Eesti 200 tuli lagedale üsnagi ärritava valimiskampaaniaga, püstitades trammipeatusesse plakatid, mis nagu kutsusid üles eralduma - venelased ühele ja eestlased teisele poole. Mõistagi polnud see üleskutse, vaid väide, et selline probleem meie ühiskonnas on. Ja kohati on, tõepoolest.
Sellist probleemi kohtasin ma ühes Eesti suuremas ettevõttes. See, et venekeelsed rohkem omaette ja eestikeelsed omaette hoidsid, polnud probleem. Kui ikka keel ja kultuur ühtedega rohkem klapib, siis nendega ka rohkem suhtled. Aga vaadates juhtkonda, jäin tihti mõtlema, et nii suure ettevõtte kohta peaks ju ometi mõnigi venekeelne tegelane omama piisavalt ajusid, et leida koht juhtkonnas. Aga ei, ei ühtegi.
Üsnagi veider olukord, kus otseselt ei leia ühtegi vihjet, nagu oleks venekeelsed põlatud, ent siiski, juhtima nad ei kõlvanud. Lihtsat tööd, kaste tõstma, palun väga.
Kuidas Eesti 200 oma kampaaniat edasi arendab, on üsnagi noaterapealne. Kas nad suudavad ka lahendusi pakkuda? Ma vähemasti loodan.
Isiklikult jään seisukohale, et venelased jäägu venelasteks ja eestlased eestlasteks. Meil on erinevad tegemised ja kombed, ning seetõttu ka erinevad sotsiaalsed grupid. Kuid me elame samal maal, maksame ühteviisi makse, omame samu kohustusi ja õigusi. Kuidagi peame omavahel ju läbi saama. Me ei ole üks segamudrupudru rahvustest, a la EstRus vms. Ehk 500 aasta pärast, aga mitte täna.
Ahjah, mõni neeger kuluks kah seltskonda ära. Mulle sobib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar