25 september 2019

Greta Thunberg - kapitalistide hirm


Vanal hallil ajal oli kõik hästi, isegi 'Pariisi kliimalepe' saavutati. Et paneme autodesse akud ja edaspidi sõidame elektriga.

Aga ei, mingi plikatirts rootsimaalt arvas, et pole tehtud piisavalt ning asus streikima. Istus ühes naiivse käsitsi kritseldatud plakatiga valitsushoone ette, selle asemel, et kooli minna. Nii kolm nädalat jutti. Lisaks jagas traktaate tekstiga, mille kohaselt 'täiskasvanud tema tuleviku persse keeravat'.

Kuna nädal aega jutti tänavakividel istumine tagumiku kangeks teeb, leppisid Greta ja talle lisandunud mõttekaaslased, et edaspidi protestitakse ainult reedeti. Nii sündis liikumine #FridaysForFuture. See kõik sündis pisut rohkem kui aasta tagasi.

Tänaseks on liikumine haaranud miljoneid koolilapsi, kes, jah arvasid õigesti - teevad igal reedel koolist poppi, et taguda trummi läheneva katastroofi pärast. Kummalisel kombel on liikumine maailma valitsevatele rahabossidele korda läinud. Ei tea miks?

Mul on teooria. Teooria ütleb seda, et senine majandusmudel keeratakse pea peale. Sellal kui tuhanded, parasjagu Egiptuses silmaringi laiendavad keskklassi kodanikud Thomas Cooki peale pahased on, ütleb miljonite noorte iidol Greta Thunberg, et tema lennukiga ei lenda. Et säästab loodust. Oh vaesed reisibürood, teie tulevik on tume.

Interneti "autoriteetsetest" allikatest võis lugeda, et Greta on vaimselt haige, kellele ei peaks suuremat tähelepanu pöörama. Tõsi, allikas hiljem vabandas, et eksiti väljendustes. Aga sõnum ise? Jõudis kohale? Ilmselt mitte.

Milline see tulevik siis on? Minu jaoks üsna lill - väheke soojemad suved ja üks kraad soojem Paralepa rand. Minu laste jaoks - pisut kehvem.

Ehk siis valik minu eakaaslastele on see, et kas elame ja naudime mis antud või võtame vastutuse. Kutsun üles võtma vastutust. Me ei pea tagumiku alla sättima viimase sõna maasturit, kui jalgsi saab kah. Me ei pea kaebama, kui kütuseaktsiis jälle tõuseb. Me ei pea laiutama rohkem, kui elamiseks tarvis. Oleme laiutanud juba piisavalt, on aeg ennast koomale tõmmata.

Noortele aga, tehke häält. Olge aktiivsed, see on teie võimalus. Palun üksnes arukust, et mitte märatsema hakata. Põletada ja lõhkuda annab kõike, üles ehitamine on märksa vaevalisem. 

Ma usun teisse



09 september 2019

Hong Kong - Hiina kevad

Nagu mõni ehk uudistest märganud, teab, et Hong Kongis toimub miskit. Rahvas on tänavatel ja nõuab; igal nädalavahetusel ja seda juba pea neli kuud jutti. Ja rahvast on tänavatel omajagu, lausa miljoneid. 

Hong Kong oli omal ajal osa Hiina territooriumist. Õigupoolest on ta juriidiliselt siiamaani Hiina osa. Riigi, või siis osariigi ajalugu on aga  rahva identiteediga teinud oma töö, mida Pekingil (Hiina pealinn) kaunikesti raske, kui mitte võimatu tagasi pöörata.

Lugu algas juba mõnisada aastat tagasi, ajal mil Britid maailma vallutasid. Hiinast leidsid Britid aine, millest nad sõltuvusse sattusid, ega enam loobuda suutnud. See aine oli tee. Jah, harilik tee. Kellaviietee.

Hiinlased, nähes kui hulluks võib Britt tee pärast minna, kehtestasid reegli, et teed saab üksnes kulla eest. Ja kulda need Britid ka maksid. Maksid senikaua, kuniks kuld otsa hakkas saama. Paraku avastasid Britid, et Hiinlastel on samuti mõned nõrgad kohad, ja üks neist nimelt oopium. Ja seda Hiinlased kohe väga tahtsid, nii väga, et olid nõus samuti kullas maksma. 

Nii see äri käis mõnda aega - Britid ostsid teed ja Hiinlased ostsid oopiumi. Kuna kuld nõnna raske oli, siis seda väga kaugele ei veetud. See püsis Hong Kongis. Täna oli ta Hiina oma, homme Brittide oma. Üksnes tee ja oopium vahetas asukohta ning leidis ohtrat tarbimist.

Kõik olekski lill olnud, ent see va oopium hakkas Hiinlaste ajudele. Keegi ei taht enam tööd teha, palju lahedam oli pilves olla. Ning ühel hetkel oli Hiina bossidel selgus majas ja kannatus katkenud. Ehk siis, oopiumile kuulutati sõda. Et see oopium suuremalt jaolt Briti laevadel asus, kuulutati sõda sisuliselt Brittidele. Britid teadagi, ei kannata, kui keegi neid tõukama tuleb. Ja nii see sõda lahti läks.

Peale seda kui hulgakaupa laevu merepõhja - ja veel enam mehi enneaegu Aabrahami sülle saadeti, leidsid vaenupooled, et olgu siis nii, oopium jääb ära, aga äri on igavene. Tehti leping: Hong Kong, närune sadam, jääb Brittidele 99 aastaks rendile. Tehku ja olgu.

Need 99 aastat venisid pisut pikemaks, nii umbes 156 aastaks. Siis aga tehti ajalooline leping (aastal 1997), et olgu, Britid lahkuvad, ent ühel tingimusel: Hong Kong jääb iseseisvaks järgmised 50 aastat.

Nonii, kuhu me jõudsime? Ahjah, iseseisva Hong Kongini. 

Hong Kong, Hiina jaoks sama mis Peeter I jaoks Eesti, aken; aken välismaailma. Hong Kong tootis mitte just hiljuti ligi 40% Hiina ee.. aidaku mind nüüd majandusteadlased, aga midagi väga palju. 

Paraku, tehnoloogia ja särkvärk arenedes, on Hong Kongi panus Hiina majandusse langenud ligi 2% juurde. Mitte, et Hong Kong oleks kehvemaks jäänud, vaid et Hiina on arenenud. 

Nii.. oled sa mõttega kaasas? Hong Kongi rahvas, olles nii umbes 2% Hiina majandusest, nõuab iseseisvust. 

Lasta neil minna, või mis nendega üldse teha. Haritud politoloogid räägivad, et Hiina peab säilitama oma näo. Ehk siis Hiina korraldab tapatalgud ja näitab mis maksab Pekingi sõna.

Ma pakun sootuks teise stsenaariumi - Hiina lasebki Hong Kongil minna. 

Elagu ja olgu ise.