17 oktoober 2019

Matemaatika ei ole täppisteadus!

Matemaatika ei ole täppisteadus!

* Et kas siis 2 + 2 ei võrdugi 4? Võrdub, rahu.
* Milles siis probleem? Lõpmatusega.

Mitte just palju aega tagasi palusin matemaatika õpetajal selgitada, miks arv astmes null võrdub ühega. Et tahaksin aru saada. Vastuseks öeldi, et matemaatikas nii lihtsalt on. No tore.

Meenub veel rasvaselt trükitud lause põhikooli matemaatikaõpikust, et negatiivsest arvust ei saa ruutjuurt võtta - selgub, et saab küll.

Ja mis veel põhikooli matemaatikast, näiteks tehted kümnendmurdudega. Täpsemalt siis 'perioodilise kümnendmurru teisendamine harilikuks murruks'. 

Ütleme, et meil on arv 1,999... ja nii lõpmatuseni. Ja ütleme, et meil on vaja lahendada ülesanne, aga see eeldab harilikku murdu. Hea, teisendame siis. Teisendamise tagajärjel saame teada, et see murd võrdub kahega. Jah just, 1,999... = 2. No kurat, ei võrdu ju!

Aga meie teadlastele, jõhkralt täppisteadlastele sellest piisab. Piisavalt täpne!? WTF? Kas see on täpne või ei ole? Ei see ei võrdu, see ei ole täpne; see on umbes, nibin nabin, enam vähem, peaaegu, aga mitte täpne.

Miks me pole suutnud välja arvutada universumi lõplikke saladusi? See on selle pärast, et me ei suuda ringi raadiuse alusel välja arvutada isegi ringjoone pikkust. Täpset pikkust ma mõtlen. No kohe täitsa täpset, lõplikult täpset. Pole võimalik, sest pii on irratsionaalarv. Sarnaseid näiteid on ohtralt.

Kõige selle juures tehakse nägu, et oleme kohe kohe avastamas universumi lõplikke saladusi. Jopp küll, see on religioon, mitte teadus.


01 oktoober 2019

CO2 - puust ja punaseks


Need, kes reedeti lõunasel ajal Tallinna Vanalinna on sattunud, on ehk kohanud ka plakatite ja trummidega varustatud rahvahulka. Alustavad üldiselt Toompealt, kust peale kõnede pidamist liigutakse trummide mürtsudes Vabaduse väljakule. Sõnumiks hukatus, kui me ühiskonnana midagi drastilist ette ei võta. Ehk siis kliima soojenemine ja inimese roll selles.

Väitesse, et kliima soojenemine on põhjustatud inimese tegevusest, suhtuvad nii mõnedki skeptiliselt. Ja kui soojenebki, mis siis, on's paanikaks põhjust? Võtsin endale ülesandeks teema lahti seletada, nii lihtsalt kui võimalik. Ma ei hakka seejuures tooma linke teadlaste raportitele, analüüsidele ega ennustustele. Lugeja võib omal käel guugeldada 'oil consumption' või 'CO2 emission' ning mu arvutused üle kontrollida. Kõik mis meile tarvis, leiab põhikooli keemia ning füüsika õpikutest.

Väidetakse, et maa kliimat soojendab päike, mitte inimene.

Väga õige, olen selle väitega 100% nõus; ilma päikeseta oleks siin pagana külm. Samas, kui kõik sõltuks üksnes päikesest, oleks meie kliima selline nagu kuu peal. Seal kõigub temperatuur päevasel ajal +100C kraadist, -180C kraadini öösel. Erinevus maa ja kuu vahel on see, et meid kaitseb gaasidest koosnev atmosfäär. Päevasel ajal peegeldab see suure osa päikeselt tuleva kiirguse kosmosesse, öösel jällegi vastupidi, peegeldab maalt lähtuva soojuse meile tagasi.

Päikeselt tuleb meie poole erinevaid kiirgusi: nt. valgus, ultraviolett, infrapuna. Need kõik on elektromagnetlained, lihtsalt erinevate lainepikkustega. Kui maa atmosfäär laseks kõiki kiirgusi ühtemoodi läbi, oleks meie kliima sarnane kuu omaga - kõik mis päevasel ajal maa peale tuleb, lahkuks öösel. Temperatuuride kõikumine poleks küll nii äkiline ja nii suurtes vahemikes, ent siiski elamiseks talumatu. 

Üks kiirgustest, mida atmosfäär hõlpsamini läbi laseb, on ultraviolett. Kui ultraviolett maa pinnale jõuab, siis tema lainepikkus muutub nii, et temast saab infrapuna. Aga tagasi kosmosesse infrapuna enam nii kergesti ei pääse vaid jääb siia 'lõksu'. Põhjuseks peamiselt süsihappegaas ehk CO2. Kui CO2 sisaldus atmosfääris suureneb, siis ultraviolett pääseb endist viisi läbi, aga infrapuna enam mitte.

Siiamaani on loodus CO2 hulka tasakaalus hoidnud; kui selle hulk suureneb, tarvitavad taimed selle rõõmuga ära, ja kui vähemaks jääb ja ühtlasi ilm külmemaks, võtavad jällegi koomale.

Mitmed teadlased väidavad, et viimase mõnekümne aastaga on CO2 sisaldus atmosfääris kasvanud drastiliselt, lausa 30%. Ja, et loodus pole suuteline seda enam endises tempos ära kasutama. Vastavalt lähteandmetele ja füüsikaseadustele ennustavad nad, et sajandi lõpuks on maa kliima temperatuur tõusnud +3C. Hmm.. +3C ei kõla just hirmutavalt, harjub ära. Ja kui merevesi selle tulemusena ka pisut tõuseb, no mis siis, ehitame kõrgemad tammid või kolime sisemaale, mõni mõis.

Paraku muretsemiseks põhjust on ja see pole veel kõik, aga sellest hiljem. Praegu jätkame uurimist, kas teadlaste väide CO2 (inimtekkelisest) kasvust võib olla tõsi, või on tegemist hoopis vandenõuga.

Süsihappegaas ehk CO2 tekib peamiselt põlemisel. Süsiniku aatom reageerib hapnikuga ja tekibki nimetatud gaas. Meile tuttavad süsiniku allikad on näiteks põlevkivi, nafta ja maagaas. Suure lihtsustamisega võib ütelda, et tegu on süsivesinikega; maagaas kui kõige 'puhtam'; nafta ja põlevkivi sisaldavad ka muid aineid. Nagu nimi ütleb, koosneb süsivesinik süsinikust ja vesinikust.

Kõige lihtsam süsivesiniku molekul on CH4, ehk metaan, ehk maagaas. Koosneb ühest süsiniku ja neljast vesiniku aatomist. Kui see molekul hapnikuga reageerima panna, tekib saadusena CO2 (süsihappegaas) ja H2O (vesi). Sama kehtib ka nafta ja kivisöega.

Nüüd põnev küsimus - kui palju tekib süsihappegaasi 1 kilogrammi süsivesiniku põlemisel?

Toon näiteks metaani põlemise reaktsioonivalemi:

CH4  +  O-->  CO+  H2O

Et lõppsaadust sama palju oleks kui lähteaineid, tuleb valem tasakaalustada.

CH4  +  2O-->  CO+  2H2O

Mendelejevi tabelist leiame aatommassid, millede abil saame arvutada molekulide massi ja suhte. Arvutus ütleb meile, et 1 kg metaani põlemisel tekib 2,75 kg süsihappegaasi ja 2,25 kg vett. Selle juures tarbitakse ära 4 kg hapnikku. Nafta põlemisel tekib süsihappegaasi pisut rohkem, ümmarguselt 3 kg.

Edasi järgmise küsimuse juurde: kui palju tarbitakse maailmas naftat?

Maailmas tarbitakse ümmarguselt 100 miljonit barrelit naftat päevas. Umbes 30% sellest kulub energia tootmiseks.  Mis omakorda teeb umbes 10 miljonit tonni süsihappegaasi. Päevas, ma kordan, päevas.

Jätsin arvutustest lihtsustamise mõttes välja kivisöe ja gaasi. Igal juhul on kogused sedavõrd üüratud, et meie kujutlusvõime isegi ei hooma seda. Ja nüüd tulla väitma, et need kogused on köömes, et kaob nagu tilk merre, et loodus teeb ampsamps ja mure lahendatud? Nagu ühest allikast võisin kuulda, et tore ongi kui süsihappegaasi juurde tuleb, siis puud mühinal kasvavad. No ma ei tea, mis valemiga need puud kasvavad, kui me neid nagu umbrohtu maha niidame.

Kui nüüd kliima soojenemine kõrvale jätta, siis sellega pole veel CO2 saaga lõppenud. Suur osa süsihappegaasist lahustub meres, mis sellest tulenevalt happelisemaks muutub. Mis omakorda mõjutab sealset elustikku. Jällegi väide, et milles probleem, planeedil maa on CO2 sisaldus minevikus oluliselt suurem olnud. Probleem on selles, et loodus ei talu sedavõrd drastilisi muutusi lühikese ajaga. Näiteks on meredes massiliselt surema hakanud korallid, mis on väga tähtis vahelüli toiduahelas. Korall paraku ei taastu sama hõlpsasti kui võilill.

Selleks korraks aitab küll. Kui lugeja eelneva jutu peale õlgu kehitab, pole ka ülejäänul mõtet. Aga ühes olen kindel; muutused on tulekul, meeldigu see või mitte.

25 september 2019

Greta Thunberg - kapitalistide hirm


Vanal hallil ajal oli kõik hästi, isegi 'Pariisi kliimalepe' saavutati. Et paneme autodesse akud ja edaspidi sõidame elektriga.

Aga ei, mingi plikatirts rootsimaalt arvas, et pole tehtud piisavalt ning asus streikima. Istus ühes naiivse käsitsi kritseldatud plakatiga valitsushoone ette, selle asemel, et kooli minna. Nii kolm nädalat jutti. Lisaks jagas traktaate tekstiga, mille kohaselt 'täiskasvanud tema tuleviku persse keeravat'.

Kuna nädal aega jutti tänavakividel istumine tagumiku kangeks teeb, leppisid Greta ja talle lisandunud mõttekaaslased, et edaspidi protestitakse ainult reedeti. Nii sündis liikumine #FridaysForFuture. See kõik sündis pisut rohkem kui aasta tagasi.

Tänaseks on liikumine haaranud miljoneid koolilapsi, kes, jah arvasid õigesti - teevad igal reedel koolist poppi, et taguda trummi läheneva katastroofi pärast. Kummalisel kombel on liikumine maailma valitsevatele rahabossidele korda läinud. Ei tea miks?

Mul on teooria. Teooria ütleb seda, et senine majandusmudel keeratakse pea peale. Sellal kui tuhanded, parasjagu Egiptuses silmaringi laiendavad keskklassi kodanikud Thomas Cooki peale pahased on, ütleb miljonite noorte iidol Greta Thunberg, et tema lennukiga ei lenda. Et säästab loodust. Oh vaesed reisibürood, teie tulevik on tume.

Interneti "autoriteetsetest" allikatest võis lugeda, et Greta on vaimselt haige, kellele ei peaks suuremat tähelepanu pöörama. Tõsi, allikas hiljem vabandas, et eksiti väljendustes. Aga sõnum ise? Jõudis kohale? Ilmselt mitte.

Milline see tulevik siis on? Minu jaoks üsna lill - väheke soojemad suved ja üks kraad soojem Paralepa rand. Minu laste jaoks - pisut kehvem.

Ehk siis valik minu eakaaslastele on see, et kas elame ja naudime mis antud või võtame vastutuse. Kutsun üles võtma vastutust. Me ei pea tagumiku alla sättima viimase sõna maasturit, kui jalgsi saab kah. Me ei pea kaebama, kui kütuseaktsiis jälle tõuseb. Me ei pea laiutama rohkem, kui elamiseks tarvis. Oleme laiutanud juba piisavalt, on aeg ennast koomale tõmmata.

Noortele aga, tehke häält. Olge aktiivsed, see on teie võimalus. Palun üksnes arukust, et mitte märatsema hakata. Põletada ja lõhkuda annab kõike, üles ehitamine on märksa vaevalisem. 

Ma usun teisse



09 september 2019

Hong Kong - Hiina kevad

Nagu mõni ehk uudistest märganud, teab, et Hong Kongis toimub miskit. Rahvas on tänavatel ja nõuab; igal nädalavahetusel ja seda juba pea neli kuud jutti. Ja rahvast on tänavatel omajagu, lausa miljoneid. 

Hong Kong oli omal ajal osa Hiina territooriumist. Õigupoolest on ta juriidiliselt siiamaani Hiina osa. Riigi, või siis osariigi ajalugu on aga  rahva identiteediga teinud oma töö, mida Pekingil (Hiina pealinn) kaunikesti raske, kui mitte võimatu tagasi pöörata.

Lugu algas juba mõnisada aastat tagasi, ajal mil Britid maailma vallutasid. Hiinast leidsid Britid aine, millest nad sõltuvusse sattusid, ega enam loobuda suutnud. See aine oli tee. Jah, harilik tee. Kellaviietee.

Hiinlased, nähes kui hulluks võib Britt tee pärast minna, kehtestasid reegli, et teed saab üksnes kulla eest. Ja kulda need Britid ka maksid. Maksid senikaua, kuniks kuld otsa hakkas saama. Paraku avastasid Britid, et Hiinlastel on samuti mõned nõrgad kohad, ja üks neist nimelt oopium. Ja seda Hiinlased kohe väga tahtsid, nii väga, et olid nõus samuti kullas maksma. 

Nii see äri käis mõnda aega - Britid ostsid teed ja Hiinlased ostsid oopiumi. Kuna kuld nõnna raske oli, siis seda väga kaugele ei veetud. See püsis Hong Kongis. Täna oli ta Hiina oma, homme Brittide oma. Üksnes tee ja oopium vahetas asukohta ning leidis ohtrat tarbimist.

Kõik olekski lill olnud, ent see va oopium hakkas Hiinlaste ajudele. Keegi ei taht enam tööd teha, palju lahedam oli pilves olla. Ning ühel hetkel oli Hiina bossidel selgus majas ja kannatus katkenud. Ehk siis, oopiumile kuulutati sõda. Et see oopium suuremalt jaolt Briti laevadel asus, kuulutati sõda sisuliselt Brittidele. Britid teadagi, ei kannata, kui keegi neid tõukama tuleb. Ja nii see sõda lahti läks.

Peale seda kui hulgakaupa laevu merepõhja - ja veel enam mehi enneaegu Aabrahami sülle saadeti, leidsid vaenupooled, et olgu siis nii, oopium jääb ära, aga äri on igavene. Tehti leping: Hong Kong, närune sadam, jääb Brittidele 99 aastaks rendile. Tehku ja olgu.

Need 99 aastat venisid pisut pikemaks, nii umbes 156 aastaks. Siis aga tehti ajalooline leping (aastal 1997), et olgu, Britid lahkuvad, ent ühel tingimusel: Hong Kong jääb iseseisvaks järgmised 50 aastat.

Nonii, kuhu me jõudsime? Ahjah, iseseisva Hong Kongini. 

Hong Kong, Hiina jaoks sama mis Peeter I jaoks Eesti, aken; aken välismaailma. Hong Kong tootis mitte just hiljuti ligi 40% Hiina ee.. aidaku mind nüüd majandusteadlased, aga midagi väga palju. 

Paraku, tehnoloogia ja särkvärk arenedes, on Hong Kongi panus Hiina majandusse langenud ligi 2% juurde. Mitte, et Hong Kong oleks kehvemaks jäänud, vaid et Hiina on arenenud. 

Nii.. oled sa mõttega kaasas? Hong Kongi rahvas, olles nii umbes 2% Hiina majandusest, nõuab iseseisvust. 

Lasta neil minna, või mis nendega üldse teha. Haritud politoloogid räägivad, et Hiina peab säilitama oma näo. Ehk siis Hiina korraldab tapatalgud ja näitab mis maksab Pekingi sõna.

Ma pakun sootuks teise stsenaariumi - Hiina lasebki Hong Kongil minna. 

Elagu ja olgu ise.




29 august 2019

kui tegusa mehe jõud raugeb

Õhtuleht, mis muidu üdini kollane, avaldas artikli, mis räägib sootuks teisest värvist. Palju koledamast värvist.

Nimelt on endas leidnud tahtmist ning jaksu 40+ isa randasid rämpsust puhastada. Paraku on rämps suurem kui mees. Ja ühel hetkel sai mehe ramm otsa. link

Ma pean siinjuures olema aus nii enda laste, kui teiste samavanuste noorte suhtes - jah, mina olen olnud osaline teie keskkonna täis pasandamises. Vabanduseks võin üksnes seda ütelda, et ma ei adunud ega teadnud, mis tagajärgi minu tegevus või selle puudumine endaga kaasa toob. Või, olgem korrektsed - mind ei huvitanud kah väga.

Sinna perioodi mahub ka aeg, mil nii mina kui mitmed mu usukaaslased uskusime, et jah, maailm lähebki hukka, aga siis tuleb Jeesus tagasi ja kõik õiged võetakse taevasse. Ja kõik uskmatud jäävad siia oma patu tagajärgi nautima. Kõlab nagu plaan.

Üks kahest: kas on Jeesusel äratuskell katki, või on Taevasel Isal veel suurem ja ägedam plaan. Andke tuld pühaisad, andke tuld.

15 august 2019

viga, mille tegi Elmar Vaher

Kujutad sa ette, et oled riigi ühe tähtsaima ameti peadirektor, nonii, ütleme politsei ja piirivalve peadirektor. Ja siis ühel päeval astub su uksest sisse pizzakuller. Esitab sulle paberi, millel on kirjas, et 'jah, olen nõus, et homme hukatakse mind avalikult ja võimalikult suure häbi saatel'. Ja palutakse sinu allkirja.

Ja siis, kui sa viisakalt ütled sellest imelisest hetkest ära, esitatakse sulle teine paber, milles kinnitatakse, et hukkamine toimub niiehknaa. Aga seal on juba tähtsa tegelase allkiri - virtuaalne. Tähendab.. nagu oleks, aga tegelikult pole. 

Ehk siis, pizzakuller.. tähtis nägu peas, nagu arvaks, et teebki oma tööd, loobib sind printerist pool tundi tagasi välja lastud pahnaga. Ja et seda venda peaks nagu tõsiselt võtma? 

Aga Elmar Vaher võttis. Ma saan temast isegi aru - tema ametivanne ja värk nõuab, et ka kodanikud teaksid, mis toimumas on. Jaa, Elmar, ma saan aru, aga pea nüüd hoogu. Selle asemel, et paberid otsemat teed paberihunti saata, tulid sa nendest suuremale ilmale rääkima. No ei ole vaja, saa aru, ei ole vaja. 

Vähe veel puuduks, kui Vaher hakkaks ette kandma, et temale tundmatu kodanik Ajuvaaba Tumbaumba maalt saatis emaili, et Vaher nüüd kohe miljonär, juhul kui aitab paar pisiasja pangas korda saata. 

Ausõna Elmar, sa langesid lõksu, lausa haledalt. Sellegi poolest, ma toetan sind :)

07 august 2019

mis nüüd juhtuma hakkab..

pmst tegin otsuse, et sõltumata sellest, mida perekond Helme ka suust välja ei ajaks, vaikib minu blogi nende tegemistest vähemalt pooleks aastaks.

Jah just, ei heakskiitu, ei vastuväidet, ei midagi, lihtsalt vaikus. Mõistan, et 'vabal' ajakirjandusel sedavõrd suurt vabadust pole. Ma mõtlen, et kui president ütleb, et tahab rääkida Eesti rahvaga, siis ilmselt seda tal võimaldataks. Aga minister, kes ei viitsi isegi tööl käia, no kuulge.

Siinkohal üleskutse kõigile vabadele ja vähem vabadele; kui olud just ei sunni, siis ju ei pea. Nimetatud perekonnal, madisonil ja perede viimasel tõsisel kaitsjal on olemas kõik võimalused oma häält kuuldavaks teha, nõnda nagu minulgi. 

Ma mõtlen ja meenutan, et vaid vähekest aega tagasi oli meil kodanikuühiskond. Ohjah, neid on päris palju, Delfi kommentaariumites lausa ülemäära palju. Aga tehkem eksperiment, kus järgmine kuu ei avaldata perekond Helme suust muid, kui ametlikke teadaandeid, ja üksnes juhuse valitud kodaniku arvamus ja selle analüüs. Ma eeldan, et kodanik ise jääb puutumata ja vaidlusse läheb üksnes tema idee ja seda toetavad argumendid.

Enne kui Helmed proteste esitavad - teil on müriaad sotsiaal meediat oma ideede levitamiseks; keegi pole mulle kätt ette seadnud ja ma loodan, et teilegi mitte. Seega, enne kui uksi paugutama hakkate, et 'mina olen ometigi minister', meenutan teile, et 'mina olen ometigi kodanik'.

Mulle võib mõni Helme idee täna meeldida ja teine mitte meeldida. Ja homme võib täitsa vastupidi olla. Ja olgu see veel kord ja valjult rõhutatud - ma pole allutatud partei sisekorrale. Ma olen vaba kodanik.

Gurmaanidele, eriti

Gurmaanluse olemus

Mõistet gurmaanlus seostatakse esimese hooga ilmselt toiduga. Jah, seda see on ka, ent siiski märksa laiem ja sügavam. 

Gurmaan on inimene, kes otsib ja leiab halliseguse pakutava hulgast selle erilise, selle aahhh.. kogemuse ja naudib seda, nagu oleks käes viimnepäev, lootuses, et see kestab igaviku.

Gurmaan pöördub tihti tagasi seni kogetu juurde, ent ei rahuldu sellega siiski; talle on avanenud uus maailm - meeleliste naudingute maailm. Talle on omane lootus ja usk, et leidub vähemasti veel üks maitse, veel üks heli, veel üks vaade, mis ületab kõik senised. Gurmaan langeb masendusse, kui pole seda leidnud päevade, kuude ega aastate otsingute kestel. Ta hakkab mõtlema, et kas see oligi kõik, kas see oligi parim maitse, parim muusikapala, parim kirjatükk. Peab ju olema rohkem.

See on koht, kus gurmaan kadestab lihtsat inimest, kes naudib siiamaani Meie Meest. Või seda, kes ahmib kahe suupoolega kartulit hakklihakastmes, leides, et see ongi inimkonna tippsaavutus.

Sestap me kohtamegi huvitavat vastuolu gurmaani ja lihtsa inimese vahel. Kui gurmaan istub laua taha, maitseb sööki ja kirtsutab nina, et liiga palju seda ja liiga vähe toda ja üldse, seda ma olen juba söönud, siis lihtne inimene samal ajal matsutab ja luristab, heites hukkamõistvaid pilke - 'raisk sa virised, buhhenwaldis söödi rotte'. 


Füüsika, vibratsioon ja võnked

Lubage mul nüüd pisut lammutada romantikat gurmaanluse teemal. Asi on selles, et nii maitse, heli kui visuaal on kõik füüsikaliste parameetrite järgi seletatavad. Alustagem helist, kui kõige mõistetavamast.

Heli on ehee.. helivõnkumine. Trummid, kidrad, särkvärk, on kõik üks helivõngete kombinatsioon. Ja kui see võnkumine ühtib sinu sisemisega, siis tunned sa seda kui oma ning naudid seda. Ning sinu aju, mis on evolutsiooni käigus arenenud ennustamaks järgmisena juhtuvat, saab premeeritud, kui ennustatu tõeks osutub. Ning sinu organism tervikuna, soolikad ja kõik kokku, premeerivad aju juba ette, et nüüd tuleb midagi head. Sestap polegi sul vaja Onu Bellat kuulda, piisab teadmisest, et see on järgmine lugu. Ja rõõmuhormoonid juba voolavad.

Või võtame siis toidu. Sinu nina püüab kinni küpse maasika lõhna. See pole muud kui lõhnamolekulide vibreerimine sinu ninas asuvate sensorite vastu. Ja see maasikamaitse on samuti üksnes molekulide vibratsioon, mida siis sinu aju tõlgendab kui eriti hea ja kasuliku ja kindlapeale nauditavana.

Kolmandaks siis visuaal, mis pole muud kui eri sagedustel levivad elektromagnetlained. Sinu aju annab sagedustele tõlgenduse, et see on punane, see roheline ja see eriliselt ilus sinine. Ja kuigi looduses värve tegelikult pole, oleme omistanud neilt peegelduva värvi neile olemuslikuks. Et rohi on roheline ja taevas sinine.. no ei ole ju, tegelikult. Tegelikult on kõik hall.


Cypher'i kiusatus

Kes on vaadanud filmi 'The Matrix', mäletab kindlasti tüüpi nimega Cypher, kes reetis Morpheus'e. Lõunatades restoranis koos Agendiga, ütles Cypher, et ta teab, et see välimuselt ahvatlev ja hästi lõhnav lihatükk pole tõeline, ent ometigi oli ta valmis hülgama tõelisuse, et nautida seda näilist. Tema tõeline maailm oli oluliselt maitsetum kui Matrixi pakutu ning ta oli kaotanud lootuse ja usu, et tõelisus midagi paremat pakub. Ma ei saa teda milleski süüdistada.


Prohveti ülesanne

Minu, kui prohveti ülesanne, on pakkuda vaadet erinevate valikute ja nende tulemuste suhtes. Ja mis ma saan lubada, on see, et ei lõpe head maitsed, ei lõpe hea muusika, ei lõpe kaunid vaated. Ära sule veel silmi, ära kata kõrvu, elul on sulle üllatus.


Kirss koogil

Kirsiks koogil pakun mõned muusikapalad, mis ma just täna avastasin ja kuulsin. Ja mind rõõmustab, kui vähemasti üks neist ka sinu elu ilusamaks teeb.


Imagine Dragons - Thunder



Savages - You're My Chocolate



Rag'n'Bone Man - Human



Sahalé - Magharibi



Kled Mone - Hit the road Jack



The Architect - Les Pensées



The Skatalites - Guns of Navarone



The Sound Defects - Angels


26 juuli 2019

Robert Muelleri raport, vol. 2 - haamer ootab

Alustuseks ja lühidalt sissejuhatuseks korrates - kes on Robert Mueller ja millest tema raport räägib.

Peale 2016 aasta USA presidendivalimisi, tekkis kahtlusi, et valimised polnud nii vabad ja õiglased ja läbipaistvad, kui seda võiks oodata demokraatia lippu hoidvalt suurriigilt. Uurimine usaldati tollal juba pensionile jäänud prokurörile, Robert Muellerile. Et sedavõrd tähtis ja suur ülesanne ületas kõik tema senised tegemised, oli tal seda raskem ei ütelda.

Kaks aastat hiljem avaldas Robert Mueller raporti, mis ütles kolme asja:

1. Venemaa sekkus ja mõjutas USA presidendivalimisi.
2. Ei tuvastatud koostööd Trumpi meeskonna ja Venemaa vahel.
3. Donald Trump tegi pingutusi, et takistada uurimist.

Mueller lisas raporti avaldamisel vaid seda, et raportis on kõik vajalik info, ja et tema ei kavatse sellele midagi lisada ega kommenteerida; tema töö on tehtud.

Paha lugu on see, et uurimise, või siis õigusemõistmise takistamine on USA's väga tõsine kuritegu. Kas tõesti pani Donald Trump toime kuriteo? Mueller vastas, et seadusest tulenevalt ei saa ametis olevat presidenti süüdistada. Saab küll tagandada kongressi otsusega, aga mitte kohtulikult süüdi mõista.

Siinkohal tekitab paljudes segadust süütuse presumptsioon, mis ütleb, et kuni pole süüdi mõistetud, on isik süütu. Robert Mueller kehtestas aga raporti kokkuvõttes uuelaadse olukorra - Donald Trump, ametis olev president, ei ole süü(distuse)st vabastatud. Teisisõnu, süüdistada ei saa, aga õigeks kah mitte, kuna tõendid seaduse rikkumise kohta ripuvad endiselt pea kohal ja nende tühistamiseks puudub seaduslik alus. Või siis pisut lihtsam selgitus - süüdistamisega saab edasi minna alles siis, kui Donald Trump ei ole enam ametis. Süüdistusi ja tõendeid ei saa eirata ega kustutada, nendega tuleb lihtsalt oodata.

Niisiis, Robert Mueller, tuntud kui vastumeelse lobisejana, oli siiski sunnitud kommentaare andma, ent seda üksnes kongressi käsul. 24 juulil, 2019 (olgu see ajaloo ürikutesse märgitud), vastas Mueller kokku 7 tunni jooksul kestnud ristküsitlusel sadadele küsimustele. Tema vastused olid kas 'jah', 'ei', 'ei kommenteeri', 'see on raportis kirjas'. Vaid üksikute küsimuste puhul päädis tema vastus paari lühilausega. Jõhker vend ma ütlen; iga teine ameeriklane oleks sellest võtnud riigipöörde, ent mitte Robert Mueller. Tegemist siiski mehega, kellel doktori kraad juuras ja kes pigem sureb kui ise seadust rikub. Kui ameeriklased otsivad, kelle ees mütsi maha võtta, siis palun, seal ta on.

Aga liigume edasi, mis toimus kongressi ristküsitlusel, ja mis järeldusi võime sellest teha. Vabariiklaste leer üritas kogu uurimist ja selle tulemust näidata ebausaldusväärsena. Esitas kahtlusi nii Muelleri kui tema allikate suhtes. See oli nende õigus ja nii peakski tegema - ilma vaidlemata ei saa selguda ka tõde. Demokraatide leer aga üritas kätte saada kasvõi ühte sõna, mille alusel käivitada presidendi tagandamist. Püssirohtu justkui oleks, aga pisut vähe ja pisut niiske. Mueller ei aidanud neid sugugi, peale meeldetuletuse, et tema ei ole kongress, tema on üksnes prokurör, kes on kohustatud järgima seadust. Lõppkokkuvõttes pettusid ülekuulamise tulemustes nii Demokraadid, kui Vabariiklased.

Kurval kombel jäi selles spektaaklis kaotajaks kogu Ameerika rahvas. Ja olgugi see irvitamist vääriv, on see siiski kainusele kutsuv. Lubage ma selgitan.

Kogu Ameerika rahvas maadleb kahtlusega, kas Trump tegi koostööd Venemaaga või mitte. Mueller seda tuvastanud ei suutnud. Kui seda ei suutnud tuvastada Mueller, ei suuda seda keegi. Niisiis, on's Trump selles asjas süütu? Jah on.

Aga mis sellest järeldub? Järeldub see, et Venemaa mängib Ameerika rahvaga nagu käpiknukuga. Rahvas, kes enda sõnutsi kõige vabam ja sõltumatum üldse, järgib Venemaa tahtmist sellele lausa takka kiites. Ja just see, ma rõhutan, just see käib kõige valusamalt 'vaba ameeriklase' pihta. Et ta pole oma otsustes olnud sugugi nii vaba kui ta arvab. Jah, ta tahtis Trumpi ja sai selle. Aga mitte selle pärast, et tema tahtis, vaid, et Venemaa tahtis.

Kui Mueller oleks tuvastanud, et Trump tegi koostööd Venemaaga, oleks Ameeriklastel (eriti Vabariiklastel) veel vähemasti see pääs, et 'eesmärk pühendab abinõu'. Aga kurva küll, ei mingit eesmärki ega abinõud, lihtsalt loll rahvas.

18 juuli 2019

Tere Mart Helme, paar sõna sulle

Tere Mart Helme

Sinu sõnavõtud on olnud juba mõnda aega tähelepanu väärivad. Viimatised valimiste tulemused üksnes kinnitavad seda, et - sinuga tuleb arvestada. Kuid nüüd, tuleb sul arvestada Kodaniku arvamusega.

Sa võtsid sõna Tallinna Ülikooli tulemuste suhtes, esitades kahtluse, kas seesugune ülikool kraadi väärilisi lõpetajaid väljutada suudab. Ning lõpetad sellega, et kogu Eesti teaduskond peab selle pärast püksirihma koomale tõmbama. 

Ja veel, siis kui sulle esitatakse avalik ühispöördumine, ütled sa, et 'kes nad omast arust on, mingid ametiühingud ja mingid nolgid teadlased, pähh'. Ja sa leiadki, et nii on kohane käituda liidrile, rahva valitule. Ma tõesti lootsin, et võimuvastutus kainestab sind, ent ei, sa sõdid maitea mis asja nimel. 

Paar sõna vahelduseks võimust ja selle vaakumist. Savisaar on mängust väljas, Ansip toimetab mujal, selge võimuvaakum. Nüüd tuled sina ja tahad seda kohta täita, said isegi ministriks. Üksnes Ratas on su teel ees - 'no sellest vennast sõidame ju üle'. 

Luba ma tutvustan sulle sinu konkurenti - Mihhail Kõlvart. See on vend, kes kaalub ja valib sõnu, ei rapsi ja saab asjad tehtud. Ja on ühtlasi oodatud ja loodetud ühenduseks venelaste ja eestlaste vahel. 

Ma küll pooldan Isamaalaste ideed, et Eesti on eestlaste oma ja särkivärki, ent tead, elan keskkonnas, kus on ka venelasi. Ka nemad käivad tööl ja maksavad maksusid, täpselt nagu mina. Ja kujutad sa ette, me saame omavahel hästi läbi; ma olen nende sõnade järgi lausa lugupeetud. Minu naabrist venelane esitas kahtlusi teiste naabritest Ukrainast tulnud tööliste suhtes; ütlesin, et ma ei karda seda - jäi hetkeks mõtlema, tegi ilmselt omad järeldused.

Aga sina, vend, oled odav. Ja labane. Mul on piinlik kodanikuna ministrile ütelda, aga tõesti, sa oled labane. Ehk siis, tuleme tagasi teaduse juurde. 

Et siis asi, millest kohe kasu on, rakenduslik teadus. Kas sa Mart tead, et rakenduslikule teadusele eelneb teoreetiline teadus? Teed sa neil üldse vahet? Luba ma tutvustan. Oli aeg, mil keemiat nimetati alkeemiaks. See oli pöörane aeg, mil usuti, et kui tina kuses keeta, siis saab kulda. No ei saanud, kehva küll. Ometigi, vaata, kuhu me oleme jõudnud.

Teaduses on vaja teooriaid, hulle mõtteid ja julgeid ettevõtmisi. Enamus neist lõpevad samamoodi nagu tina kuses keetmine, ent siiski, mõni eksperiment võib lõppeda teemantiga. Me ju tegelikult ei tea, mis ja kuidas ja kas asjad omavahel töötavad; sellegi poolest siiamaani katsetame. Ja sina tahad sellele lõpu teha, et jätke see alkeemia.

Ma ei ütle, et astu tagasi ja ole vait. Ma ei saa, ega ole alust seda teha. Aga mis teadusesse puutub, oled sa minu jaoks haritud loll. Võta koomale, vähem piinlik.


ps. täitsa kõrvalteema..


26 juuni 2019

Filosoofia lühikursus: Platon vs. Frege

Kuna minu fännid juba korduvalt ja tuhandete kaupa on nõutanud, et ma väljastaksin lihtsustatud ja lühendatud filosoofia kokkuvõtte, siis seda ma nüüd ka teen. Algatuseks siis Platon vs Frege.















19 juuni 2019

Google is dead, Android is dead, Trump is dead

Lugu algas siis millest? Mingi Hiina firma, nimega Huawei, hakkas tootma taskukohasema hinnaga nutitelefone. Samal ajal Ameerikas, näeb presidendiks valitud Donald Trump vaeva tõestamaks, et just tema kaitseb Ameerikat. Suurt Ameerikat ohustavad teadagi mitmed vaenlased.

Esmalt kindlasti mehhiklased, kes tutvustavad Ameeriklastele narkootikumide võlu, mille käigus näpatakse Ameeriklaste käest kõige magusamad töökohad - koristaja ning nõudepesija ametikohad.

Mehhiklaste rünnakut on õnneks lihtne tagasi lüüa - tuleb lihtsalt ehitada piisavalt kõrge müür. Ameeriklased olla selle plaaniga täitsa päri, sestap nad ju Donald Trumpi presidendiks valisid.

Aga nüüd on veelgi suurem ja ettenägematum oht ilmunud - Hiina. Need va pilusilmad, kes varemalt riisikausi eest olid valmis päevatöö ära tegema, on endale suisa oma firma ehitanud. Nimetavad seda firmat.. hmm.. noh, vene keeles kõlaks see vist ropusti. Ja päris kindlasti on nad täis püha viha, et häkkida Ameerika lehmapidaja nutitelefoni, et sealt kaudu mustata Ameerika Päästjat, Donald Trumpi.

Loomulikult te kõik nõustute minuga, et seesugune üleannetus ei jää mitte karistuseta. Ja karistuseks määras Donald Trump keelu USA firmadel igasugune läbikäimine firmaga Huawei. Mis tähendab muuhulgas seda, et Huawei on ära lõigatud Google toetusest ja et ta ei saa enam kasutada värskeimat lahkelt antud ja tasuta jagatud Android operatsioonisüsteemi. 

Kes nüüd arvab, et Huawei on sellest otsusest nagu peata kana, siis ta eksib rängalt. Hiinlaste ajalugu on kordades pikem kui Ameerikal, ning nad on näidanud korduvalt, et oskavad ette mõtelda. Muuhulgas on nad ehitanud müüri, mis kaugelt ületab Trumpi kõige metsikumad unistused ja lubadused. Seega, USA on ajast maha jäänud, juba üleeile.

USA on harjunud, et nemad tellivad ja nemad müüvad. Disainerid kuskil Manhattanil kritseldavad uue mudeli, ning nimetavad selle enda loominguks. Aga kust tulevad muldmetallid, kes need protsessorid valmistab, kes jupid kokku paneb, kes tarkvara tööle paneb - see ju kõik Hiina. Muidugi, hulga teadustööd on enne tehtud USA's, ent kuulu järgi lebatakse seal loorberitel juba mõnda aega; see ei tõota head.

Ehk siis, mis te arvate, kas tõesti tõmbab Hiina pea õlgade vahele, et paneme selle Huawei kinni, peaasi, et Ameeriklased rahul oleksid. Nalja teete või? 

Paraku on Hiinal võimalusi kraanide kinni keeramiseks oluliselt rohkem kui USA'l. Muuhulgas ka mainitud muldmetallide müük. Sestap on Ameerikal kiusatus enda kontrolli alla saada needki maavarad. Aga tulge ometi mõistusele - Hiina ei ole Iraak, Hiina ei ole Afganistaan. Hiina on 4000 aastat vana impeerium.

Aga nüüd siis mis juhtuma hakkab: Hiina loob uue operatsioonisüsteemi, uue otsingumootori, uue 'hmail'i, uue hutube, ja saadab Ameerika kukele. Ja need, kes Hiinaga õigel ajal sõbralikult kaubelda ei oska, saavad rängalt kannatada. 

III maailmasõda on alanud; have a nice day.


11 juuni 2019

Pangem kasvama Eesti rahapuu - tarkuseõpetus

Tarkuseõpetus, ehk filosoofia on kahetsusväärselt alahinnatud. Mis ta siis õigupoolest on; targutamisõpetus või siiski midagi enamat? 19. ja 20. sajand tuli teadusrevolutsiooniga. Kõige ees kandis lippu matemaatika, mis kuulutas, et 2+2=4. Vastuvaidlejaid küll leidus, ent matemaatika siiski võitis. Matemaatika kannul astusid üles füüsika ning keemia. Kõik oli paigas, kõik oli kontrollitud või ootas kontrollimist (mis oli samuti kontrollitud). Aga me teadsime, millega see lõpeb, või vähemasti teame siiamaani, millega see lõpeb. Meil on usk teadusesse, õigupoolest teaduse meetoditesse ja suhtumisse, et olgugi teooriaid erinevaid, jõuab teadus lõpuks tõeni välja. Proovib, katsetab, testib, muudab oma esialgseid arvamusi, aga lõpuks jõuab ikkagist tõeni.

Ja me pole nagu märganudki, et see on kõigest üks paljudest filosoofia koolkondadest. Mantra, et teaduse teed on õiged ja viivad tõeni, niipalju kui üldse võimalik - on filosoofia. Teadusfilosoofiale vastandub teadagi religioon, mis väidab teadvat vastust ilma teaduslike eksperimentideta. Nii nagu on teadusrevolutsiooni lipukandjaks matemaatika, nii on religiooni omaks usk. Aga vaadakem tõele näkku, ei saa ka teadus ilma usuta. Väike erinevus siiski on - sellel kui teadust juhib ja suunab usk, väidab religioon selle juba käes olevat; usk  ja selle olemas olu ise on tõend selle tõest ja tõelisusest.

Mis mind isiklikult on suunanud pilku pöörama filosoofiale, olid mõningad tähele panekud. Võta ette loetelu maailma ajaloo suurimatest tarkadest, olgu nad siis matemaatika, füüsika, keemia, ühiskonna, majanduse jms. teadlased, kelle elutöö on rajanud midagi uut ning kiidetud paljude poolt - suur osa neist on omandanud ülikoolis filosoofia eriala.

Ehk siis, kohtad endale tuttavat füüsikateadlast ja mis tuleb välja - ta õppis filosoofiat. Mõtelda vaid, nii tark mees ja raiskas ülikooliaastad filosoofia peale. Mis oleks veel siis saanud, kui ta oleks füüsikat õppinud. Mingi uus Einstein näiteks. Ma tõesti kahtlen; ma kahtlen, kas ta sedagigi siis oleks saavutanud. 

Heakene küll, saadame lapsed filosoofiat õppima, aga mida võiks tulemusena oodata? Et tulevad ja teavad vastuseid? Nii nagu paljud lähevad õppima psühholoogiat, et aru saada miks nad sassis on, või siis osad õpivad teoloogiat, et saada kinnitust, kas on põrgu või mitte.

Ei, filosoofia ei anna vastuseid. Vastused, mis filosoofial on anda, on juba antud. Filosoofia, parimal juhul, õpetab küsima. Uusi asju ja teistmoodi, kaheldes kõiges seniolevas ja tõeks pidamistes. Andes valmiduse ümber sõnastama, väärtustama või suisa kustutama seniseid tähendusi.

Aga just sellist omadust on vaja meie uuel põlvkonnal, väidan mina. Sellal kui kõik on paigas ja rahvaarvu või selle omanduses oleva naftavarudega ära määratud, on siiski midagi veel peidus, avastamata. 

Toomas Hendrik Ilves toetas ideed, et õpetada noori eestlasi programmeerima. Vastu vaidlemata väärt teema. Programmeerimine eeldab loogika tundmist, mis on samuti üks matemaatika alustest. 

Aga lubage nüüd mind, mitte küll sedavõrd suursugusel kujul, ent ometi ärksal mõistusel pakkuda selle kõrvale uus asi (või noh, mis tas nüüd uus on) - õpetagem lastele filosoofiat. Harjutagem lapsi sellega, et on olemas ka teistsuguseid ilma vaateid; jah, rohkem kui kaks või kolm; rohkem. Et lapsed oleksid valmis kahtlema kõiges mida me neile oleme õpetanud. Kõlab ohtlikuna? Jah on. Aga see on ka ainus võimalus välja murda senise (maailma)korra seatud võimalustest.

Ohud: mõned noored lähevad lolliks, tõmbavad liiga palju savu ja satuvad arstide hoole alla.

Võimalikud kasud: me saame maailma targimaks rahvaks, ületades sveitslasi, jaapanlasi, soomlasi, hiinlasi.. jne. Ja meil on raha ning heaolu. Kartmatu väike rahvas, sest ta on tark. Kohe väga tark.




30 mai 2019

Robert Muelleri raport, Donald Trumpi kirstunael

Kõigepealt, kes on Robert Mueller? Robert Mueller on jurist, doktorikraadiga. Ehk siis, oskab lugeda seadust. Üks kõrgematest ametitest, mis tal olnud, oli FBI direktor. Sellisele kohale keskpärast kõrgharidust omavat ametnikku ei valita. See selleks.

Siis tuli Donald Trump (kes oli rahva tahte järgi valitud USA presidendiks). Robert Mueller käis Trumpi juures töövestlusel, et teda taasvalitaks FBI direktoriks. Paraku ei osutunud ta valituks. 

Töötuks elatanud doktor siiski ei jäänud, talle tehti ettepanek alustada uurimist, mis kas kinnitaks või lükkaks ümber kahtlused, et Venemaa on sekkunud USA 2016 aasta presidendivalimistesse. Mueller võttis töö vastu ning alustas uurimisega. Töö võttis aega kaks aastat. Kogu selle aja keeldus Mueller avalikest ja ka vähem avalikest sõnavõttudest. Küll aga jõudis ta töö käigus saata mõningad pisemad pätid kohtu ette, kus need siis oma teenitud palga kätte said. Filigraanne prokurör, müts maha.

Muelleri raport valmis 2019 aasta märtsis, mil see edastati USA justiitsministrile, William Barrile. William Barr võttis mõned päevad, et tutvuda pea 400 leheküljelise raportiga. Tarvis oli teha kokkuvõte ja välistada võimalikke lekkivaid riigisaladusi avalikkusele. Kokkuvõte oli lühike - Donald Trump ei ole süüdi.

Donald Trump alustas selle najal oma (taas)valimiskampaaniat. Rohkem kui kuu jõudis ta seletada, et tema ei ole süüdi ega seotud ega üldse. Ja et kõik need kaks aastat uurimisi on olnud demokraatide nõiajaht ning vandenõuteooria. 

Robert Mueller paraku, pidas siiski vajalikuks täpsustada ja rõhutada mõningaid asju seoses uurimise ja selle raportiga. Maikuu lõpus, aastal 2019 (olgu see ajalooürikutesse märgitud), esines Mueller lühikese avaliku otsesaate sõnavõtuga. 

Esiteks rõhutas ta seda, et raport räägib iseenda eest, midagi lisada tal sinna pole. Ja et kui ta oleks saanud presidenti süütuks tunnistada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga süüdistada kah ei saanud, kuna see oleks olnud põhikirja vastane. Head õhtut, rohkem kommentaare ei jaga.

Nagu meie oma konnatiigi kangelane - Edkar Savisaar. Õigeks mõista ei saa, süüdi kah mitte. Donald Trumpi puhul kaitseb teda praegu seadus, et ametis olevat presidenti süüdistada ei saa. Üldse mitte, mitte milleski. Isegi siis, kui ta kavatseks püstol käes keset tänavat suvalisi inimesi maha laskma hakata. Jah, selline võim ja õigus on USA presidendil. 

Erinevalt Savisaarest on Trumpil mõlemad jalad veel alles ning tema volituste lõppemisel tabab teda ka kohtu karmim rusikas. Trump on muidugi ka sellele mõtelnud ning sekkunud uute peakohtunike valimisse. Näis, kas õnnestub või mitte.

Ahjah, tagasi meie konnatiiki. Meie vaprad Helmed.. heh.. pole veel tõsist kurjagi korda saatnud, aga juba sätivad kohtunikke paika. 

Või mis, ehk vääriks ka meil alustamist tõsisem uurimine; mil määral on Venemaa sekkunud ja kes temaga koostööd teinud. Minule isiklikult pakub huvi, miks küll kõlavad EKRE trollid üksühele KREMLi trollidega. Ma tõesti loodan, et tegu on kõigest kasulike idiootidega.






18 märts 2019

#kõigieesti - jah, sellist Eestit ma tahtsingi

Sündinud on uus kodanikuliikumine: Kõigi Eesti (#kõigieesti). Algatajate ja liitujate põhiline mure on see, et praegune poliitiline olukord ähvardab Eestit vihkamise kraavi tõmmata. Et siin oleme meie ja seal on nemad. Meenutab vägagi Eesti 200 plakatikampaaniat 'eestlased siin - venelased teisal', mis omas väga suurt võimalust alustada ja minna edasi uue kahekõnega; paraku polnud see kampaania piisavalt läbi mõtestatud ja kohkuti rahva esmasest reaktsioonist suisa ära. 

Erinevusi Eesti 200'ga siiski on. Sellal, kui Eesti 200 räägib pikast plaanist, seda nii poliitikas, majanduses ja kultuuris, siis Kõigi Eesti tegeleb sellega, mis just praegu toimub. Mõlemad vaated on olulised, nii lühike, kui ka pikk. Kui me ei sea silmi horisondile, siis vaevalt sinna ka jõuame, ent samas, kui jätame märkamata, mis toimub just praegu ja just nüüd, ehk siis kui ei vaata oma jalge ette, võib see pilt horisondist jääda ka viimaseks, mida näeme.

Ja mis siis praegu toimub? On's toimuv ohuks demokraatia jätkumisele, ohuks unistuste Eesti ülesehitamisele? Leian, et on. 

Ühe teatava partei juhid räägivad, et kui otsustada kõiges ise, kehtestada karm kord, riigipiir kinni panna, luba rääkida üksnes riigikeeles, siis võiks Eestil lootust olla. Neil on argumendid, mida toetab ajalugu. 

Ja siis on teised, kes räägivad, et kui selle teatava partei kõik tahtmised täidetaks, jõuaksime kapseldumisse, oleksime haavatavad ja sama lähedal väljasuremisele nagu need metslased seal saarel, kuhu tsivilisatsiooni ei lubata. 

Ikka ja jälle see hirm, et kui kõik see juhtuks, mis siis küll saaks. No ei juhtu, rahunege maha. Vähemasti senikaua ei juhtu, kuni meil on kodanikud, kes häält teevad ja oma arvamust esitavad.

Mis puutub hääle tegemisse, siis pange tähele - kodaniku kohus ja õigus ei piirdu üksnes kord kahe aasta tagant numbri kirjutamisega valimissedelile. Kodaniku õigus on häält teha iga päev, mil päike tõuseb ja ka siis, kui see loojunud on. Kodanikul on õigus avaldada oma arvamust lähedastele, sõpradele ja tuttavatele; isegi töökaaslastele. Hoolimata vastuväidete tulvast, et see ei muuda midagi, see siiski muudab. 

Jääb üksnes kummitama küsimus - kelle huvides see on, et kodanikul on õigus ja kohustus kord kahe aasta tagant valimas käia, ent ülejäänud aja mokk maas hoida? Minu huvides see pole, selles olen kindel.

Meie riik on kodanike riik, meie ühiskond on kodanikuühiskond; hoidkem seda lippu kõrgel!


14 märts 2019

mida reform ei õpi, seda reform ei mäleta

Riigikogu valimised on selleks korraks läbi, ent kired ei taha vaibuda, pigem vastupidi. 

Kohe, kui valimiste tulemused olid selgunud, tõmbas Reformierakond maha jooned - sellega lepime, sellega mitte. Põhiasjalikult puudutas joonte mahatõmbamist tulumaks. Mis puutub EKRE'sse, siis nendega ei hakatud midagi arutama. EKRE 'out' ja asi tahe.

Kaja Kallas muudkui kilkas, et 'meie võitsime ja meie valijad valisid meie poliitika'. Kulla kaja, vaata nüüd numbreid; te ei saanud isegi mitte pooli hääli, isegi mitte kolmandikku. Ohjah, saite enim hääli. Ja kas tahad teada, miks te need hääled üleüldse saite? Ei, see ei ole mitte tulumaksureform, vaid alkoholiaktsiis. See oli esimene ja suurem põhjus, miks rahvas taas teie poole vaatama hakkas. Et olgu nad nagu on, raha oskavad vähemasti lugeda. Et kuigi nad kotivad sinikraesid, vähemasti ei lase riigil tervikuna majanduslikes turbulantsides hukka minna. Ja lootus, et ehk naisterahvas partei peana teemasse süveneb, et ei pane tuima. Paraku, rahvas pidi pettuma, jälle. 

Kaja, kui sina ütled, et EKRE'ga isegi rääkima ei hakka, siis tähendab see ka seda, et te ligi 100 000 eestlasega ei räägi. Väga julge mutt; või väga loll.

Ei, mina ei ole EKRE pooldaja; mulle on vastumeelt nii mõnedki Helmede toimetamised, ent kui rohkem kui kümnend rahvast on hääletanud EKRE poolt, siis oleks targem ilmselt maha istuda ja kuulata, mis nendel ütelda, et millega nad rahul pole. 

Olgu siinkohal välja üteldud hoiatus ka EKRE suunal - nagu teie 'chief of staff' visioniseeris, et kord saate teie enamusvalitsuse, siis ärge unustage, vähemus võib ennast solvatuna tunda ja mässama hakata. Peaminister on siiski kogu Eesti peaminister, ning kannab seega samas suurusjärgus vastutust. Mitte üksnes nende ees, kes teda valisid, vaid ka nende ees, kes ei valinud. 

mic drop



01 märts 2019

dopinguriik


Meie konnatiiki on raputanud järjekordsed skandaalid - mõned meist olla täitsa sulid, petised, kui täpne olla. 

Kõigepealt muidugi Rainer Vakra, kes kas lohakusest, või pigem soovist näidata end targemana kui ta on, kopeeris üsnagi olulise osa materialist koos kirjavigadega, enda hariduse tõestamiseks. Teksti koos kirjavigadega kopeerimine näitab, et mees pole sisuga tutvunud või ei oska eesti keelt. Olgu see või teine, selline kraad ei maksa midagi.

Ja nüüd siis meie suusatajad. Veredoping. Veredopingusse tehniliselt laskudes polegi teab mis suur asi. Mehe enda veri, annab ja võtab. Teeb ekstreemtingimustes trenni, ajab needsamused punased verelibled üles, paneb vere panka, siis taastub, puhkab, ja kui võistlus käes, pumpab omaenda vere tagasi. Tarbinud pole midagi; puhas poiss. Nagu prillikivi. 

Võta üks ja viska teist, eksole. 

Ja nüüd me siis imestame, et miks on meil siin elu nii nagu ta on. Et mina siin Eesti viimane aus mees, mis ma siin enam; lähen Soome või suisa Austraaliasse. Aga mõtle nüüd hetkeks, oled sa siis nüüd tõesti üdini aus olnud? 

'Einoh.. einoh.. hädavale pole vale. Aga mina pole dopingut teinud ja mina pole mingit baka tööd teinud.'

Sooda raisk ma ütlen; sul pole võhma ega tahet ega lootustki mingilegi tulemusele jõuda. Ja mingi baka.. see värk ei mahu su ajudesse parimagi tahtmise juures. Mis petmisest ja dopingust me sinu puhul teoreetiliseltki rääkida saaks. Hea kui jõuad oma kondid kodust tööle, viinapoodi ja siis koju tagasi vedada. Aus mees, ole edasi.

Räägin siis praegu ühiskonnast, selle valikutest ja tagajärgedest. Võtame näiteks India. Meeletu vaesus ja samas mõned ülirikkad. Miks need vaesed üles ei tõuse - neid on ju tuhandetes rohkem kui ülirikkaid. Nad võiks ju kõik ühel päeval labidad käest visata, et rohkem ei orja ja kõik. Aga nad ei tee seda, sest nad on kõik nakatatud samast rikkaks saamise skeemist. Kuidas sa saad hukka mõista skeemi, mida ise esimesel võimalusel kasutaksid. Ja nad ei näe ka väljapääsu, sest kui mina teeks teisiti, teeks kõik teised ikka endistviisi ja mina jääks rotiks edasi.

Siinkohal kutsun üles ja kuulutan välja, et olgu lõpp sellel rotielul Eestis. Olgu lõpp dopingul, pettusel, oma hariduskraadi tõestamisel mahategemisega. Vaadake Indiat, kas sinna tahamegi jõuda? Et lihtsalt minul oleks raha ja värki ja naisi ja autosid ja muu käigu kukele. 

Kutsun üles ehitama ausat Eestit, kus loeb mehe sõna ja mehe tegu. Kus iga kodanik on väärt mida ta ka päriselt on. Juhul kui me seda teed ei vali, siis nahhuinuuzna meil seda Eestit üldse vaja on, anname kohe Putinile käppa. Ajagem diili Donald Trumpiga, sõbrustagem Põhja Koreaga, persse see skandinaavia.

Meie ees on valik, mitte üksnes heaks kiita või hukka mõista üksikute meeste teod, vaid anda hinnang eneste tegevusele. Et kui palju me ise tegelikult petame ja luiskame. Oled sa siis ise üdini aus olnud? Kui ei, siis ära kobise ülemäära Veerpalu ega Vakra teemal. Samas, kui kobised, vaata ka enda elu üle, ehk oleks aeg muutusteks. Lõpp õigustustele, et teistmoodi ma ei saanud. Ehk siis tõesti ei saanud, aga edaspidi peab saama.

mic drop


 

21 veebruar 2019

(mõmina)räpi evolutsioon (feat. Nublu)


Mõminaräpp (mumble rap) on räppmuusika üks edasiarendustest. Räpp ise on suuremalt jaolt nende laulikute jaoks, kellel napib lauluhäält või viisitundmist. Samas on räpi tugevaimaks pooleks selle sisu ehk laulusõnad. Sel ajal, mil falsetihäälsed diskopoisid valavad välja oma armuvalu, kurdavad räpparid elu pahupoolest. Ikka mingi geto ja 'niggas'. Mõni järjele jõudnum kiidab oma liiga jämedat kullast kaelaketti, uhket autot, selle ümber pepu urvakil patseerivaid suuretissilisi beibesid ja pidusid, kust läbi kanepiudu raske mingit selget pilti saada.

Võtsin kätte ja kuulasin YouTube'st läbi trobikond 'best mumble rap' lugusid. Ja minu (muusikaliselt harimata, ent hellitatud kõrvade) hinnang - Nublu on üle prahi. Lauluhäält tal on, rohkem kui minul, ütleme nii. Viisi peab kah paremini. Kui lõuksiandmise teema kõrvale jätta, siis sisugi on arvestatav. Nublu lugudes on värskust, huumorit, sõnade selgust ja teema sügavust ning tõsidust. Lisaks kõigele on need täitsa tantsitavad.

Need harvad korrad (reede hilisõhtuti), mil ma VS'i (Vabalt Saab) olen külastanud, on sealne koht pilgeni rahvast täis olnud. Tantsimisest muidugi väga rääkida ei saa. See on rohkem nagu hommikuses lasnamäe bussis, varvastel ülesalla rappumine. Ja kui tuli Nublu lugu, siis vist kõik teadsid sõnu. Väga vinge elamus.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et Nublul on aeg suuremale lavale minna. Laulud peaks siis muidugi tõlkima inglise keelde. Otsetõlke kasutamine jääks ilmselt ära; mingid kohaliku konnatiigi peokohad ei ütle suuremale ilmale midagi. Ja mis jope ja mis takso? 

Nublul on hetkel rasked ajad; ta on fännide pideva surve all luua iga nädal uus hitt. Kahtlemata suudab ta LP jaoks need lood valmis vorpida, ent nii võib kaotsi minna uudsus. Soovin omalt poolt kindlat meelt, et lasta lugusid välja nii, nagu Vaim annab.

Rahaliselt on suurde areeni jõudmine keeruline. Ühest küljest võib Nublu praegu esinemise küsida eest hinda mis ta tahab, teisalt aga nagu näha, pidas Surnud Lehma Kanal odavamaks kulutada Lustile, kui Nublule. Odav Lust paraku peale ei läinud.

Siinkohal üleskutse võimalikele sponsoritele, miks mitte ka kultuuriministeeriumile - toetagem noore andeka artisti jõudmist maailmalavadele. Pärti ja värki toetatakse, aga laske nüüd ka nooremal põlvel tegusid näidata.

15 veebruar 2019

Kas me sellist Vakrat tahtsimegi?

Skandaal! Sotside esinumber Rainer Vakra, on omandanud oma ametisse sobivuse tiitli pettusega. Nagu välja tuleb, klassi parim tegelikult kopeeris kellegi teise tehtut. Sai hindeks 5+. Nüüd rahvas tige. 

Rahva tigedusel teatav põhjus kah. Nimelt ei paista riigikokku pääsejatel arusaamist ei suuremast ega vähemast elust. Et kui täna partei juhtgrupp otsustas vajutada rohelist nuppu, siis vajutad sinagi. Et partei ja Eesti hüvanguks. Et sina oled loll ja jäädki lolliks. Aga vajuta nüüd, palun, seda nuppu.

Isetegevust lubada ei saa, sest kuhu siis jääks meie partei lubadused. Partei, sa mäletad ju, on meie kõige tähtsam asi üldse.

Kõige tähtsam on siiski kodanik. Ja tema lapsed; ja naised, kui mahub eelarvesse. Aga kõige tähtsam on kodanik; tema on pere toitja, riigikassa täitja. Tal peab olema kindlus, et kui ta rabab tööd, siis saab lubada endale nii mõndagi. Ja et kui ta laste tegemisega ülemäära agaraks on läinud, siis nendega siiski kõik hästi oleks. Või kui ta vahest väsib, riik siiski hoolitseb, et lapsed ula peale ei jää, ja et ta isegi puhata ja uue alguse jaoks jõudu saaks.

Aga nüüd Vakrast; see vereloovutamise PR trikk oli hea, aga mitte piisav. Ehk siis, Rainer Vakra, sul on vaid loetud tunnid, mil see asi heastada ja tõestada. Lõpeta oma telgikoosolekud, tegele pigem uue kaitsva töö loomisega. Sa oled võimekas mees, jagad teemat küll. Kahtlemata võtab see sul märksa vähem aega, kui tollal. Lisaks on sul ju omajagu kogemusi. Näita taset, mees.

Muuhulgas, vastates omaenda püstitatud küsimusele - muidugi oleks turvalisem omada ministrit, kes minust kombekamat elu on elanud. Ja targem kah. Samas olen oma elukooli kestel mõistnud, et oivikud ei jõua kaugele; neil pole mune. Prillid on, aga mune mitte. Poliitikas on vaja ka pisut nahhaalsust. Aga siiski, kodanik ootab tõestust. Kui see käes, pole ka kaugel peaministri tool.

Ja nüüd siis Rainer Vakra, tõesta, et sa tunned teemat. Kõike muud oled tõestanud, seda siiski veel täienisti mitte. Ma olen vägagi kahevahel, kas sotsid või Eesti 200. 

08 veebruar 2019

Donald Trumpi langemine

Donald Trumpi kohta võib etteruttavalt ütelda, et sellist presidenti pole USA'l varem olnud. Poliitkorrektsusetuse Maaletooja. Ütleb, mis sülg suhu toob, säutsub põlvelt, koos ohtrate trükivigadega. Seletab, et ratas leiutati enne müüri. Nagu üks meist, õhkab Texase farmer.

Eriti innukad on Donald Trumpi kiitma evangeelsed kristlased, kes kinnitavad, et Jumal ise valis neile sellise presidendi. Sestap nad teda ka toetavad. Kui see nii ka on, et Jumal demokraatiast ei hooli (mis on täitsa usutav), siis kuidas nad saavad kindlad olla, et Donald Trump õnnistuseks, mitte needuseks valitud on. Vanade tarkus räägib sellest, et ülbus ja ignorantsus toob endaga vältimatult kaasa õppetunni. Ja seda on ameeriklased olnud küll.

Üks paljudest asjadest, mis ameeriklastele nende presidendi kohta huvi pakub, on tema tuludeklaratsioon. Donald Trump ei ole nimelt avalikustanud seda. Ta ei pea, seadus ei nõua. Olgugi, et traditsioon seda eeldab. 

(vandenõu)teooriad, miks ta pole avalikustanud oma tuludeklaratsiooni:

1. ta on vaene nagu kirikurott, nagu püksinööp
arvestades firmade hulka ja suurusi, mida ta on pankrotti ajanud, pole see sugugi üllatav. ehk nagu elutõde ütleb - vaene pole see, kes võlgu miljon, vaid see, kel pole midagi.

2. tema ärikontaktid, kust raha tuleb ja kuhu läheb, võivad paljastada tema sõltuvust venemaast ja ei tea kellest veel. seostub punktiga 1.

On ka teooria, et tegu on igati ontliku ärimehega, kellele pole midagi ette heita ja kes lihtsalt põhimõtteliselt ei avalda oma äriasju avalikkusele. Paraku pole ta see.. ontlik.

Ja muidugi tema valimiskampaanias suurimat kõlapinda leidnud lubadus - ehitame müüri USA ja Mehhiko vahele, ja nii et Mehhiko maksab. 

Mehhiko näitas teadagi mitmendat sõrme, mispeale Trump oma kodakondseid pitsitama asus. Üritas seletada, et äriliselt on Mehhiklased juba müüri kinni maksnud ja raha tuleb nüüd üles leida riigi kassast. Kuna Demokraadid selle seletusega rahul polnud, jäi Trumpil veel üks võimalus - eelarve mitte kinnitamise tõttu sulgeda riigiaparaat. See läks paraku kallimaks maksma kui rahaline nõue müüri ehitamiseks. Mispeale Trump kuulutas välja vaherahu, et jutlustada Esindajatekojas oma sisutühi aastakõne.

Suursugusus, see oli põhiteema. Et majandus on õitsema löönud, et miljoneid uusi töökohti on loodud. Kuigi ka seal matemaatika pisut longab. Nimelt tegevat ameeriklasi vaeseks see, et immigrandid põlisameeriklaste (nüüd siis juba põlis?) töö ära võtavad. Juurde tekkinud töökohti on siiski oluliselt rohkem, kui juurde tulnud immigrante. Ja et immigrandid kõiksugu pahandusi tekitavat; statistika ei toeta paraku ka seda. Pigem istuvad immigrandid kuss ja vagusi, pesevad nõusid ja põrandat.

Et justnagu oleks elu ilgelt paremaks läinud, aga on ilgelt halb kah. Ja seda immigrantide hordide tõttu. Ja kui meil seni kõik lill oli ja nüüd ilge, siis kes süüdi - immigrandid muidugi. Kõik on paigas, loogika on paigas. Kui poleks immigrante, oleks jälle lill. Jääb küsimus, millal siis õigupoolest oli lill. Kas siis, kui neegrid olid neegrid?

Nüüd täitsa minu isiklik hinnang - Donald Trump on narr, kloun, keda ameerika rahval põhjust häbeneda rohkem, kui saksa rahval Hitlerit. Ja ärgu võetagu seda kui püüet ilustada Hitlerit, vaid koha kätte näitamist eluvõõrale, ennast täis jobule. Ja olge mureta, see koht on juba olemas. Oh seda draamat ja idenditeedikriisi, mis ameeriklasi lähematel aastatel ees ootab. Ei kergitaks kulmugi, kui tulevad teated ameerika järjekordsest kodusõjast.

God Bless America



01 veebruar 2019

Surnud Lehma Kanal

Alustagem algusest.

Enne, kui Eestis üldse lahe oli, tuli telekast Kanal 2. See oli väga lahe aeg. Reporter rääkis sellest, kuidas üks mees palja peega maad katsus, et kas oleks õige aeg seemet panna.

Ahjah, unustasin, Anu Saagim oli kah siis. Väga sex.

Nüüd aga uued ajad, üks lumihelves poisike kolgajaanist ümises laulda sellest, kuidas tema enam seletada ei viitsi. Teismelised tüdrukud hullusid; otsekui Elvise tagasitulek. 

Aga, et see poisike kole häbelik oli ja oma nägu ja nime väga näidata ei julgenud, tõttas appi Kanal 2. Nimetas nime ja näitas nägu. Nublule see siiski pisut liiast oli ja tegi loo, kus sarjas Kanal 2'e tegevust. Kanal 2 omakorda oli ülihäpi, et nende äsjavuntsitud staar kanali oma uue laulu sisse pani.

Aga nüüd moraal, mis kõigile ilmselge. Meediamagnaadid kütavad oma teemat edasi vanadel mudelitel, ega taju reaalset ühiskonna muutust. Neil on mudelid ja valemid, kuidas teha üks suvaline tegelane staariks ja eelmine samas kustutada. 

'Vaat, kui mina laps olin, jooksin põlvili mudas ja lehmasõnnikus; polnud mingit nutikat'. Tore, ole õnnelik. Uuel põlvkonnal on omad katsumused ja sinu lehmasõnnik ei aita neid teps mitte.

Isiklikult, noorem põlvkond, kütke edasi. Jumala eest, kütke. Olgu teie veri vihane, süda hell ja aju tark.

ps. pildi ja teksti loomisel osales Dorvitsi tütar.. daibohh, te seda nime nimetate


28 jaanuar 2019

Donald Trump vs. EKRE

Mart Helme unistuseks on saada kord võrreldavaks Donald Trumpiga. Aga see unistus ei täitu. Mart on nõrk.

Mart Helme, mida sa siis soovitad neegrite invasiooni vastu? Müüri, nagu sinu sõber Trump? No ehitame siis müüri. Terve Eesti piiri ehitame müüri täis. Meie siin ja nemad seal. 

Oleks siis, et meie eeskujulikud isad sugu teeks. Aga raisk, mõtlevad oma naha peale. Ja nüüd Mart sulle mõtteainet; ma ei karda neegrit. Kepin ja seemendan oma tulevast naist vastavalt sellele, kuidas on kindlustatud minu soo heaolu. Hirmutamine neegrite hordidega mind ei aita. Neid ei tule. Ehk siis, mõtle midagi uut välja.

Aga ühes asjas pane tähele - ei saa sulasel paremini minna kui isandal. Päev, mil Trump langeb, langed ka sina, lgp Helme.

ps. kuidas ma võisin unustada ..
'negro bass boosted trap'

10 jaanuar 2019

suur rahvas ja väike rahvas

Üsna mõnda aega kuulasin heldimusega sõnu - meie, eestlased, väike rahvas.

Lubage vastanduda. Esiteks, rahvaarv ei määra suurust. 

Lubage mul esitada nägemust, et Eesti rahvas pole mitte väike, vaid vägev.

Igasugu juudid ja schwitcherlandid suudavad kontrollida maailma asju ja meie mitte. Mida meil siis vähem on kui neil. Maad või rahvast? Või mune? Või ajusid?

Eelviimasena mainitu ilmselt see kõige täpsem. Jah just, unustagem väljend 'väike eesti'. Me ei ole väike. Ei vaimult, ei maalapilt. Isegi mitte arvult.

Kui eestlased lõpuks oma noku ja ninaotsa imetlemisega ühele poole on saanud, on aeg hääl ja pilk suunata suuremasse mängu. Me oleme selleks valmis.


08 jaanuar 2019

siin ainult meie, seal ainult neegrid


Eesti 200 tuli lagedale üsnagi ärritava valimiskampaaniaga, püstitades trammipeatusesse plakatid, mis nagu kutsusid üles eralduma - venelased ühele ja eestlased teisele poole. Mõistagi polnud see üleskutse, vaid väide, et selline probleem meie ühiskonnas on. Ja kohati on, tõepoolest.

Sellist probleemi kohtasin ma ühes Eesti suuremas ettevõttes. See, et venekeelsed rohkem omaette ja eestikeelsed omaette hoidsid, polnud probleem. Kui ikka keel ja kultuur ühtedega rohkem klapib, siis nendega ka rohkem suhtled. Aga vaadates juhtkonda, jäin tihti mõtlema, et nii suure ettevõtte kohta peaks ju ometi mõnigi venekeelne tegelane omama piisavalt ajusid, et leida koht juhtkonnas. Aga ei, ei ühtegi. 

Üsnagi veider olukord, kus otseselt ei leia ühtegi vihjet, nagu oleks venekeelsed põlatud, ent siiski, juhtima nad ei kõlvanud. Lihtsat tööd, kaste tõstma, palun väga.

Kuidas Eesti 200 oma kampaaniat edasi arendab, on üsnagi noaterapealne. Kas nad suudavad ka lahendusi pakkuda? Ma vähemasti loodan.

Isiklikult jään seisukohale, et venelased jäägu venelasteks ja eestlased eestlasteks. Meil on erinevad tegemised ja kombed, ning seetõttu ka erinevad sotsiaalsed grupid. Kuid me elame samal maal, maksame ühteviisi makse, omame samu kohustusi ja õigusi. Kuidagi peame omavahel ju läbi saama. Me ei ole üks segamudrupudru rahvustest, a la EstRus vms. Ehk 500 aasta pärast, aga mitte täna.

Ahjah, mõni neeger kuluks kah seltskonda ära. Mulle sobib.